Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest
Otsuse tegemise koht ja aeg
Tartu, 8. jaanuar 2025
Tsiviilasja number
2-23-14594
Tsiviilasi
Ülvi Nool-Kõre hagi Hordeum OÜ vastu 7443 euro 72 sendi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 24. mai 2024. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ülvi Nool-Kõre apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
8374 eurot 19 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant) Ülvi Nool-Kõre (isikukood
XXXXXXXXXXX),
lepingulised esindajad vandeadvokaadid Mark Uska ja Kristina UuetoaTepper Kostja (vastustaja) Hordeum OÜ (registrikood 14688492), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Aleksander Muru
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 24. mai 2024. a otsuse resolutsioon muutmata, täiendades otsuse põhjendusi.
4.Määrata kindlaks Hordeum OÜ apellatsiooniastme hüvitatavate menetluskulude (esindajakulu) suurus ning mõista Ülvi Nool-Kõrelt Hordeum OÜ kasuks menetluskulude katteks välja 1008 eurot.
5.Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb Ülvi Nool-Kõrel tasuda Hordeum OÜ-le viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Ülvi Nool-Kõre (hageja) esitas 13. oktoobril 2023 Tartu Maakohtule Hordeum OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 6979 eurot 32 senti ja viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni täitmiseni ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja suurendas 15. aprilli 2024. a istungil nõuet ja palus mõista kostjalt välja 7443 eurot 72 senti. Hageja ja P. Reedi asutasid 2019. a kostja. Nad leppisid kokku, et kostja tegevusse panustatakse ja tegevuse tulem jaotatakse võrdselt. Hageja panustas 2022. aastaks kostjasse oluliselt rohkem, kui P. Reedi. Hagejal ja P. Reedil oli samas võrdne töötasu ja võrdne õigus kostja kasumile. Tegemist oli hageja jaoks ebaõiglase olukorraga. Selle muutmises ei jõutud kokkuleppele. Hageja lõpetas seega kostjaga töö- ja juhatuse liikme ametisuhte. Kostja esitas sellele järgnevalt hageja suhtes mitmeid alusetuid kaebusi ja nõudeid. K. Kokk esitas 17. juulil 2022 hagejale pärast seda, kui hageja oli esitanud lahkumisavalduse, töölepingu ülesütlemisavalduse ning selles valesüüdistusi. Hageja vajas sellest ajast õigusabi. Hageja suhtes esitati kolm tsiviilhagi. Need jäid rahuldamata. Kostja jättis hagejale lõpparve tasumata. Hageja oli seetõttu sunnitud pöörduma 3. augustil 2022 töövaidluskomisjoni. Menetlus lõppes kompromissiga. Kuna otsust ei täidetud, pidi hageja pöörduma kohtutäituri poole. Hagejal tekkisid töövaidluskomisjoni menetluse tõttu õigusabikulud. Kostja peab need hüvitama. Kostja esitas 18. juulil ja 3. augustil 2022 Lõuna Ringkonnaprokuratuurile hageja kohta alusetud kuriteokaebused. Kostja esitas neis valesid väiteid ja moonutatud asjaolusid. Politsei- ja Piirivalveamet lõpetas 17. novembri 2022. a määrusega kuriteokoosseisu puudumise tõttu kriminaalmenetluse. Kostja vaidlustas määruse, kuid edutult. Määrus on
jõustunud. Prokuratuur alustas kostja ja selle nimel tegutsenud isiku(te) suhtes kriminaalmenetluse karistusseadustiku (KarS) § 319 lg 1 ja 3 järgi. Hagejal tekkisid kuriteokaebustele vastamise tõttu õigusabikulud. Kostja peab need hüvitama. Hageja nõuab kostjalt töövaidluskomisjoni vaidluse ja kostja vastu esitatud kuriteokaebuste tõttu tekkinud kahju, s.o õigusabikulude hüvitamist. Kostja käitus hageja suhtes tahtlikult heade kommetega vastuolus. Seda ilmestab ennekõike asjaolu, et hageja suhtes esitati mitu alusetut kuriteokaebust ning nende menetluses ammendati kõik edasikaebe võimalused. Kostja on kahju tekitamises süüdi. Õigusabikulud on vajalikud ja mõistlikus suuruses. Hageja esitas 26. septembril 2023 kostjale hüvitise saamiseks nõude. Kostja ei täitnud seda.
Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
Hageja nõude aluseks saab olla VÕS § 1043. Nõude eeldused ei ole täidetud. Hageja heidab kostjale ette töölepingust tuleneva lõpparve maksmata jätmist ja kuriteokaebuste esitamist. Hageja nõutavad õigusabikulud ei ole 3258 euro 72 sendi ulatuses seostatavad hageja ja kostja vahel olnud töövaidlusasja ega hageja suhtes algatatud kriminaalmenetlusega. Need on seotud hagidega, mida menetletakse tsiviilasjades nr 2-22-15468, 2-22-18297 ja 2-22-15406. Hageja nõue tuleb jätta nimetatud summa ulatuses seega rahuldamata. Kostja ei ole tsiviilasjas nr 2-22-15406 menetlusosaline. Kostja ei saa vastutada selle tsiviilasja tõttu hagejale tekkinud õigusabikulu 117 euro eest. Kostja ei ole hagejale õigusabikulude tekkimises süüdi. Kosja ei käitunud hooletult. Kostja kaitses hagejale lõpparve väljastamata jätmise, hageja suhtes kuriteokaebuste esitamisel ja hageja vastu hagide esitamisel enda õigusi. Kostja lähtus seejuures advokaatide õiguslikust hinnangust. Kostja esitas hagejaga sõlmitud töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse ajal, mil hageja tööleping kehtis. Hageja teatas 14. juuli 2022. a avaldusega, et ütleb töölepingu üles alates 1. augustist 2022. Kostja lõpetas töölepingu päevapealt. Hageja ei vaidlustanud kostja poolset töölepingu ülesütlemist. Tööleping lõppes seega kostja ülesütlemisavalduses märgitud ajal, s.o 19. juulil 2022. Kostjale ei olnud lõpparve väljamaksmisest keeldumise hetkel ilmne, et tal puudus selleks alus. Kostja keeldus hagejale VÕS § 110 lg 1 alusel lõpparve väljamaksmisest, kuna hageja ei olnud tagastanud kostjale kuulunud vara. Kostjal oli selleks õigus. Poolte vaidlus töövaidluskomisjonis lõppes kompromissiga. Töövaidluskomisjon ei tuvastanud, et hagejale lõpparve väljamaksmine oli õigusvastane. Kostjale ei olnud kuriteokaebuste esitamise ajal ilmne, et hageja ei ole kuritegu toime pannud. Kostja kirjeldas kaebuses selle aluseks olevaid asjaolusid objektiivselt ja neutraalselt. Kostja ei esitanud ilmselgelt valesid väiteid. Kaebuses oli advokaadi hinnang kuriteo toimepanemisele. Kostja lisas kaebustele tõendid. Prokuratuur alustas kostja kaebuse alusel hageja suhtes kriminaalmenetlust, kuna leidis, et kuriteo toimepanemises on kahtlus. Kostjale ei olnud hageja vastu hagide esitamise ajal ilmne, et tal ei ole hageja vastu hagides esitatud nõudeid. Kostja hagid võeti tsiviilasjades nr 2-22-15468 ja 2-2218297 menetlusse. Menetlused ei ole jõustunud lahendiga lõppenud. Isegi, kui kostja oleks toime pannud õigusvastase teo(d), millega põhjustas hagejale süüliselt kahju, ei oleks kahju hüvitamine VÕS § 127 tulenevalt põhjendatud. Enne kohtumenetlust kantud õigusabikulud on hüvitatavad, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 ja asjaomaste õiguste kaitset tagavate sätete või kohustuste kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2). Nimetatud sätete kaitse-eesmärgiga on hõlmatud sellised õigusabikulud, mis on seotud nõuete esitamisega (vt VÕS § 128 lg 3). Hageja nõutavad kulud ei ole seda. Töövaidlusasja menetluskulud peab töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 16 lg 1 kohaselt kandma pool ise. Töövaidlusasi lõppes kompromissiga,
mille puhul jäävad menetluskulud reeglina poolte endi kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 168 lg 3). Töövaidluse menetluskulud ei ole hõlmatud normi kaitseeesmärgiga. Isegi, kui kahju oleks hõlmatud normi kaitse-eesmärgiga, ei ole hageja nõutavad õigusabikulud vajalikud ega mõistlikud. Kriminaalmenetlusega seotud õigusabikulud ei olnud vajalikud, kuna kriminaalmenetlus ei jõudnud staadiumisse, kus hageja õiguste kaitseks oleks olnud õigusabi vajalik. Hageja ei saanud kahtlustatava staatust. Hagejale ostutatud õigusabi tunnihind on ebamõistlikult suur. Hagejal oli võimalik saada õigusabi odavamalt. Hagejale tekkinud kahju hüvitist tuleb seega vähendada (VÕS § 139 lg 1).
