Kohtulahend

KriminaalasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium · 17.06.2013

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
Kohtuasja number: 1-10-17334/91
Asja liik: Kriminaalasi
Menetlusliik: Üldmenetlus
Kuulutamise aeg: 17.06.2013
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 21 162

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Salvesta kogumikku

Väljavõte Wordi

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja

1-10-17334/71Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval06.03.2013

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (2)

lahend.ee

3-15-2504/27Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium13.04.2017 2-12-50108/33Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium10.07.2014

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. juuni 2013, Tallinn

Kriminaalasja number

1-10-17334

Kohtukoosseis

Kohtunikud Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Pavel Gontšarov

Kriminaalasi

Garri Graubergi ja LauriVitsuti süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 1, 4 ja KarS § 257 järgi; XX, Siim I.U ja R.V süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 4 järgi; Keijo Jaanupi süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 2 järgi.

Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitajad Prokurör

Pärnu Maakohtu 04. märtsi 2013 aasta otsus üldmenetluses Lääne Ringkonnaprokuratuuri prokurör ja kaitsjad, vandeadvokaadid P.Järve ja P.Palmiste Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Küllike Kask

Süüdistatavad

Garri Grauberg, ik: 38510304926, varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, viibis eelvangistuses 4 kuud ja 26 päeva, XX, ik: XXXXXXXXXXX, varem kriminaalkorras karistatud, eelvangistuses ei viibinud, Siim I.U, ik: 39106104927, varem kriminaalkorras karistamata, eelvangistuses ei viibinud, Keijo Jaanup, ik: 38601134928, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, eelvangistuses ei viibinud, R.V , ik: XXX, varem kriminaalkorras karistatud, eelvangistuses ei viibinud, Lauri Vitsut, ik: 36602090225, varem kriminaalkorras karistamata, eelvangistuses ei viibinud.

Kaitsjad

Vandeadvokaadid S.Sillar

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

P.Järve,

P.Palmiste

A.Raudsepp,

RESOLUTSIOON

Tühistada Pärnu Maakohtu 04. märtsi 2013. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-17334 Lauri Vitsuti õigeksmõistmises KarS § 214 lg 2 p 4 järgi esitatud süüdistuses( kannatanu YY episood) ja menetluskulude summas 2035,18 eurot riigi kanda jätmises. Uue otsusega:

