S.U süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi Harju Maakohtu 14. jaanuari 2015 aasta otsus lühimenetluses Kaitsja
Prokurör
Ringkonnaprokurör Rainer Amur
Süüdistatav
S.U , ik: XXX, varem kriminaalkorras karistamata, tõkendit ei kohaldatud.
Kaitsja
Advokaat Siim Mõistlik
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
Apelleeritud kohtuotsus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Makohtu 14. jaanuari 2015 otsus kriminaalasjas nr 1-14-9883 S.U süüdistusasjas muutmata.
2.Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
3.KrMS 185 lg 2 alusel välja mõista S.U-lt Eesti Vabariigi kasuks (kaheksakümmend) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks.
80,00
Kaitsjatasu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004; SWEDBANK EE502200221014193355 või NORDEA PANK EE401700017002872300 Menetluskulu tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav isikule saadetavas makseinfos.
4.Mõista Eesti Vabariigilt välja apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu hüvitamiseks ET (ik: 44907014918) kasuks 153,60 ( ükssada viiskümmend kolm eurot 60 senti). Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.
SÜÜDISTUS:
1.S.U süüdistatakse selles, et tema 18.10.2013 kella 09.45 ajal juhtis mootorsõidukit Mazda 323 registreerimismärgiga XXX XXX, liikudes Tallinn – Tartu – Võru – Luhamaa mntl Tallinna poolt Tartu suunas, ületades lubatud suurimat sõidukiirust /70 km/h/ liikudes kiirusega ca 85 km/h /LS § 50 lg 5 p 3/, ei olnud liikluses piisavalt hoolikas ega ettevaatlik ning ei vältinud ohtu ega kahju tekkimist /LS § 14 lg 2/, ei veendunud enne manöövri /möödasõit/ alustamist, et see on ohutu /LS § 33 lg 2 p 8/, ei kohandanud oma sõiduki kiirust olukorrale vastavaks ning ei arvestanud teeoludega /libe märg teekate/, tee seisundiga /teetööde tulemusel pandud uus asfaltkate/, ilmastikutingimustega /vihmasadu/, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama nagu vastassuunas vastu liikuv sõiduk /LS § 50 lg 3 p 1, 2/, alustas Tallinn – Tartu – Võru – Luhamaa mnt 36.-ndal km-l möödasõitu tema ees liikunud veoautost koos haagisega, liikudes vastassuunavööndisse, kuid ei veendunud, et möödasõit ei ohusta ega takista teisi liiklejaid ning et vastassuund on piisavas ulatuses vaba /LS § 51 lg 3 p 3, 4, 5/, mistõttu põrkas kokku talle vastu liikuva ning omas suunavööndis oleva mootorsõidukiga Audi 80 registreerimismärgiga XXX XXX, mida juhtis ET. Liiklusõnnetuse tagajärjel hukkus mootorsõidukit Audi 80 juhtinud ET ning eluohtlikke tervisekahjustusi sai mootorsõidukis Audi 80 viibinud kaassõitja ET. S.U pani toime KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklus- ja käitusnõuete rikkumise, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud ühele inimesele raske tervisekahjustus ja põhjustatud teise inimese surm.
HARJU MAAKOHTU OTSUS:
2.Maakohus tunnistas S.U süüdi KarS § 422 lg 1 järgi ning karistas 2 aastase vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas S.U-le mõistetavat karistust 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõistis 1 (üks) aasta ja 4 (neli) kuud vangistust. KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel ei pööranud vangistust täielikult täitmisele, kui S.U ei pane 2 (kahe) aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust luges kohtuotsuse kuulutamise päevast. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võttis S.U-lt mootorsõiduki juhtimise õiguse 1 (üheks) aastaks. LS § 127 alusel kohustas S.U kohtuotsuse jõustumisest arvates 5 (viie) tööpäeva jooksul oma juhiloa loovutama Maanteeametile. KrMS § 310 lg 1 alusel rahuldas kannatanu ET hagi mittevaralise kahju nõudes osaliselt ja mõistis S.U-lt ET kasuks välja 10 000 (kümme tuhat) eurot.
APELLATSIOON:
3.Kaitsja vaidlustab Harju Maakohtu otsust lisakaristuse kohaldamise ning kannatanu kasuks väljamõistetud moraalse kahju osas.
