Kohtulahend

Maakohtu seisukoht KarS § 5 lg 2 sätestab, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. Seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust, on tagasiulatuv jõud ka isiku suhtes, kes kannab temale jõustunud otsusega mõistetud vangistust või kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele. Sellisel juhul vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani, või kui tegu ei ole enam kuriteona karistatav, vabastatakse isik vangistusest. KrMS § 431 lg 3 kohaselt teavitab vangla, milles kannab karistust karistusseadustiku § 5 lõikes 2 nimetatud isik, teda seaduse tagasiulatuvast mõjust 15 päeva jooksul kergendava seaduse jõustumisest arvates ning esitab täitmiskohtunikule andmed isiku vabastamise otsustamiseks. KrMS § 431 lg 1 ja 2 kohaselt lahendab karistusseadustiku § 5 lõikes 2 sätestatust tulenevad seaduses reguleerimata küsimused ning muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendi teinud kohus või kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega. KrMS § 432 lg 34 sätestab, et juhul, kui peale kohtuotsuse jõustumist, mille täitmisel tekkinud küsimust täitmiskohtunik lahendab, lühendab uus seadus teo eest ettenähtud vangistust, vähendab täitmiskohtunik tulenevalt karistusseadustiku § 5 lõikest 2 vangistust uues seaduses samasuguse teo eest ettenähtud ülemmäärani, või kui tegu ei ole enam kuriteona karistatav või vangistusega karistatav, jätab täitmiskohtunik vangistuse täitmisele pööramata või vabastab isiku vangistusest. Kriminaalasjas nr 1-12-12064 mõisteti I.H süüdi KarS § 213 lg 1, § 214 lg 2 p 1, § 120, § 121 järgi kvalifitseeritava te kuritegude toimepanemises. KarS § 213 lg 1 järgi mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust, § 214 lg 2 p 1 järgi 4 aastat vangistust, § 120 järgi 4 kuud vangistust ning § 121 järgi 6 kuud vangistust. Karistused liideti ning lugedes kergem karistus kaetuks raskemaga, mõisteti liitkaristuseks 4 aastat vangistust, mida vastavalt KrMS § 238 sätetele vähendati ühe kolmandiku võrra ning karistuseks mõisteti 2 aastat ja 8 kuud vangistust. Mõistetud karistus liideti Viru Maakohtu Narva kohtumaja 21.09.2012 kohtuotsusega nr 1-12-7486 mõistetud karistusega ning arvestades sealjuures ka KarS § 68 lg -s 1 sätestatu t, mõisteti lõplikuks karistuseks 3 aastat, 5 kuud ja 25 päeva vangistust. Viimati nimetatud otsuse kohaselt karistati Vladimir Kahh anovitšit KarS § 200 lg 2 p 4,7,8 järgi 3-aastase vangistusega ning § 257 järgi 6kuulise vangistusega. Lugedes kergem karistus kaetuks raskeimaga, mõisteti liitkaristuseks 3 aastat vangistust, mida vastavalt KrMS § 238 sätetele vähendati ühe kolmandiku võrra ning karistuseks

1-12-12064 mõisteti 2 aastat vangistust. Nimetatud karistus liideti Viru Maakohtu 11.10.2010 otsuse nr 1-1012360 järgi mõistetud karistusega (1 aasta , 4 kuud vangistust) ning suurendades mõistetud karistust Viru Maakohtu 11.10.2010 kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra (1 aasta 4 kuud) vangistust , mõisteti liitkaristuseks 3 aastat ja 4 kuud vangistust. Viru Maakohtu otsusega nr 1-10- 12360 karistati I.H KarS § 213 lg 1 järgi 2 -aastase vangistusega, mida vähendati vastavalt KrMS § 238 lg -le 2 ja KarS § 68 lg -le 2 ning lõplikuks karistuseks mõisteti 1 aasta, 3 kuud ja 29 päeva vangistust. Kohaldati KarS § 74 lg 1 sätteid ja vangistust ei pööratud täitmisele tingimusel, et I.H ei pane 2- aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg -s 1 p 1-5 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid. 01.01.2015 jõustusid