eest Tallinna Vanglas, olles seega KarS § 214 lg 2 p 1 tähendatud isik teades CC võlast BBle, nõudis alates 2008.a. veebruarikuust eeluurimisega täpselt tuvastamata ajast telefoni teel CC-lt, BB-le „võla”, s o 140 000 krooni tasumist ning alates 2008.a. märtsikuust tema elukaaslase MM rahalist toetamist tema vanglas viibimise ajal 3000 krooniga kuus, ähvardades telefoni teel CC rahade mittemaksmise korral läbi peksta, kasutada tema suhtes seksuaalset vägivalda ja käituda vägivaldselt CC pereliikmetega, milliseid ähvardusi pidas CC tõeseks, kuna Garri Grauberg kandis vanglas karistust ja oli enne karistuse kandmisele asumist vägivaldse käitumisega. CC asus Garri Graubergi poolt esitatud nõuet täitma, kandes rahalisi vahendeid Garri Graubergi tuttava Siim I.U pangakontole, kes lubas G.Graubergile, et kannab laekunud rahasummad üle või annab need G.Graubergile ja tema elukaaslasele MM-le. Ajavahemikus 22.07.2008 kuni 16.01.2009 laekusid Siim I.U pangakontole CC-lt kokku 14 300 krooni, millistest summadest on S.I.U poolt tehtud ülekandeid G.Graubergi elukaaslasele MM-le ja G.Graubergile. CC palvel kandis tema ema LL Siim I.U pangakontole rahasummad, mis olid mõeldud G.Graubergile kokku 19700 krooni, millistest rahasummadest on S.I.U teinud ülekandeid MM-le ja G.Graubergile. CC tädi AA on teinud CC palvel rahalisi ülekandeid: 27.06.2008 a kahel korral CC-le kokku 10 000 krooni, millise summa andis CC Garri Graubergi nõudmisel üle Siim I.U-le ja 03.01.2009 a kandis AA Siim I.U’i pangakontole 2000 krooni, millistest rahasummadest on S.I.U teinud ülekandeid MM-le. CC on kandnud G.Graubergi nõudmisel MM pangakontole sularaha 14.05.2008 a 4000 krooni ja 08.12.2008 a 1500 krooni ja 04.07.2008 a teinud ülekande 1000 krooni, s o kokku 6500 krooni. 2008 a septembrikuus eeluurimisega täpselt tuvastamata kuupäeval, viis R.V CC Järvamaal Ahula karjääri, kus ootasid ees Siim I.U ja XX ning kus nõuti CC-lt rahade maksmise jätkamist Garri Graubergile, kusjuures XX ja Siim I.U peksid CC nõude tõsiduse kinnituseks, lüües teda 15 korral kätega ribidesse ja neerude piirkonda. Pärast peksmise lõpetamist ja olles lahkumas karjäärist, helistas R.V telefonile Garri Grauberg ning käskis karjääri tagasi sõita, mida R.V ka tegi, vaatamata CC palvele seda mitte teha. Garri Grauberg ütles telefoni teel CC-le, et olgu ta õnnelik, et ei lase poistel tal jalaluid puruks lüüa ja et BB võla tasumist tuleb jätkata R.V kaudu. Samuti ostis CC Garri Graubergi nõudmisel ja kartuses peksa saada 2008 septembris eeluurimisega tuvastamata kuupäeval ( IMEI 3583900165965523) maksumusega 2000 krooni, mille andis üle Garri Graubergi elukaaslasele MM-le. 2008 a oktoobrikuus eeluurimisega tuvastamata kuupäeval nõudis Garri Grauberg CC-lt, et ta ostaks tema elukaaslasele MM-le pesumasina ja boileri, mida CC võimaliku jätkuva vägivalla kartuses ka tegi. Kuna CC ostis pesumasina väärtusega 5000 krooni, mis aga G.Graubergile ei meeldinud, siis pidi CC kandma Siim I.U pangaarvele kahes jaos kokku 7000 krooni uue pesumasina ostmiseks ja 8000 krooni trahvi vale pesumasina ostmise eest, millised summad kandis CC Siim I.U arvele. 2009 a jaanuarikuu alguses eeluurimisega tuvastamata kuupäeval nõudis Garri Grauberg, et CC ostaks talle sülearvuti. maksumusega 15 990 krooni ostis CC palvel tema vanaema EE 09.01.2009.a Elion’i esindusest. Sülearvuti HP Pavilion dv4-1030en 14 SCND8310WP7 maksumusega 15 990 krooni andis CC BB kätte, et toimetada arvuti edasi Garri Graubergile. - samuti tema, isikuna, kes on tähendatud KarS § 214 lg 2 p 1, olles 25.03.2008 a, s o ajal mil ta kandis Tallinna Vanglas vangistust röövimise toimepanemise eest, sõlminud töövõtulepingu Mga, mille juhatuse ainuliige on Lauri Vitsut, kokkuleppel ja Lauri Vitsuti korraldusel nõudis YY-lt alates 04.02.2010.a. 36 500 krooni maksmist. Nimetatud rahasumma oli eelnevalt kokku lepitud Mario Vitsuti firma Z OÜ ja DD firma T AS vahel tasuna ÄÄ poolt osutatud teenuse eest. ÄÄ nõudis DD firmalt osutatud teenuse eest 66 255 krooni, millega DD ei nõustunud kuna eelnevalt oli kokkulepe 25 000 krooni maksmiseks. DD teatas YY-le, et on nõus ÄÄle maksma 36 500 krooni. Sellise teate saatis YY edasi ÄÄle ja palus DD-ga asi ära

