Kohtulahend

Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Harju Maakohtu 03. mai 2013.a. kohtuotsusega üldmenetluses tunnistati Oleg Bogdanov süüdi KarS § 114 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks eluaegne vangistus. Samuti tunnistati Oleg Bogdanov süüdi KarS § 120 järgi ja mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ning liitkaristuseks mõisteti eluaegne vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 09.07.2012 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa– 6 aastat 8 kuud ja 11 päeva – võrra ning liitkaristuseks mõisteti eluaegne vangistus. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 26.10.2012.a kuni 15.01.2013.a. , s.o 2 kuud 21 päeva, ärakandmisele kuulub eluaegne vangistust. Tõkend – vahistamine – jäeti muutama kuni kohtuotsuse jõustumiseni ning karistuse algust arvati alates 03.05.2013.a.

2(14)

täideviimist, teades lisaks ka varasemalt O. Bogdanovi poolt oma õe Veera Sa suhtes toimepandud raske tervisekahjustuse tahtlikust tekitamisest. Kirjeldatud käitumisega pani Oleg Bogdanov toime P Si tapmisega või minimaalselt raske tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise ehk KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3(14)

nähtuvalt esines Oleg Bogdanovi parema käe sõrmel lõikehaav, millest võib järeldada ka kannatanu võimalikku rünnet. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenevalt ja KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tuleb tõlgendada tekkinud kahtlused kahtlustatava kasuks. Kohtuistungil uuritud tõendid ei võimalda seega kõrvaldada kahtlusi süüdistatava tegevuses KarS § 114 p 1 ettenähtud süüteokoosseisu esinemise kohta. Seetõttu tuleks kohtul igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Aktist nr 12E-KKS007 nähtuvalt oli Oleg Bogdanov kuriteo toimepanemise ajal süüdiv, tal ei esinenud füsioloogilise afekti seisundit ega muud emotsionaalset seisundit. Ekspert Marje Rohtla selgitas, et Oleg Bogdanov oli kindlasti ärritatud, erutatud, kuigi see polnud füsioloogilise afekti seisund. Ekspert väitis, et mäletab selgesti, kuidas Oleg Bogdanov ütles, et ei kavatsenud tappa, aga olukord läks sinna, et Aleksei S provotseeris teda. Eksperdi hinnangul nendevaheline konflikt oli terav isiksustevaheline konflikt. Arvestades eksperdi kohtus antud selgitusi, samuti käesoleva asja tehiolusid ja süüdistatava ning kannatanu suhteid arvestades on tuvastatav, et Oleg Bogdanov oli emotsionaalse erutuse seisundis. Oleg Bogdanovi löökide kiirus kui ka intensiivsus viitavad temal äkkviha tekkimisele ja spontaansele käitumisele. Vaatamata süüdistatava ja kannatanu vaenulikele suhetele ei ole Oleg Bogdanov varasemalt Aleksei Sit rünnanud. Seega on alust arvata, et käesoleval juhul kutsusid süüdistatava reaktsiooni esile erilised ja talle ootamatud asjaolud. Süüdistatava käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 115 järgi kui provotseeritud tapmine. 3.3 Kaitsja leiab, et Oleg Bogdanovile on mõistetud kuriteo raskusele ja süüdistatava isikule mittevastav karistus. Seda isegi karistuse mõistmisel KarS § 114 p 1 järgi ei ole põhjendatud kohtu poolt käesolevas asjas mõistetud eluaegne vangistus. Riigikohus on otsuses nr 3-1-176-12 rõhutanud, et eluaegne vangistus on karistus, mille kohaldamine nõuab erakorralisi asjaolusid, st lisaks suurele süüle ka äärmuslike üld- ja eripreventiivsete tingimuste esinemist lähtuvalt KarS § 56 lg 1 teise lause 2. ja 3. alternatiivis sätestatust. Kohtuotsusest ei nähtu sellekohaseid veenvaid põhjendusi. Käesoleval juhul tuleb arvestada, et Oleg Bogdanovile on inkrimineeritav üks raske isikuvastase kuriteo episood. Samuti on kaitsja seisukohal, et kuna Oleg Bogdanov ei ole süüdistuse kohaselt oma teoga täitnud kuriteokoosseisu mitut erinevat kvalifitseerivat tunnust, ei ole alust hinnata tema süüd sedavõrd suureks, et süüdistatavale võiks sel alusel mõista eluaegse vangistuse. Avalikus kohas päevasel ajal kuriteo toimepanemine kohtuotsusest nähtuvalt on tapmise julma viisi iseloomustav kvalifitseeriv asjaolu, mis ei anna aga alust lugeda Oleg Bogdanovi süüd eriliselt suureks. Ka ei saa Oleg Bogdanovi poolt toimepandud kuriteo puhul esile tuua tapmisviisi iseloomustavaid erakorralisi asjaolusid, mille põhjal võiks tema süüd lugeda väga suureks. Maakohtu hinnangul on kannatanule tekitatud vigastuste hulk ja iseloom kvalifitseerivaks asjaoluks, mille põhjal kohus asus seisukohale, et tapmine on toime pandud piinaval viisil. Kaitsja leiab, et ka neile asjaoludele tuginedes ei saa Oleg Bogdanovi süüd lugeda eriliselt suureks. Maakohus ei ole põhjendanud, miks käesoleval juhul peaks Oleg Bogdanovi süüd hindama suuremaks võrreldes teiste KarS § 114 järgi süüdimõistetud isikute süüga. Käesoleval juhul ei ole tuvastatavad asjaolud, mis annaksid alust hinnata tapmist eriliselt julmaks ja brutaalseks. Iga tapmine oma olemuselt on julm ja jõhker tegevus, KarS §-s 114 on ette nähtud tapmise raskem koosseis ja rangeimad karistusmäärad. Käesoleval juhul ei ole tuvastatud brutaalset tapmisviisi, tapmist enda lõbustamiseks või seoses seksuaalkuriteoga, ohvri mõnitamist, laiba rüvetamist vms, millele on Riigikohtu poolt tapmise julma viisi sisustamisel osundatud (RKKKo nr 3-1-1-114-06). Ei saa väita, et tema teos väljendus ükskõiksus ja lugupidamatus õiguskorra kui terviku ning selle õigushüvedena kaitstavate põhiväärtuste suhtes. Kohtupraktikas on välja kujunenud Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud seisukoht, mille kohaselt peab karistuse mõistmisel võtma lähtepunktiks sanktsioonivahemiku keskmise määra. Süüdistatavale konkreetse karistuse valimiseks tuvastatakse sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja

4(14)

raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud (nt süüdistatava teojärgne käitumine, kannatanu käitumine jms). Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt RKKKo 3-1-1-77-11). Kaitsja leiab, et käesolevas asjas puuduvad karistust raskendavad asjaolud, millest tulenevalt ei ole alust sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt raskema karistuse kohaldamiseks. Oleg Bogdanovi puhul tuleks arvestada KarS § 57 lg 1 p-s 3 sätestatud puhtsüdamlikku kahetsust, mida maakohus ei arvestanud. Süüdistatav tunnistas Aleksei Si tapmist ja leidis, et see on tõsine kuritegu. Käesoleval juhul ei saa siiski väita, et Oleg Bogdanov pani kuriteod toime oma negatiivsete isikuomaduste tõttu. Oleg Bogdanov töötas AS Leibur ja teda iseloomustatakse positiivselt, mida maakohus, aga ei ole arvestanud. Riigikohtu seisukohti silmas pidades ei ole Oleg Bogdanov isik, kes regulaarselt ja süstemaatiliselt kuritegusid toime paneb. Käesoleval juhul süüdistatava õigusnorme eirav käitumine ei ole tavapärane, talle ei ole omane järjepidev sotsiaalsete normide eiramine ja ühiskonnavastane käitumine. Oleg Bogdanov on kriminaalkorras karistatud ühel korral. Seega süüdistatava karistusandmetest nähtuvalt ei ole tema poolt kuritegude toimepanemine kujunenud käitumismalliks ning kahe raske isikuvastase kuriteo järjestikust toimepanemist võib pidada tema puhul ootamatuks. Kuriteo toimepanemise põhjuseks käesoleval juhul võis olla nii süüdistatava emotsionaalne seisund eesootavast karistusest ning peresuhete lõppemisest tingituna, samuti kannatanu provotseeriv käitumine. Tulevikuprognoosi süüdistatava käitumise kohta ei saa tuletada üksnes toimepandud kuriteo raskusest ega asjaoludest. Süüdistatava senist elukäiku arvestades ei ole karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks vajalik kohaldada maksimaalset karistust. Kaitsja on seisukohal, et sanktsiooni keskmise määra lähedane vangistus on piisav, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. Kuivõrd süüdistatav tuleks süüdi tunnistada kergemas kuriteos, oleks põhjendatud menetluskulude osaline riigi kanda jätmine.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5(14)