karistusseadustiku muudatused, mille raames muudeti ka KarS § 120, § 121, § 200, 213 ja 214 sätteid. KarS § 257 tunnistati kehtetuks. KarS § 120 muudatus seisnes üksnes lõike 2 lisamises, mis näeb ähvardamise eest ette ka juriidilise isiku vastutuse. Põhikoosseisu sõnastust ega karistuse määra ei ole muudetud. Seega nimetatud sätte muudatus ei too kaasa I.H-le mõistetud karistuse muutmist. Seonduvalt KarS § 121 sõnastuse muudatustega tuleb märkida, et alates 01.01.2015 kehtiva KarS §s 121 sätestatud kehalise väärkohtlemise koosseisulised tunnused hõlmavad tunnuseid, mis kehtisid ka kuritegude toimepanemise ja kohtuotsuste tegemise ajal. Muutunud on aga KarS § 121 karistusmäär. Kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis oli karistusena nähtud ette rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus. Alates 01.01.2015 kehtivas sõnastuses on KarS § 121 põhikoosseisu võimalikeks karistusteks rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus. Kvalifitseeritud koosseisu korral aga rahaline karistus või kuni viieaastane vangistus. Seega teatud juhtudel (so põhikoosseisu tunnustega hõlmatud tegude korral) on 01.01.2015 jõustunud muudatustega senine vangistuse kolmeaastane ülemmäär asendatud üheaastase ülemmääraga. Juhul, kui isikut on varasemalt karistatud KarS § 121 järgi teo eest, mis alates 01.01.2015 on karistatav KarS § 121 lg 1 järgi, tuleb KarS § 5 lg -st 2 tulenevalt vähendada mõistetud karistust vaid juhul, kui see ületab uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäära so üheaastast vangistust. Kriminaalasjas nr 1-12-12064 oli I.H-le mõistetud KarS § 121 järgi karistuseks 6 kuud vangistust. Taoline karistuse määr ei ületa 01.01.2015 jõustunud KarS § 121 lg 1 ülemmäära ning seega ei anna KarS § 121 muudatused alust nimetatud karistuse muutmiseks. KarS § 200 lg -s 2 muudeti punktide 7 ja 9 sõnastust ning kehtetuks tunnistati p 10. Karistuse määr ei muutunud. Kuna I.H on mõistetud süüdi KarS § 200 lg 2 p 4,7,8 alusel, siis vajab antud juhul hindamist, kas p 7 muudatus on toonud kaasa olukorra, mis tingiks mõistetud karistuse muutmise. Kuni 31.12.2014 kehtinud sõnastuses nägi KarS § 200 lg 2 p 7 kvalifitseeriva tunnusena ette röövimise toimepanemise grupi või kuritegeliku ühenduse poolt. Uues sõnastuses on jäetud väl ja tunnus - kuritegelik ühendus ning kehtiva p 7 kohaselt on kvalifitseerivaks tunnuseks üksnes kuriteo toimepanek grupi poolt. Kuivõrd I.H-le oli tehtud KarS § 200 lg 2 p 7 alusel etteheide röövimise toimepanemises grupis, mitte aga kuritegeliku ühenduse poolt, ning vastav tegu on ka alates 01.01.2015 kehtivas redaktsioonis jätkuvalt karistatav, siis kõnealuse sätte muudatus ei too kaasa I.H-le mõistetud karistuse tühistamist või muutmist. Seonduvalt KarS § 213 sõnastuse muudatustega tuleb märkida, et alates 01.01.2015 kehtiva KarS §s 213 sätestatud arvutikelmuse koosseisulised tunnused hõlmavad tunnuseid, mis kehtisid ka kuritegude toimepanemise ja kohtuotsuste tegemise ajal. Muutunud on KarS § 213 karistusmäär. Kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis oli karistusena nähtud ette rahaline karistus või kuni viieaastane vangistus. Alates 01.01.2015 kehtivas sõnastuses on KarS § 213 põhikoosseisu võimalikeks karistusteks rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus. Kvalifitseeritud koosseisu korral aga ühe- kuni viieaastane vangistus. Seega teatud