klaarida. 04.02.2010 a helistas L.Vitsut YY-le ja nõudis 35 000 krooni maksmist talle. Sellise võlanõude esitamine YY-le oli põhjendamatu ega omanud puutumust YY isiku ja firmaga E OÜ, mille juhatuse liige ta on ja millise firma tegevusvaldkonnaks oli raamatupidamisteenuse osutamine erinevatele firmadele. Oma tegevusega toetas G.Grauberg Lauri Vitsuti rahalist nõuet YY-le, mis seisnes selles, et pärast seda, kui L.Vitsut oli ähvardanud YY, et saadab „ , käis G.Grauberg 05.02.2010 a YY firma E OÜ kontoris Tallinnas XXX, kus kordas nõuet raha ära maksta. Kui YY keeldus raha maksmast, siis helistas G.Grauberg telefoni teel kellelegi ja talle vastati, Pärast kõnet G.Grauberg lahkus, lubades hiljem tagasi tulla. G.Grauberg käis veel vähemalt 3 korral YY firma kontoris ja helistas korduvalt YY mobiiltelefonile 09.02.2010 kell 13:06, 10.02.2010 kell 09:47, kell 12:47, 12.02.2010 kell 11:04, 15.02.2010 kell 11:36 ja 17.02.2010 kell 10:40 ning nõudis jätkuvalt raha maksmist millega väljendas YY-le psüühilist survet, nõudjatepoolset üleolekut ja esitatud nõude tõsidust. Pärast G.Graubergi poolt korduvalt YY kontoris käimist, millele järgnes YY keeldumine raha maksta, helistas Lauri Vitsut 09.02.2010 a YY-le ja ähvardas YY raha mittemaksmise korral: s.t kasutada tema suhtes vägivalda. Seega tema, varalise kasu üleandmise nõudmisega, kui on kasutatud vägivalda, isiku poolt, kes on varem toime pannud röövimise ja väljapressimise, isikute grupi poolt, pani toime KarS § 214 lg 2 p 1 ja 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti tema, olles 25.03.2008 a, s o ajal mil ta kandis Tallinna Vanglas vangistust röövimise toimepanemise eest, sõlminud töövõtulepingu Mga ja saades 2010 a veebruarikuus täpselt tuvastamata kuupäeval Lauri Vitsutilt teada ZZ nõudest AS E vastu summas 54 970 krooni ja M sissenõudmiskuludest summas 27 485 krooni, seega kokku 82 455 krooni, eelneval kokkuleppel L.Vitsutiga ning olles volitatud 17.02.2010 Lauri Vitsuti poolt võlga sisse nõudma, teostas ebaseaduslikus korras oma oletatavat õigust, eirates isiku õigust avalikule julgeolekule vägivallatu ja võlgniku õigusi tagavate normide kohaldamise näol, mis seisnes selles, et tema nõudis Lauri Vitsuti korraldusel 18.02.2010.a. kella 15:15 paiku AS E kontoris Pärnu linnas XXX QQ-lt võlanõude tasumist summas 82 455 krooni. Nõude esitas G.Grauberg agressiivsel hääletoonil ning kannatanule järjest lähenedes. Pärast nõude esitamist lubas Garri Grauberg tagasi tulla ja asja edasi ajada, s.t võlanõuet korrata, lisades et nõude täitmiseks on aega 10 päeva. Oma tegevusega põhjustas Garri Grauberg QQs hirmu võlanõude mittetasumisele järgneda võiva võimaliku vägivalla rakendamisest, kuna QQ arvamuse kohaselt, arvestades isiku välimust, käitumist ja kõnemaneeri, tundus tegemist olevat nn „kantpeaga” ning QQ hirmu võimaliku vägivalla ees kas enda või pereliikmete suhtes süvendas ning kinnitas asjaolu, et 18.02.2010.a.-l kella 14:15 paiku, enne AS E kontori külastamist, käis Garri Grauberg AS E juhatuse liikme QQ kodus Pärnu linnas XXX, kus G.Grauberg küsis eramu välisuksele vastu tulnud QQ alaealiselt (15 a) pojalt TT-lt vanemate kodus viibimise kohta ja kas poiss on üksi kodus. TT küsimusele, kes G.Grauberg on ja mida võib edasi öelda, vastas G.Grauberg „ Ütle, et gängsterid käisid ukse taga”, millise lausega sisendas kodus üksi olevas noormehes hirmutunnet, mistõttu poeg vajas pärast juhtunut rahustamiseks pereliikmete tuge. Samuti käis Garri Grauberg Lauri Vitsut’i korraldusel 01.03.2010.a. uuesti AS E Pärnu kontoris, kus kõnetas firma kliente, et nad ei sõlmiks selle firmaga ühtegi tehingut ning ajas kliente kontorist välja. 03.03.2010 käis Garri Grauberg Lauri Vitsuti korraldusel AS E kontoris Tallinnas XXX, kus käskis kontoritöötajal OO-l helistada QQ-le ja teatada, et ta on kontoris. Samuti kõnetas kontorisse tulnud kliente, et nad ei sõlmiks firmaga ühtegi tehingut. Oma käitumisega ja valjuhäälse kõnega häiris G.Grauberg firma töötajaid.

