Aktsiaseltsi TECHNOMAR & ADREM hagi P.X-i vastu laenulepingutest tulenevas nõudes
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 08.02.2024 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Aktsiaseltsi TECHNOMAR & ADREM apellatsioonkaebus
Asja hind ringkonnakohtus
791 078,43 €
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) Aktsiaselts TECHNOMAR & ADREM (registrikood 10282494), lepingulised esindajad advokaadid Peeter Ploom ja Heikki Ojamaa Kostja (vastustaja) P.X (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Päts
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 25.11.2024, millel osalesid poolte lepingulised esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 08.02.2024 otsus osas, milles hagi jäi rahuldamata 560 000 € saamiseks ja sellelt summalt viivise saamiseks ning menetluskuludest jäi enam kui 10% hageja kanda. Ülejäänud osas jätta sama otsus muutmata.
2.Teha tühistatud osas uus otsus. Mõista kostjalt P.X-ilt hageja Aktsiaseltsi TECHNOMAR & ADREM kasuks välja põhivõlg 560 000 €, viivis 314 459,18 € ja alates 08.01.2025 viivis põhivõla tasumata summalt määraga 8% aastas tingimusel, et see ei ületa VÕS § 113 lg 1 ls 2 järgset määra.
4.Menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus jätta 10% hageja ja 90% kostja kanda. Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi
menetlus-kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast lahendi jõustumist.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Aktsiaselts TECHNOMAR & ADREM (hageja) esitas 18.12.2020 Harju Maakohtule hagi P.X-i (kostja) vastu kahel laenulepingul rajaneva põhivõla, intressi ja viivise nõudes.
1.1.Pooled sõlmisid 27.11.2015 laenulepingu nr 1/2015-200 (leping I), mille kohaselt hageja laenas kostjale 200 000 € intressiga 5% aastas. Kostja taotlusel kanti raha Ilumi Group OÜ-le (Ilumi), mille ainuosanik ja juhatuse liige on kostja. Algselt oli laenu tagastamise tähtpäev 16.12.2016, aga seda pikendati ja 11.03.2016 lisakokkulepe nr 3 järgi pidi kostja tagastama laenu ja tasuma intressi 31.12.2017. Kostja laenu ei tagastanud ja intressi ei tasunud. Hageja nõuab põhivõlga 200 000 €, intressi 20 805,55 € ja viivist määraga 8% aastas alates 01.01.2018.
1.2.Lisaks sõlmisid pooled 11.01.2016 laenulepingu nr 2/2016-300 (leping II), mille kohaselt hageja laenas kostjale algselt 300 000 € tähtajaga kuni 11.02.2016. Hiljem sõlmisid pooled 05.02, 18.02 ja 11.03.2016 lepingu II lisad, millega suurendati laenu 60 000 € võrra ja pikendati tagastamise tähtaega kuni 31.12.2017. Intress oli 5% aastas ja kostja taotlusel maksis hageja laenu Ilumi pangakontole. Kostja laenu ei tagastanud ja intressi ei tasunud. Hageja nõuab põhivõlga 360 000 €, intressi 32 692 € ja viivist määraga 8% aastas alates 01.01.2018.
1.3.Hageja selgituste kohaselt soovis kostja raha laenata, et täita oma või talle kuuluva ettevõtte (Ilumi) investeerimiskohustusi. Lepingud I ja II vastasid poolte ühisele tahtele.
1.4.Kostja on lepingutest I ja II tulenevaid kohustusi korduvalt kinnitanud, mh allkirjastades ja tagastades hagejale saldokinnitused aastatel 2017 ja 2018.
2.Kostja vaidles hagile vastu.
2.1.Kostja selgitas poolte ja seotud isikute kohta mh järgmist: - hageja on TASMO ÄRIGRUPI Aktsiaseltsi (Tasmo) ainuosanik, hageja juhatuse liige ja kõnealuse ajal ainuaktsionär oli Y (hageja juhataja); - kostja ja hageja juhataja alustasid 2007. a oma Eesti ja Vene äriühingute kaudu elamukinnisvara arendamisprojekti Peterburis (projekt Vanino), mille vahetu elluviija oli Vene äriühing OOO Tareal (Tareal); - Tareali 65%-suurune osa kuulus Tasmole ja 35%-suurune osa Ilumile.
2.2.Lepingud I ja II on näilikud, sest hageja tegelik eesmärk lepingute vormistamisel oli Tarealile laenude andmine või täiendava omanikuinvesteeringu tegemine.
2.3.Samad lepingud on vastuolus heade kommetega, sest hageja kasutas neid kostja kui vähemusäripartneri õigusvastaseks survestamiseks, mille tulemusel omandas Tasmo turuväärtusest oluliselt madalama hinnaga (50 € eest) Ilumile kuulunud 35%-lise osaluse Tarealis.
2.4.Kui lepingud ei ole tühised, tuleb need kvalifitseerida tarbijakrediidiks. Lepingutest ei nähtu, et kostja võttis laenu majandus- või kutsetegevusega tegelemiseks. Järelikult tegutses kostja lepingute sõlmimisel tarbijana ja lepingutele kohalduvad kõik tarbijakrediidi sätted. 2 (12)
Hageja ei täitnud lepingute sõlmimisel VÕS §-s 4031 ette nähtud kohustusi. Kostja füüsilise isikuna ei saanud lepingute alusel raha ega asunud antud krediite kasutama, mistõttu puudub hagejal nõudeõigus kostja vastu.
2.5.Hageja nõue on aegunud. TsÜS § 86 lg 1 alusel on tühised läbi kostja kui hagejast sõltuva isiku survestamise saavutatud lepingute pikendamise kokkulepped. Seega muutusid lepingust I tulenevad nõuded sissenõutavateks 31.12.2016. Lepingust II tulenevad nõuded muutusid laenusumma 300 000 € osas sissenõutavateks 11.02.2016 ja laenusumma 60 000 € osas 11.03.2016. Tegemist on tehingutest tulenevate nõuetega, seega aegusid TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 kohaselt lepingust I tulenevad nõuded 31.12.2019 ning lepingust II tulenevad nõuded vastavates osades 11.02. ja 11.03.2019.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus jättis hagi 08.02.2024 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata. Menetluskulud jäid TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja määratakse rahaliselt kindlaks edaspidi.