3.1.Kohtu poolt määratud moraalse kahju hüvitise puhul on õigustatud selle vähendamine. Kaitsja on seisukohal, et arvestades süüdistatava majanduslikku olukorda, selle paranemise perspektiive ning süüdistatavale endale tekkinud tagajärgi on põhjendatud kahjuhüvitise olulises ulatuses vähendamine tulenevalt võlaõigusseaduse § 140 lg 1. Süüdistatav on 63 aastane pensionär, kellel puudub igasugune vara ning kelle sissetulek koosneb üksnes riiklikust pensionist. Arvestades Riigikohtu praktikat tsiviiltäitemenetluses sissetulekule sissenõude pööramisest, mille kohaselt peab võlgnikule jääma kätte igakuine elatusmiinimum (3-2-1-68-07), siis on täiesti ilmne, et süüdistatavalt ei ole kohtuotsusega väljamõistetud kahjuhüvitist praktiliselt võimalik sisse nõuda. Süüdistatav on apellatsioonkaebuse koostamisel avaldanud, et praeguses olukorras ta väljamõistetud kahjuhüvitist oma eluajal tasuda ei suudaks. Võimalus nõuda sisse kohtu poolt väljamõistetud kahjuhüvitis tekib üksnes siis, kui süüdistatav asub tööle. Samas võimaldaks kahjuhüvitise mõistlikus määras väljamõistmine kaitsja hinnangul tekitada isikul suuremat motivatsiooni tööle asumiseks. Samuti tuleb kaitsja hinnangul täiendavalt arvestada, et ka süüdistatava enda jaoks liiklusõnnetusel rasked tagajärjed – süüdistatav tuli päästeameti poolt oma sõidukist lausa välja lõigata ning tal esinesid tõsised tervisekahjustused. Liiklusõnnetuse tagajärjel viibis süüdistatav ise 4 nädalat haiglas ning pärast seda oli tema liikumine oli oluliselt piiratud nelja kuu jooksul. Samuti on tänaseni jäänud liiklusõnnetuse tagajärjel peavalu (perearsti sõnul ilmselt ajuverejooksust), valud jäsemetest ning psüühilistest häiretest tingitud vaevused (depressioon ja unetus). Süüdistatava hinnangul jäi ta liiklusõnnetuses ellu üksnes tänu sellele, et tema sõiduk oli varustatud turvapadjaga. Süüdistatav on kohtus avaldanud, et see juhtunu on tema jaoks ränk koorem, millest ei saa elu lõpuni lahti. 3.2 Lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine ei ole kooskõlas süüdistatava eripreventiivse ohuprognoosiga ning vähendab süüdistatava võimalust asuda kohtuotsusega väljamõistetud kahjude ja menetluskulude hüvitamisele. Kaitsja on seisukohal, et arvestades süüdistatava elulaadi ning tema käitumist enne ja peale liiklusõnnetust, toob juhtimisõiguse äravõtmine kaasa isiku liigse ning eesmärgipäratu karistamise. Samuti vähendab juhtimisõiguse äravõtmine oluliselt kahjuhüvitiste täitmise tõenäosust. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on süüdistatava puhul tegemist isikuga, keda ei ole enne ega pärast liiklusõnnetuse toimumist karistatud liiklusrikkumiste toimepanemise eest. See annab selgesti märku, et liiklusõnnetuse põhjustamisega seotud liiklusnõuete rikkumine oli üksikut episoodilist laadi ning süüdistatava puhul ei saa rääkida paadunud liiklusrikkujale omaste üldiste käitumismustrite ja hoiakute väljakukujunemisest. Kaitsja hinnangul puudub süüdistatava puhul tõsiseltvõetav ohuprognoos, millest lähtuvalt võiks järeldada, et süüdistatav asuks uuesti möödasõidu nõudeid rikkuma. Vastupidiselt sellele, nähtub süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest, et süüdistataval on jäänud püsima hirm sõiduki juhtimisel ning pärast liiklusõnnetust julgeb ta mööda sõita üksnes väga