tule kohaldamisel ka KrMS § 3211 lg 2 säte, kuna tegemist ei ole õiguse tõlgendamisega, vastuväitena teise apellantide väidetele ja tegemist ei ole ka uute asjaoludega, mis oleks saanud apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja lõppu. Lisaks märgib kolleegium, et kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi. Seetõttu ei käsitle kolleegium Oleg Bogdanovi apellatsioonis toodud asjassepuutumatuid seisukohti, nt kriminaalasi 1-12-3016 on kaevatud Euroopa Inimõiguste Kohtusse, kas tema endine naine Veera Sa on võetud vastutusele A.Bogdanova enesetapu katse ja tapmiskatse eest, tunnistajad andsid valeütlusi eelmises kriminaalasjas jne. Kuna antud seisukohad ei puuduta arutusel oleva kriminaalasja tõendamiseset ega tuvastatud asjaoludele antavat õiguslikku hinnangut, ei pea ringkonnakohus nende osas seisukohta kujundama. Selline käsitlus on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses tooduga nr 3-1-1-44-13.

6(14)

ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja Oleg Bogdanov suhtes teo ümber kvalifitseerimiseks KarS § 115 järgi. Riigikohus on korduvalt selgitanud oma otsustes, nt 3-1-1-86-04; 3-1-1-10-13, et KarS § 115 kujutab endast tapmise põhikoosseisu privilegeeritud e vähemohtlikku koosseisu. Oluline on seejuures tähele panna, et tegemist on subjekti iseloomustava tunnusega, mis asetseb deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Privilegeeritud koosseisu subjektiivne e tahteline külg on põhikoosseisuga sama - isik peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ning seda möönma. Süüteokoosseisu kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu, tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele. Seega ei välista KarS § 115 kohaldamist ka asjaolu, kui isiku liikumapanevaks jõuks oli nt kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. KarS § 115 objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel. Kriminaalasjas ei ole tõendeid, mis kinnitaksid apellatsioonides esitatud väiteid, et Aleksei S oma pikaajalise või süstemaatilise provokatiivse või vägivaldse käitumisega oleks kutsunud esile tagajärje. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses märgituga, et Oleg Bogdanov ei ole kogu menetluse vältel osanud nimetada ühtegi konkreetset kohta, kus teda väidetavalt oleks kannatanu poolt ähvardatud, kas sõnaliselt või konkludentsete tegudega. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, ( nt ostus nr 3-11-104-05), et juhul kui süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ka ise esitama tõendeid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust enda väidete kontrollimiseks, pole alust rääkda kahtlusest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Süüdistatav Oleg Bogdanov ei ole ise, ega ka kaitsja vahendusel esitanud ühtegi tõendit ega loonud ka menetlejale reaalset võimalust, mis võimaldaks kontrollida nende väidete õigsust. Vastupidi on süüdistatav Oleg Bogdanov muutunud oma ütlusi toimunu kohta, esitades erinevaid versioone. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud kõrvale Oleg Bogdanovi ütlused, kuivõrd Oleg Bogdanov andis kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses lahknevaid ütlusi. Maakohus on põhjendanud, miks ta leiab, et Oleg Bogdanov ei ole kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses ütluste lahknevust veenvalt põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Olukorras kus süüdistatav on juba kahtlustatavana kinnipidamise protokollis avaldanud (kd 3 tlk 40), et pani toime provotseeritud tapmise KarS § 115 järgi, ei saa kolleegiumi arvates lugeda süüdistatava põhjendust kohtuistungil ütluste muutmise osas veenvaks, et mõningad faktid tulid meelde järk-järgult eeluurise ajal ja täiendas oma ütlusi. Samuti ei ole veenev põhjendus, et ei usaldanud uurimist ja kohtuistungil esitatud versioon õige ( kd 3 tlk 162 pöördel- 163