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus jättis 24. mai 2024. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 4257 eurot koos viivisega. Maakohus mõistis hagejalt riigi kasuks välja tasumata riigilõivu 35 eurot. Hageja nõude aluseks on VÕS §-d 1043, 1045 ja 1050. Hageja oli kostja juhatuse liige ja töötaja. Hageja esitas 14. juulil 2022 kostjale töölepingu lõpetamise avalduse. Kostja esitas
17.juulil 2022 töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse. Hageja esitas 3. augustil 2022 töövaidluskomisjonile avalduse kostjalt lõpparve saamiseks. Vaidlus lõpetati kompromissiga. Kostja esitas 18. juulil ja 3. augustil 2022 hageja kohta kuriteokaebused. Kaebuste alusel alustati kriminaalmenetlust, kuid see lõpetati 17. novembril 2022 kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kostja kaebas menetluste lõpetamise peale, kuid kaebus jäeti rahuldamata. Hageja esitas 26. septembril 2023 kostjale õigusabikulude hüvitamise nõude, mida kostja ei tasunud. Samuti esitas kostja hageja vastu kolm hagi, mis olid ja on arutusel tsiviilasjades 2-2215468, 2-22-18297 ja 2-22-15406. Tsiviilasjas 2-22-18297 on lahend jõustunud, teistes mitte. Hageja heidab kostjale ette järgmisi tegusid: kostja jättis hagejale töölepingust tuleneva lõpparve maksmata ja esitas hageja suhtes kuriteokaebused. Hagejale tekkinud õigusabikulud on delikti koosseisu mõttes hageja kahju. Kostjale etteheidetavad teod ning hageja kahju on põhjuslikus seoses. Kui kostja oleks tasunud hagejale lõpparve ega oleks esitanud hageja suhtes kuriteokaebusi, puudunuks hagejal vajadus õigusabi järgi ja ta ei oleks kulutusi teinud. Kostja teod on hageja kahju põhjus. Kahjulik tagajärg ei ole aga VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi tuvastatava teo eeldusena määrav. Kostja tegevuse eesmärgiks hageja lõpparve kinnipidamisel ja hageja suhtes kuriteokaebuste esitamisel ei olnud hagejale kätte maksta ega takistada hageja äritegevust. See ei ole tõendatud. Kostja tegevusest ei nähtu, et kostjale oli lõpparve väljamaksmisest keeldumise hetkel ilmne, et tal puudus selleks alus, või et kostjale oli kuriteokaebuste esitamise hetkel ilmne, et hageja ei olnud kiritegusid toime pannud. Pooltel oli töövaidlusasjas vaidlus, kas kostjal oli kohustus hagejale töötasu maksta ja kas kostjal on kuni hageja poolt kostjale vara tagastamiseni õigus keelduda hagejale töötasu maksmisest. Töövaidlus lõppes kompromissiga. Poolte väiteid ei hinnatud seega sisuliselt. Kostja poolt töövaidlusasjas esitatud vastuväited ei ole ilmselgelt perspektiivitud ega tugine väärteabel. Kostja poolt hagejale makstava lõpparve kinnipidamist ei saa seega pidada ebakohaseks. Olukorras, kus poolte vahel oli lõpparve osas vaidlus, ei saa kostjale õiguskatsevahendite kasutamist ette heita. Kostja poolt hagejale lõpparve maksmata jätmine ei ole pahataktlik ega heade kommete vastane käitumine.