aeglaselt liikuvatest sõidukitest nagu hobuveok ja traktor. Kaitsja hinnangul tuleb ka arvestada, et süüdistatava puhul on tegemist eaka inimesega ning temalt juhtimisõiguse äravõtmisel terveks aastaks võib sõiduharjumuse ununemine pigem mõjuda negatiivselt tema juhtimisalastele oskustele või viia edasisest sõidukijuhtimisest loobumiseni, mis toob kaasa töö leidmise võimaluse vähenemise ning halvendab oluliselt isiku elukorraldust. Kaitsja ei nõustu kohtu järeldustega selle osas, et juhtimisõigus ei seondu süüdistatava võimalusega hankida elatusvahendeid. Süüdistatav on eelnevalt elatist teeninud elektrikuna ning sooviks asuda taas tööle, et hüvitada võimalikud kahjud ja menetluskulud. Süüdistatava sõnutsi eeldab elektriku töö päeva jooksul palju erinevate tööobjektide vahel liikumist, mistõttu eeldavad tööandjad töötajatelt ka mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu. Süüdistatava sõnutsi oli see nii ka viimati töötades ning juhtimisõiguse olemasolul oleks tal ilmselt võimalik saada tagasi endine töökoht. Samuti tuleb kaitsja hinnangul arvestada, et süüdistatava elukoht asub (Viljandimaa maapiirkonnas) paikonnas, millega puudub mõistlik bussiühendus, mis raskendab süüdistataval muude töökohtade saamist. Kaitsja ning süüdistatav nõustuvad asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
3.3.Eeltoodust lähtuvalt ning tuginedes KrMS § 340 lg 2 punktidele 4, 5 § 338 punktile 2 ja 4 kaitsja palub tühistada kriminaalasjas Harju Maakohtu 14.01.2015 otsus tsiviilhagi rahuldamise ning lisakaristuse kohaldamise osas ning teha uus kohtuotsus, millega vähendada süüdistatavalt kannatanu kasuks väljamõistetava moraalse kahju hüvitist ning jätta lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine kohaldamata.
PROKURÖRI VASTUVÄITED:
4.Ringkonnaprokurör, tutvunud kaitsja apellatsiooniga, leiab et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ning Harju Maakohtu otsus muutmata.
4.1.Tähelepanuta ja arvestamata tuleb jätta apellatsiooni lisad s.o S.U haiguslugu ja S.U endine tööleping, kuna antud kriminaalasja arutati maakohtus lühimenetluses, mille eripäraks on kriminaalasja arutamine kriminaaltoimiku materjalide põhjal KrMS § 233 lg 1 kohaselt. Kaitsjal oli võimalus nimetatud dokumente esitada toimikusse lisamiseks juba kohtueelses menetluses, kui esitati prokurörile taotlus täiendava ekspertiisi tegemiseks, kuid kaitsja seda ei teinud. Süüdistatav ja tema kaitsja jäid kohtuistungil lühimenetluse juurde, teades mis on lühimenetluse olemus.
4.2.Nii tsiviilhagi välja mõistmine kui lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud ning maakohus on otsuses nimetatuid veenvalt põhjendanud. Maakohtu otsuses on kohtuniku siseveendumuse kujunemine kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused veenvad, mistõttu tuleb jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata.
KANNATANU LEPINGULISE ESINDAJA VASTUVÄITED:
5.Süüdistatav on esitanud apellatsiooni taotledes mittevaralise kahju hüvitise vähendamist ning lisakaristusest vabastamist.
5.1. Mittevaralise kahju hüvitis vastab kohtupraktikale. ET on esitanud mittevaralise kahju hüvitise nõude kahel erineval õiguslikul alusel – seoses talle endale tekitatud raske tervisekahjustusega (liiklusõnnetuses saadud vigastused olid eluohtlikud) ning seoses lähedase isiku hukkumisega. Endale tekitatud vigastuste eest hindas kannatanu mittevaralise kahju suuruseks 10000 eurot ja seoses lähedase isiku hukkumisega tekitatud kahju
