Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Hagihind Menetlusosalised ja nende esindaja
Menetluse liik
Harju Maakohus Andres Suik 14.08.2023, Tallinn 2-23-7499 X hagi Salva Kindlustuse AS vastu kahjuhüvitise ja viivise nõudes 7185,56 eurot Hageja: X (isikukood xxxxxxxxxxx; elukoht xxx; e-post: xxx); Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Maano Saareväli (Advokaadibüroo Sirk ja Saareväli; e-post: [email protected]); Kostja: Salva Kindlustuse AS (registrikood 10284984; asukoht: Pärnu mnt 16, 10141 Tallinn; e-post: [email protected]). Kostja volitatud esindaja: jurist MP, e-post: xxx Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista kostjalt Salva Kindlustuse AS hageja X kasuks välja mittevaralise kahju hüvitamiseks kahjuhüvitis summas 5200 eurot.
3.Mõista kostjalt Salva Kindlustuse AS hageja X kasuks välja viivis kahjuhüvitiselt summas 5200 eurot võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 22.05.2023 kuni kahjuhüvitise tasumiseni.
4.Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata.
5.Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-post [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui
2-23-7499 kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.X (hageja) esitas 22.05.2023 hagi Salva Kindlustuse AS (kostja) vastu kahju hüvitamise ja viivise nõudes. Arvestades ka 31.05.2023 esitatud nõude täpsustamist nõuab hageja kostjalt hüvitist hagejale tekitatud varalise kahju katteks summas 3 002,77 eurot. Samuti palub hageja mõista hageja kasuks kostjalt välja viivis kahjuhüvitistelt 3 002,77 eurot. Lisaks palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitise hagejale tekitatud mittevaralise kahju katteks. Hüvitise suuruse palub hageja kindlaks määrata kohtu õiglasel äranägemisel, arvestades sealjuures ka hageja hinnanguga talle tekitatud mittevaralise kahju suuruse osas. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiselt VÕS § 113 sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest kuni hüvitise täieliku tasumiseni.
2.Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt toimus 24.5.2020 Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt-l liiklusõnnetus, kus põrkasid kokku mootorratas Suzuki, reg.märk XXXX ning sõiduauto Mitsubishi Outlander, reg.märk XXXXXX. Hageja osales liiklusõnnetuses mootorrattajuhina ja sai liiklusõnnetuse tagajärjel järgmised tervisekahjustused: roidemurrud, kopsupõrutus, rangluumurd ja reieluumurd (lisa 1). Liiklusõnnetuse teise osaleja (Mitsubishi Outlander, reg.märk XXXXXX) liikluskindlustusandjaks oli kostja ning hagejale põhjustatud liikluskahju on käsitlenud ja hüvitanud kostja. Kostja on varasemas käsitlusprotsessis asunud seisukohale, et 80% liiklusõnnetuse põhjustamise eest lasus vastutus Mitsubishi Outlander juhil ja 20% oli vastutav liiklusõnnetuse põhjustamise eest hageja ise. Hageja ei ole kostja sellekohast otsust vaidlustanud. Eelmärgitud faktiliste asjaolude üle hageja ja kostja vahel vaidlus puudub.
3.Liiklusõnnetuses saadud tervisekahjustuse tõttu oli hageja ajutiselt töövõimetu 25.05.2020 kuni 01.03.2022 ja 23.09.2022 kuni 13.03.2023.a. Hageja on töövõimetuslehed esitanud kahjukäsitluse käigus kostjale ja hageja hinnangul selle asjaolu üle, sh töövõimetuse aja kestuse üle poolte vahel vaidlust ei ole. Hageja kehavigastustest oli vasaku reieluumurru paranemine äärmiselt komplitseeritud ja pikaajalise kuluga, põhjustades hagejale pikaajalist valu ja kannatusi ning tuues kaasa vajaduse korduvaks kirurgiliseks sekkumiseks. Hageja elu on viimase kolme aasta jooksul olnud olulisel määral häiritud. Hageja liikumisvõime ei ole käesoleva ajani taastunud liiklusõnnetuse eelses funktsionaalsuses. Hageja kehale on jäänud välimust moonutavad armid. Hageja ei suuda pikaajaliselt kõndida, joosta saab hageja üksnes mõned kohmakad sammud. Kuigi peale 2022.a sügisel tehtud viimast operatsiooni on hageja olukord tuntavalt paranenud, teeb vigastatud jalg jätkuvalt püsivalt valu ja jala funktsionaalsus on häiritud.
4.Liiklusõnnetuse eelselt (aga ka käesoleval ajal) elas hageja Soomes ja töötas Soome äriettevõttes Y (Y OY) ehitusalal. Liiklusõnnetuses saadud vigastuste ning sellest tuleneva ajutise töövõimetuse tõttu kaotas hageja suure osa oma jooksvast sissetulekust, mistõttu ei olnud hagejal rahalisi vahendeid jooksvate raviarvete tasumiseks. Mitmeid hageja raviarveid tasus hageja eest hageja tööandja Y OY (lisa 2).
5.Hageja sissetulekute vähenemisest tulenevat kahju on jooksvalt hüvitanud kostja. Samuti on kostja hagejale välja maksnud LKindlS § 32 ette nähtud eeldusliku mittevaralise kahju hüvitise.
2-23-7499 Hageja hinnangul ei korva kostja poolt makstud mittevaralise kahju hüvitis siiski hageja kannatusi ja elukvaliteedi langust. Kuivõrd Y OY on hageja eest tasunud osa hageja raviarvetest, on hageja tasutud raviarvete eest oma tööandjale e. Y OY-le võlgu. Hageja leiab, et kostjal on kohustus hüvitada hageja ka need hageja ravikulud, mida hageja eest on tasunud Y OY.
6.Y OY poolt hageja eest tasutud hageja ravikulude koosseis nähtub lisas 2 esitatud raviarvetest. Lahtikirjutatuna on Y OY tasunud hageja eest järgmiste hageja tervisekahjustuse ravimisega seotud kulude eest: - Soome Terveystalo OY 01.12.2020.a. arve nr 50448050/357437 summas 1 253,68 € X röntgenuuringute ja sellega seotud tervishoiuteenuste eest. - Soome Terveystalo OY 03.12.2020.a. arve nr 50470957/364445 summas 198,94 € X füsioteraapia ja toimetulekuvahendite eest. - Soome Terveystalo OY 03.09.2021.a. arve nr 52122032 summas 808,18 € X’iga seotud tervishoiuteenuste eest. Soome Terveystalo OY 21.12.2021.a. arve nr 52921289 summas 442,97 € X’iga seotud tervishoiuteenuste eest. - Mines Balance 14.2.2022.a. arve nr 1261 summas 154 € X’ile osutatud ravimassaažiteenuse eest. Kokku on Y OY tasunud hagejale osutatud raviteenuste eest 2 857,77 eurot.
7.Hageja on ise tasunud järgmiste raviteenuste eest, mida ei ole hagejale kostja poolt käesolevaks ajaks hüvitatud: - Osteopaatiakliiniku 22.03.2021.a arve nr S20210001845 summas 75 eurot X’i füsioteraapia eest. - Osteopaatiakliiniku 26.03.2021.a arve nr S20210001872 summas 70 eurot X’i füsioteraapia eest. Kokku 145 eurot.
8.VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Käesoleval juhul on selleks isikuks, kes on hagejale õigusvastaselt kahju põhjustanud, liiklusõnnetuses osalenud sõiduauto Mitsubishi Outlander juht. LKindlS § 23 lg 1 kohaselt võib kahjustatud isik kahju hüvitamise nõude esitada kindlustusandja vastu, kui kindlustatud isik (käesoleval juhul Mitsubishi Outlander juht) vastutab kahjustatud isiku ees VÕS § 1057 alusel või õigusvastaselt ja süüliselt kahju hüvitamise sätete alusel. Hagejad on seisukohal, et hagejate ja kostja vahel puudub vaidlus selles, et Mitsubishi Outlander juht on vähemalt 80% ulatuses kostjale kahju põhjustamise eest vastutav. Samuti puudub poolte vahel vaidlus selles, et kostja on isikuks, kellel on kannatanute ees (hagejad) liikluskindlustuse seadusest tulenev kahju hüvitamise kohustus.
9.VÕS 128 lg 1 kohaselt võib kahju olla nii varaline kui ka mittevaraline. VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku hingelist valu ja kannatusi. VÕS § 1045 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega (VÕS § 1045 lg 1 p 2). Hageja sai liiklusõnnetuse tagajärjel kehavigastusi ja tema tervis on liiklusõnnetuse tagajärjel kahjustunud. Seetõttu on hagejale I kahju tekitamine õigusvastane.