3.1.Maakohus tuvastas, et -
-
-
pooled sõlmisid 27.11.2015 lepingu I, mille järgi laenusumma oli 200 000 € ja intress 5% aastas; 11.03.2016 sõlmitud lisa nr 3 alusel kohustus kostja laenusumma tagastama ja intressi maksma 31.12.2017; pooled sõlmisid 11.01.2016 lepingu II, mida täiendati 05.02.2016, 18.02.2016 ja 11.03.2016; selle lepingu ja lisade järgi on laenusumma kokku 360 000 € ja intress samuti 5% aastas, mis tuli maksta 31.12.2017; kostja taotlusel kandis hageja 02.12.2015 Ilumi pangakontole 200 000 € ja 12.01.2016 lisaks 300 000 € ning 19.02.2016 veel 60 000 €; kostja ja hageja juhataja alustasid 2007. a projekti Vanio, projekti elluviija oli Tareal; Tareali osanikud olid 65% ulatuses Tasmo (mille ainuaktsionär on hageja) ja 35% ulatuses Ilumi (mille ainuosanik on kostja).
3.2.Dokumentaalsetest tõenditest ja tunnistajaütlustest järeldub, et lepingute I ja II sõlmimisel ei olnud poolte tegelik ühine tahe suunatud hagejalt kostjale kui füüsilisele isikule laenu andmisele, vaid kostjat ära kasutades Tareali majandustegevuse kiireloomuline rahastamine, sest Tareali ähvardas käibevahendite puudumise tõttu majandustegevuse seiskumine.
3.2.1.Hageja ei tõendanud ega selgitanud, miks ta sõlmis kostjaga lepingud olukorras, kus hagejale oli teada või pidi olema teada, et kostja füüsilise isikuna sellist laenu ei vaja ja tal puudub reaalne võimalus lepinguliste kohustuste täitmiseks, sest nii kostjal kui ka tema ühingul Ilumil puudus selleks piisav tulu ja vara. Füüsilise isiku jaoks on summa märkimisväärselt suur ja maksetähtaeg väga lühike. Sellise laenusumma tagasimaksmine oli kostja jaoks ilmselgelt ebarealistlik. Kostja avaldas, et tegutses variisikuna, sest tegelikult pidi raha minema tema ettevõtte kaudu Tarealile.
3.2.2.Samuti nähtub Ilumi ja Tareali 07.12.2015, 11.01.2016 ja 19.02.2016 laenulepingutest, et Ilumi laenas hagejalt saadud raha edasi Tarealile. Kuivõrd Tareal pangakontod olid arestitud, siis kasutas Ilumi raha Tareali eest ja tema rahaliste kohustuste (ehitusettevõtete, äripartnerite ja tarnijate ees) täitmiseks 13.01.2016 sõlmitud agendilepingu alusel. Seega ei saanud kostja raha enda kastusse.
3.2.3.Hageja finantsjuhi C ja kostja 11.03.2016 e-kirjad ning hageja juhataja ja kostja 19.– 23.06.2018 e-kirjad kinnitavad, et laen olid mõeldud Tarealile ning raha nii ka kasutati. Hageja juhataja kinnitas vande all, et lepingute sõlmimise tingis Tareali keeruline majanduslik olukord ja sellest tulenev lühiajalise rahastamise vajadus. Hageja juhataja ei suutnud selgitada, miks oli vaja sõlmida laenulepingud kostja, mitte Ilumiga, kes oli Tareali osanik. 3 (12)
Samuti kinnitasid Tareali juhtivtöötajad H ja W, et Ilumi kaudu saabus Venemaale hageja investeering, mida kasutati Tareali majandustegevuse kulude katmiseks. Raha investeeris hageja just Tarealisse majanduslike raskuste ületamiseks ja selle tagastamine pidi toimuma Tareali äritegevusest tekkiva kasumi arvel.
3.2.4.Ka Tasmo ja Ilumi 09.03.2016 täiendavast kokkuleppest nähtub, et laene käsitleti hagejalt Tarealile antud laenudena, mis Tareal oli kohustatud tasuma poolte poolt kokkulepitud korras ja tingimustel.
3.2.5.Arvestades eelmainitud asjaolusid teostas hageja Tasmo eest Tarealisse omakapitaliinvesteeringu. Hageja pidas silmas seda, et Tareal võlgnikuna tagastab hagejale laenu ja tasub intressi vaid juhul, kui tema äritegevus osutub edukaks, mis 2015. a Venemaal valitsenud majanduslikku olukorda arvestades oli pigem ebatavaline ja ebatõenäoline. Seetõttu tuleb laenudena tehtud makseid tegelikult vaadelda hageja poolt samasse kontserni kuuluvasse ettevõttesse tehtud omakapitaliinvesteeringuna.
3.3.Eeltoodust tulenevalt jõudis maakohus järeldusele, et lepingud ja nendega seotud täiendavad kokkulepped on TsÜS § 89 lg 3 alusel näilikud tehingud ja TsÜS § 89 lg 2 järgi tühised. Järelikult puudub hagejal õiguslik alus nõuda kostjalt lepingutest tulenevate rahaliste kohustuste täitmist.
POOLTE SEISUKOHAD
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja hagi rahuldada või teise võimalusena saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.
4.1.1.Pooltel puudub vaidlus ja ka maakohus nõustus sellega, et lepingutes on laenusaaja kostja. Ometi leidis kohus, et lepingute sõlmimisel ei olnud poolte tegelik ühine tahe suunatud hagejalt kostjale kui füüsilisele isikule laenu andmisele. Maakohus ei nimetanud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et poolte ühine tahe ei olnud kostjale laenu andmine.
4.1.2.Hageja juhataja vande all antud seletustega on tuvastatav, et laen anti kostjale kui füüsilisele isikule seetõttu, et kostja oli Tareali osanik (läbi temale kuuluvate äriühingute) ehk teisisõnu lõppkasusaaja. Samuti kinnitas C oma ütlustes, et kostja soovis laenu võtta eraisikuna ja laenu pidi tagastama kostja. Kostja enda seletusest nähtub samuti, et hagejal kui laenuandjal oli tahe anda laen kostjale ja kostjal oli tahe hagejalt laenu saada. Seda kinnitavad ka pangaülekanded, mille selgitustes on selgelt kirjas, et laen anti kostjale.
4.1.3.Maakohus ei selgitanud välja kas kostja on projekti Vanino investeerinud.
4.2.Teiseks hindas maakohus valesti lepingute alusel saadud raha ülekandeid.