7(14)

pöördel). Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-11-26-13 väljendatud seisukohta, et kohus ei saa isikulise tõendiallika ütlustele tugineda valikuliselt, vaid peab andma hinnangu tõendiallika usaldusväärsusele tervikuna (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-31-12, p 9). Olukorras, kus süüdistatav on ristküsitlusel ja kohtueelsel uurimisel andnud diametraalselt erinevaid ütlusi ja ta pole suutnud erinevuse põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, ei saa kohus tema ütlustele tugineda valikuliselt, vaid need tuleb tõendikogumist tervikuna kõrvale jätta. Seega on maakohus õigustatult jätnud süüdistatava Oleg Bogdanovi vastuolulised ütlused tervikuna tõendikogumist välja. Lisaks viitab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega. Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate kannatanu ja tunnistajate ütlused usaldusväärsemateks süüdistatava poolt antud erinevatest ütlustest. Kohtuasjas puuduvad tõendid, mis osutaksid kannatanu poolsele vägivaldsele või solvavale teole, mis vahetult oleks vallandanud Oleg Bogdanovil emotsionaalse reaktsiooni. Väidetavat kontakti ( žestide tegemine autos ja läbi avatud autoakna tehtud solvangud) vahetult tapmise päeval Aleksei S ja süüdistatava Oleg Bogdanovi vahel on kinnitanud ainult Oleg Bogdanov, kelle ütlused maakohus kui ebausaldusväärsed tõendi kogumist välja jättis. Kohtukolleegium nõustub, et puuduvad igasugused tõendid, et tapmise päeval oleks üldse Aleksei S ja süüdistatav Oleg Bogdanov olnud sõnalises või füüsilises kontaktis eelnevalt, ning et Aleksei S oleks Oleg Bogdanovi suhtes käitunud provokatiivselt, nagu seda väidab Oleg Bogdanov ja tema kaitsja. Kolleegium nõustub maakohtuga ka osas, et ka tunnistaja J Mätliku ütlused ei kinnita Aleksei Si poolt tehtud väidetavaid ähvardusi Oleg Bogdanovi suhtes, kuna kõikidest ähvardustest teab tunnistaja J M ainult Oleg Bogdanovi sõnade kohaselt. Üheselt on tuvastamist leidnud, et Aleksei S pigem vältis Oleg Bogdanovit ja ei soovinud temaga suhelda ega saada kokku. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et antud asjaolu kinnitab ka jälitusprotokoll (kd 3 tlk 35-37), mille kohaselt puudus alates 2011.a. novembrist telefoni suhtlus Aleksei Si ja Oleg Bogdanovi vahel. Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 15; 3-1-1-61-08). Kohtukolleegium peab nentima, et Oleg Bogdanovi versioon kannatanu õigusvastasest käitumisest pikema aja vältel ja ka vahetult enne tapmise toimumist ei ole eluliselt usutav. Väärib tähelepanu ja sarnaselt maakohtuga peab ringkonnakohus oluliseks seda, et sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt ei leitud granaati ega granaadile sarnast eset, millega väidetavalt Aleksei S oleks ähvardanud Oleg Bogdanovit ja mille tagajärjel tekkis Oleg Bogdanovil erutusseisund. Lisaks leiab kolleegium, et puudub igasugune loogiline seletus, miks oleks Aleksei S pidanud paluma korduvalt tunnistajat Nikolay Silchenkot suhtlema enda asemel Oleg Bogdanoviga, kui väidetavalt otsis Aleksei S süüdistatava sõnade kohaselt temaga kontakti ja ähvardas teda pidevalt. Pigem tuleb märkida tuvastatud tehiolude pinnalt, et kuriteo toimepanemise põhjuseks oli süüdistatava Oleg Bogdanovi isiklik vaen ja negatiivne meelestatus Site perekonna vastu, mille oli põhjustanud tema eelnev käitumine (eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamine Veera Sale).

8(14)

Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et isiku ekspertiisiaktist nr 244 nähtuvalt esines Oleg Bogdanovi parema käe sõrmel lõikehaav, millest võib järeldada ka kannatanu võimalikku rünnet. Arvestades isiku ekspertiisiaktist nr 244 eksperdiarvamust, et lõikehaav paremal II sõrmel asub oma käele saadavas piirkonna, siis ei ole välistatud, et haav võis olla tekitatud iseendale, mistõttu ei saa kolleegiumi hinnangul sellest tõsikindlat järeldada kannatanu poolset rünnet. Ka ei kinnita ükski maakohtus uuritud tõend kannatanu poolset rünnet. Süüdistatava väited temal esinenud erutusseisundi kohta ja ka Aleksei Si võimaliku ründe osas on ümberlükatud asitõendi vaatlusprotokolliga (kd 3 tlk 65-72; 73-100), millega vaadeldud CD- plaadil olevaid faile, millel Tallinnas Peterburi tee 34 büroohoonete kvartalis asuvate turvavideokaameratega tehtud videosalvestised. Süüdistatava käitumine (Aleksei Si auto blokeerimine ja tegevus sündmuskohal kannatanu suhtes), torkelõikehaavade arv ja kaasavõetud külmrelv viitab üheselt sellele, et just süüdistatav ründas Aleksei Sit, mitte vastupidi nagu seda väitis apellatsioonis kaitsja. Nii nähtub üheselt, et sõiduauto Renault Clio (Oleg Bogdanov) peatub sõiduauto Ford (Aleksei S) taga blokeerides sõiduauto Ford väljasõitmise võimaluse ning sulgedes enda juhipoolse ukse liigub isik sõiduauto Ford juhiukse juurde. Edasine tegevus Oleg Bogdanov poolt Aleksei S suhtes viitab teadlikule tegutsemisele ja välistab kannatanu poolse väidetava ründe Oleg Bogdanov suhtes, nii ründab Oleg Bogdanov Aleksei Sit, kes istub autos, mille mootor veel töötab ning kui kannatanul õnnestub vahepeal tõrjuda rünnet, siis läheneb Oleg Bogdanov uuesti Aleksei Sile ja taas toimub rüselus (kd 1 tlk 72, 91-94; kd 3 tlk 70-71). Pärast toimunut ning Aleksei Si eemaldumist autode juurest liigub Oleg Bogdanov rahulikult sõiduauto Renault juurde, avades juhiukse, kummardudes salongi ning sulgedes jälle juhiukse. Täiendava sündmuskoha vaatlusprotokollis nähtuvalt leiti sõiduauto Renault Clio salongist esiistmelt ajaleht, mille peal musta teraga tääknuga (kd 2 tlk 2, 8). Surnu ekspertiisiakti nr 16 (kd 2 tlk 56) eksperdiarvamuse kohaselt, võivad Aleksei Si laibal sedastatud torke-lõikehaavad olla tekitatud ekspertiisiks esitatud torke-lõikevahendiga, seda toetab ka meditsiinilise kriminalistika uuringu aktis nr 29 toodud eksperdiarvamus ( kd 2 tlk 58-59, 60-62). Arvestades süüdistatava tegutsemist koheselt peale Aleksei Si ründamist, s.o. liikumist rahulikult oma auto juurde ning tääknoa viimist autosse ja juhiukse sulgemist, ei saa ilmselgelt jaatada, et tegemist oleks olnud isikuga, kelle käitumine oleks väljendanud erutusseisundit või kes oleks viibinud mingis erilises psüühilises seisundis. Ka tunnistaja Jako Leidorp on andnud ütlusi (kd 3 tlk 152, 152 pöördel), et pärast vilistamist ja lähenemist autole rüselus lõppes ja ründaja jäi rahulikult auto juurde seisma ja selgitas tema küsimuse peale, et see oli perekonna vaheline tüli. Ründaja seisis rahulikult, käes terariist ning ei tundunud, et ründajal oleks erilisi emotsioone olnud. Kolleegium asub seisukohale, et hingelise erutuse seisundile on iseloomulik, et see tekib äkki ja kaob suhteliselt kiiresti, kuid ilmselgelt ei kao taoline seisund koheselt peale teo toimepanemist. Pigem näitab taoline tegutsemine (rahulikult selgituste andmine, noa viimine autosse, autoukse sulgemine) vahetult peale Aleksei Si ründamist üheselt süüdistatava Oleg Bogdanovi poolt otsustuskindlat ja kaalutletud tegevust, mis ilmselgelt ei oleks omane isikule, kes viibiks tugevas erutusseisundis või mingis erilises psüühilises seisundis. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Oleg Bogdanov käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 114 p 1 järgi. Maakohus on kohtuotsuses kirjeldanud ka asjaolusid, mis annavad alust hinnata tapmist piinavaks ja julmaks ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad. 6.4 Apellant Oleg Bogdanov palub kannatanute ja tunnistajate ütluste usaldusväärsuse kontrollimist.