Kostjal oli prokuratuuri pöördumise ajal kuriteokaebuste esitamiseks alus. Olukorras, kus tööandjal olid tekkinud pretensioonid tööandja vara omastamise ja ärisaladuse ebaseadusliku saamise ja kasutamise kohta, ei saa eitada tööandja õigust pöörduda võimaliku süüteo tuvastamise kontrollimiseks õiguskaitseorganite poole. Kriminaalmenetluse lõpetamine selle aluste puudumise tõttu ei tähenda, et kostja esitas kuriteokaebused pahatahtlikult. Menetluse lõpetamine toimus pärast kostja esitatud asjaolude kontrollimist. Kuriteokaebustest ei nähtu, et hagejale tehtud etteheited oleksid ilmselgelt ebakohased või esitatud üheselt arusaadavalt moonutatud asjaolude ja ebaõigete väidete alusel. Kaebused sisaldavad faktiliste asjaolude kirjeldust ja õiguslikku hinnangut. Asjaolu, et kostja karistusõiguslik arusaam hagejale etteheidetavatest tegudest ei kattunud prokuratuuri ega kohtu hinnanguga, ei muuda kaebusi pahatahtlikeks ega heade kommetega vastuolus olevaks. Kostjale ei saa ette heita kriminaalmenetluse lõpetamise otsuse edasikaebamist. Kostja suhtes on alustatud kriminaalmenetlust KarS § 319 lg-te 1 ja 3 alusel, s.o valekaebuse esitamise kahtlustuses. Kostja suhtes ei ole selle kriminaalasja raames toiminguid tehtud. Tõendatud ei ole seega, et kostja oleks esitanud hageja suhtes teadlikult valekaebuse. Kostja poolt hageja suhtes kuriteokaebuste esitamine ei olnud heade kommetega vastuolus. Kostja poolt hageja vastu tsiviilhagide esitamine ei ole heade kommete vastane käitumine. Hagid võeti menetlusse. Nõuete puudumine ei ole jõustunud lahendiga tuvastatud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada, või saata tsiviilasi samale maakohtule uueks arutamiseks tagasi. Hageja palub jätta menetluskulud mõlemas kohtuastmes kostja kanda. Hageja nõude alus on VÕS § 1043. Kostja tegevus on VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi õigusvastane. Kostja jättis hagejale lõpparve maksmata ning esitas tema vastu alusetuid kuriteokaebusi ja hagisid. Kostja teavitas sellest ka kolmandaid isikuid. Kostja käitumine ei olnud kooskõlas ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste sündsustundega ning seega heade kommetega. Kostja eesmärk oli hagejat kahjustada. Kostja pidi igal juhul vähemalt möönma, et tema tegevus võib hagejat kahjustada. Kostja ei saanud keelduda hagejale töötasu maksmisest, põhjendades seda kahjunõudega (töölepingu seadus (TLS) § 78). Kuna kostjat esindasid advokaadid, pidi see talle olema teada. Kostja esitas esimese kuriteokaebuse vahetult pärast hageja ja kostja töösuhte lõppu. Kostja ei selgitanud eelnevalt asjaolusid ega rääkinud hagejaga läbi. Kostja esitas esimeses kuriteokaebuses valesid väiteid ja varjas olulisi asjaolusid. Kostja teatas seejärel enda koostööpartneritele kaebuse esitamisest. Kostja soovis sellega hagejat kahjustada. Hageja tagastas kostjale töövahendid ja sõiduki vastavalt 1. septembril 2022 ja 31. oktoobril 2022. Hageja ei teadnud töövahendite tagastamise ajal, et kostja oli 3. augustil 2022 esitanud nende osas hageja suhtes kuriteokaebuse. Kostja tegevus on VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi samuti õigusvastane. Maakohus ei analüüsinud seda, kuigi õigussuhte kvalifitseerimine on kohtu ülesanne. Maakohus rikkus sellega selgitamiskohustust. Maakohus ei selgitanud hagejale, et kostja tegevus on VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi samuti õigusvastane. Hageja ei saanud seega aru, et ta peaks esitama sellega seoses tõendeid. Hagejal ei olnud lepingulist esindajat. Kohtu selgitamiskohustus oli seega suurem. Kostja tegu on VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi õigusvastane, kuna ta esitas hageja suhtes KarS § 319 mõttes vale kuriteokaebuse. Kostja avaldas 18. juuli 2022. a kuriteokaebuses, et hageja
sõlmis sõiduki müügi- ja liisingulepingud kostja osanike nõusolekuta ning et kostja osanikud said tehingutest esmakordselt teada 15. juulil 2022. Need väited on valed. Sõiduk võõrandati koostöös K. Koka (kostja juhatuse liige ja osaniku Kalda Vara OÜ juhatuse liige) ja K. Oologa (kostja osanik). K. Kokk lõpetas enne sõiduki liisinguandjale müümist sõiduki kehtiva liisingulepingu, teavitades sellest hagejat. K. Kokk registreeris sõiduki omanikuks kostja ning andis sõiduki uue registreerimistunnistuse hagejale. K. Oolo tasus sõiduki liisimiseelse hindamisakti eest. Kostja lepinguline esindaja möönis tsiviilasjas 2-22-18297 toimunud istungil, et sõiduki võõrandamiseks oli kostja teiste osanike nõusolek. Kui kostja ei oleks kuriteokaebuses teadvalt valeväiteid esitanud, ei oleks hageja suhtes kriminaalmenetlust alustatud. Kostja avaldas 3. augusti 2022. a kuriteokaebuses, et hageja kasutas õigusvastaselt kostja ärisaladust. Kostjale pidi kaebust esitades olema ilmne, et hageja ei ole KarS § 377 lg-s 1 sätestatud kuritegu toime pannud. Kostja pidi teadma, et ärisaladuse kaitse eelduseks on konfidentsiaalsusabinõude rakendamine. Kostja ei rakendanud konfidentsiaalsusabinõusid. Kostja vaidlustas sellele vaatamata Riigiprokuratuuri 28. detsembri 2022. a määruse mh põhjendusel, et kriminaalmenetlust tuleb jätkata.
Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kostja tegevuse eesmärk ei ole olnud hageja maine kahjustamine ja hagejale varalise kahju tekitamine. Kostjal ei ole olnud hagejale kahju tekitamiseks ka kaudset tahtlust. Kostja tegevust ei saa käsitleda süülisena. Kostja jääb selles osas maakohtus esitatud seisukohade juurde. Kostja süü juures tuleb hinnata asjaolusid, mis olid olemas ja kostjale teada kostjale etteheidetava teo toimepanemise hetkel. Kostja käitumist ei muuda tahtlikuks ega pahauskseks see, et tema kaebuse alusel alustatud kriminaalmenetlus lõpetati või tema esitatud hagide alusel alustatud kohtumenetlused lõppesid hagide osalise või täieliku rahuldamata jätmisega. Kostja käitumine oli ajendatud hageja käitumisest, mida kostja pidas õigusvastaseks. Kostja küsis hageja käitumisele hinnangut advokaadilt. Kostja soovis kaitsta oma õigusi. TLS § 78 ei kohaldu. Kostja ei ole teinud hageja töötasu nõudega tasaarvestusi. Kostja kasutas üksnes õigust ajutiselt keelduda lõpparve maksmisest. Hageja ei tagastanud kostjale vara vabatahtlikult. Ta tegi seda pärast kostjalt nõuete saamist. Maakohtu otsusest on aru saada, et kohtu hinnangul ei rikkunud kostja seadusest tulenevat kohustust. Isegi, kui maakohus ei käsitlenud kostja tegude õigusvastasust seoses seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega, ei ole see maakohtu otsuse tühistamise alus. Kostja ei ole seadusest tulenevat kohustust rikkunud. Kostja ei ole KarS §-s 319 nimetatud tegu toime pannud. See eeldab tahtlust. Maakohus tuvastas, et kostjal ei olnud tahtlust. Hageja poolt maakohtus esitamata asjaolud tuleb jätta tähelepanuta ja uued tõendid vastu võtmata. Samas isegi kui nendega arvestada, ei ole alust teha maakohtu otsusest erinevat otsust. Kostja osanikud ei teadnud, et pärast seda, kui hageja oli liisingu üle võtnud, lahkub ta kostja juurest ning et hageja osutab kostjale konkurentsi. Asjaolu, mis ajendas kostjat kuriteokaebust esitama, ei seisnenud üksnes selles, et hageja võttis sõiduki liisingu isiklikult üle, vaid selles, et hageja lõi kostjale (selle osanikele) eksliku ettekujutuse, et ta võtab sõiduki liisingu üle ja jätkab töötamist kostja juures. Kostjal ei olnud alust jõuda enne kuriteokaebuse esitamist järeldusele, et hageja ei ole KarS § 377 lg-s 1 sätestatud kuritegu toime pannud. Vaieldav on, mida saab pidada konfidentsiaalsusabinõude rakendamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, täiendades TsMS § 657 lg 1 p 2 1 alusel otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
7.Maakohus leidis õigesti, et hageja esitatud kahju hüvitamise nõue võiks kuuluda rahuldamisele deliktilise vastutuse üldsätete (VÕS §-d 1043, 1045 ja 1050) alusel. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise. Kahjuhüvisnõude ulatuse kindlakstegemisel tuleb lisaks arvestada VÕS § 127 lg-ga 2, mis sätestab, et kahju ei hüvitata ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (vt nt RKTKo 25.04.2007, 3-21-30-07, p 10 koos selles viidatud kohtupraktikaga).