1.3.SIIM I.U ( I.U ) süüdistatakse selles, et tema ajavahemikul 2008.a. sügis kuni 2009.a. jaanuarikuuni, eeluurimisega täpselt tuvastamata kuupäevadel, olles Garri Graubergi hea tuttav ja teades, et Garri Grauberg nõuab CC-lt välja rahalisi vahendeid, andis nõusoleku Garri Graubergile, et CC kannab rahasummad S.I.U pangakontole, millised laekunud summad annab S.I.U sularahas või teeb ülekanded G.Graubergile ja G.Graubergi elukaaslasele MM-le. Ajavahemikus 22.07.2008 kuni 16.01.2009 laekusid Siim I.U pangakontole CC-lt kokku 14 300 krooni, millistest summadest on S.I.U poolt tehtud ülekandeid G.Graubergi elukaaslasele MM-le ja G.Graubergile. CC palvel kandis tema ema LL Siim I.U pangakontole rahasummad, mis olid mõeldud edasiandmiseks G.Graubergile kokku 19700 krooni, millistest rahasummadest on S.I.U teinud ülekandeid MM-le ja G.Graubergile. CC tädi AA on teinud CC palvel rahalisi ülekandeid kokku 12000 krooni, millised summad on üle antud Siim I.U-le ja millistest rahasummadest on S.I.U teinud ülekandeid MM-le. 2008 a septembrikuus, eeluurimisega täpselt tuvastamata kuupäeval, pärast seda kui R.V tõi CC Järvamaal Ahula karjääri, kus ootasid ees Siim I.U ja XX, nõudis koos R.V ja XX-ga CC-lt rahade maksmise jätkamiseks Garri Graubergile, kusjuures XX ja Siim I.U peksid CC esitatud nõude tõsiduse kinnituseks, lüües teda 15 korral kätega ribidesse ja neerude piirkonda. Pärast peksmise lõpetamist ja olles lahkumas karjäärist, helistas R.V telefonile Garri Grauberg ning käskis karjääri tagasi sõita, mida R.V ka tegi, vaatamata CC palvele seda mitte teha. Garri Grauberg ütles telefoni teel CC-le, et olgu ta õnnelik, et ei lase poistel tal jalaluid puruks lüüa ja et BB „võla” tasumist tuleb jätkata R.V kaudu. Karjääris käskis R.V CC-l riidest lahti võtta ja vette minna. Siim I.U talutas CC vette, kus XX ja Siim I.U surusid R.V käsu kohaselt CC pead vee alla 56 korda. Tegevuse lõppedes esitasid R.V, Siim I.U ja XX CC-le nõude, et BB „võlga” tuleb edaspidi hakata maksma R.V-le , kandes rahasummasid R.V elukaaslase SS pangaarvele sularahas. CC, kartes raha mittemaksmisega kaasnevat