4.2.1.Maakohus jättis tähelepanuta kostja vande all antud seletused selle kohta, miks kanti lepingute alusel väljamakstud summad Ilumi pangakontole. Kostja seletuse kohaselt ei lasknud ta raha enda kontole kanda mugavusest, sest laenu kandmine otse Ilumi arvele oli kiirem ülekandmise viis ja et sel viisil raha laenusaaja arvelt „mööda juhtimine“ võimaldas füüsilise isikuna vältida kolmandate isikute küsimusi suurtes summades laenu saamise kohta.
4.2.2.Kostja oli Ilumi ainuosanik ja ainus juhatuse liige, seega sai ta ainsa isikuna Ilumi pangakontole laekunud raha kasutada ja käsutada. Maakohus jättis hindamata, millisel õiguslikul alusel liikus hagejalt laenuks saadud raha kostja kontrolli all olevate isikute vahel. Seega ei saa rääkida kostja ärakasutamisest, sest lepingud sõlmis kostja ja kõik järgnevad korraldused lepingute alusel väljamakstud raha ülekandmiseks tegi kostja ise või toimusid need tema kontrolli all. 4 (12)
4.3.Kolmandaks jättis maakohus hindamata poolte käitumise pärast lepingute sõlmimist. Nii lepingute pikendamised kui ka saldoteatiste allkirjastamine näitab, et kostja sai väga hästi aru lepingute sisust ja enda kohustusest laenud tagastada. Seda kinnitab ka asjaolu, et koheselt pärast hageja nõudekirja saamist 11.11.2020 võõrandas kostja temale kuuluva luksuskorteri Tornimäe tänaval.
4.4.1.Esitatud asjaolude põhjal ei ole võimalik tuvastada poolte ühist tahet sõlmida näilikud lepingud. Samuti ei kinnita hageja juhataja vande all antud seletused, et hageja oleks pidanud lepinguid tühisteks. Hageja juhataja e-kirja eesmärk oli kõrvaldada maksuameti võimalikud kahtlused, et lepingute alusel on makstud välja dividende. Hageja juhataja pakkus ühe lahendusvariandina välja võimaluse, et kostja alustab laenu tagasimaksmisega, mis otseselt lükkab ümber kostja väited ja maakohtu seisukohta lepingute näilikkuse kohta.
4.4.2.Maakohus ei tuvastanud kolmandaid isikuid, kelle eest soovisid pooled tehingut varjata. Seega on täitmata teine eeldus, mis võimaldaks lugeda tehingu näilikuks TsÜS § 89 alusel.
4.4.3.Tehingu võimaliku näilikkuse seisukohast ei oma tähtsust, et tegemist on füüsilise isiku jaoks märkimisväärselt suure summaga ja väga lühikese tagasimaksmise tähtajaga. Maakohus jättis arvestamata, et lepingud sõlmiti poolte kokkuleppel ja kostja laenusaajana andis ridamisi kinnitusi lepingutest arusaamise kohta.
4.5.Viiendaks rikkus maakohus võrdse kohtlemise ja õiglase menetluse põhimõtet, sest ei arvestanud hageja tõenditega ega selgitustega. Kohus püüdis anda mõnele tõendile tähenduse, mis ei tulene vastavast tõendist, ning nõustus kostja seisukohtade ja selgitusega tõendite kohta.
5.Kostja vaidles kaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles hagi jäi rahuldamata põhivõla 560 000 € ja sellelt viivise saamiseks ning hageja kanda jäi enam kui 10% menetluskuludest. Ringkonnakohus mõistab nimetatud summad kostjalt hageja kasuks välja ja jaotab vastavas osas teisiti ka menetluskulud (TsMS § 657 lg 1 p 2). Kaebus rahuldatakse osaliselt.
7.Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 3.1 refereeritud asjaoludest (TsMS § 652 lg 1 p 1). Eelkõige ei vaidle pooled lepingute I ja II, nende lisade ning hilisemate saldokinnituste vormistamise üle. Samuti ei ole vaidlust poolte kirjavahetuse sisus, vaid üksnes selle tähenduses.
8.Hageja nõuab kostjalt lepingust I (dtl 9–12, 18–20, I kd tl 5–7, 12–13) ja lepingust II (dtl 24–27, 32–34, I kd tl 15–17, 22–23) tulenevate rahaliste kohustuste täitmist. Laenu tagastamise ja intressi tasumise nõude õiguslik alus on seega VÕS § 108 lg 1. Lepingu I p 1.4 järgi tuli laen algselt tagastada 31.12.2016 ja lepingu II p 1.4 järgi 11.02.2016, aga lepingu I 11.03.2016 lisaga nr 3 (dtl 13, 22, I kd tl 8, 14) ja lepingu II sama kuupäeva lisaga nr 3 (dtl 30, 39, I kd tl 20, 25p) pikendati neis punktides ette nähtud tagastamistähtaegu kuni 31.12.2017, mis on möödunud. Intressi tasumise kohustuses lepiti kokku lepingute I ja II p-des 2.1. Viivise nõude õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1 ls 1. Kostja ei väida, et tema rahalised kohustused oleks mingiski osas täidetud, samuti ei vaidle ta nõudesummade suuruse ja arvutuse osas, vaid tal on sisulised vastuväited seoses hageja nõudeõiguse tekkimisega.
9.Ringkonnakohus ei nõustu kostja ja maakohtuga, et asjas esile toodud ja tõendatud asjaoludest saab järeldada lepingute I ja II näilikkust (järgnevas p-d 10–12). Samuti ei ole põhjendatud kostja vastuväide lepingute vastuolu kohta heade kommetega (p 13). Asjakohane 5 (12)
on kostja kolmas sisuline vastuväide, et lepingud vastavad tarbijakrediidi tunnustele, aga see mõjutab üksnes intressi nõude lahendamist (p 14). Aegumise vastuväide pole edukas (p 17).
10.Iseenesest ei ole välistatud, et lepingupooled lepivad kokku ühes tagajärjes, kuid soovivad jätta mulje muust tagajärjest. TsÜS § 89 lg 1 sätestab, et tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad, on näilik. TsÜS § 89 lg 3 sätestab, et kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Nende sätete kohaldamiseks peab kohus tuvastama poolte kokkuleppe, et nad tahavad ainult jätta mulje tehingust või varjata muud tehingut. Maakohus poolte kumbagi kokkulepet korrektselt ei tuvastanud, mis tõi kaasa näilikkuse sätete ebaõige kohaldamise.