8.Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul õigesti järeldanud, et teod, millega hageja enda kahjunõuet seostab on järgmised: kostja jättis hagejale töölepingust tuleneva lõpparve maksmata ja esitas hageja suhtes kuriteokaebused. Maakohtu vastavaid järeldusi ei ole apellatsioonkaebuse põhjendustes ka vaidlustatud. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldustega, et hagejal tekkinud õigusabikulud on delikti koosseisu mõttes hageja kahju ning need kostjale etteheidetavad teod on hagejal tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses (VÕS § 127 lg 4). Hageja on menetluses kostjale lisaks ette heitnud, et viimane teatas enda koostööpartneritele hageja suhtes kuriteokaebuse esitamisest, soovides sellega hagejat kahjustada. Samuti on hageja tuginenud kostja poolt tema vastu tsiviilkohtumenetluses mitmete hagide esitamisele. Samas ei järeldu asja materjalidest, et hageja poolt praeguses asjas esitatud nõue seonduks nende asjaoludega (st need teod ja sündmused kuuluksid hagi alusesse). Teise tsiviilasjaga seotud menetluskulude hagemine kostjalt on TsMS § 174 lg 11 järgi ka välistatud. Menetluskulude hüvitamise nõude esitamine teiste menetlusosaliste vastu on võimalik üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud menetluskulude kindlaksmääramise menetluse raames. Samuti ei selgu hageja väidetest, milline hüvitamisele kuuluv kahju on hagejal tekkinud sellest, et kostja teatas kuriteokaebuste esitamisest enda koostööpartneritele.
9.Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega korda TsMS § 654 lg-st 6 lähtudes neid kõiki. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks maakohtu põhjendusi osades aspektides täiendada.
1.Seoses töövaidluskomisjonis töövaidlusasjas 4-1/1077/22 toimunud menetlusega on ringkonnakohtu hinnangul esmalt ja eelkõige oluline rõhutada, et TvLS § 16 lg 1 järgi kannab töövaidlusasja lahendamisel töövaidluskomisjonis kumbki pool oma menetluskulud ise. Töövaidluskomisjoni pöördujad peavad seega arvestama, et menetluskulud jäävad töövaidluskomisjonis vaidluse lõppemisel vaidluse osapoolte endi kanda. TvLS § 16 lg-st 2 lähtudes ei ole iseenesest välistatud töövaidlusmenetlusega seotud kulude kui kohtueelse menetluse kulude hüvitamine hilisemas kohtumenetluses, kuid poolte esitatust ei nähtu, et pooled oleksid pöördunud sama töövaidlusasja läbivaatamiseks hiljem kohtusse. TvLS § 16 lg-s 1 sätestatust järelduvalt puuduvad ringkonnakohtu hinnangul sellised õigusnormid, mis oleksid mõeldud töövaidluskomisjoni menetluses tekkinud kulude kui kahju vältimiseks (VÕS § 127 lg 2). Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb eelmärgituga täiendada.
2.Seonduvalt hageja poolt kostja suhtes esitatud kuriteokaebustega nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse lõppjäreldustega, et esitatud tõendid ei kinnita hageja väiteid, nagu puudunuks kostjal prokuratuuri pöördumise ajal igasugune alus kuriteokaebuste esitamiseks. Kostjal kui tööandjal võisid olla tekkinud kahtlused kostja vara omastamise ning ärisaladuse ebaseadusliku kasutamise osas. Sellises olukorras oli tööandjal põhimõtteliselt õigus pöörduda võimaliku süüteo tuvastamise kontrollimiseks õiguskaitseorganite poole. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et kostja esitatud kuriteokaebusi ei muuda ilmselgelt pahatahtlikeks ega ka heade kommetega vastuolus olevaks see, et kostja karistusõiguslik arusaam hagejale etteheidetavatest tegudest ei kattunud prokuratuuri ega kohtu hinnanguga ning kriminaalasjas otsustati menetlus hiljem kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 1 p 1 alusel (s.o kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu) lõpetada. Poolte esitatust ei nähtu, et kedagi oleks kriminaalasjas kahtlustatavaks tunnistatud.