1.4.R.V ( R.V ) süüdistatakse selles, et tema 2008.a. septembrikuus eeluurimisega täpselt tuvastamata kuupäeval viis CC Ahula karjääri Järvamaal, kus ootasid ees Siim I.U ja XX ning kus esitas nõude CC-le rahade maksmise jätkamiseks Garri Graubergile, kusjuures XX ja Siim I.U peksid CC esitatud nõude tõsiduse kinnituseks, lüües teda 15 korral kätega ribidesse ja neerude piirkonda. Pärast peksmise lõpetamist ja olles lahkumas koos CC-ga karjäärist, helistas Garri Grauberg R.V telefonile ning käskis karjääri tagasi sõita, mida R.V ka tegi, vaatamata CC palvele seda mitte teha. Garri Grauberg ütles telefoni teel CC-le, et olgu CC õnnelik, et ei lase poistel tal jalaluid puruks lüüa ja et BB „võla” tasumist tuleb jätkata R.V kaudu. Karjääris käskis R.V CC-l riidest lahti võtta ja vette minna. Siim I.U talutas CC vette, kus XX ja Siim I.U surusid R.V käsu kohaselt CC pead vee alla 56 korda. R.V küsis seejuures CC-lt, kas CC saab nüüd asjadest aru. Tegevuse lõppedes esitasid R.V, S.I.U ja XX CC-le nõude, et BB „võlga” tuleb edaspidi hakata maksma R.V-le, kandes rahasummasid R.V elukaaslase SS pangaarvele sularahas. CC, kartes raha mittemaksmisega kaasnevat võimalikku vägivalda R.V, S.I.U ja XX poolt, maksis SS pangaarvele sularahas 16.10.2008.a. 1500 krooni, 24.10.2008 5000 krooni, 15.12.2008.a. 5000 krooni s o kokku 11500 krooni. Samuti palus CC teha oma sõbral GG-l ülekande R.V elukaaslase SS arvele, mida GG ka tegi, tasudes 15.12.2008 a 5000 krooni. Siim I.U on teinud 17.01.2009.a. ülekande SS kontole summas 2500 krooni, milline kanne oli tehtud pärast seda, kui CC ema LL oli teinud ülekande samal päeval ja samas summas Siim I.U kontole ja ülekande 18.01.2009.a. SS-le summas 1000 kroon pärast seda, kui LL oli 17.01.2009 a teinud ülekande summas 2000 krooni Siim I.U kontole, s o kokku 3500 krooni, milline rahasumma oli mõeldud R.V-le. 2008.a. novembrikuus, eeluurimisega täpselt tuvastamata kuupäeval, käskis R.V kirjutada CC-l võlakirja 200 000 kroonile, millise summa on CC jätkuvalt võlgu BB-le, klausliga et kui raha, s o 10 000 krooni ei ole makstud iga kuu 15-ndaks kuupäevaks, siis lisandub iga päev summale juurde 1000 krooni. R.V kirjutas võlakirjale oma allkirja kui tunnistaja. Sellise käitumisega süvendas R.V CCs arusaama, et ta peab maksma R.V-le 200 000 krooni ja avaldas CC-le jätkuvalt psüühilist survet ning hirmu ja ohutunnet oma elule ja tervisele, kuna CC oli septembris 2008 a kogenud tema suhtes vägivalla kasutamist R.V, S.I.U ja XX poolt.