1-12-12064 juhtudel (so põhikoosseisu tunnustega hõlmatud tegude korral) on 01.01.2015 jõustunud muudatustega senine vangistuse viieaastane ülemmäär asendatud kolme aastase ülemmääraga. Juhul, kui isikut on varasemalt karistatud KarS § 213 järgi teo eest, mis alates 01.01.2015 on karistatav KarS § 213 lg 1 järgi, tuleb KarS § 5 lg -st 2 tulenevalt vähendada mõistetud karistust vaid juhul, kui see ületab uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäära so kolmeaastast vangistust. Kriminaalasjas nr 1-12-12064 oli I.H-le mõistetud KarS § järgi213 karist useks 2 aastat vangistust ning kohtuotsuse nr 1-10- 12360 järgi samuti 2 aastat vangistust. Taolised karistuse määra d ei ületa 01.01.2015 jõustunud KarS § 213 lg 1 ülemmäära ning seega ei anna KarS § 213 muudatused alust nimetatud karistuste muutmiseks. KarS § 214 lg -s 2 muudeti punktide 1 ja 4 sõnastust. Karistuse määr ei muutunud. Kuna I.H on mõistetud süüdi KarS § 214 lg 2 p 1 järgi, tuleb antud juhul hinnata, kas p 1 muudatus on toonud kaasa olukorra, mis tingiks mõistetud karistuse muutmise. Kuni 31.12.2014 kehtinud sõnastuses nägi KarS § 2 14 lg 2 p 1 kvalifitseeriva tunnusena ette väljapressimise toimepanemise isiku poolt, kes on varem pannud toime väljapressimise, varguse, röövimise või kelmuse. Uues sõnastuses hõlmab p 1 kõiki seniseid tunnuseid ning muudatus seisneb täiendavate tunnuste lisamises. Kuivõrd ükski senistest koosseisulistest tunnustest ei ole kehtetuks tunnistatud ning seni KarS § 214 lg 2 p 1 tunnustele vastanud tegu on ka alates 01.01.2015 kehtivas redaktsioonis jätkuvalt karistatav, siis kõnealuse sätte muudatus ei too kaasa I.H-le mõistetud karistuse tühistamist või muutmist. Kuni 31.12.2014 kehtinud KarSi redaktsioonis sisaldunud § 257 on alates 01.01.2015 tunnistatud kehtetuks. Nimetatud säte nägi ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse o ma tõelise või oletatava õiguse teostamise eest ebaseaduslikus korras, kui see on olnud seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramis e või sellega ähvardamisega. Kriminaalasjas nr 1-12-7486 karistati I.H KarS § 257 alusel 6-kuulise vangistusega selle eest, et 15.11.2011.a kella 13.00 paiku, olles taksopeatuses kaupluse „R “ (xxx) juures, tegutsedes teise isiku huvides tekitatud kahju hüvitamise eesmärgil, nõudis A I osta koera V Z jaoks ning kui I vastas, et tal ei ole võimalust seda teha, lõi I rusikaga näkku ja jalaga vastu pead, tekitades viimasele füüsilist valu. Taoline tegevus on ka kehtiva karistusseadustiku redaktsiooni kohaselt jätkuvalt karistatav KarS § 121 lg 1 järgi kehalise väärkohtlemisena, mille eest on ettenähtud kuni üheaastane vangistus Kuivõrd I.H-le on eelkirjeldatud teo eest mõistetud 6-kuuline vangistus (st alla kehtivas seaduses ettenähtud karistuse maksimaalse määra), ei anna kõnealune muudatus alust muuta I.H-le mõistetud karistust. Kokkuvõttes asub kohus seisukohale, et ükski kuriteokoosseis, mille eest I.H käesoleval ajal vangistust kannab, ei ole 01.01.2015 jõustunud seadusemuudatustega dekriminaliseeritud. Kuigi mitme süüteo karistusmäärad on vähenenud, ei ületa ükski I.H-le mõistetud karistus nende süü tegude toimepanemise eest ettenähtud karistuste ülemmäära ja seetõttu puudub ka alus I.H-le mõistetud karistusmäärade muutmiseks. Eelnevast lähtuvalt on kohus seisukohal, et 01.01.2015 jõustunud karistusseadustiku muudatused ei anna alust vähendada I.H-le kriminaalasjas nr 1-12-12064 mõistetud liitkaristust ning kohtuotsus tuleb jätta muutmata. Määrus on tehtud eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 432 lg 1 ja lg 34. (allkirjastatud digitaalselt) Astrid Asi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.