10.VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikule tervisekahjustuse tekitamisest ja tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta mõistlik rahasumma. Hageja leiab, et temale tekitatud mittevaraline kahju on korvamatu, kuna hageja on kaotanud märkimisväärse osa sellest, mis tal oleks võinud olla, kui ta ei oleks liiklusõnnetuses vigastada saanud. Hageja on kaotanud märkimisväärse osa oma liikumisvõimest, ta ei saa osaleda oma lastega jooksumängudes ega ka pikemat kõndimist nõudvatel tegevustel. Hageja on möödunud 3 aasta jooksul tundnud püsivat
2-23-7499 valu. Hageja keha katavad välimust inetumaks tegevad armid. Mistahes hüvitis ei korva hageja hinnangul liikumisraskustega kaasnevat elukvaliteedi langust ja hageja, kui isa läbielamisi, mis tulenevad asjaolust, et ta ei saa koos oma pojaga mängida jalgpalli või käia lastega matkamas. Hageja on seisukohal, et seni kostja poolt talle mittevaralise kahju hüvitisena makstud hüvitis ei korva ligilähedaseltki tekkinud kahju. Hageja jätab TsMS § 366 kohaselt hagiavalduses nõutava mittevaralise kahju hüvitise summa märkimata ja taotleb kohtult hüvitist kohtu õiglasel äranägemisel. Samas hindab hageja talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitise selliseks suuruseks, mis kuidagimoodigi aitab hagejal leppida tekkinud olukorraga, rahasumma 20 000 eurot.
11.VÕS § 130 lg 1 kohaselt tuleb isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud. Kannatanu ravikulu on selline kulu, mille hüvitamist on kannatanul liikluskindlustuse seaduse alusel õigus kahju põhjustanud isiku kindlustusandjalt nõuda. Y OY on hageja eest tasunud hagejale osutatud raviteenuste eest kogusummas 3 002,09 eurot (vt lisas 2 esitatud raviteenuste arved). Hageja on hüvitatud ravikulude ulatuses Y OY ees võlgnik, mistõttu on kõnealused ravikulud jätkuvalt vaadeldavad hageja kahjuna vaatamata asjaolule, et Y OY on hageja kohustuse raviasutuse ees täitnud.
12.Välistatud ei ole Y OY iseseisev nõue kostja vastu alusetu rikastumise sätete alusel, kuid menetlusökonoomia kaalutlustel esitab ravikulude, kui hageja tervise kahjustamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude hageja ise.
13.Hageja nõuab kostjalt viivise tasumist kohtu poolt hageja kasuks välja mõistetavalt mittevaralise kahju hüvitiselt. Kuivõrd hageja on jätnud mittevaralise kahju suuruse kohtu määrata, ei saa hageja kindlaks määrata mittevaralise kahju nõudelt küsitava viivise suurust. Hageja taotleb kostjalt viivise välja mõistmist alates hagiavalduse esitamisest. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise maksmist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks varalise kahju hüvitiselt välja VÕS § 113 lg 1 kohane viivis.
14.15.06.2023 menetlusdokumendis märkis hageja, et ei nõustu kostjaga, et hageja poolt esitatud varalise kahju hüvitist tuleb vähendada 20%-lise omavastutuse võrra seetõttu, et hageja on ise liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutav 20%. Hageja möönab, et hageja tõepoolest loobus vaidlustamast kostja seisukohta, et hageja on ka ise 20% ulatuses liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutav. Hageja ei pidanud kostja seisukoha vaidlustamist majanduslikult ökonoomseks, arvestades, et hageja sissetulekud ei lubanud mahuka õigusvaidluse pidamist. Seetõttu jäi kehtima kostja käsitlus hageja osalusest liiklusõnnetuse põhjustamises kehtima. Samas ei ole hageja omaosalus liiklusõnnetuse põhjustamises asjaolu, millega tuleb arvestada hageja ravikulude hüvitamisel või mille võrra tuleb ravikulude hüvitist vähendada. Seda põhjusel, et LKindlS § 44 lg 1 sätestab põhimõtte, et ravikulud hüvitatakse täies mahus ka liiklusõnnetuse põhjustanud juhile. Seega kui hageja oleks ka ise osaliselt vastutav liiklusõnnetuse põhjustamise eest, säiliks tal õigus ravikulude hüvitisele. Hageja möönab, et LKindlS § 44 lg 1 kohaselt makstakse ravikulude hüvitis vigastusi ravinud raviasutusele, kuid selline korraldus ei saa välistada siiski hüvitise saamise õigust isikule, kes on algselt kulud raviasutusele ise tasunud (kas siis ise või kolmanda isiku vahendusel). Seetõttu jääb hageja hagiavalduses esitatud nõude juurde.
15.Hageja ei nõustu kostja käsitlusega sellest, et hagejal puudub õigus nõuda nende ravikulude hüvitamist, mille on hageja eest Soome raviteenuse osutajale tasunud Y OY. Hageja hinnangul ei ole õige VÕS § 130 lg-s 1 kasutatud mõistet „kulu“ käsitleda „makstud“ või „ära kantud“ kulu tähenduses, vaid kuluna VÕS § 130 lg 1 tähenduses tuleb hageja arvates käsitleda ka neid kannatanu kulusid, mis on veel kandmata, kuid mille kandmise kohustus kannatanul on (näiteks raviarved, mille tasumise tähtaeg saabub tulevikus) või oli (kulu maksis kannatanu eest kolmas
2-23-7499 isik). Kuna hagejal on kohustus maksta tagasi Y OY poolt hageja eest tasutud raviarved, siis on raviarvete kulu lõppkokkuvõttes hageja enda kulu, mitte Y OY kulu. Kui õigeks pidada kostja seisukohta, siis ei olekski liiklusõnnetuses kannatada saanud isikutele võimalik hüvitada selliseid ravikulusid, mille eest esitatud arvete tasumine on näiteks kokkuleppel raviteenuse osutajaga edasi lükatud ja kulu seetõttu veel justkui „kandmata“. Selline tulemus poleks siiski ilmselt kahju hüvitamise eesmärgiga ega ka kindlustuskaitse olemusega kooskõlas. Ennetades kostja võimalikku vastuväidet, et viimatiesitatud näite puhul võib kindlustusandja raviarve hüvitada otse raviteenuse osutajale, märgib hageja, et ka käesoleval juhul võib kostja Y OÜ poolt hageja eest tasutud arved 80% ulatuses hüvitada otse Y OY-le ja täita sellega hageja kohustus.
16.Kostja küsimusepüstitus sellest, miks Y OY üldse hageja eest raviarved tasus, nõuaks vastamiseks üsna pikka selgitust sellest, kuidas kostja ja hageja vaheline suhtlus ja kirjavahetus erinevate arvete ja kahjude väljamaksmisel ei olnud kuigi konstruktiivne ega viinud paraku hüvitiste reaalse väljamaksmiseni, mille tulemusena ei olnud sissetulekut mittesaaval hagejal enam võimalik kõiki raviarveid maksta. Samas ei ole need asjaolud hageja hinnangul praegusel juhul enam asjassepuutuvad. Võlasuhtes on ei pea kohustust täitma isiklikult, kui see ei tulene just lepingust, seadusest või tavast (VÕS § 78 lg 1). Seega ole oluline, miks Y OY hageja raviarved kinni maksis, vaid oluline on Y OY poolt arvete tasumise fakt ise. esindajani.
17.Hageja vastused kostja seisukohtadele seoses mittevaralise kahju nõudega on järgnevad. Hageja ei vaidlusta fakti, et on kostjalt saanud mittevaralise kahju katteks hüvitise summas 2 600 €. Hageja on aga seisukohal, et kostja poolt makstud hüvitis ei korva hagejale liiklusõnnetuses saadud kehavigastustega põhjustaud valu ja vaeva ega ka elukvaliteedi langust. Kostja viitab oma hagivastuses kohtupraktikale, mis on viis ja enam aastat vana. Samas ei ole ega peagi kohtupraktika olema ajas muutumatu. Vastasel korral ei olekski võimalik kohtupraktikat vastavalt ühiskonna muutumisele muuta. Seega 5+ aastat tagasi väljamõistetud hüvitised ei pruugi olla küllaldased tänases üha tõusva elukallidusega ühiskonnas. Samas kallinevas ühiskonnas ei saa hüvitised muutuda väiksemaks.