1.5.KEIJO JAANUPIT ( JAANUP ) süüdistatakse selles, et tema nõudis alates 2007.a. oktoobrikuust kuni 2008. a augustikuuni, erinevates kohtades Järvamaal eeluurimisega täpselt tuvastamata aegadel CC-lt täiendava võla, s o 220 000 krooni tasumist. CC ja tema isa FF tasusid 2007.a. oktoobrikuus eeluurimisega täpselt tuvastamata kuupäeval Järvamaal Mäos Keijo Jaanupile sularahas CC 130 000 krooni suuruse võla. Raha saamise järel kinnitas Keijo Jaanup CC isale FF-le võlasuhte lõppemist, väites et rohkem CC talle võlgu ei ole. Samas 2007.a. sügisel eeluurimisega täpselt tuvastamata ajal käskis Keijo Jaanup CC-l allkirjastada võlakirja summale 350 000 krooni, millest 130 000 krooni moodustas tegelik võlg. Päev enne 130 000 krooni üleandmist Keijo Jaanupile oktoobris 2007, eeluurimisega täpselt tuvastamata ajal Järvamaal Mäo ristis, käisid CC isa FF elukohas Järvamaa Imavere vald Käsukonna küla kaks eeluurimisel tuvastamata isikut, kes otsisid CC ning saades vastuseks, et poega ei ole kodus, ähvardasid, et kui järgmiseks päevaks raha ei ole üle antud, kindlat summat nimetamata, siis pekstakse CC vigaseks, misjärel K.Jaanupi nõuet vahendanud isikud lahkusid. Nõudjatepoolse üleoleku ja esitatud nõude tõsiduse väljendamine tekitas nii CC-s kui ka tema pereliikmetes hirmu raha mittemaksmisega kaasneva võimaliku füüsilise vägivalla ees, mistõttu CC koos FF-ga andsid Mäo ristis CC võla 130 000 krooni K.Jaanupile üle. Keijo Jaanup jätkas aga CC-lt täiendava 220 000 krooni nõudmist, mida tegi korduvalt agressiivsel hääletoonil ja käskivas kõneviisis. Järgnevalt 2007.a lõpus, eeluurimisega täpselt tuvastamata kuupäeval, s.o. pärast CC poolt K.Jaanupile 130 000 krooni suuruse võla tasumist, helistati eeluurimisega tuvastamata isiku poolt FF kasutuses olevale telefonile ja nõudvas vormis esitatud kõnes teatati, et kui Keijo Jaanupilt laenatakse 100 000 krooni, siis tagasi tuleb maksta juba 200 000 krooni, milline kõne süvendas jätkuvalt CC-s arusaama rahanõudjate poolt esitatud nõuete tõsidusest ja kindlameelsest kavatsusest allutada CC täiendavalt raha maksmisele Keijo Jaanupile ning süvendas kannatanus CC-s hirmu ning ohutunnet oma elule ja tervisele. Selle tulemusel tegi CC rahaülekandeid Keijo Jaanupi elukaaslase RR pangakontole erinevates pankades alates 2007.a. novembrikuust järgmiselt: 22.11.2007 a 2000 krooni, 30.11.2007 a kokku 5000 krooni, 18.01.2008 a 5000 krooni, 19.01.2008 a 10 000 krooni, 04.07.2008 a 3000 krooni, 17.07.2008 a 10 000 krooni, kokku summas 35 000 krooni. Samuti andis CC Keijo Jaanupile üle rahasummasid, mille kohta ta arvestust üleandmise aja ja summa suuruse üle ei pidanud. CC pereliikmed tegid rahalisi ülekandeid CC palvel ja tema poolt osutatud kontodele, millele laekunud rahasummad võttis CC välja ja toimetas sularahas Keijo Jaanup’ile järgmiselt: 09.01.2008 tegi LL ( CC ema ) ülekande 13 500 krooni CC-le, mille CC andis samal päeval sularahana üle Keijo Jaanup’ile, 10.01.2008 tegi LL ülekande CC-le, millisest summast andis CC 20 000 kr üle Keijo Jaanupile, 11.01.2008 tegi FF ülekande CC-le 5000 krooni, mille CC andis sularahas samal päeval üle Keijo Jaanup’ile, 18.01.2008 tegi GG ülekande CC-le 10 000 krooni ( LL kandis selle summa üle GG-le 18.01.2008 ), mille samal päeval andis CC sularahas üle Keijo Jaanup’ile, 11.02.2008 tegi Veiko Lepenit ülekande CC-le 10 000 krooni ( FF kandis selle summa üle II-le 11.02.2008 ), mille samal päeval andis CC üle sularahas Keijo Jaanup’ile, 13.02.2008 tegi HH ülekande CC-le, millest 20 000 krooni andis CC samal päeval üle Keijo Jaanup’ile, 24.03.2008 tegi FF ülekande 5000 krooni, mille CC andis samal päeval sularahas üle Keijo Jaanup’ile, 04.04.2008 tegi FF ülekande, millest 5000 krooni andis CC samal päeval sularahas üle Keijo Jaanup’ile, 26.05.2008 tegi LL ülekande, millest 10 000 krooni andis samal päeval CC üle Keijo Jaanup’ile, 27.06.2008 tegi AA ( CC tädi ) ülekande kokku summas 10 000 krooni, mille andis CC samal päeval sularahas üle Keijo Jaanup’le.