suuruseks 15000 eurot. Maakohus mõistis mõlemal alusel hüvitise kokku 10000 eurot. Kannatanu ei vaidlustanud maakohtu otsust. Kohtupraktikas on ET sarnaste vigastuste korral olnud kahjuhüvitised kuni 20 000 eurot. Riigikohtu 2008. aasta ülevaate kohaselt olid 6 aastat tagasi hüvitised raske tervisekahjustuse korral vahemikus 6400 kuni 19200 eurot. Vahepealsete aastatega on elukallidus oluliselt muutunud. 14.03.2008 otsusega tsiviilasjas nr 2-05-17746 mõisteti jalaluumurru saanud kannatanule hüvitis 6400 eurot (100000 krooni), 02.10.2012 otsusega nr 1-11-12390 mõisteti tõsiste jalavigastustega mootorratturile mittevaralise kahju hüvitiseks 20000 eurot. 05.07.2013 otsusega nr 2-12-24958 mõisteti bussis kukkunud ja seljavigastuse saanud naisele mittevaralise kahju hüvitisena välja 15000 eurot. Harju Maakohtu 15.10.2009 otsusega nr 1-08-15240 mõisteti ema kaotanud kahele tütrele mittevaralise kahju hüvitisena 100 000 krooni (kummalegi tütrele 50 000 krooni). Harju Maakohtu 17.03.2010 otsusega nr 1-09-3573 mõisteti abikaasakaotanud liiklusõnnetuse ajal samas sõidukis viibinud naisele mittevaralise kahju hüvitis summas 400 000 krooni (sellest mittevaralise kahju hüvitis abikaasa surmaga seotud üleelamiste eest 200 000 krooni). Pärnu Maakohtu 21.07.2010 otsusega 1-07- 3684 mõisteti lapse kaotanud vanematele mittevaralise kahju hüvitisena 200 000 (ühe lapse surm) ja 400 000 krooni (kahe lapse surm). Tallinna Ringkonnakohtu 08.12.2014 otsusega nr 1-14-5940 mõisteti liiklusõnnetuses samas sõidukis viibinud abikaasa kaotanud mehele mittevaralise kahju hüvitis 6000 eurot. Eeltoodust tulenevalt on mittevaralise kahju hüvitis tegelikult väiksem, kui kohtupraktikat arvestades võiks eeldada.
5.2.Erinevalt apellatsioonis esitatud väidetele on maakohus arvestanud, et kohustatud isik on pensionär ning seetõttu ongi tegemist vähendatud hüvitisega arvestades süüdistatava majanduslikku olukorda. Apellant on ebaõigesti viidanud VÕS § 140 lõikele 1 kui kahjuhüvitise vähendamise alusele. Riigikohtu praktika kohaselt kohaldatakse VÕS § 140 üksnes varalise kahju hüvitamise küsimustes (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22.10.2008 lahendi nr 3-2-1-85-08 p14). Mittevaralise kahju hüvitise määramine toimub kohtu diskretsiooniotsusena ning maakohus peab hindama ka kohustatud isikust tingitud asjaolusid. Harju Maakohtu otsusest (lk 14 teine lõik) nähtuvalt on kohus arvestanud sellega, et süüdistatav on pensionär.
5.3.Mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisest Kohtu poolt määratud lisakaristus on alla sanktsiooni keskmise määra. Süüdistatav ei ole kannatanu hinnangul saanud aru, milles seisneb tema kuritegu. Vaatamata sellele, et süüdistatav teostas äärmiselt ohtliku möödasõidu veendumata selle ohutuses, ei näinud süüdistatav enda käitumises süüd, vaid süüdistas hoopis liiklusõnnetuses hukkunud teise sõiduki juhti ET. Kahtlemata mõjutab mootorsõiduki juhtimisõiguse puudumine süüdistatava harjumuspärast elukorraldust ning võimalust töötada. Kui süüdistatavalt üldse juhtimisõigust ära ei võeta, siis ei kohaldata tema suhtes ühtegi reaalset piirangut. Arvestades liiklusõnnetuse asjaolusid, süüdistatava poolt toime pandud rikkumise raskust ning ka tagajärje raskust, on juhtimisõiguse äravõtmine õigustatud. Kannatanu on teinud süüdistatavale oktoobris ettepaneku hüvitada tekkinud kahju, kuid süüdistatav sellest keeldus. Käesoleva ajani ei ole süüdistatav näidanud mitte mingil määral head tahet või valmisolekut üldse kahju hüvitada, kuigi liiklusõnnetusest on möödunud juba 1,5 aastat. Eeltoodust tulenevalt palub jätta esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata, hüvitada kannatanu menetluskulud.
KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
6.Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsuse ja apellatsiooniga ning prokuröri ja kannatanu esindaja seisukohtadega, leiab, et apellatsiooni alusel maakohtu otsuse tühistamiseks alused puuduvad.