9(14)

Võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. Vaid kohtumenetluse poole taotlusel ja seda viitega kohtueelsel uurimisel antud tunnistaja või kannatanu mingile konkreetsele ütlusele, mitte aga ütlustele üldse, avaldab kohus isiku ristküsitluse käigus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused nende usaldusväärsuse kontrolliks. Selline põhimõte on kehtestatud KrMS § 289. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tuleb silmas pidada, et KrMS §289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki, vt 3-1-1152-06. Käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohtus toimunud kohtuistungil kohtumenetluse pooled taotlenud ei kannatanute ega tunnistajate kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, et kontrollida nende usaldusväärsust. Kui menetlusosalised ei taotle konkreetset kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, siis pole alust ka maakohtule ette heita isiku poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. Ka peab kolleegium vajalikuks rõhutada, et KrMS § 15 lg 1 sätestatu kohaselt kriminaalasja lahendamisel ja otsuse tegemisel ei tohi kohus toetuda tõenditele, mida ei ole kohtuliku arutamise käigus suuliselt esitatud, vahetult uuritud ega protokollitud. Selline seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustega nt nr 3-1-1-67-06, 3-1-1-125-06. Kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtte tegelik realiseerumine kohtulikus arutelus peab olema kohtuistungi protokollis võimalikult täpselt kajastatud ja jälgitav selle lugejale. Maakohtu kohtuistungi protokolli kohaselt on nimetatud põhimõtted jälgitavad. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Ülaltoodud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellandi Oleg Bogdanovi etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse kõiki kriminaalasjas kogutud materjale, st just kohtueelsel uurisel antud kannatanute ja tunnistajate ütlusi. Süüdistatav Oleg Bogdanov viibis maakohtu istungil oma kohtuasja arutamise juures ning on saanud ristküsitleda nii kannatanuid kui ka kõiki tunnistajaid, mistõttu on ainetu Oleg Bogdanovi poolt apellatsioonis toodud väide, et tema õigusi rikuti, kuna temal puudus õigus ristküsitleda tunnistajaid. Kolleegium leiab üksmeelselt, et antud kriminaalasjas ei ole selline kaitseõiguse rikkumine aset leidnud ning süüdistataval oli võimalus süüstavate kannatanute ja tunnistajate ütluste usaldusväärsust kontrollida. 6.5 Kaitsja apellatsioonis taotletakse Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenevalt ja KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud kahtlused kahtlustatava kasuks ning tuleks kohtul igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Ringkonnakohus asub seisukohale, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav ning süüdistatava kasuks tõlgendatakse ainult kõrvaldamata kahtlused, kuid antud kohtuasjas ei ole tõusetunud kahtlusi, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.

10(14)

11(14)