14.01.2008 a tegi LL ülekande Keijo Jaanupi elukaaslase RR pangakontole 30 000 krooni, 18.01.2008 tegi LL ülekande JJ kontole märkega „BB laenu lõplik tasumine” 30 000 krooni, millise summa andis CC üle Keijo Jaanup’ile, 10.02.2008 tegi LL ülekande JJ kontole märkega „BB võla tasumine” 5000 krooni, millise summa andis CC üle Keijo Jaanup’ile, 11.02.2008 tegi LL ülekande JJ kontole märkega „BB laenu tasumine” 25 000 krooni, millise summa andis CC üle Keijo Jaanup’ile, 26.02.2008 tegi LL ülekande UU kontole märkega „CC laenu tasumine”, millest 80 000 krooni andis CC sularahas üle Keijo Jaanup’ile, 12.03.2008 tegi LL ülekande ÕÕ kontole märkega „Aigar Metslale laenu tasumine” 50 000 krooni, millise summa andis CC sularahas üle Keijo Jaanup’ile, 14.03.2008 tegi LL ülekande ÕÕ kontole märkega „Aigar Metslale laenu tasumine” 20 000 krooni, millise summa andis CC sularahas üle Keijo Jaanup’ile, 26.05.2008 tegi LL ülekande CC kontole 20 000 krooni, millise summa andis CC sularahas üle Keijo Jaanup’ile, 18.01.2008 tegi FF ülekande JJ kontole märkega „BB laenu tasumine”, millest 10 000 krooni andis CC sularahas üle Keijo Jaanup’ile, 11.02.2008 tegi FF ülekande JJ kontole märkega „BB laenu tasumine” 20 000 krooni, millise summa andis CC sularahas üle Keijo Jaanup’ile, 29.10.2007 tegi AA ülekande ÜÜ kontole, millest 5000 krooni andis CC sularahas üle Keijo Jaanup’ile, 13.05.2008 võttis AA oma kontolt välja sularaha, millest 20 000 krooni andis CC-le ja millise summa andis CC edasi Keijo Jaanup’ile, 14.05.2008 võttis AA oma kontolt välja sularaha, millest 30 000 krooni andis CC üle Keijo Jaanup’ile, kartes raha mittemaksmisele järgneda võivat füüsilise vägivalla kasutamist Keijo Jaanupi poolt. CC poolt on tehtud ülekandeid 35 000 krooni suuruses summas, LL poolt on tehtud ülekandeid kokku 313 500 krooni, FF poolt kokku 55 000 krooni, AAi poolt 65 000 krooni, HHi poolt 20 000 krooni. Seega on Keijo Jaanup saanud väljapressimise teel rahalist kasu vähemalt 488 500 krooni suuruses summas, s.o suures ulatuses. Seega tema, varalise kasu üleandmise nõudmisega, kui on kasutatud vägivalda, suures ulatuses, pani toime KarS § 214 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1.6.LAURI VITSUTIT ( VITSUT ) süüdistatakse selles, et tema olles OÜ M, mis on asutatud 13.08.2009 a juhatuse ainuliige ning saanud eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal teada 02.12.2009 a ZZ elukohas XXX korteris X Tallinnas toimunud tulekahjust, mis võis oletatavalt alguse saada elektripliidi toitejuhtme mehaanilisest vigastusest ja mille tulemusena sai ZZ materiaalset kahju, ning elektripliidi paigaldanud firma, s o AS E juhatuse liikme QQ nime, helistas 28.01.2010.a. QQ-le ja nõudis, et QQ hüvitaks ZZ-le tekitatud kahju, millist nõuet kordas tugeval ja nõudval hääletoonil. Samasisulise telefonikõne tegi L.Vitsut QQ-le ka 11.02.2010 a. Saades mõlemal korral QQ-lt vastuse, et nõudel puudub seaduslik alus, esitas L.Vitsut 15.02.2010 a meili teel QQ-le “Võlanõude” 54 970 kroonile, millele lisas sissenõudmiskulud 27 485 krooni. 18.02.2010 saatis L.Vitsut eelmisel päeval, s o 17.02.2010 a koostatud volituse alusel Garri Graubergi võlga sisse nõudma. Garri Graubergi ja M ( esindaja Lauri Vitsut ) vahel oli 25.03.2008 a, s o ajal mil G.Grauberg kandis vangistust röövimise toimepanemise eest Tallinna Vanglas, sõlmitud töövõtuleping, mille kohaselt täitja G.Graubergi kohustuseks on sisse nõuda võlgnikelt võlgnevused, vastavalt tellija – M ( esindaja L.Vitsut ) juhistele, väljaantud volikirjale ja seaduslikule alusele. Töövõtulepingule olid alla kirjutanud G.Grauberg ja L.Vitsut. Leping jõustus selle allakirjutamise momendist. L.Vitsut G.Graubergi kaasamisega teostas ebaseaduslikus korras oma oletatavat õigust, eirates isiku õigust avalikule julgeolekule vägivallatu ja võlgniku õigusi tagavate normide kohaldamise näol. Lauri Vitsuti korraldusel nõudis G.Grauberg 18.02.2010.a. kella 15:15 paiku AS E kontoris Pärnu linnas XXX QQ-lt võla tasumist, kusjuures nõue esitati agressiivsel hääletoonil käskivas ja nõudvas kõneviisis ning kannatanule järjest lähenedes. QQ vastusele, et esitatud võlanõudele annab AS E ametliku vastuse advokaadi vahendusel, ähvardas Garri Grauberg tagasi tulla ja asja edasi ajada s.t võlanõuet korrata, lisades et nõude

