Kohtulahend

kaasfaktoriks negatiivse suhtlusringkonna mõju. Kinnipeetav on mõjutatav juhul, kui eesmärk tegutsemiseks tundub kasulikuna. Riskeerivale/hoolimatule elustiilile viitab isiku mõtlematu käitumine, tegutsemine hetkevajadustest lähtuvalt. S.N-i sõnul tarbis ta alkohoolseid jooke vähe ning harva. Kinnipeetav on proovinud erinevaid narkootilisi aineid, kusjuures tarvitamissagedus varieerus, sõltudes suuresti ka rahalistest vahenditest. Kinnipeetaval on diagnoositud narkosõltuvus. Vastavat ravi ei ole isik kunagi saanud. Narkojoobes olles võib isik käituda ettearvamatult, ka vägivaldselt. Psühhiaatri hinnangul ei ole S.N piisavalt motiveeritud ravis osalema. Kinnipeetav soovib minna ravile vaid juhul, kui vabaneb ennetähtaegselt, andes selle kohta ka allkirja. xxxx Narkorehabilitatsioonikeskus on valmis võtma S.N-i vabanemisel keskusesse, kus rehabilitatsiooniprogramm kestab kuni 12 kuud. Vanglas on kinnipeetava suhtes algatatud kriminaalmenetlus kaaskinnipeetava ründamise tunnustel. S.N on rikkunud käitumiskontrolli all olles temale määratud kontrollnõudeid ja kohustusi. Kinnipeetava puhul seisneb oht füüsilises ründes, kauplustest varastamises, narkootikumide levikule kaasaaitamises. Oht on kõige tõenäolisem siis, kui isik on narkojoobes või konflikti tekkimisel. Rahalistes raskustes olles, otsib isik raha/vahendeid narkootiliste ainete omandamiseks. Kinnipeetava puhul on uue mittevägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul 68% ja uue vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus sama aja jooksul on 54%. Tulenevalt eeltoodust ei toeta Viru Vangla ennetähtaegset vabastamist. Juhul, kui kohus peab otstarbekaks S.N-i tingimisi ennetähtaegselt vabastada, siis oleks eesmärgipärane tulenevalt riskifaktoritest lisaks KarS § 75 lg 1 sätestatud kontrollnõuetele kohustada teda täitma KarS § 75 lg 2 p 2,4,5,7 sätestatud kohustusi. Kriminaalhooldusametnik oma arvamuses märgib, et kinnipeetava perekonna moodustavad ema, kasuisa, 2 nooremat õde (13 ja 14 aastane) ja vanaema. Ema püüdis pojal aidata narkosõltuvusest vabaneda, isegi lukustas ta korterisse, et poeg ei saaks minna uut doosi otsima, kuid Aleksandr põgenes akna kaudu. Telefonivestlusest emaga selgus, et ta ise elab xxxx sotsiaaltöö keskuses. Kinnipeetaval rahvastikuregistrijärgne elukoht puudub. S.N on taotlenud vabastamist elukohta aadressil xxxx, kus ta elas enne vangistust koos vanaemaga. Kinnistusraamatu andmetel kuulub nimetatud elamispind vanaema vennale V Ae. Kinnipeetava ema J A sõnul elab praegu antud korteris vanaema üksinda. Elamispinda näitas kinnipeetava tädi O A, kes visuaalsel vaatlusel oli alkoholijoobes ja kellel on väidetavalt tõsised probleemid alkoholiga. Vangla andmetel andis S.N nõusoleku sõltuvusravi kohaldamiseks tema võimaliku tingimisi enne tähtaega vabastamise korral. S.N on olemas võimalus koheselt peale tingimisi enne tähtaega vabastamist asuda ravile xxxx Narkorehabilitatsioonikeskusesse. S.N on olnud varem käitumiskontrolli all, kuid ta ei täitnud kontrollnõudeid ja kohustusi ning hakkas tarvitama narkootilisi aineid. Kui kohus peab võimalikuks S.N-i KarS § 76 järgi tingimisi ennetähtaegselt vabastada, siis peaks kriminaalhooldusametniku hinnangul lisaks KarS § 75 lg 1 sätestatud kontrollnõuetele kohustama teda täitma KarS § 75 lg 2 p 2,4,5,7 sätestatud kohustusi. S.N avaldas kohtuistungil soovi vangistusest tingimisi enne tähtaega vabaneda. Narkosõltuvusega seoses on ta läbinud sotsiaalprogrammi. Tabletiravi ta seoses sellega ei soovinud. Vabanemisel on ta nõus minema narkosõltuvuse ravile. Ta on andnud sellekohase nõusoleku. Kinnipeetav tunnistas, et on eelnevalt käitumiskontrolli nõudeid rikkunud, kuid nüüd arvab, et suudab kinni pidada kokkulepetest kriminaalhooldajaga. Ta loodab vabanedes leida endale töökoha ehitusel ja hakata nüüd teistmoodi elama. Kinnipeetava sõnul on tal head suhted lähedastega. Prokuröri abi Enn Pustak on edastanud kohtunikule lähtudes KrMS § 432 lg 33 oma seisukoha elektrooniliselt ning teatanud, et ta ei soovi võtta osa S.N-i

tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise küsimuse läbivaatamisest. Prokurör nõustub eelnimetatud kinnipeetava kohta 21.11.2014 koostatud iseloomustuses toodud seisukohtadega, sh hinnanguga uue kuriteo toimepanemise võimalikkusele ning kinnipeetava ohtlikkusele ja ei pea vajalikuks neid korrata, ega toeta samuti nagu vangla S.N-i ennetähtaegset vangistusest vabastamist. Täiendavalt märgib prokurör järgnevat. Eelnimetatud kinnipeetava varasem elukäik ning toimepandud kuritegude arvukus ja iseloom viitavad tema ohtlikkusele. Kinnipeetav on kriminaalkorras karistatud 4-l korral. Reaalset vangistust kannab ta kolmandat korda. Seega ei olnud uute kuritegude toimepanemine juhuslik. Enne vangistust oli kinnipeetaval probleeme narkootikumide tarbimisega (diagnoositud sõltuvus), mida võib pidada uue kuriteo toimepanemise riskifaktoriks. Varasemad (sh tingimuslikud karistused) ei ole talle positiivset eripreventiivset mõju avaldanud ning suure tõenäosusega jätkab ta vangistusest vabanedes kuritegude toimepanemist. Väärib märkimist, et eelmainitud iseloomustuse kohaselt on süüdimõistetu poolt mittevägivaldse ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise 2 aasta jooksul vastavalt 68% ja 54%, mis ei ole madal risk. Seega on S.N-i puhul olemas arvestatav uue kuriteo toimepanemise tõenäosus. Samuti on isiku suhtes menetluses kriminaalasi nr 14922700035, kuna teda kahtlustatakse vangistuses viibides KarS § 266 lg 2 p 3 (kuni 01.01.2015 kehtivas sõnastuses) järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemises. Eelnimetatud iseloomustuse kohaselt on kinnipeetaval 8 kehtivat distsiplinaarkaristust. Teda on ka vangistuses kriminaalkorras karistatud Viru Maakohtu 04.12.2013 kohtuotsusega KarS § 121 alusel. Kui süüdimõistetu on ka vanglas range järelevalve tingimustes jätkanud kuritegude toimepanemist, puudub alus arvata, et tema käitumine vabaduses oleks seaduskuulekas. Vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02.11.2006 määrusele kohtuasjas nr 3-1-1-9106 on vangistusest ennetähtaegse vabastamise oluliseks tingimuseks vangistatu õiguspärane käitumine. Käesoleval juhul ei ole see tingimus täidetud. Olukorras, kus kinnipeetav ei ole aru saanud oma kuritegude tõsidusest ja sellega kaasnevatest tagajärgedest ning ei ole ka vangistuses üles näidanud tõsist tahet seaduskuulekaks eluks, oleks tema ennetähtaegse vabastamise korral ühiskonna heaolu ohustatud. Tulenevalt toimepandud kuritegude tehioludest (mh viimati toimepandud kuriteo vägivaldsusest) ei saa aktsepteerida karistuspoliitiliselt sellise isiku kergekäelist ennetähtaegset vabastamist. Eeltoodu alusel arvab prokurör, et nimetatud kinnipeetava puhul on tegemist kõrge käitumiskontrollist kõrvalehoidumise riskiga, mistõttu ei ole kriminaalhoolduse ajal võimalik tema ohtlikkust ühiskonnas alandada. Piirangud, mis on seotud kriminaalhooldusega ei ole piisavad süüdimõistetu õiguskuuleka käitumise tagamiseks. Käitumiskontroll ei hoiaks teda uute kuritegude toimepanemisest ja tema käitumine katseajal võib olla negatiivne ja kriminaalhoolduse teostamine probleemne ning karistamise eesmärgid (hoiduda uute kuritegude toimepanemisest) jäävad täitmata. Eeltoodu alusel prokuratuur ei toeta S.N-i tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kaitsja kinnitas kohtuistungil, et karistused kannavad Eestis rehabiliteerivat eesmärki, s.t karistus peaks suunama isiku õiguskuulekale käitumisele. Asjaolu, et isiku senine karistatus ei ole isikut suunanud seaduskuulekale käitumisele, näitab selgelt, et riik läheneb valelt poolt. Iseloomustusest tuleb selgelt välja, et isikul on probleeme narkootikumide tarvitamisega, seda seostatakse isegi isiku kuritegeliku käitumisega. Seetõttu on alust arvata, et selle probleemi väljaravimisel väheneb oluliselt ka isiku kuritegelik käitumine ja selle jaoks on isik andnud ka oma nõusoleku sõltuvusraviks. S.N vabaneks 09.10.2015, mis on umbes 10 kuu pärast. Narkootikumide vastane sõltuvusravi kestab aga 12 kuud, mis tähendab, et ajaliselt S.N ei pruugi võita. Küll aga võidab Eesti ühiskond, kui nimetatud ravi osutub edukaks. Eeltoodust tulenevalt toetas kaitsja S.N-i vangistusest