eristada tuleb rangelt teo õiguslikku kvalifikatsiooni ning teo toimepanemisega kaasnevaid asjaolusid ja motiive, seega ei ole tegemist KarS §-s 59 sätestatud kergendava või raskendava asjaolu korduvarvestamise keelu rikkumisega, kui süü suuruse hindamisel võetakse uuesti vaagimisele teo eriliselt taunitavad asjaolud, mis omab tähendust karistuse mõistmisel ning sellisena on maakohus seda ka käsitlenud. Süü suuruse arvestamisel tulebki arvestada objektiivseid asjaolusid, s.o. tegu ja tagajärge ning subjektiivseid asjaolusid, s.o. motiivi ja eesmärki. Maakohus on õigustatult arvestanud süü suuruse vaagimisel asjaolusid, et kuriteod pandi toime avalikus kohas keset tööpäeva. Samuti seda, et Oleg Bogdanovil oli kaasa sobiv relv, spetsiaalselt renditud auto ja teoplaan, kuidas ohvrit rünnata. Süü suurus sõltub ka sellest millise tahtluse liigiga on tegu toime pandud. Ühtlasi tuleb kolleegiumil märkida, et Oleg Bogdanov pani mõrva toime vanemaealise isiku suhtes, kes nägi end ründavat isikut ning tajus ründe vääramatust, kuivõrd ründe tõrjumine oli Aleksei Sil võimatu, sest istus ta sõiduki rooli taga ja polnud võimeline relvastatud süüdistatavale vastupanu osutama ega sündmuskohalt lahkuma ehk käesoleval juhul, rünnati kaitsetut isikut, mis teeb Oleg Bogdanovi käitumise iseäranis taunitavaks. 7.3 Süüdistatav Oleg Bogdanov palub arvestada karistust kergendavate asjaoludega. Apellatsioonides esitatud argumentidele vastab kolleegium järgmiselt. Maakohus ei ole KarS § 57 ettenähtud karistust kergendavaid asjaolusid tuvastanud. Maakohtu istungil süüdistatav oma süüd eitas temale inkrimineeritud kuritegudes (kd 3 tlk 147), puhtsüdamlikku kahetsust ei väljendanud (kd 3 tlk 162, 165 pöördel, 166). Apellatsioonis on süüdistatav märkinud, et puhtsüdamlikult kahetseb. Andis vabatahtlikult välja relva, ootas politseid ja aitas uurimist. Kohus ei arvestanud samuti tema kahetsust, vabanduse palumist ja tema valmisolekut tasuda tsiviilhagi, nii matusekulude osas kui ka moraalse kahju osas. Kohtukolleegium leiab, et KarS § 57 lg 1 p 3 ettenähtud karistust kergendava asjaolu, puhtsüdamliku kahetsuse arvestamiseks peab selline asjaolu olema kontrollitav ja tulenema asja materjalidest. Puhtsüdamlik kahetsus puudub kui süüdistatav ei ole temale etteheidetavaid tegusid omaks võtnud. Antud juhul ei ole süüdistatav end süüdi tunnistanud, seega pole alust ka rääkida kahetsuse puhtsüdamlikkusest. Kahetsuse puudumisele viitab ka asjaolu, et Oleg Bogdanov on menetluse kestel üritanud oma süüd vähendada ja pakkunud välja erinevaid kaitseversioone. Kannatanule saadetud kirjas küll süüdistatav palus vabandust (kd 3 tlk 23), kuid hiljem on kannatanule saadetud kiri, mis sisaldab ähvardusi (kd 3 tlk 28), mistõttu on ainetu arvestada esimest kirja puhtsüdamliku kahetsusena, kuna kahetsus ei ole siiras. Lisaks maakohtu istungil süüdistatav Oleg Bogdanov sellist seisukohta ei avaldanud ning kannatanute ees ei vabandanud. Ringkonnakohtu istungil Oleg Bogdanov vabandas kannatanu ees ja avaldas, et on väga kahju, et see juhtus. Kuna karistust kergendav asjaolu ei ole mitte kahetsuse avaldamine, vaid just puhtsüdamlik kahetsus, peabki kohus alati hindama, kas avaldatud kahetsus on puhtsüdamlik, s.t, kas on alust uskuda, et isik siiralt kahetseb oma tegu. Kohtukolleegium leiab, et kui kohtueelsel uurimisel ja maakohtus süüdistatav sõnades ega tegudes ei väljenda oma siirast kahetsust ja alles apellatsioonis seda märgib taotledes kergema karistuse mõistmist, pole kahetsus usutav. Kolleegiumil ei kujunenud veendumust, et Oleg Bogdanov puhtsüdamlikult oma tegu kahetseb ja vabandamine kannatanu ees oleks olnud siiras. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Süüdistatava valmisolek kunagi tasuda tsiviilhagi ei ole samastatav kahju vabatahtliku hüvitamisena, mistõttu pole alust arvestada seda karistust kergendava asjaoluna. Süüteo avastamisele aktiivne kaasaitamine tähendab koostööd politseiga, uurijaga või prokuröriga ning nimetatud tegevus peab olema aktiivne, ilmselgelt on ebapiisav asjaolude väljaselgitamise mittetakistamine. Käesoleval

12(14)