18.Samas on kostja ka vanematest kohtulahenditest esitanud üksnes sellise ülevaate, mis toetab kostja seisukohta. Kostja esitatud viidetele saab esitada ka teistsugust praktikat kajastavaid kohtuasju: näiteks kohtuasjas nr 1-18-7387 välja mõistetud hüvitis 15 000 eurot vigastuste eest, mis samuti seisnesid peamiselt luumurdudes, aga omasid pikaajalist mõju. Või kohtuasjas 1-1410762 välja mõistetud 15 000 euro suurune hüvitis kannatanule, kellele põhjustati samuti pika kuluga kehavigastused (raskesti paranevad luumurrud). Või kohtuasjas 1-20-7325, kus üsna tühise, kuid pikaajalise paranemiskuluga kannaluu vigastuse eest mõisteti välja mittevaralise kahju hüvitis 10 000 eurot. Või kohtuasjas nr 1-20-278 määratud 20 000 € suurune mittevaraline kahju mitmete luude ohtlike murdude eest, kuid mis lõppkokkuvõttes paranesid sel määral, et kannatanule ei omistatud puudulikku töövõimet. Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et kohtupraktika mittevaralise kahju hüvitiste osas on olnud küllalt ebaühtlane ega anna sellisena kindlat pidepunkti uute asjade lahendamisel. Hageja hinnangul tuleb seetõttu igakordselt otsustada, mil määral on tervisekahjustus kannatanu e. hageja elukvaliteeti mõjutanud ja kas LKindlS § 32 kohane eelduslik hüvitis on konkreetsel juhul asjakohane või mitte.
19.Puudutades veel kord aastatetaguseid kohtulahendeid, märgib hageja, et raha ostujõud on aastate jooksul langenud. Näiteks 15 000 euro ostujõud 2015.a. vastab tänase seisuga 22 413 € ostujõule. Tarbijahinnaindeks on 2020.a. II kvartalist alates tõusnud 34,1 % . Seega ei saa täna väljamõistetavad hüvitised olla sellised, nagu nad olid 2015 aastal või millalgi minevikus. Samuti on oluline, et LKindlS § 32 kehtib sellisena alates seaduse jõustumisest (01.10.2014.a.). Seega on LKindlS §s 32 absoluutnumbritena välja toodud eelduslikud hüvitised igal juhul ajale jalgu jäänud ega ole seetõttu 2023.a. sellistena otsekohaldatavad. Seetõttu ei ole hagejale seni makstud mittevaralise kahju hüvitis summas 2 600 € mingil juhul mõistlik ega piisav.
2-23-7499
20.22.07.2023 esitas hageja täiendavaid tõendid koos tõendeid puudutavate seisukohtadega. Hageja märgib, et kuigi hageja on tänaseks asunud taas tööle, teeb vasak jalg hagejale muret ka käesoleval ajal, kuna selle jõudlus on väike ja pikemaajalisem koormus paneb valutama mitte üksnes jala, aga mõjub tervele kehale kurnavalt. Hageja ei saa teha pikemaid kõnniretki ega ka joosta. Jalgrattaga sõitmine on mõnevõrra lihtsam, kuid ka seda ei ole võimalik teha üle 5-6 km järjest ja üle 15 km kokku. Vahepeal tuleb jalga puhata ja masseerida, et see krampi ei jääks. Eeltoodust nähtub, et liiklusõnnetusega kaasnevad negatiivsed tegurid hageja elus on olnud pikaajalised – pikemaajalised, kui võiks sääreluu murrust tavapäraselt oodata. Hageja on liiklusõnnetusest tänaseni möödunud aja jooksul pidanud taluma kokku 3 operatsiooni ning lisaks on hageja selle aja jooksul peaaegu püsivalt pidanud taluma rohkemat või vähemat valu, liikumistakistusi, töölt eemal olemist. Hageja kehal on armid, millest suurim on 20 cm pikkune. Oluline on märkida, et hageja kannatused ei ole lõppenud, kuivõrd vasaku jala seisund ei ole liiklusõnnetuse eelses funktsionaalsuses taastunud ning hageja ei tea, kas kunagi taastubki. Hageja ei talu 3 aastat peale liiklustrauma saamist pikemaajalist füüsilist koormust vasakule jalale. Lisaks on haigusperioodist tulenev vähene üldfüüsiline aktiivsus oluliselt halvendanud hageja üldist füüsilist suutlikkust ja vastupidavust ning hageja peab uuesti võimaluste piires harjutama keha kasvava füüsilise koormusega. Kõik eelmärgitud asjaolud on halvendanud hageja elukvaliteeti määral, mis õigustab LKindlS §s 32 märgitud mittevaralise kahju hüvitisest suuremat hüvitist.
21.Kostja on vastuses hagile märkinud, et hageja ei ole tõendanud, et Y OY nõuab temalt ravikulude hüvitist tagasi. Asjaolu, et hagejal on kohustus Y OY poolt makstud raviarved Y OYle hüvitada, tõendab hageja järgmiste dokumentidega: Y OY juhataja ja omaniku MK’i 18.7.2023.a. selgituskiri (lisa 31) ja selle tõlge tõlge (lisa 32), mille kohaselt otsustas Y OY tasuda osade X’ile osutatud tervishoiuteenuste eest põhjusel, et seoses haiguslehel viibimisega ja palga mittesaamisega tekkis Xil rahaliselt keeruline olukord, kus ta ei saanud ise tervishoiuteenuste eest maksta. Y OY poolt X’ile esitatud arve 10585 summale 3 002,77 EUR (lisa 33) ja arve tõlge (lisa 34). Hageja selgitab, et kuigi Y OY ja hageja vahel oli kulutuste tegemise ajal kokkulepe, et Y OY poolt hageja eest tasutud raviteenuste maksumuse hüvitab hageja Y OY-le vastavalt võimalustele, siis tulenevalt käesolevast menetlusest on nii hageja kui ka Y OY pidanud õigemaks võlasuhte kinnitada konkreetse maksekohustuse loomisega (arvega) tulenevalt kostja püstitatud küsimusest Y OY ja hageja vaheline võlasuhe tõendatuse osas.
KOSTJA VASTUVÄITED
22.Kostja esitas 06.06.2023 vastuse hagiavaldusele, paludes jätta hagi rahuldamata. Kostja kinnitab, et puudub vaidlus liiklusõnnetuse faktilistes asjaoludes, vastutuse jagunemises (põhjustaja vastutuse ulatus 80% ning hageja vastutuse ulatus 20%) ning selles, et kostja on liiklusõnnetuse põhjustanud juhi tsiviilvastutuse liikluskindlustuslepingu alusel kindlustanud, millest tulenevalt on kostja kohustatud hagejale 80% ulatuses tekkinud liikluskahju hüvitama lähtuvalt liikluskindlustuse lepingu tüüptingimusteks olevast liikluskindlustuse seadusest (LKindlS) ja võlaõigusseadusest (VÕS).
23.LKindlS § 24 näeb ette, et kindlustusandja hüvitab kindlustatud isiku asemel kahjustatud isikule kindlustusjuhtumi tagajärjel tekitatud kahju üksnes käesolevas seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. Käesolevas peatükis sätestatu ei piira kahjustatud isiku õigust esitada nõue kahju põhjustaja vastu teises seaduses sätestatud alusel. Seega tuleneb seadusest hageja otsenõudeõigus kostja vastu selliste kahjunõuete osas, mille hüvitamise kohustuse paneb kostjale liikluskindlustuse seadus.
24.Varalise kahju nõude osas märgib kostja, et hageja on esitanud kostja vastu varalise kahju
2-23-7499 nõude summas 3002,09 eurot. Esiteks ei ole hageja arvestanud raviarvete esitamisel hageja enda osalusega liiklusõnnetuse põhjustamises, kuivõrd nõuab ravikulude hüvitamist 100% ulatuses. Kuigi eelnevalt on väitnud, et vastutuse jagunemise osas vaidlus puudub. Seega eelduslikult saaks hageja nõuda nimetatud summast ainult 80%. Seega oleks õige varalise kahju summa 2401,67 eurot (3002,09-20%).
25.Hagiavaldusest tulenevalt on hageja raviarved tasunud Soome ettevõte Y OY. Seega nõuab hageja kulutusi, mis ei ole tekkinud temal endal. Selliste kulude näol on tegemist puhtmajandusliku kahjuga, mis on tekkinud kolmandale isikule (Y OY). VÕS § 130 kohaselt saab ravikulude hüvitist nõuda kahjustatud isik ise. Antud juhul ei ole hagejale ravikulude näol kahju tekkinud. Kahju on tekkinud Y OY-le. Hageja märgib hagiavalduses, et tal on Y OÜ eest nimetatud summa tagasimakse kohustus. Samas märgib kostja, et lepingust tulenevat nõuet ei saa hageja LKindlS § 23, VÕS § 1043 jj, VÕS § 1045 alusel nõuda. Antud juhul tekib hagejale kahju lepingu alusel (pooled on leppinud kokku laenu andmises ravikuludeks). Seega tuleb hageja poolt esitatud varalise kahju nõude jätta rahuldamata. Samuti on arusaamatu, miks Y OY üldse ravikulude arveid hüvitas, kuivõrd tööl käival inimesel on võimalik sotsiaalkindlustuse olemasolul nõuda ravikulude hüvitamist riigilt (Eestis oleks selliseks asutuseks Haigekassa). Haigekassal on omakorda regressiõigus kindlustusandja vastu. Antud juhul jääb kostjal eest tekkinud ravikulude hüvitamise vajadus ja alus segaseks. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et ta töötas Y OY ettevõttes, et tema sissetulekud vähenesid, et Y OY nõuab temalt ravikulude hüvitist tagasi.