11.Tehingu näilikkuse tuvastamine tahteavalduste, st tehingu sisulist hindamist (vt RKTKm 04.02.2009, 3-2-1-139-08, p 8). Nagu maakohus asjakohaselt märkis, peavad näilikkuse olema tehingu eesmärgiks seadnud mõlemad pooled (vt lisaks nt RKTKm 03.04.2018, 2-1618835/64, p 10.2), aga tehingu näilikkus võib seisneda ka selles, et tehing ei toimunud nende isikute vahel, keda näidatakse lepingudokumendis lepingupooltena (RKÜKo 12.05.2015, 3-21-82-14, p 34). Tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormis lasub poolel, kes näilikkusele tugineb, st käesoleval juhul kostjal (vt nt RKTKo 17.12.2009, 3-2-1-137-09, p 11). Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et kostja ei täitnud oma tõendamiskoormist.
11.1.Esiteks põhjendas maakohus tehingute näilikkust laenusumma suuruse ja algselt kokku lepitud lühikeste tähtaegadega (vaidlustatud otsuse p 42). Maakohus tuvastas need asjaolud tõenditest õigesti, kuid tegi eksliku järelduse, et need osutavad lepingute näilikkusele. Nimelt ei nähtu nimetatud asjaoludest poolte tahe jätta üksnes mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut. Füüsilisele isikule laenu andmine ei muutu ebaloogiliseks ega ebausututavaks pelgalt põhjusel, et laenatakse suurem summa ja lühikeseks ajaks. Maakohus jaotas ka ekslikult tõendamiskoormise, kui heitis hagejale ette tõendite esitamata jätmist laenulepingute sõlmimise põhjuste kohta. Tehingute näilikkusele viitavad asjaolud pidi esile tooma ja tõendama kostja. Hageja sai tugineda lepingutest I ja II, nende lisadest ning hilisematest saldokinnitustest nähtuvale poolte tahteavaldustele. Ilumi rahaline olukord ei oma poolte tahte tuvastamisel otsest tähtsust, aga maakohus tuvastas selle ka ekslikult alles 27.06.2017 allkirjastatud aruande (dtl 208–219, I kd tl 125–129) põhjal – vaidlusalused lepingud sõlmiti oluliselt varem ja pooled ei saanud lähtuda hilisemas aruandes kajastatud andmetest.
11.2.Teise põhjendusena märkis maakohus laenatud raha kohese edasikandmise ja tegi sellest järelduse, et kostja ei saanud laenuraha enda kasutusse (p-d 44 ja 50). Ülekannetega seonduvad asjaolud tuvastas maakohus õigesti, aga ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega. Pooled ei vaidle, et kostja avaldas ise hagejale soovi laenusummade väljamaksmiseks Ilumile. Samuti pole vaidlusalune, et Ilumi oli kostja kontrolli all olev äriühing – ta oli selle ainuosanik ja ainuke juhatuse liige. Maakohtu tuvastatud asjaoludest raha liikumise kohta nähtub, et lõpuks suunati see Tareali, milles Ilumil oli 35% suurune osalus. Neist asjaoludest teeb ringkonnakohus järelduse, et kostja otsustas ise suunata hagejalt laenatud raha oma ettevõtte (Ilumi) kaudu Tareali. Asjas puuduvad tõendid, et kostja ei tegutsenud hagejale laenusummade ülekandmise kohta korraldusi andes või raha Ilumist edasi kandes oma tahte kohaselt. Seetõttu kinnitavad kostja toimingud ka lepingutest nähtuvat tahet, et ta võttis laenu füüsilise isikuna. Hageja samasisulist tahet kinnitavad maakohtu otsuse p-s 43 tuvastatud selgitused laenusumma ülekandmisel, kus selgelt viidati kostja nimele. Raha ülekannetest ei nähtu poolte tahet jätta üksnes mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut.
11.3.Kolmandaks tuvastas maakohus poolte ja seotud isikute kirjavahetuse ning kokkulepetega seonduvaid asjaolusid (p-d 45, 46, 53 ja 55), mille põhjal leidis, et need kinnitavad hageja poolt mh Ilumi kaudu Tareali majandustegevuse rahastamist. Maakohus tuvastas need 6 (12)
asjaolud ebatäpselt ega põhjendanud piisavalt järelduse kujunemist. Ringkonnakohus hindab samu tõendeid teisiti.
11.3.1.Hageja finantsjuhi C ja kostja 11.03.2016 e-kirjade p-dest 3 (dtl 823–826, II kd tl 29– 30) nähtuvalt arutasid pooled mh küsimust, kes maksab 560 000 € Ilumile. Hilisema, kell 11 saadetud kirja kohaselt oli plaan, et selle summa maksab Tasmo SPB 01.–15.04. Maakohus jättis tähelepanuta viidatud tõendite ja poolte vormistatud kokkulepete ajalise aspekti. Samal päeval allkirjastati lepingute I ja II lisad nr 3, millega pikendati hagejalt kostjale antud laenude tagastamise tähtaegu, kusjuures laenu tagastamise kohustus jäi endiselt kostjale. Neil kaalutlustel ei saa kirjavahetusest järeldada, et ühiselt kavandati raha tagastamist hagejale.
11.3.2.C 30.05.2016 e-kirjas kostjale (dtl 148–149, 827–829, I kd tl 90, II kd tl 31–32) nägi maakohus küsimust hagejalt Tarealile antud laenu kasutamise kohta, sh Tareali rahaliste kohustuste täitmiseks. Tegelikult kirjast sellist küsimust ei nähtu. Kirjas puudub viide Tarealile, mistõttu ei saa sellest ka järeldada Tareali rahastamist.
11.3.3.Hageja juhataja 19.06.2018 e-kirjale lisatud memorandumist (dtl 140–143, 832–835, I kd tl 86–88, II kd tl 34–35) tegi maakohus järelduse, et Tareali majandustegevuse rahastamist korraldas hageja ja seadis selle jätkumise tingimuseks kostjale kuuluva Tareali 35% suuruse osaluse ümbervormistamise hagejaga mitteseotud isiku nimele. Need järeldused vastavad vaid osaliselt dokumendi sisule. Kõnealune memorandum ei saanud sisuliselt käsitleda lepingute I ja II alusel antud laene, millelt oli lepitud kokku intressi tasumine 5% aastas. Memorandumi ese olid selle p 2 kohaselt kõrgema intressiga laenud. Vaidlustamata asjaoludel kuulus hagejale Tasmo kaudu 65% suurune osalus Tarealis, mistõttu on loogiline ja arusaadav, et ka hageja tegeles Tareali rahastamisega. Niisugune arusaam ei kinnita praegu vaidlevate poolte tahet jätta lepingutega I ja II ainul mulje tehingust või varjata muud tehingut.