juhul ei ole süüdistatav Oleg Bogdanov aidanud süüteo avastamisele aktiivselt kaasa, tema käitumine sündmuskohal oli lihtsalt asjaolude väljaselgitamise mittetakistamine. Mõlemad apellandid on viidanud apellatsioonis ametliku töökoha olemasolule süüdistataval Oleg Bogdanovil, kuid kolleegium on seisukohal, et ametliku töökoha olemasolu ei saa eraldivõetult olla karistust kergendavaks asjaoluks. Seejuures tuleb märkida, et töökoht AS Leiburis oli süüdistataval olemas ka kuriteo toimepanemise ajal ning see ei takistanud tal kuigivõrd käitumast kriminaalõiguslikult etteheidetaval viisil. Süüdistatava isik ning teda iseloomustavad andmed on määravad karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuritegudega ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega. 7.4 Ringkonnakohus nõustub kaitsja apellatsioonis tooduga, et eluaegne vangistus on erakorraline karistus, mida peavad lisaks süü suurusele põhjendama üld-ja eripreventiivsed asjaolud. Antud põhimõttele on viidanud ka maakohus oma otsuses karistuse mõistmisel. Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud, et vaatamata Oleg Bogdanovile eelnevalt mõistetud pikaajalisele vangistusele tappis Oleg Bogdanov lühikese aja möödumisel ühe isiku ja ähvardas teist isikut tapmisega. Kolleegium leiab, et taolise teguviisiga on süüdistatav näidanud end kui julma ja jõhkrat inimest, kellel puudub igasugune austus inimeste elu kui olulise õigushüve ja õiguskorra kui terviku vastu. Sellises käitumises väljendub kriminaalkolleegiumi hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale ning see näitab üheselt, et Oleg Bogdanov ei ole aru saanud temale varasemalt mõistetud karistuse tähendusest. Oleg Bogdanovile eelnevalt mõistetud pikaajaline vangistus ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Viimast kinnitab ilmekalt just osundatud asjaolu, et Oleg Bogdanov pani vaatluse all oleva kuriteo toime ajal, mil temal oli kandmata pikaajaline vangistus. See näitab üheselt, et Oleg Bogdanov ei suuda isegi eelnevalt mõistetud pikaajalise vangistuse täitmisele pööramise teadmise juures käituda õiguskuulekalt ega pidada lugu ühiskonnas omaksvõetud põhiväärtustest. Samuti nõustub kolleegium maakohtuga, et Oleg Bogdanov on toime pannud lühikese aja jooksul mitu isikuvastast süütegu, kusjuures tema teod on muutunud raskemaks ja julmemaks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses nr 3-1-1-76-12 p 8 märkinud, et eripreventiivsed asjaolud võivad väljenduda süüdistatava varasemas kuritegude toimepanemises ja prognoosis tema edasise käitumise suhtes. Lisaks kuriteo koosseisuga hõlmatud asjaoludele peab kohus süü suuruse hindamisel arvestama isiku käitumisega vahetult enne ja pärast kuriteo toimepanemist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11), kuna ka see näitab süüdistatava suhtumist kaitstavasse õigushüvesse. Ei ole vähetähtis, et vaatamata Oleg Bogdanov kinnipidamisele ja tema isoleerimisele on Oleg Bogdanov kinnipidamiskohas viibides jätkanud isikute ähvardamist, milline teguviis kolleegiumi hinnangul ilmestab teo toimepanija suhtumist toimepandusse ja selle pinnalt võib prognoosida ka tema edasist käitumist. Maakohus on õigustatult karistuse motiveerimisel tuginenud ka statsionaarse kohtupsühhiaatrilise ja psühholoogilise kompleksekspertiisi akti eksperdi arvamusele, mille kohaselt Oleg Bogdanovi oma tegu ei kahetse. Oleg Bogdanovi individuaal- psühholoogilisteks iseärasusteks on enesekesksus, kõrgenenud enesehinnang ja vähene kriitikavõime oma tegude suhtes. Samuti on tema tõekspidamised ning hoiakud raskesti või üldse mitte korrigeeritavad. Antud kriminaalasjas tuvastatud tehiolude pinnalt saab sedastada Oleg Bogdanovi käitumises suure ebaõiguse ja ühtlasi süü, mis eeldab karistusena kaalumist vähemalt maksimaalse tähtajalise vangistuse ja eluaegse vangistuse vahel. Käesolevas kriminaalasjas on maakohtu arutluskäik eluaegse vangistuse kujunemise osas jälgitav. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt väljendanud oma lahendites nr 3-1-1-13-11 p 9.1; 3-1-176-12 p 10, et isiku teos väljenduv ükskõiksus ja lugupidamatus õiguskorra ning selle õigushüvedena kaitstavate põhiväärtuste

13(14)

suhtes on eelduseks tema suhtes preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt range karistuse mõistmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus mõistnud nimetatud asjaolude valguses süüdistatava teosüüle vastava karistuse. Kolleegium leiab, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel ning süüdistatavale karistuse mõistmisel arvestanud kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Arvestades kõike eeltoodut, Oleg Bogdanovil väljakujunenud väärtushinnanguid, suhtumist enda teosse ja just karistuse eripreventiivset eesmärki, on alust Oleg Bogdanovit karistada mõrva toimepanemise eest eluaegse vangistusega, kuna kergem karistus ei tagaks eripreventiivseid eesmärke ning õiguskorra kaitset.

Orvi Tali

Meelika Aava

Urmas Reinola

14(14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.