26.Mittevaralise kahju nõude osas märgib kostja, et hageja on esitanud mittevaralise kahju nõude seoses temale tekitatud tervisekahjustusest tingitud füüsilise ja hingelise valu ja vaeva kannatamisega, samuti seoses elukvaliteedi langusega. Hageja on palunud kohtul mittevaralise kahju hüvitise välja mõista suuruses, mis vastab kohtu õiglasele äranägemisele ja senises praktikas omaksvõetud seisukohtadele, arvestades ka hageja enda hinnangut talle tekitatud kahju suuruse osas. Hageja hindab talle tekkinud mittevaralise kahju suuruseks 20 000 eurot. Kostja märgib, et on äärmiselt kahetsusväärne, et toimunud liiklusõnnetus on põhjustanud hagejale nii füüsilisi kui hingelisi läbielamisi. On mõistetav, et iga kehavigastus, operatsioon ja sellest taastumine põhjustab ebamugavusi ja kannatusi. Kostja selgitab, et on tasunud hagejale mittevaralise kahju hüvitist summas 2 600 eurot (lisa 1). Kõnealuse väljamakse tegemisel on kostja juhindunud LKindlS § 32 lg-st 1, mille kohaselt maksab kindlustusandja kahjustatud isikule tema tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitist ühekordse maksena olenevalt tervisekahjustuse või kehavigastuse raskusastmest ja muudest asjaoludest. Kui kahjustatud isikul on erineva raskusastmega tervisekahjustused või kehavigastused, makstakse mittevaralise kahju hüvitis vastavalt raskeimale tervisekahjustuse või kehavigastuse liigile. LKindlS § 32 lg 3 p 4 kohaselt eeldatakse, et mittevaralise kahju suurus raske tervisekahjustuse või kehavigastuse korral on 2 600 eurot.
27.Kuigi kohtupraktika kohaselt on hagejal võimalik nõuda mittevaralise kahju hüvitist ka suuremas ulatuses kui seda näeb ette liikluskindlustuse seadus, peab seadusest tulenevat eelduslikku määra ületav kahjunõue olema põhjendatud arvestades konkreetse juhtumi asjaolusid. VÕS § 134 lg 5 kohaselt peab mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestama rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Ehkki kohus otsustab mittevaralise kahju suuruse VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel, peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsusepõhimõtte tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-19-08, p 13).
28.Kuigi hageja hindab temale tekitatud mittevaralise kahju suuruseks 20 000 eurot, peab kostja vajalikuks märkida, et tegemist on praktikas erakordselt suure summaga, mille väljamõistmine ei
2-23-7499 ole käesoleva tsiviilasja asjaolusid arvesse võttes põhjendatud ega kooskõlas kohtupraktikaga. Kostja selgitab, et näiteks 20 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise on kohtud välja mõistnud äärmuslikel juhtudel, kus tegemist on olnud tahtlikult toime pandud kuritegudega, milles kannatanutele põhjustatud üleelamised või tervisekahjustused ei ole võrreldavad käesoleva tsiviilasja aluseks olevate asjaoludega: 1. kannatanule, kes nägi pealt ema surnuks lämmatamist ja surnukeha süütamist, kes viibis pika aja vältel oma elu pärast kartes vahetult peale ema tapmist koos tapjatega ühes ruumis, keda peale ema tapmist rünnati ja kellele seeläbi põhjustati kehavigastusi (Harju Maakohtu otsus kriminaalasjas nr 1-15-10119); 2. kannatanule, kellel suhtes pandi toime mõrvakatse – kannatanult võeti liikumisvabadus, peksti korduvalt rusikate, jalgade ja terava esemega pea ja keha erinevatesse piirkondadesse ning tekitati seeläbi eluohtlikud vigastused, sh ajukahjustuse, mille tagajärjel kaotas kannatanu kõne- ja lugemisvõime, osaliselt silmanägemise. Tekitatud kehavigastuste tagajärjel vajas kannatanu kõikide toimingute tegemiseks kõrvalabi, saadud ajukahjustus tingis vajaduse kannatanu üle eestkoste seadmiseks (Tallinna Ringkonnakohtu otsus kriminaalasjas nr 1-15-599).
29.Liiklussüütegusid puudutavates kriminaalasjades on mittevaralise kahju hüvitise suuruseks hinnatud näiteks 9 000 ja 9 500 eurot järgmistel juhtudel: 1. jalakäijast kannatanule, kes sai ülekäigurajal trollilt löögi, mille tagajärjel saadud raske tervisekahjustuse tõttu oli varem aktiivset elu elanud ja kõrvalist abi mittevajanud kannatanu püsivalt seisukorras, kus ta vajab ööpäevaringset abi ja toetust. Kannatanule määrati raske puue (Tallinna Ringkonnakohtu otsus kriminaalasjas nr 1-15-8718); 2. jalakäijast kannatanule, kes sai ülekäigurajal sõidukilt löögi, mille tagajärjel saadud eluohtlike tervisekahjustuste (sh peaajupõrutus koljuluude lahtise murruga koos seljaajuvedeliku eristumisega ninast, millele järgnesid tüsistused) tõttu oli kannatanul vajadus ööpäevaringse kõrvalabi ja juhendamise järgi mh nii hügieenitoimingutel, riietumisel kui ka liikumisel. Kannatanule määrati raske puue tähtajaga 5 aastat (Harju Maakohtu otsus kriminaalasjas nr 1-16-128).
30.Kostja hinnangul ei ole hagejale tekitatud tervisekahjustuste kestvad tagajärjed võrreldavad eeltoodud kriminaalasjades tekitatud kahjudega. Ülalviidatud liiklusõnnetused olid kannatanute jaoks oluliselt raskemate tagajärgedega, kuivõrd mõlemale kannatanule määrati liiklusõnnetuse tagajärjel tekitatud vigastuste tõttu raske puue ning kannatanud vajasid ööpäevaringset kõrvalabi ja juhendamist. Kostja ei soovi küll kuidagi pisendada hageja läbielamisi, kuid leiab, et antud juhtumi puhul puuduvad sellised asjaolud, mis annaksid aluse hinnata hagejale tekkinud mittevaralist kahju suuremaks kui 2 600 eurot, millise summa kostja on hagejale juba ka välja maksnud. Kostja märgib, et Tartu Maakohus kriminaalasjas nr 1-18-6604 mõistis liiklusõnnetuse põhjustajalt kannatanu kasuks eluohtliku vasaku sääreluu lahtise killunenud murru eest mittevaralise kahju suurusena välja 1000 eurot. Seega tundub kostjale 2600 eurot mittevaralise kahju eest õiglase hüvitisena.
31.Kokkuvõtlikult leiab kostja, et mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmine summas 20 000 eurot ei ole põhjendatud. Tegemist on käesoleva liiklusõnnetuse asjaolusid, sh hagejale tervisekahjustusega tekitatud eeldatavat valu ja kannatusi ning kahju põhjustaja süü suurust, samuti ka eelnevat kohtupraktikat arvestades ebamõistlikult suure summaga. Kostja on seisukohal, et tema poolt hagejale liikluskindlustuse seadusest juhindudes tasutud mittevaralise kahju hüvitis summas 2 600 eurot on mõistlik ja piisav. Juhul, kui kohus siiski leiab, et hagejale tekitatud mittevaralise kahju suurus ületab 2 600 eurot, palub kostja kohtu poolt välja mõistetavast summast maha arvestada kostja poolt juba hagejale väljamakstud hüvitis summas 2 600 eurot.
32.01.08.2023 menetlusdokumendis märkis kostja, et hageja on 24.07.2023 esindaja kaudu esitanud koos menetlusdokumendiga hulgaliselt tõendeid oma tervisliku seisundi kohta. Kostja leidis, et tõendid on esitatud puudusega, kuivõrd hageja ei ole täitnud TsMS § 236 lõikest 3 tulenevaid nõudeid, st hageja ei ole põhjendanud, millise asjas tähtsust omava asjaolu
2-23-7499 tõendamiseks ta soovib tõendit esitada. Sellest tulenevalt ei oska kostja hageja poolt esitatud tõendite sisu osas seisukohta võtta. Kuivõrd esitatud tõendite tähtsus on selgusetu, siis ei tohiks TsMS § 238 lõige 1 alusel hageja poolt esitatud tõendeid vastu võtta.