11.3.4.Kostja 23.07.2018 (otsuses ekslikult 23.06.2018) e-kirjast (dtl 253–257, I kd tl 146– 148) järeldas maakohus, et Ilumile üle kantud laenud olid mõeldud hageja laenudena Tarealile ja raha sel eesmärgil ka kasutati. See järeldus ei ole kooskõlas kirja sisuga. Kostja märkis kirja p-des 3 ja 6 selgelt, et kokku summas 560 000 € laenud anti isiklikult talle. Kirja p-s 8 kirjeldas kostja varasemat kokkulepet, mille järgi laen tuluks „välja osta“ ja ta saanuks „isikliku laenu“ tagastada. Kirja lõpus teeb kostja sisuliselt ettepaneku jääda varasema kokkuleppe juurde, et laenud „ostetakse välja“, samuti on ta nõus nende loovutamise või ümber vormistamisega. Kostja avaldustest ei nähtu, et temal ja hagejal olnuks lepingute I ja II või nende lisade sõlmimise ajal tahet varjata hageja laene või muid rahastamisinstrumente Tarealile.
11.3.5.Maakohus järeldas 08.03.2016 (otsuses ekslikult 09.03.2018) protokollist (dtl 258– 261, I kd 149–150), et pooled käsitlesid vaatlusaluseid laene hagejalt Tarealile antuna. Tegelikult nähtub protokolli p-st 2.4, et kolme objekti müügi kaudu kavandati Ilumi ja Tareali vahelise laenu tagasimakset (st sisuliselt Tarealilt Ilumile) ja selle arvelt nähti ette kostja võimalus tagastada oma laenud hagejale. Protokolli sellest ega muudest punktidest ei saa järeldada, et hageja oli soovinud ise Tareali rahastada osas, mida kajastavad lepingud I ja II. Ka kõnealuse tõendi osas jättis maakohus tähelepanuta ajalise aspekti – lepingute lisad nr 3 vormistati 11.03.2016, st pärast siinkohal hinnatud protokolli. Hageja juhataja vande alla antud ütluste (viide järgnevates p-des 11.4 ja 11.4.1) järgi protokolli ühtegi punkti ka ei täidetud.
11.3.6.Hageja 20.07.2018 kirjas (dtl 144–147, I kd tl 87–88) nägi maakohus osundust nagu oleks lepingud I ja II tühised tehingud, mis asjaolusid arvestades tuleks kuidagi seadustada. Tegelikult kiri ei sisalda viidet tühisusele. Hageja märgib p-s 1.2, et lepingute tähtaeg on lõppenud ning pakub p-des 1.3 ja 1.4 kolm lahendusvarianti. Ükski neist variantidest (vormistada notariaalne võlatunnistus, vaielda kohtus või alustada laenu tagasimakseid) ei viita sellele, et hageja tahe ei olnud anda kostjale tegelikult laenu. Pigem on kiri tervikuna 7 (12)
kantud eesmärgist, et lepingute tähtaja möödumise tõttu on vaja leida lahendus laenu tagastamiseks.
11.4.Neljandaks hindas maakohus poolte vande all antud ja tunnistajate ütlusi (p-d 47–49 ja 51), mida kajastavad 17. ja 25.10.2023 kohtuistungi protokollid (dtl 971–1004; II kd tl 123– 138). Ka neid tõendeid hindab ringkonnakohus maakohtust erinevalt.
11.4.1.Hageja juhataja ütlustest (ajamärgid 00:25:34–02:01:06) jättis maakohus arvesse võtmata osa, milles ta selgitas laenulepingute sõlmimise põhjuseid ja sellest nähtuvat poolte tahet. Hageja juhataja avaldas, et mõlemad pooled pidid rahastama ehitusprojekti Venemaal, milleks kostja oma finantsraskuste tõttu raha laenas. Ühtlasi nähtub vastusest kohtu otsesele küsimusele täpselt samasugune lepingute sõlmimise aegne tahe. Maakohus tegi ütlustest eksliku järelduse, nagu oleks hageja juhataja püüdnud näidata, et kostjal füüsilise isikuna oli Tareali rahastamise kohustus, sest ütlustes viidatakse Ilumile nii Tareali osaniku kui ka kostja ettevõttena. Maakohus eksis seoses nimetatud ütluste hindamisega ka selles, et pani hagejale kohustuse tõendada Tasmo paralleelset rahastust – nagu märgitud eespool p-s 11 pidi näilikkusega seonduvat tõendama kostja. Samuti on ebakohane ja tõendiga vastuolus maakohtu märkus, et hageja juhataja ei suutnud arusaadavalt ja eluliselt usutavalt selgitada, miks oli vaja sõlmida laenulepingud just kostjaga, mitte nt Ilumiga. Poolte väljendatud tahe nähtub lepingutest ja hageja juhataja avaldas selgelt, et laenu andmine kostjale oli tema arusaamist mööda mõlema poole tahe. Lisaks on hageja juhataja ütlustest aru saada, et hagejal ei olnud kahtlusi kostja krediidivõimekuse osas ja laen anti teadlikult füüsilisele isikule, kes peab vastutama oma kohustuste eest.
11.4.2.Kostja ütlused (ajamärgid 02:02:17–03:51:47) kinnitasid maakohtu hinnangul, et lepingute eesmärk oli hageja poolt vahetult Tareali tegevuse rahastamine. Ringkonnakohus ei tee kostja ütlustest sama järeldust, sest see ei vasta ütluste sisule. Kuigi kostja kirjeldas mõneti hagejast erinevalt lepingute sõlmimisele eelnenud olukorda, ei avaldanud ta, et toimus Tareali vahetu rahastamine hageja poolt. See oleks ka ilmses vastuolus kostja muude väidete ja asjas kogutud tõenditega. Vahetu rahastamine tähendaks, et hageja teeb raha ülekande või muu soorituse otse Tarealile, aga seda kumbki pool ei väida. Lisaks leidis maakohus, et kostja selgitas asjaolusid, mis tingisid Tareali täiendava rahastamise vajaduse, aga neist selgitustest ei nähtu kummagi poole tahe jätta üksnes mulje lepingute I ja II olemasolust või varjata muud tehingut. Vaidlusaluste lepingute näilikkust ei põhjenda raha liikumine (kostja kontrolli all oleva Ilumi kaudu) ja rahastamisvajaduse kiireloomulisus.