6.1.Esmalt osutab kolleegium, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt. Nimetatud asjaolu tuleneb nii KrMS § 233 lg 1 sätestatust kui ka Riigikohtu poolt korduvalt sedastatust( nt otsus nr 3-1-1-99-13). Kaitsja poolt apellatsioonile lisatud materjalid, s.o. väljavõte haigusloost ja endine tööleping, ei viita menetlusõiguse rikkumisele, mistõttu nende apellatsioonikohtule esitamine on vastuolus seadusega nagu ka kaitsja poolt apellatsioonis nendele viitamine. Maakohus arutas kriminaalasja lühimenetluses süüdistatava enda poolt prokuratuurile esitatud kirjaliku taotluse alusel( 1 kd. t.lk. 178), millega prokurör nõustus. Maakohtus süüdistatav kinnitas lühimenetluses asja arutamise taotluse esitamist kui ka selle juurde jäämist ning asjaolu, et talle on selgitatud lühimenetluse olemust( kohtuistungi protokoll 2 kd. t.lk. 11). Eeltoodust tulenevalt jätab kohtukolleegium kaitsja poolt esitatud täiendavad tõendid tähelepanuta.
6.2.Apellant on vaidlustanud väljamõistetud mittevaralise kahju suurust. Leiab, et arvestades süüdistatava majanduslikku olukorda, selle paranemise perspektiive ning süüdistatavale endale tekkinud tagajärgi on põhjendatud kahjuhüvitise olulises ulatuses vähendamine tulenevalt võlaõigusseaduse § 140 lg 1. Materiaalõiguslikule alusele viitamise osas kolleegium nõustub kannatanu lepingulise esindaja poolt vastuväidetes selgitatuga, et VÕS § 140 sätted ei kohaldu mittevaralise kahju hüvitise korral, kuivõrd mittevaralise kahju hüvitise kindlaksmääramisel peab kohus niikuinii arvesse võtma kõiki kahju tekitamisega seonduvaid asjaolusid. Analoogset seisukohta on Riigikohus väljendanud otsuses nr 3-2-1-85-08. Maakohus on, võttes aluseks mittevaralise kahju suuruse kindlakstegemise põhimõtted ja viidates ka Riigikohtu vastavasisulistele lahenditele, veenvalt põhistanud oma seisukohti ja järeldusi väljamõistetava mittevaralise kahju suuruse osas. Antud asjas oli kannatanu poolt taotletud mittevaralise kahju suuruse määramine kohtu õiglasel äranägemisel. Kannatanu esindaja hinnangul oleks õiglane 15 000.00 eurot. Kohus, võttes aluseks kõik arvestatavad ja kohtule teadaolevad asjaolud, leidis, et süüdistatavalt tuleb kannatanu kasuks välja mõista mittevaraline kahju summas 10 000 eurot. Kohus on hüvitamisele kuuluva kahju suuruse kindlamääramist piisava selgusega põhjendanud ning kolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud asjaolud on maakohtu poolt juba arvestatud ning nendele toetuvalt moraalse kahju hüvitis vähendamisele ei kuulu. Nii on maakohus arvestanud S.U vanusega ning asjaoluga, et ta on pensionär ehk on arvestanud süüdistatava majanduslikku olukorda. Samas on kohus seaduslikult arvestanud ka S.U poolt toimepandu raskust ja toimepandu mõju kannatanule ET-le, kes sai süüdistatava poolt mitmete liiklusnõuete ja sõiduki
käitusnõuete rikkumiste tagajärjel eluohtlikud tervisekahjustused, mis on toonud kaasa elukvaliteedi languse. Samuti on oluline antud juhul asjaolu, et ET viibides samas sõidukis nägi pealt oma kauaaegse abikaasa hukkumist, püüdes temaga vahetult pärast õnnetuse toimumist veel kontakti saada. Kolleegium leiab, et eeltoodud alusel on kannatanu kasuks väljamõistetud mittevaraline kahju summas 10 000 õiglane ja kooskõlas toimepandu asjaoludega ning arvestatud on süüdistatava isikuga. Samuti kolleegium osutab, et maakohtu poolt süüdlaselt väljamõistetud mittevaralise kahju suurus on kooskõlas ka kohtupraktikaga. Nii on kannatanu esindaja oma vastuväidetes viidanud asjakohastele kohtulahenditele, kus on sarnaste tuvastatud asjaolude korral süüdlaselt välja mõistetud kas analoogne või ka suuremas summas mittevaralise kahju hüvitis. Kolleegium on käeolevas otsuse p-s 5.1. esindaja viited lahenditele juba kajastanud ega pea neid siinkohal vajalikuks korrata. Seda enam, et kaitsja pole apellatsioonis vastavasisulisele kohtupraktikale viidanud. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et maakohtu otsus kannatanu ET kasuks süüdistatavalt S.U-lt mittevaralise kahju, summas 10 000 eurot väljamõistmise kohta on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu.