33.Varalise kahju osas märkis kostja, et jääb oma hagivastuses esitatud seisukohtade juurde. Kostja arvates ei ole hagejale Y OY poolt kantud ravikulude osas nõuet tekkinud. Hageja on selgitanud, et Y OY kandis kulud omaalgatuslikult hageja halva varalise seisu tõttu. Kostjale jääb selgusetuks, miks üldse pidi hageja tasuma ravikulusid, kui ravikulud kannab sotsiaalkindlustuse olemasolul raviasutus, kellel tekib omakorda tagasinõue kindlustusandja vastu RaKS § 26 tulenevalt. Järelikult ei oma hageja varaline seis antud juhul tähendust. Seega ei ole leidnud tõendamist, et hageja ravikulud olid üldse põhjendatud (N: tegemist on vajalike ja põhjendatud kuludega, mis ei kuulu ravikindlustuse alusel hüvitamisele, kuid omavad tähtsust hageja tervise taastamise seisukohast).
34.Hageja väidetest tuleneb, et Y OY on hagejale andnud laenu raviarvete tasumiseks. Seega on hageja vastu esitatud võlanõue seotud lepingu täitmisega (st Y OY ja hageja omavahelise kokkuleppega). VÕS §-st 23 tulenevad alused nõude esitamiseks. Kõnealuse sätte alusel saab kahjustatud isik nõuda lepinguvälisest võlasuhtest tekkinud kahju. Antud juhul on hagejale kahju tekkinud lepingulisest võlasuhtest tulenevalt ning hageja ei ole tõendanud, et Y OY poolt tekitatud kahju oleks tekkinud temale ka ilma Y OY poolse laenuta (st ravikindlustuse alusel ei kuulu Y OY poolt kantud kulutused hüvitamisele, kuid tervise taastamise seisukohalt olid kantud kulud hädavajalikud). Kostja arvates ravikindlustuse olemasolu korral kuuluvad kõik vajalikud ravikulud hüvitamisele sotsiaalkindlustuse alusel.
35.Kostja kinnitab, et tal ei ole menetluskulusid tekkinud. Kostja märgib, et pakkus 20.07.2023 hagejale õigusrahu huvides vaidluse lõpetamiseks välja, et tasub kostjale 5000 eurot. Kui kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja hüvitise osaliselt või ulatuses, mis vastab kostja poolt pakutud summa suurusele, palub kostja jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel hageja kanda.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
36.Hagi aluseks olevate vaidlustamata asjaolude kohaselt toimus 24.05.2020 Tallinn-TartuVõru-Luhamaa mnt-l liiklusõnnetus, kus põrkasid kokku mootorratas Suzuki, reg. märk XXXX ning sõiduauto Mitsubishi Outlander, reg. märk XXXXXX. Hageja osales liiklusõnnetuses mootorrattajuhina ja sai liiklusõnnetuse tagajärjel järgmised tervisekahjustused: roidemurrud, kopsupõrutus, rangluumurd ja reieluumurd (dtl 15). Vaidlus puudub ka selles, et liiklusõnnetuse teise osaleja (Mitsubishi Outlander) liikluskindlustusandjaks oli kostja ning hagejale põhjustatud liikluskahju on käsitlenud ja hüvitanud kostja. Kostja on varasemas käsitlusprotsessis asunud seisukohale, et 80% ulatuses lasus liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutus Mitsubishi Outlander juhil ja 20% ulatuses oli liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutav hageja ise.
37.Hageja nõuab kostjalt käesolevas asjas nii varalise kui mittevaralise kahju hüvitamist. Arvestades ka 31.05.2023 esitatud nõude täpsustamist nõuab hageja kostjalt hüvitist hagejale tekitatud varalise kahju katteks summas 3 002,77 eurot. Vaidlus puudub selles, et liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud hageja sissetulekute vähenemisest tulenevat kahju on jooksvalt hüvitanud kostja. Hageja tugineb varalise kahju nõudes asjaolule, et kuivõrd hageja tööandja Y OY on hageja eest tasunud osa hageja raviarvetest, on hageja raviarvete eest Y OY-le võlgu. Hageja leiab, et kostjal on kohustus hüvitada hageja ka need hageja ravikulud, mida hageja eest on tasunud Y OY.
38.Kohus loeb asjas esitatud tõendite alusel tuvastatuks, et kostja on hagejale välja maksnud liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 32 lg 3 p 4 ette nähtud eeldusliku mittevaralise kahju
2-23-7499 hüvitise raske kehavigastuse või tervisekahju eest summas 2600 eurot (dtl 40-42). Hageja hinnangul ei korva kostja poolt makstud mittevaralise kahju hüvitis siiski hageja kannatusi ja elukvaliteedi langust. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitise hagejale tekitatud mittevaralise kahju katteks. Hüvitise suuruse palub hageja kindlaks määrata kohtu õiglasel äranägemisel, arvestades sealjuures ka hageja hinnanguga talle tekitatud mittevaralise kahju suuruse osas.
39.Hageja nõude õiguslikuks aluseks on võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043, mille kohaselt teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega (VÕS § 1045 lg 1 p 2). Vaidlus puudub, et hageja sai liiklusõnnetuse tagajärjel kehavigastusi ja tema tervis on liiklusõnnetuse tagajärjel kahjustunud. Seetõttu on hagejale kahju tekitamine õigusvastane. Hagejale õigusvastaselt kahju põhjustanud isikuks on liiklusõnnetuses osalenud sõiduauto Mitsubishi Outlander juht. LKindlS § 23 lg 1 kohaselt võib kahjustatud isik kahju hüvitamise nõude esitada kindlustusandja vastu, kui kindlustatud isik (käesoleval juhul Mitsubishi Outlander juht) vastutab kahjustatud isiku ees VÕS § 1057 alusel või õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju hüvitamise sätete alusel. Hageja ja kostja vahel puudub vaidlus, et Mitsubishi Outlander juht on vähemalt 80% ulatuses kostjale kahju põhjustamise eest vastutav. VÕS 128 lg 1 kohaselt võib kahju olla nii varaline kui ka mittevaraline.
40.Arvestades eeltoodut keskendub poolte vaidlus seoses hageja nõudega kahele teemale: 1) esiteks, kas ja millises suuruses on kostja kohustatud tasuma hagejale täiendavat varalise kahju hüvitist; 3) teiseks, kas ja millises suuruses on kostja kohustatud tasuma hagejale täiendavat mittevaralise kahju hüvitist. Kohus käsitleb alljärgnevalt nimetatud vaidlusküsimusi vastavalt kohtuotsuse osades (I) ja (II) ja ning lõpetuseks võtab kohus kokku asja lahendamise tulemuse ja otsustab menetluskulude jaotuse (III). I
41.VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. VÕS § 130 lg 1 kohaselt tuleb isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju.
42.Hageja leiab, et tema tööandja Y OY (vt dtl 87-90) on tasunud hagejale osutatud raviteenuste eest kokku 3002,77 eurot. See väide on siiski vastuoluline, sest 31.05.2023 menetlusdokumendis kinnitas hageja, et Y OY on tasunud hagejale osutatud raviteenuste eest 2857,77 eurot ning hageja on ise tasunud kostja poolt hüvitamata raviteenuste eest 145 eurot. Kuivõrd aga hageja käsitleb nimetatud kulusid summas 3002,77 siiski Y OY poolt tasutuna ja esitas selle kinnituseks ka hagejale esitatud arve 10585 summale 3 002,77 eurot (dtl 153-156), siis lähtub sellest ka kohus. Kostja vaidleb Y OY poolt tasutud raviarvete hüvitamisele vastu, märkides, et hageja nõuab kulutusi, mis ei ole tekkinud temal endal ning selliste kulude näol on tegemist puhtmajandusliku kahjuga, mis on tekkinud kolmandale isikule (Y OY). Kostja arvates saab VÕS § 130 kohaselt ravikulude hüvitist nõuda kahjustatud isik ise, kuid antud juhul ei ole hagejale ravikulude näol kahju tekkinud, vaid kahju on tekkinud Y OY-le.