11.4.3.Tareali juhtivtöötajate H ja W tunnistajaütlustest (vastavalt ajamärgid 03:53:07– 04:37:28 ja 04:39:37–05:59:57) leidis maakohus kinnitust, et 2015. a ja 2016. a algul Ilumi kaudu Venemaale laekunud raha oli hageja investeering, mida kasutati Tareali majandustegevuse kulude katteks. Maakohtu otsuse järgi oli tunnistajatele teada, et raha investeeris just hageja ja see kavatseti tagastada Tareali kasumi arvel. Ringkonnakohus ei saa teha neist ütlustest sama järeldust.
11.4.4.H ütlusest hindas maakohus sisuliselt vaid osa, milles tunnistaja avaldas, et tema teada on 2015. a lõpust kuni 2016. a kevadeni hagejalt tehtud ülekandeid Tareali summas umbes 500 000 ja veel 60 000 kantud üle tütarettevõttele. Tunnistaja märkis oma ütlustes hiljem, et raha päritolu ei ole talle teada ja tema senine vastus põhineb kostjalt ja teistelt töötajatelt saadud teabele. Tunnistaja ei olnud lepingute I ja II ega nende lisade sõlmimise juures, samuti ei osalenud nad lepingute ettevalmistamisel ega hageja juhataja ja kostja muudel läbirääkimistel. Neil kaalutlustel ei saanud tunnistajal ka olla objektiivset teadmist mõlema poole tahte kohta lepingute sõlmimise ajal.
11.4.5.W ütluseid ei pea ringkonnakohus usaldusväärseks ja jätab need TsMS § 238 lg 5 ls 2 alusel arvestamata. Ülekuulamise algul avaldas tunnistaja, et tal ei ole poolte suhtes vihavaenu. Samas selgitas ta hiljem, et kui ta oli keeldunud äriplaani koostamisest, ähvardas 8 (12)
hageja juhatuse liikme äripartner ta „füüsiliselt likvideerida“. Sellise tausta puhul ei saa eeldada, et tunnistaja ütlused ei ole hageja suhtes negatiivselt kallutatud. Lisaks lubas maakohus kostjal esitada tunnistajale suunavaid küsimusi. Kostja esindaja küsimus „Mainisite, et Technomar sihtfinantseeris 560 000 € Tareali tegevust, kuidas seda laenu oli kavas teenindada“ esitati olukorras, kus protokollitud ütluste järgi ei olnud tunnistaja sama summat ise nimetatud, ammugi seostanud hagejaga. Tunnistaja varasemad ütlused kirjeldasid Tareali rahastamist väga abstraktselt ja neist ei saa midagi järeldada lepingute I ja II sõlmimisel pooltel olnud tahte kohta. Ülekuulamise lõpus möönis tunnistaja, et ta ei tea täpselt Tasmo ja hageja investeeringute ulatust. Samuti lubas kohus kostja esindajalt küsimuse „Peate Technomari, Tasmo rahasüste Tareali investeeringuteks, mitte laenudeks oma olemuselt“, mis oli samuti suunav, sest tunnistaja ei olnud eelnevalt nimetanud hageja rahasüste. Sarnaselt eelmise tunnistaja kohta märgituga, ei olnud ka W lepingute I ja II sõlmimise juures ning tal ei saanud olla objektiivset teadmist mõlema poole tahte kohta lepingute sõlmimise ajal.
11.4.6.C ütlustest (17.10.2024 ajamärgid 06:03:36–06:36:18 ja 25.10.2024 ajamärgid 00:00:00–01:30:11) hindas maakohus vaid kinnitust, et tunnistaja nõudis hageja esindajana kostjalt ja Ilumilt aruandlust, kohta kuidas toimus raha kasutamine Tareali tarbeks. Hindamata jäi tunnistaja selge ütlus, et tema teada andis hageja laenu kostjale ja selle kohta sõlmiti laenulepingud. Samuti avaldas tunnistaja üheselt, et just kostjal on laenu tagastamise kohustus. Maakohus eitas väga üldsõnaliselt usaldusväärsust ütlustel selle kohta, et kostja kasutas osa kõnealustest vahenditest ka muudel, Tarealiga mitteseotud isiklikel eesmärkidel. Maakohus ei põhjendanud, milliste tõenditega ei ole see seisukoht kooskõlas, kuigi nt lepingute I ja II dokumentide ning kostja allkirjastatud hilisemata saldokinnistustega on see just kooskõlas. Kuigi tunnistaja möönis hageja juhatuse liikme korraldusel kostjale päringute esitamist, ei võimalda see järeldada, et lepingute I ja II tekstid ei kajasta poolte tegelikku tahet.
11.5.Kokkuvõttes nõustus maakohus otsuse p-s 54 kostjaga, et hageja tegi oma tütarettevõtte Tasmo eest Tareali omakapitali investeeringu. Maakohus põhjendas, et laenu ja omakapitaliinvesteeringu eristamiseks tuleb hinnata hageja tegevust tervikuna. Samas jäi tegemata konkreetne järeldus tõenditest, kuidas hageja vastav tahe neist nähtub. Maakohtu jaoks oli ilmne, et hageja soovis Tarealilt laenu tagastamist ja intressi tasumist vaid juhul, kui Tareali äritegevus osutub edukaks, aga tegelikult ükski tõend hageja sellekohast soovi ei kinnita. Maakohus möönis ka ise, et 2015. a majanduslikku olukorda arvestades oli see pigem ebatavaline ja ebatõenäoline. Otsuse põhjendustest ei selgu, miks pidanuks hageja tegema ebatavalise otsuse ja lootma ebatõenäolist kasumit. Samas ei põhjendanud maakohus kokkuvõtet tehes üldse, milline oli kostja tahe, sh miks pidanuks kostja osalema hageja investeeringu varjamises. Siinjuures jäi tähelepanuta kostja 19.05.2016 e-kiri (dtl 252, 297, I kd tl 145, 170), milles kostja viitas samuti laenudele. Ringkonnakohus põhjendas eelnevas, miks ta ei tuvasta tõenditest neid asjaolusid, mis maakohus märkis oma järelduse alustena.