tingimisi enne tähtaega vabastamist kohustusega minna sõltuvusravile ning mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume sõltuvusravi ajal ja peale ravi lõppu. KarS § 76 lg 4 sätestab, et tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Kohus, kuulanud ära süüdimõistetu, kaitsja, tutvunud prokuröri arvamusega, Viru Vangla poolt esitatud materjalidega, leiab, et süüdimõistetu S.N ei kuulu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamisele. S.N on kriminaalkorras 4-l korral karistatud, reaalset vanglakaristust kannab ta kolmandat korda. S.N kannab käesoleval ajal muuhulgas karistust kuriteo eest KarS § 121 järgi (kehaline väärkohtlemine), milline on toime pandud vanglas kaaskinnipeetava suhtes. Eelnevalt on teda karistatud nii esimese raskusastme kui ka teise raskusastme kuritegude eest. Eeltoodust järeldub see, et varasemad karistused reaalsete vangistuste näol, aga ka karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine ühes kriminaalhooldaja käitumiskontrollile allutamisega, ei ole avaldanud kinnipeetavale vajalikku eripreventiivset mõju, vaid ta on jätkanud kuritegude toimepanemist. Kohus nõustub prokuröriga selles, et kui süüdimõistetu on ka vanglas range järelevalve tingimustes jätkanud kuritegude toimepanemist, puudub alus arvata, et tema käitumine vabaduses oleks seaduskuulekas. Arvestamata ei saa jätta ka seda, et S.N on 8 kehtivat distsiplinaarkaristust. Vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02.11.2006 määrusele nr 3-1-1-91-06 on vangistusest ennetähtaegse vabastamise oluliseks tingimuseks vangistatu õiguspärane käitumine. Käesoleval juhul ei ole see tingimus täidetud. Samuti väärib märkimist, et isiku suhtes on menetluses kriminaalasi nr 14922700035, kuna teda kahtlustatakse vangistuses viibides KarS § 266 lg 2 p 3 (kuni 01.01.2015 kehtivas sõnastuses) järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Narkootikumide tarvitamist (diagnoositud narkosõltuvus) tuleb pidada uue kuriteo toimepanemise peamiseks riskifaktoriks. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul suur tõenäosus, et kinnipeetav jätkab vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamisel kuritegude toimepanemist. Viru Vangla iseloomustuse kohaselt on kinnipeetava puhul uue mittevägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise 2 aasta jooksul 68% ja uue vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus sama aja jooksul on 54%, mis on kõrge risk ja millest tulenevalt Viru Vangla tingimisi ennetähtaegset vabastamist ei toeta. Ühtlasi peab kohus vajalikuks märkida, et reeglina tuleb süüdimõistetutel tervikuna ära kanda neile mõistetud karistus ning üksnes erandlikud asjaolud võimaldavad süüdimõistetute tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kohus leiab, et S.N-i suhtes selliseid asjaolusid ei esine. Kohtuistungil osales kinnipeetava taotlusel kaitsja v.-adv. abi Ott Lepmets, kelle taotluse kohaselt kulus õigusabi osutamiseks 210 eurot. Kohus peab seda summat põhjendatuks ja leiab, et nimetatud summa õigusabi osutamise eest kuulub väljamõistmisele kinnipeetavalt. Kohus lähtus määrust tehes eeltoodust ja juhindus KarS § 76; KrMS § 426, 432, 384, 387. /allkirjastatud digitaalselt/ Heli Väinaste Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.