2-23-7499
43.Kohus leiab, et Y OY poolt hagejale esitatud arve ei kuulu hüvitamisele kostja poolt. Iseenesest õige on hageja seisukoht, et kannatanu ravikulu on selline kulu, mille hüvitamist on kannatanul liikluskindlustuse seaduse alusel õigus kahju põhjustanud isiku kindlustusandjalt nõuda. Samas tuleb sellise kahjunõude esitamisel arvestada kahju hüvitamise üldiste põhimõtetega. LKindlS § 23 lg 1 kohaselt võib kahjustatud isik kindlustusjuhtumi toimumise korral esitada kahju hüvitamise nõude kindlustusandja vastu, kui kindlustatud isik vastutab kahjustatud isiku ees võlaõigusseaduse § 1057 alusel või võlaõigusseaduse õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju hüvitamise sätete alusel. Seega märgib kostja põhjendatult, et LKindlS § 23 lg 1 kohast nõuet ei saa esitada lepingulisel alusel ning LKindlS § 23 lg 1 esitatava nõude aluseks ei saa olla ainuüksi hageja väidetud laenusuhe Y OY-ga. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva vastutuse kohaldamiseks peab hageja üldjuhul tõendama nii kahju kui ka põhjusliku seose olemasolu, st tekkinud kahju peab olema õigusvastase teo tagajärg.
44.Kuigi hageja on viidanud võlakohustusele Y OY ees, pole hageja tõendanud sellise kokkuleppe olemasolu, millega hageja oleks võtnud endale kohustuse Y OY poolt tasutud kulude hüvitamiseks. Hageja väidab, et on tasutud raviarvete eest oma tööandjale Y OY-le võlgu, kuid millisest kokkuleppest või muust õiguslikust alusest selline kohustus tuleneb, hageja ei selgita. Y OY 18.07.2023.a. selgituskirjast (dtl 151-152) nähtub, et Y OY otsustas tasuda hageja töötervishoiu kulude ning töövõimet säilitava füsioterapeutilise ravi ja massaaži eest, kuid antud kirjast ei ilmne, et Y OY ja hageja vahel olnuks kokkulepe hageja poolt Y OY poolt tehtud kulude tagastamiseks. Kohtu hinnangul ei tekita hagejale Y OY ees rahalist kohustust hageja ja Y OY poolt käesoleva menetlus tarbeks tagantjärele (s.t ca 1,5-2,5 aastata pärast raviteenuste osutamist) koostatud arve 10585 summale 3002,77 eurot (dtl 153-156). Hageja kinnitas 22.07.2023 menetlusdokumendis, et „kuigi Y OY ja hageja vahel oli kulutuste tegemise ajal kokkulepe, et Y OY poolt hageja eest tasutud raviteenuste maksumuse hüvitab hageja Y OY-le vastavalt võimalustele, siis tulenevalt käesolevast menetlusest on nii hageja kui ka Y OY pidanud õigemaks võlasuhte kinnitada konkreetse maksekohustuse loomisega (arvega) tulenevalt kostja püstitatud küsimusest Y OY ja hageja vaheline võlasuhe tõendatuse osas.“ Seega on hageja kinnitanud, et hageja ja Y OY vahel oli kokkulepe, et Y OY poolt hageja eest tasutud raviteenuste maksumuse hüvitab hageja Y OY-le vastavalt võimalustele, st hagejal puudub Y OY ees tingimusteta kohustus Y OY poolt tasutud raviarvete hüvitamiseks. Kohus märgib, et ainuüksi arve ei saa olla võlasuhte tõendamise ja kinnitamise aluseks, seda enam, kui see on koostatud tagantjärgi üksnes käesoleva kohtumenetluse tarbeks. Riigikohtu 17.06.2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-72-15 p-s 10 on selgitatud, et „Üksnes hageja koostatud ja esitatud arvest ei teki nõuet.“
45.Kostja tõi juba hagivastuses esile, et antud juhul jääb ravikulude hüvitamise vajadus ja alus segaseks. Kostja viitas, et on arusaamatu, miks Y OY ravikulude arveid hüvitas, kuivõrd tööl käival inimesel on võimalik sotsiaalkindlustuse olemasolul nõuda ravikulude hüvitamist riigilt. Hageja leidis kostja vastuväitele vastates, et ei olevat oluline, miks Y OY hageja raviarved kinni maksis, vaid oluline on Y OY poolt arvete tasumise fakt. Kohus hageja seisukohaga ei nõustu. Kuna hageja on esitanud kostja vastu kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude, siis pidi hageja tõendama mh seda, et Y OY tasus just selliste kulutuste eest, mis olid põhjuslikus seoses 24.05.2020 liiklusõnnetusega, st et hagejal ilmnenud tervisekahju vajas just sellist ravi ja kulutusi, mis on kirjas hageja esitatud raviarvetes (vt dtl 16-26; dtl 59-69). Kohus nõustub kostjaga, et hageja ei ole tõendanud, et tema poolt käesolevas asjas nõutavad ravikulud olid vajalikud ja põhjendatud kulud, mis ei kuulu ravikindlustuse alusel hüvitamisele. VÕS § 127 lg 4 on sätestatud, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Harju Maakohtu 06.07.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-17-19408 jõudis kohus analoogses vaidluses järeldusele, et kuna hageja esitatud väidete ja tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada, et hageja oleks saanud liiklusõnnetuses tervisekahjustuse või kehavigastuse, millest tulenevalt tal oli vaja
2-23-7499 osta konkreetseid ravimeid ja abivahendeid või taastusravi, jääb hageja nõue kulutuste hüvitamiseks rahuldamata (VÕS § 127 lg 4).
46.Arvestades eeltoodut leiab kohus, et hageja poolt kostja vastu esitatud varalise kahju hüvitamise nõue summas 3002,77 eurot on põhjendamatu ning kohus jätab selle nõude rahuldamata. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu puudub hagejal õigus nõuda ka varalise kahju hüvitamisega seotud viivist ning seega jätab kohus ka vastava viivisenõude rahuldamata. Kuna hageja varalise kahju nõue ei ole eelnevat arvestades põhjendatud, ei hinda kohus menetlusökonoomia kaalutlusel sellega seotud muid poolte väiteid ja tõendeid. Siiski märgib kohus, et isegi kui hagejal oleks õigus nõuda kostjalt varalise kahju hüvitamist, siis tuleks kahjuhüvitise suuruse määramisel arvestada ka hageja omaosalusega liiklusõnnetuse põhjustamises (vaidlustatud pole seda, et 20% ulatuses oli hageja liiklusõnnetuse põhjustamise eest ise vastutav). Võlaõigusseaduse kommentaarides on selgitatud, et ka kindlustusandja kahju hüvitamise kohustuse juures tuleb alati arvestada sellega, millises ulatuses tuleb hüvitist kannatanu enda osa tõttu kahju tekkimisel vähendada (VÕS § 139). II
47.Järgnevalt käsitleb kohus hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõuet. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku hingelist valu ja kannatusi. VÕS § 1045 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega (VÕS § 1045 lg 1 p 2). Kohus on seisukohal, et kuna hageja sai liiklusõnnetuse tagajärjel kehavigastusi ja tema tervis on liiklusõnnetuse tagajärjel kahjustunud, on hagejale kahju tekitamine õigusvastane.
48.Hageja on seisukohal, et seni kostja poolt talle mittevaralise kahju hüvitisena makstud hüvitis summas 2600 eurot ei korva hagejale liiklusõnnetuses saadud kehavigastustega põhjustatud valu ja vaeva ega ka elukvaliteedi langust. Kohus märgib, et LKindlS § 24 teine lause ei piira kahjustatud isiku õigust esitada nõue kahju põhjustaja vastu teises seaduses sätestatud alusel. Riigikohtu 06.06.2018 otsuses nr 1-17-6824 on selgitatud, et „Asjaolu, et kindlustusselts on hüvitanud kannatanule mittevaralise kahju liikluskindlustusseaduses fikseeritud ulatuses, ei välista kannatanu poolt täiendava nõude esitamist mittevaralise kahju hüvitamiseks võlaõigusseaduse alusel ega anna seega ka alust tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks. LKindlS § 24 sätestab seejuures selgesõnaliselt, et sama seaduse 3. ptk-s sätestatu ei piira kahjustatud isiku õigust esitada nõue kahju põhjustaja vastu teises seaduses sätestatud alusel. Ka senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et kannatanul on õigus nõuda kahju tekitajalt kahju hüvitamist ka kindlustushüvitist ületavas ulatuses (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. märtsi 2013. a otsus asjas 3-2-1-7-13, p 26).“
49.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 366 on sätestatud, et mittevaralise kahju hüvitamise hagis võib nõutava hüvitise summa hagis märkimata jätta ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Antud normi kohaldamise üle pooltel vaidlus puudub, seega lahendab kohus alljärgnevalt hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude kohtu diskretsiooniõiguse alusel.