12.Maakohus jättis hindamata kostja hilisemad korduvad saldokinnitused (dtl 54–68, I kd tl 39–47). Kostja kinnitas lepingutes I ja II kokku lepitud laenu- ja intressivõla nii 12.07.2018 kui ka 03.06.2018. Kinnitustest ei nähtu kostja mingeid avaldusi selle kohta, et lepingud võinuks kajastada kellegi teise rahalisi kohustusi peale tema enda. Sisuliselt andis kostja deklaratiivse võlatunnistuse (vt saldokinnituse niisuguse tähenduse kohta nt RKTKo 11.12.2019, 2-17-1722/31, p 16) ja pidanuks seetõttu tõendama võla puudumist (RKTKo 11.01.2018, 2-14-58735/25, p 11.1) – ka seda kostja ei teinud. Lisaks annavad saldokinnitused aluse tuvastada, et veel 2017. a ja 2018. a ei kahelnud kostja lepingute I ja II dokumentidest nähtuvate tahteavalduste tegelikkusele vastavuses. Tõenditest nähtuvalt avaldas kostja niisuguse versiooni poolte tahte kohta alles 25.11.2020 hageja nõudekirjale vastates (dtl 51–53, I kd tl 36–37), st umbes viis aastat pärast lepingu I sõlmimist. Pole 9 (12)
eluliselt usutav, et kostja nii pika aja jooksul lähtus üksnes hageja väidetavatest selgitustest, et laenulepingud vormistatakse kiireloomulise ja lühiajalise omafinantseeringu varjamiseks. Tareali tegevuse lõpetamise ja osaluse võõrandamisega seonduvast ei saa teha järeldusi praegu vaidlevate poolte tahte kohta lepingute I ja II ning nende lisade sõlmimise ajal. Kokkuvõttes ei saa tõendite põhjal tuvastada poolte tahet jätta üksnes mulje nendevahelisest laenusuhtest või varjata hageja investeeringut. Lepingud I ja II ning nende lisad ei ole näilikud.
13.Teise võimalusena tugineb kostja lepingute vastuolule heade kommetega. Ka see vastuväide pole põhjendatud.
13.1.Käitumine on heade kommete vastane, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu. Olemuselt ei täida neid eeldusi laenulepingute sõlmimine ega tähtaegade pikendamine, samuti laenatud raha laenusaaja taotlusel kandmine temaga seotud äriühingu arvele. Kõik need toimingud on kaetud lepinguvabaduse põhimõttega. Pooltel oli õigus ise otsustada, mis tingimustel nad laenu annavad ja võtavad. Kostja esile toodud asjaolud ei anna alust järeldada, et hageja kuritarvitas enda õigusi, kui andis talle laenu või pikendas laenu tagastamise tähtaega.
13.2.Kostja väitel kasutas hageja lepinguid kostja kui temast sõltuva isiku ja Tareali vähemusosanikku kontrolliva isiku survestamiseks. Kostja väitel nõustus ta laenulepingute tähtaegade pikendamisega ja Tareali 35% osaluse võõrandamisega hageja survel. Kummalgi juhul ei ole kostja väide tema survestamise kohta tõendatud ega saaks ka muuta õiglustundel, väärtushinnangutel ja õiguse üldpõhimõtetel rajanevat hinnangut juba varasemalt sõlmitud laenulepingute kohta. Ringkonnakohus otsustas eespool p-s 11.3.3, et 19.06.2018 e-kiri ega selle lisa ei käsitlenud lepingute I ja II alusel antud laene, millelt oli lepitud kokku intressi tasumine 5% aastas. Seetõttu ei saa kirjast järeldada kostja survestamist seoses nende lepingutega. Ühtlasi ei nõustunud ringkonnakohus kostja väidetega tehingute näilikkusest, mistõttu ei saa olla õige väide lepingute sõlmimise kohta ainult kostja survestamise eesmärgil.
14.Kolmandaks väidab kostja, et lepingud I ja II vastavad tarbijakrediidi tunnustele. Sellega ringkonnakohus nõustub, kuid see võimaldab jätta kostjalt välja mõistmata üksnes intressi.
14.1.Tarbijakrediidileping on VÕS § 402 lg 1 järgi krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist, kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule laenu või krediiti. Vastupidist tuleb tõendada krediidiandjal (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 12). Vaidlustamata asjaoludel sõlmisid lepingud I ja II ühelt poolt hageja kui majandustegevusega tegelev isik ja teiselt poolt kostja kui füüsiline isik. Järelikult tuleb eeldada, et mõlemad lepingud vastavad tarbijakrediidi tunnustele. Hageja ei toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis selle eelduse ümber lükkaks.
14.2.Tarbijakrediidi sätted on aja jooksul muutunud. Lepingud I ja II ning mõlema lepingu tähtaega pikendavad lisad nr 3 sõlmiti ajavahemikul, mil VÕS §-d 402–421 kehtisid 01.10.2015–20.03.2016 redaktsioonis (edaspidi viited neile sätetele sellest ajast). Kostja heidab ette, et hageja ei järginud tarbijakrediidi lepingu sõlmimisel seadusest tulenevaid kohustusi. Ringkonnakohus nõustub sellega, kuid põhjendatud ei ole kostja arusaam, et rikkumise tagajärjena ei võlgne ta hagejale midagi. Eelkõige ei saa kõnealusel ajal kehtinud sätetest teha kostja soovitud järeldusi, et puudustega tarbijakrediidi lepingu alusel saadu võib jätta tagastamata ja lepingu tähtaja möödumisel ei tule tasuda viivist.
14.3.Tarbijakrediidileping on tühine, kui järgimata on jäetud VÕS § 404 lg-s 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni sama seaduse §-s 404 või 405 sätestatud andmetest (VÕS § 408 lg 1). VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama (VÕS § 408 lg 2). Kui lg-s 2 nimetatud juhul puuduvad mh andmed krediidi kulukuse määra või krediidi 10 (12)
kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem kokkulepitud intressimäärast (VÕS § 408 lg 4 ls 1).
14.4.Lepingud I ja II ei ole tühised VÕS § 404 lg-s 1 sätestatud vorminõude rikkumise tõttu, sest need on digitaalselt allkirjastatud. Kostja ei väida, et ta poleks saanud enda valdusesse lepingudokumenti või selle koopiat püsival andmekandjal.