6.3.Kaitsja on vaidlustanud maakohtu järeldust KarS § 50 alusel lisakaristuse kohaldamise osas. Kaitsja leiab, et arvestades süüdistatava elulaadi ning tema käitumist enne ja peale liiklusõnnetust, toob juhtimisõiguse äravõtmine kaasa isiku liigse ning eesmärgipäratu karistamise. Samuti vähendab juhtimisõiguse äravõtmine oluliselt kahjuhüvitiste täitmise tõenäosust. Maakohus on juba märkinud, et KarS § 50 lg 1 p 1 näeb kuriteo toimepanemise korral ette lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuni 3 aastaks. Maakohus on süüdlasele mõistnud lisakaristuse tähtajaga 1 aasta. Oma järeldust on maakohus piisava selgusega põhjendanud ja kolleegium maakohtu otsusega nõustudes ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata. Samuti on maakohus viidanud asjakohastele Riigikohtu lahenditele ning nii nagu ka maakohus on põhjendanud on ka Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-86-09 leidnud, et karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Ka kaitsja poolt viidatud lahendis nr 3-1-1-122-13 on Riigikohus sedastanud, et lisakaristuse kohaldamine aktualiseerub juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Riigikohus on ka märkinud, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema
kas isiku süüd või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohtukolleegium leiab, et eeltoodud lahendite pinnalt ei saa jõuda järeldusele, et lisakaristuse kohaldamine on välistatud isikule, kes ei ole varem liiklussüütegusid toime pannud. Kolleegium osutab, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Samuti on jaatanud Riigikohus lisakaristuse mõistmist varem karistamata isikule juhul, kui seda tingib kas siis süü suurus või seab sellise ohu võimalikkuse suureks süüdistatava suhtumine oma teosse. Antud juhul ongi maakohus lisakaristuse kohaldamisel lähtunud süü suurusest, tekitatud väga raskest tagajärjest kui ka arvestanud asjaolu, et süüdistatav ennast süüdi ei tunnista. Kolleegiumi veendumuse kohaselt asjaolu, et süüdistatav peab tegema oma elus juhtimisõiguse puudumise tõttu muudatusi, ei ole juhtimisõiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks. Kolleegium leiab, et lisakaristuse kohaldamine on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud argumendid maakohtu järeldusi ei kummuta ega anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.
7.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 14. jaanuari 2015 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
8.Apellatsioonimenetlusega seonduvalt on kaitsja ja kannatanu esindaja taotlenud õigusabi osutamisega seotud kulutuste kindlaksmääramist ja hüvitamist. Määratud kaitsja on taotlenud 80,00 euro hüvitamist. Kolleegium leiab, et märgitud summa on mõistlik ja kaitsja taotlus on põhjendatud ja kooskõlas KrMS § 175 lg 1 p 4 ettenähtuga ning kuulub rahuldamisele. Kaitsja on esitanud apellatsiooni, mis eeldab ka otsuse süvaanalüüsi ning vajalikuks toiminguks saab lugeda ka kaitsealusele apellatsiooni tutvustamist. Kannatanu esindaja on esitanud oma selgitused apellatsioonile ehk on kasutanud KrMS § 331 lg 11 antud õigust. Kannatanu esindaja on taotlenud kannatanu menetluskulud hüvitada ja lisanud kirjalike selgituste juurde kannatanule esitatud arve õigusabiga seotud kulutuste tasumiseks koos käibemaksuga summas 153,60 eurot. Kolleegium leiab, et esindaja poolt arvel märgitud toimingud s,o apellatsiooni analüüs ja vastuse koostamine, on olnud vajalikud ning näidatud ajakulu 1,6 tundi mõistlik. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata ( KrMS § 337 lg 1 p 1 ), siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Apellatsiooni esitas kaitsja. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, seega jääb kaitsjatasu süüdistatava S.U kanda. Kolleegium leiab, et eeltoodud KrMS § 185 lg 2 mõte ei ole see, et kui alusetu apellatsiooni tõttu kannavad kulutusi muud kohtumenetluse pooled, peavad nad ka kulud ise kandma. Tulenevalt asjaolust, et kannatanu on kandnud õigusabi osutamisega seotud kulusid seonduvalt kaitsja poolt maakohtu otsuse apelleerimisega, tuleb need kulud jätta riigi kanda ehk siis antud juhul lepingulise esindaja tasu tuleb kannatanule riigi poolt hüvitada.
Ivi Kesküla, Sten Lind, Orvi Tali (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.