50.Hageja jätab TsMS § 366 kohaselt hagiavalduses nõutava mittevaralise kahju hüvitise summa märkimata ja taotleb kohtult hüvitist kohtu õiglasel äranägemisel. Samas hindab hageja talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitise selliseks suuruseks, mis kuidagi aitaks hagejal olukorraga leppida, rahasummat 20 000 eurot. Hageja leiab, et temale tekitatud mittevaraline kahju on korvamatu, kuna hageja on kaotanud märkimisväärse osa sellest, mis tal oleks võinud olla, kui ta ei oleks liiklusõnnetuses vigastada saanud. Hageja viitab, et ta on kaotanud märkimisväärse osa oma liikumisvõimest, ta ei saa osaleda oma lastega jooksumängudes ega pikemat kõndimist nõudvatel tegevustel. Hageja märgib, et on möödunud 3 aasta jooksul tundnud püsivat valu ning hageja keha katavad välimust inetumaks tegevad armid. Hageja hinnangul ei korva mistahes
2-23-7499 hüvitis liikumisraskustega kaasnevat elukvaliteedi langust ja hageja kui isa läbielamisi, mis tulenevad asjaolust, et ta ei saa koos oma pojaga mängida jalgpalli või käia lastega matkamas.
51.Kostja peab äärmiselt kahetsusväärseks, et liiklusõnnetus on põhjustanud hagejale nii füüsilisi kui hingelisi läbielamisi. Kostja selgitab, et on tasunud hagejale mittevaralise kahju hüvitist summas 2600 eurot, juhindudes LKindlS § 32 lg-st 1, mille kohaselt maksab kindlustusandja kahjustatud isikule tema tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitist ühekordse maksena olenevalt tervisekahjustuse või kehavigastuse raskusastmest ja muudest asjaoludest. Kui kahjustatud isikul on erineva raskusastmega tervisekahjustused või kehavigastused, makstakse mittevaralise kahju hüvitis vastavalt raskeimale tervisekahjustuse või kehavigastuse liigile. LKindlS § 32 lg 3 p 4 kohaselt eeldatakse, et mittevaralise kahju suurus raske tervisekahjustuse või kehavigastuse korral on 2600 eurot. Kostja arvates on 2600 eurot mittevaralise kahju eest hagejale mõistlikuks ja piisavaks hüvitiseks.
52.Kohus märgib, et ühelt poolt on seadusandja sätestanud eelduse vastavalt LKindlS § 32 lg 3 p 4, et mittevaralise kahju suurus raske tervisekahjustuse või kehavigastuse korral on 2600 eurot. Teisalt võimaldab seadus arvestada ka konkreetse kahjujuhtumi eripäradega ja kohtul on võimalik välja mõista ka LKindlS § 32 lg 3 sätestatud eelduslikest summadest suuremaid hüvitisi. VÕS § 127 lg 6 on sätestatud, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikule tervisekahjustuse tekitamisest ja tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta mõistlik rahasumma. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-1-01 selgitanud, et mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid puuduvad. Ka ei ole kehavigastusest tingitud isiku elukvaliteedi langus osas, mis ei ole seotud varalise kahjuga, otseselt mõõdetav rahas. Põhiseaduse §-st 25 tulenevalt on aga isikul õigus mittevaralise kahju hüvitamisele. Riigikohus asus seisukohale, et mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast.
53.Riigikohtu 20.06.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13 p-s 13 selgitas Riigikohus, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurus, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Küll aga oleneb mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Riigikohus on oma varasemates lahendites käsitlenud asjaolusid, mida tuli VÕS § 130 lg 2 järgi rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada. Riigikohus on juhtinud tähelepanu, et erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel tuleb arvestada selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust" (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08 p 14), samuti ka hageja võimalikku hooletust ja selle raskust endale tervisekahjustuse või kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises või suurenemises (vt Riigikohtu 22.10.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08 p 14).
54.Hageja on 22.07.2022 menetlusdokumendis põhistanud ja sellele lisatud tõenditega tõendanud liiklusõnnetusega hagejale põhjustatud kehavigastuse intensiivsust ja mõju hageja elukvaliteedile ja heaolule (dtl 80-84, dtl 91-150). Ekslik on kostja väide, nagu poleks hageja oma tervisseisundiga tõendite vajalikkust põhjendanud. Hageja on iga esitatud tõendi osas põhjendanud, milliseid asjaolusid vastav tõend kinnitab. Kohtu hinnangul omavad hageja esitatud tõendid asja õigeks lahendamiseks tähtsust, olles olulised mittevaralise kahju suuruse määratlemisel. LKindlS § 32 lg 2 on sätestatud, et isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest tekkinud mittevaralise kahju hüvitamisel võetakse arvesse muu hulgas tervisekahjustuse ja kehavigastuse raskusastet, tekkinud funktsioonihäire sügavust ning ravi ja töövõime kaotuse kestust. Kohus
2-23-7499 võtab tsiviilasja materjalide juurde ning loeb hageja esitatud tõenditega (dtl 91-150) tuvastatuks hageja poolt kirjeldatud asjaolud seoses liiklusõnnetusega hagejale põhjustatud kehavigastuse intensiivsuse ja kehavigastuste mõjuga hageja elukvaliteedile ja heaolule. Kostja pole hageja esitatud tõendite sisulise õigsuse osas vastuväiteid esitanud.
55.Lähtudes hageja poolt tõendatud asjaoludest peab kohus otsustama kostja poolt hagejale hüvitatava mittevaralise kahju mõistliku suuruse. Riigikohtu 09.04.2018 otsuses tsiviilasjas nr 32-1-19-08 p-s 13 on selgitatud, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt selle kohta ka nt Riigikohtu 12. märtsi 1998. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-32-98 ja 25. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-05, p-d 22 ja 24).
56.Kostjal on õigus, et iga kehavigastus, operatsioon ja sellest taastumine põhjustab ebamugavusi ja kannatusi. Seega ei piisa LKindlS § 32 lg 3 p 4 toodud eelduslikust kahjuhüvitisest suurema kahju väljamõistmiseks ainuüksi raske kehavigastuse või tervisekahju faktist. Kohtu hinnangul nähtub aga hageja poolt esitatud tõenditest, et hageja tervisekahjustuse raskusastet ning ravi ja töövõime kaotuse kestust tuleb pidada algse vigastuse raskust arvestades tavapärasest suuremaks. Hageja on põhistanud ja tõendanud, et liiklusõnnetusega kaasnevad negatiivsed tegurid hageja elus on olnud pikaajalised ning pikemaajalised, kui võiks sarnasest vigastusest tavapäraselt oodata. Hageja on liiklusõnnetusest tänaseni möödunud aja jooksul pidanud taluma kokku 3 operatsiooni ning lisaks on hageja selle aja jooksul pidanud püsivalt taluma rohkemat või vähemat valu, liikumistakistusi, töölt eemal olemist. Hageja kehal on armid, millest suurim on 20 cm pikkune. Seejuures hageja vasaku jala seisund ei ole liiklusõnnetuse eelses funktsionaalsuses taastunud. Hageja ei talu 3 ka aastat peale liiklustrauma saamist pikemaajalist füüsilist koormust vasakule jalale. Kohus nõustub hagejaga, et eelmärgitud asjaolud on halvendanud hageja elukvaliteeti määral, mis õigustavad LKindlS §s 32 lg 3 p 4 märgitud eelduslikust mittevaralise kahju hüvitisest (2600 eurot) suuremat hüvitist.
57.Kuna mittevaralise kahju hüvitised peavad olema sarnastel asjaoludel võrreldavad, tuleb arvestada ka sellega, milliseid hüvitisi on sarnastel asjaoludel kohtupraktikas välja mõistetud. Riigikohtu õigusteabeosakond on 2017. aastal koostanud kohtupraktika analüüsi „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviil- ja kriminaalasjades esimese ja teise astme kohtutes 2016. aastal.“ Analüüsile lisatud tabelist nähtub, et sõidukijuhi poolt liiklusnõuete ja sõiduki käitusnõuete rikkumisena kvalifitseeritud kuriteoga tekitatud mittevaraline kahju osas jäid kehavigastuse tekitamisena kvalifitseeritud kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju hüvitised aastatel 2014–2016 vahemikku 1000 eurot kuni 50 000 eurot. Näiteks mõistis kohus kriminaalasjas nr 1-14-9883 kannatanule mittevaralise kahju hüvitise summas 10 000 eurot. Kahju seisnes möödasõitu sooritades vastassuunavööndis liikunud sõidukiga kokkupõrke tagajärjel teist sõidukit juhtinud isiku surma põhjustamises ja kaasreisijale eluohtlike vigastuste tekitamises. Samas näiteks kriminaalasjas nr 1-15-4753 mõistis kohus kannatanule mittevaralise kahju hüvitise summas 1000 eurot. Kahju põhjustati reguleerimata ülekäigurajal jalakäijale otsasõitmise tõttu kehavigastuste tekitamisega. Riigikohtu õigusteabeosakonna 2020. aastal koostatud kohtupraktika analüüsist „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2018.–2019. aastal“ nähtuvalt jäid mittevaralise kahju hüvitised kehavigastuste tekitamise või tervise kahjustamise korral 200 euro ja 17 000 euro vahele. Viimati mainitud hüvitis mõisteti tsiviilasjas nr 2-16-4146 (kukkumine läbi tribüüni, mis põhjustas 3 luumurdu lülisambas ja roidemurru ning millega kaasnes püsiv töövõime kaotus 50%).