14.5.Ringkonnakohus tuvastab, et lepingutes I ja II puuduvad VÕS § 404 lg 2 p 2 ning § 4031 lg 1 p-de 7 ja 9 järgi nõutud selgelt avaldatud andmed krediidi kulukuse määra ja sellega seonduvate andmete kohta, samuti on esitamata laenu tagasimaksmiseks ja seega krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma. Ühtlasi ei sisalda lepingud VÕS § 404 lg 2 p-des 3–5 ja 8–10 nõutud teavet tarbija õiguste kohta. VÕS § 408 lg 2 kohaldamiseks tuleb kontrollida, kas kostja sai laenu kätte selle sätte tähenduses. Ringkonnakohus leiab, et kui laenusaajast tarbija esitab laenuandjale taotluse maksta laen välja kolmandale isikule, siis tähendab sellele isikule raha väljamakse ühtlasi, et laenusaaja sai laenu kätte. Pooled ei vaidle, et kostja igakordsel taotlusel maksis hageja laenu välja Ilumile, kes oli kostja kontrolli all olev äriühing. Kostja avaldas vande all, et ta palus algusest peale kanda raha Ilumi arvele, sest sealt edasi on lihtsam rahastada ehitamist (ajamärk 02:02:17). Lisaks selgitas ta, et raha saamisega äriühingu arvele oli kiire ning ta soovis vältida selgitusi ja ajakulu seoses raha sattumisega füüsilise isiku arvele (ajamärk 02:41:48). Neil asjaoludel tuvastab ringkonnakohus, et 02.12.2015, 12.01.2016 ja 19.02.2016 ülekannetega sai kostja kätte lepingute I ja II alusel hagejalt laenatud raha kokku summas 560 000 €. Seetõttu muutusid lepingud VÕS § 408 lg 2 järgi kehtivaks.
14.6.Siiski järeldub VÕS § 408 lg 4 ls-st 1, et hageja saab nõuda laenult intressi üksnes VÕS § 94 lg 1 määras. Viimati viidatud säte näeb ette intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimase intressimäära enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Lepingute I ja II sõlmimise ajal oli see määr 0,5% ja 01.07.2016– 31.12.2017 oli see 0%. Järelikult võinuks hageja nõuda laenudelt intressi 2016. a esimeses poolaastas määraga 0,5% aastas. Kohus ei saa seda nõuet rahuldada, sest VÕS § 408 lg 4 ls 3 kohustas hagejat kui krediidiandjat tagasimaksed mh intressimäära vähendamist arvestades uuesti määrama ja kostjale kui tarbijale teatavaks tegema. Hageja ei väida, et ta oleks esitanud eelnevas kirjeldatud lubatava intressi arvestuse kostjale, samuti pole seda esitatud kohtule. Neil kaalutlustel jäävad nõuded lepingu I alusel intressi 20 805,55 € ja lepingu II alusel intressi 32 692 € saamiseks rahuldamata.
14.7.Kostja tugineb lisaks VÕS § 4032 lg-s 1 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele. See väide on põhjendatud, aga ei mõjuta hageja nõuete lahendamist. Ühest küljest pidi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist VÕS § 4032 lg 7 järgi tõendama krediidiandja ehk hageja, aga sellekohaseid tõendeid hageja ei esitanud. Teisest küljest tulenes kõnealusel ajal kehtinud õigusest, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel võib krediidisaaja nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärk VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine. Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (sh viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (nt RKTKo 27.11.2012, 3-2-1-136-12, p 25). Kostja ei ole käesolevas asjas esitanud tasaarvestust oma võimaliku kahjunõudega ja ilma kostja vastava avalduseta ei saa kohus kahju hüvitamise nõuet hinnata. 11 (12)
15.Vahekokkuvõttena saab märkida, et hagejal on pärast 31.12.2017 möödumist nõue lepingute I ja II laenusummade 200 000 € ja 360 000 € – kokku 560 000 € tagastamiseks.
16.Hageja nõuab põhivõla summalt 560 000 € viivist alates 01.01.2018 määraga 8% aastas.
16.1.Ringkonnakohus otsustas, et lepingud I ja II vastavad tarbijakrediidi tunnustele. Kuivõrd kummaski lepingus ei ole viivis väljendatud aasta- ega päevamäärana, on hagejal õigus nõuda kostjalt kui tarbijalt viivist üksnes VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras (VÕS § 408 lg 10). Sama tuleneb ka VÕS § 415 lg 1 piirangust. Viidatud määr on muutuv, kusjuures teatavatel ajavahemikel on see olnud suurem kui 8%, aga pärast 01.01.2018 ei ole see langenud alla 8%. Kohus ei või otsuses ületada nõude piire (TsMS § 439), mistõttu ei saa viivist mõista välja suurema määraga kui 8% aastas.
16.2.Alates 01.01.2018 on enne tänase otsuse kuupäeva möödunud seitse aastat ja seitse päeva. Ühe aasta eest viivis on 44 800 € (= 560 000 × 8%) ja käesoleval aastal on päeva viivis 122,74 € (≈ 44 800 : 365). Seega on otsuse tegemise ajaks sisse nõutavaks muutunud viivis 314 459,18 € (= 7 × 44 800 + 7 × 122,74). Juhindudes TsMS § 367 ls-st 2 mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks lisaks välja viivise alates otsuse kuupäevast põhivõla tasumata osalt. Viivise määr on jätkuvalt 8% aastas, aga eelmise p 16.1 kaalutlustel mitte rohkem kui VÕS § 113 lg 1 ls 2 järgne määr.
17.Kostja esitas hageja nõuetele aegumise vastuväite, mis rajaneb seisukohal, et laenude tagastamise tähtaegu ei ole kehtivalt pikendatud. See väide pole edukas. Sisuliselt tugineb kostja 11.03.2016 lisade nr 3 vastuolule heade kommetega samal alusel nagu analüüsitud eespool p 13 alapunktides. Ringkonnakohus otsustas seal mh, et ka laenu tagastamise tähtaja pikendamine ei eksi ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ega õiguse üldpõhimõtete vastu. Kostja ei toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mille põhjal saaks tuvastada kostja survestamise 11.03.2016 või enne seda. Eespool p-s 11.3.5 analüüsitud 08.03.2016 protokollist nähtub, et pooled arutasid laenu tagasimakseid, aga ei nähtu hageja või hageja juhataja survet kostjale lepingute I ja II tähtaegade pikendamiseks. Kuivõrd mõlema lepingu tähtaega pikendati kuni 31.12.2017, siis ei olnud 18.12.2020 hagi esitamise ajaks veel möödunud TsÜS § 146 lg 1 järgne kolmeaastane aegumistähtaeg.
18.Kõik senised menetluskulud tuleb jaotada TsMS § 163 lg 1 järgi vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Rahuldamata jääb intressi nõue 53 497,55 € (= 20 805,55 + 32 692), mis moodustab rahuldatud põhinõudest umbes kümnendiku. Viivise üle pooled eraldi ei vaielnud. Neil kaalutlustel jääb kostja kanda kõigist menetluskuludest 90% ja hageja kanda ülejäänud 10%. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 ls-st 2 kajastab ringkonnakohtu otsuse resolutsioon kõigi seniste menetluskulude jaotust. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast lahendi jõustumist (TsMS § 177 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt)
12 (12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.