1.Maakohus on üldsõnaliselt märkinud, et kuriteokaebuste tekstist ei nähtu, et etteheited hagejale oleksid ilmselgelt ebakohased või esitatud üheselt arusaadavalt moonutatud asjaoludele ja ebaõigetele väidetele tuginevalt. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et 18. juuli 2022. a kuriteokaebuses (dtl 17–21) esitas kostja asjaolusid ilmselgelt moonutatult, kui märkis, et hageja sõlmis kostja nimel sõiduki Mercedes-Benz C 200 müügi- ja liisingulepingud kostja osanike nõusolekuta. Kostja juhatuse liikme K. Koka 28. juuni 2022 e-kirjast (dtl 75–76) ja sama juhatuse liikme kriminaalmenetluses tunnistajana antud ütlustest (dtl 28–29) nähtub, et kostja osanikud olid juunis 2022 kokku leppinud hageja õiguses sõiduki liising üle võtta. Hagejal ja kostja teistel juhatuse liikmetel võis olla küll erinev arusaam sellest, millistel tingimustel liising üle võetakse, mh kas selleks peavad olema täidetud ka teised K. Koka 28. juuni 2022 e-kirjas märgitud tingimused ning hageja jätkab töötamist kostja kasuks. Siiski ei saa pidada tõepäraseks väidet, et kostja osanike mistahes nõusolek sõiduki müügi- ja liisingulepingute sõlmimiseks puudus.
2.Arvestades ÄS §-s 181 lg-s 2 sätestatut ning seda, et vara (praegusel juhul sõiduki) enda kasuks pööramisel KarS § 201 lg 1 koosseisu tähenduses on oluline vara omaniku nõusolek või selle puudumine, võis asjaolude moonutatud esitamisel 18. juuli 2022. a kuriteokaebuses olla oluline tähendus kriminaalmenetluse alustamise seisukohalt. Kuna kostja juhatuse liige K. Kokk pidi ülalesitatust nähtuvalt olema teadlik osanike 2022. a juuni kokkuleppest sõiduki liisingu ülevõtmise kohta (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 133 lg 1), viitab selle mainimata jätmine 18. juuli 2022. a kuriteokaebuses kostja tahtlikule käitumisele.
3.Samas alustati hageja suhtes kriminaalmenetlust mitte ainult 18. juuli 2022. a kuriteokaebuse, vaid ka kostja 3. augusti 2022. a kaebuse (dtl 22–27) alusel. Neid kahte kuriteokaebust menetleti samas kriminaalasjas. 3. augusti 2022. a kuriteokaebuses kirjeldatu kohaselt ei tagastanud hageja kostjale õigeaegselt (s.o 25. juuliks 2022) temale tööalaseks kasutamiseks väljastatud sülearvutit ja mobiiltelefoni. Kostja arvates oli hageja ka nende esemete osas pannud toime omastamise (KarS § 201 lg 1). Samuti heidab kostja viidatud teises kaebuses hagejale ette kostja ärisaladuse ebaseaduslikku kasutamist KarS § 377 lg 1 mõttes. 3. augusti 2022. a kaebuses ei ole kostja väidetavale kuriteole osutavaid tegeliku elu sündmusi ebaõigesti, moonutatult vmt kirjeldanud, rääkimata valeinfo tahtlikust edastamisest prokuratuurile. Samuti leiab ringkonnakohus sarnaselt kostjaga, et see, kas kostja on oma ärisaladust aktiivselt kaitsnud, on vähemalt osalt hinnanguline. Üksnes sellest, et uurimisasutused ja kohus leidsid lõpuks, et kostja ei ole oma ärisaladust aktiivselt kaitsnud, ei tulene, et sama pidid järeldama ka kostja juba enne kuriteokaebuse esitamist.