2-23-7499
58.Eeltoodust nähtuvalt on kohtupraktika mittevaraliste hüvitiste suuruse osas väga erinev, mida kinnitavad ka käesolevas asjas poolte viidatud kohtulahendid. Iga konkreetne kahjujuhtum on ainulaadne ja n-ö standardjuhis mittevaralise kahju väljamõistmiseks puudub. Kohus võtab hageja mittevaralise kahju suuruse määramisel mh arvesse seda, et hagejale tekkinud vigastused ei olnud eluohtlikud ning hageja enda kinnitusel on ta tänaseks asunud tööle. Vaidlustatud pole ka seda, et 20% ulatuses oli hageja liiklusõnnetuse põhjustamise eest ise vastutav. Kohus ei pea põhjendatuks hageja hinnangut, et talle väljamõistetav mittevaralise kahju hüvitis peaks olema vähemalt 20 000 eurot. Soovimata pisendada hagejale osaks saanud kannatuse raskust, ei ole käesolev asi siiski kuidagi võrreldav näiteks 26.07.2016 otsusega kriminaalasjas nr 1-15-10119, kus jõhkra mõrva tagajärjel kaotas kannatanu ema kannatanu juuresolekul elu ning kannatanu sai ka ise süüdistatavate ründe tagajärjel vigastada (mille käigus üritati kannatanut tappa) ning millises kriminaalasjas mõisteti kannatanule välja mittevaralise kahju hüvitiseks 20 000 eurot. Ka hageja viidatud liiklusõnnetust puudutav 07.01.2019 kriminaalasja otsus nr 1-18-7387 (kannatanule mõisteti hüvitiseks 15 000 eurot) ei ole käesoleva asjaga võrreldav, sest erinevalt käesolevast asjast tuvastas kohus nimetatud kriminaalasjas, et kannatanu ei saa enam tööl käia ning ta vajab igapäevaselt teiste abi. Samuti liiklusõnnetusega seotud 19.05.2016 kriminaalasja otsuses nr 1-16128 mõistis kohus aga kannatanu kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 9500 eurot. Seejuures nimetatud asjas olid kannatanul ka pärast 2 aastat ja 3 kuud säilinud on koljusisese vigastuse jääknähud: (peavalud, iiveldus, pearinglus, tasakaalukaotused, parema kõrva kurtus, vilin kõrvus), haistmismeele kaotus ja maitsemeele häired. Nimetatud asjas oli kannatanule määratud raske puue ja tervenemist polnud ette näha (puude raskusastme määramise otsuses on kirjas, et kannatanul on raske puue, millest tingituna vajab ta igal ööpäeval kõrvalabi ja juhendamist hügieenitoimingutel, riietumisel, liikumisel, suhtlemisel).
59.Arvestades käesoleva kahjujuhtumi asjaolusid ning võttes mh arvesse kohtupraktikat ja ühiskonna heaolu taset, peab kohus mõistlikuks hüvitiseks hagejale tekitatud mittevaralise kahju eest summat, mis vastab kolmekordsele LKindlS § 32 lg 3 p 4 märgitud raske tervisekahjustuse või kehavigastusega tekitatud mittevaralise kahju eelduslikule suurusele ehk 7800 eurot (3 x 2600). Hageja tervisekahjustuste kestust ja tema eeldatavat „valu suurust“ võib pidada vigastuse raskusega võrreldes tavapärasest suuremaks, mistõttu ei nõustu kohus kostjaga, nagu oleks kostja poolt hagejale makstud mittevaralise kahju hüvitis summas 2600 eurot antud juhul mõistlik ja piisav. Kohtu hinnangul on mittevaralise kahju hüvitis summas 7800 eurot vastavuses kohtupraktikas sarnaste asjade eest väljamõistetavate hüvitistega, võttes arvesse ka konkreetse juhtumi asjaolusid ning elukalliduse tõusu. Hageja viitab põhjendatult, et raha ostujõud on aastate jooksul langenud ja näiteks 15 000 euro ostujõud 2015. a vastab tänase seisuga ligikaudu 22 413 euro ostujõule (vt dtl 55-58). Asjakohane on ka hageja viide, et LKindlS § 32 kehtib sellisena alates seaduse jõustumisest (01.10.2014), mistõttu on LKindlS §s 32 absoluutnumbritena välja toodud eelduslikud hüvitised ajale jalgu jäänud.
60.Teisalt, kuigi hagejaga võib nõustuda selles, et LKindlS §s 32 absoluutnumbritena välja toodud eelduslikud hüvitised on n-ö ajale jalgu jäänud, ei saa kohus siiski kehtivast seadusest mööda vaadata. LKindlS § 32 lg 3 p 4 kohaselt eeldatakse, et mittevaralise kahju suurus raske tervisekahjustuse või kehavigastuse korral on 2600 eurot. Isegi arvestades elukalliduse tõusu ja hageja tervisekahjustuste kestvust ei ole kohtu hinnangul põhjendatud mõista hageja kasuks välja suuremat hüvitist kui seaduses sätestatud eeldusliku hüvitise kolmekordset suurust. Kui kohus mõistaks hageja kasuks välja rohkem kui kolmekordse seaduses sätestatud mittevaralise kahju eeldusliku hüvitise, siis moonutaks see käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades seadusandja tahet. Kohtu pädevuses ei ole öelda, kas seadusega määratud hüvitised on n-ö õiglases suuruses või mitte, sest tulenevalt võimude lahususest ei saa kohus võtta endale seadusandja rolli. Kohtu ülesanne on eelkõige kehtivaid seadusi rakendada.
2-23-7499
61.Arvestades eeltoodut, on hagejale välja mõistetav mõistlik mittevaralise kahju hüvitis summas 7800 eurot. Kostja on palunud juhul, kui kohus leiab, et hagejale tekitatud mittevaralise kahju suurus ületab 2600 eurot, kohtu poolt välja mõistetavast summast maha arvestada kostja poolt juba hagejale väljamakstud hüvitis summas 2600 eurot. Riigikohus on selgitanud, et hüvitise suuruse kindlaksmääramise järel tuleb arvestada ka kindlustusandja poolt juba väljamakstud summat. Arvestades, et kostja on hagejale juba maksnud mittevaralise kahju hüvitist summas 2600 eurot, mõistab kohus kostjalt LKindlS § 24, § 32 lg 1, § 32 lg 2 ja VÕS § 521 lg 1 alusel täiendavalt välja mittevaralise kahju hüvitis summas 5200 eurot. Kohus märgib, et selles suurusjärgus summa tasumine ei saa olla kostjale üllatuslik, kuivõrd ka 20.07.2023 pakkus kostja hagejale õigusrahu huvides vaidluse lõpetamiseks välja, et tasub hagejale 5000 eurot (vt dtl 164). Kohtu ette pole toodud asjaolusid, mis annaks alust kaaluda 5200 euro suuruse hüvitise täiendavat vähendamist. VÕS § 139 lg 3 on sätestatud, et isiku tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist VÕS § 139 lõikes 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus.
62.Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiselt VÕS § 113 sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest kuni hüvitise täieliku tasumiseni. Kohus leiab, et hagejal õigust kostjalt viivist nõuda. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 113 lg 2 on sätestatud, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi. Hagejal on õigus nõuda kostjalt edasiulatuvat viivist vastavalt põhinõude rahuldamise ulatusele. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise kahjuhüvitiselt summas 5200 eurot võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest 22.05.2023 kuni kahjuhüvitise tasumiseni. III
63.Arvestades käesoleva kohtuotsuse osades (I) – (II) tuvastatud asjaolusid ja kohtu põhjendusi kuulub hagiavaldus rahuldamisele osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitamiseks kahjuhüvitis summas 5200 eurot. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise kahjuhüvitiselt summas 5200 eurot võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest 22.05.2023 kuni kahjuhüvitise tasumiseni. Ülejäänud osas jätab kohus hagi rahuldamata.
64.Tulenevalt TsMS § 163 lg 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hagi osalist rahuldamist ja käesoleva vaidluse asjaolusid, peab kohus õiglaseks jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, puuduvad rahaliselt teineteisele hüvitatavad menetluskulud. Kohus määrab kindlaks, et hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
65.Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 4 on sätestatud, et
2-23-7499 menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.