3.Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väidetega selles, et maakohus oleks pidanud kontrollima kostja tegevuse õigusvastasust ka VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi. See minetus ei muuda küll ebaõigeks maakohtu lõppjäreldusi, kuid vaidlustatud otsuse põhjendusi tuleb vastavas osas samuti täiendada. KarS § 319 normide, mis näevad ette karistuse teadvalt vale kuriteokaebuse eest, üheks eesmärgiks saab ringkonnakohtu arvates lugeda kannatanu kaitsmist sellise kaebuse esitamisega tekitatud kahju eest. Ringkonnakohus siiski esmalt rõhutab ülalmärgitut, et kostja teo õigusvastasuse tõendamise koormus lasub kannatanul (VÕS § 1043). Seega kui kannatanu (hageja) väidab, et kostja rikkus mingit kaitsenormi, peab ta seda ka tõendama. See tähendab muu hulgas, et hageja peab tuginema konkreetsele kaitsenormile, mida kostja väidetavalt rikkus ja tõendama rikkumise asjaolusid. Kohus ei pea omal algatusel otsima hagejat kaitsta võivat normi ega võtma ilma hageja taotluseta seisukohta, kas mõni selline kaitsenorm on olemas ning kas see kuulub kohaldamisele. Juhul kui kaitsenormi rikkumise koosseis sisaldab tahtlust või muus vormis süülist käitumist, peab hageja seda samuti tõendama (vt P. Varul jt. Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2020, § 1045 komm 3.8). Seetõttu on ringkonnakohtu hinnangul põhjendamatud hageja etteheited, nagu oleks maakohus pidanud hagejale selgitama, et kostja tegevus võib olla VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi samuti õigusvastane. Samas on hageja oma väidetes tuginenud KarS § 319 sätetele määral, mille põhjal pidanuks maakohus analüüsima, kas kostja võib olla rikkunud KarS §-s 319 sisalduvat kaitsenormi. Hageja ei ole kõiki kõnealuse kaitsenormi rikkumise asjaolusid ringkonnkohtu arvates tõendanud. KarS § 319 kui kaitsenormi rikkumise koosseis eeldab tahtlust kõigi objektiivsete asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt otsese tahtlusega (KarS § 16 lg 3 mõttes). Kaebuse esitaja peab teadma, et isik, kelle kohta ta kaebuse esitab, ei ole kuritegu toime pannud (J. Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tartu 2021, § 319 komm 5). Nagu ringkonnakohus eelnevalt järeldas, ei ole vähemalt 3. augusti 2022. a kuriteokaebuse esitamisel kostja tahtlik käitumine tõendatud.
10.Muus osas kordab hageja apellatsioonkaebuses juba maakohtu menetluses esitatud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on neid väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitletud ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks väidetele veelkord vastata. Hageja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust otsuse tühistamiseks, kui kohus on otsust tehes materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.
11.Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
12.Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse.
lg-st
lähtudes
kindlaks
ka
1.Kostja 9. detsembril 2024 ringkonnakohtule esitatud nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud apellatsiooniastmes kokku 1008 eurot (käibemaksuta). Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Vandeadvokaadi abi A. Muru on osutanud õigusabi mahus 5,6 tundi, mis on kulunud apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele. Esindaja on osutanud õigusabi tunnihinnaga 180 eurot (käibemaksuta). Kostja kinnitab, et kulud on tekkinud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5). Kostja taotleb menetluskulude väljamõistmist ilma käibemaksuta.
Hageja ei ole kostja menetluskulude nimekirja osas seisukohta esitanud.
3.TsMS § 175 lg-st 1 tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (vt nt RKTKo 03.04.2019, 2-16-3785/114, p 31.3; RKTKo 27.05.2020, 2-17-16812/57, p 19.2). Lisaks eeltoodule tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (vt nt RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14). Esindaja põhjendatud tunnitasu suurus sõltub eelkõige asja ning vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14; 13.11.2013, 3-2-1-115-13, p 25). Ringkonnakohus leiab, et kostja esindaja toimingud apellatsioonimenetluses on asja mahtu ning keerukust arvestades asjatundliku õigusteenuse osutamiseks TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud ja vajalikud. Apellatsioonimenetluses on mõlemad pooled korranud suures osas juba varasemas menetluses esitatud seisukohti, kuid nimekirjas märgitud esindaja toimingute ajakulu on siiski põhjendatud ja vajalik. Kostja menetluskulude nimekirjas märgitud esindaja tunnitasu 180 eurot (käibemaksuta) ei ületa oluliselt sarnase õigusteenuse eest makstavat keskmist tasu.
4.Eeltoodut arvestades määrab ringkonnakohus kostja hüvitatavate menetluskulude suuruseks apellatsiooniastmes 1008 eurot (5,6 × 180) ning mõistab selle summa hagejalt kostja kasuks välja.
5.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.