täitmiseks on aega 10 päeva. Kaasates röövimise eest karistatud isiku - G.Graubergi väidetavat võlga sisse nõudma, põhjustas Lauri Vitsut QQ-s hirmu ebaseadusliku võlanõude tasumisest keeldumisel tema või pereliikmete suhtes vägivalla kasutamisest võlanõudjate poolt, kuna QQ-le tundus G.Grauberg, arvestades isiku välimust, käitumist ja kõnemaneeri nn „kantpeana” ning QQ hirmu võimaliku vägivalla ees süvendas ning kinnitas asjaolu, et 18.02.2010 kella 14:15 paiku enne AS E kontori külastamist käis Garri Grauberg AS E juhatuse liikme QQ kodus Pärnu linnas XXX, kus G.Grauberg küsis eramu välisuksele vastu tulnud QQ alaealiselt (15 a) pojalt TT-lt vanemate kodus viibimise kohta ja kas poiss on üksi kodus. TT küsimusele, kes G.Grauberg on ja mida võib edasi öelda, vastas G.Grauberg „ Ütle, et gängsterid käisid ukse taga”, millise lausega sisendas kodus üksi olevas noormehes hirmutunnet, mistõttu poeg vajas pärast juhtunut rahustamiseks pereliikmete tuge. Samuti käis Garri Grauberg Lauri Vitsuti korraldusel 01.03.2010.a. uuesti AS E Pärnu kontoris, kus kõnetas firma kliente, et nad ei sõlmiks selle firmaga ühtegi tehingut ning ajas kliente kontorist välja. 03.03.2010 käis Garri Grauberg Lauri Vitsuti korraldusel AS E kontoris Tallinnas XXX, kus käskis kontoritöötajal OO-l helistada QQ-le ja teatada, et ta on kontoris. Samuti kõnetas kontorisse tulnud kliente, et nad ei sõlmiks firmaga ühtegi tehingut. Oma käitumisega ja valjuhäälse kõnega häiris G.Grauberg firma töötajaid. Seega tema, oma oletatava õiguse teostamisega ebaseaduslikus korras, kui see oli seotud vägivallaga, pani toime KarS § 257 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti tema, olles OÜ M, mis on asutatud 13.08.2009.a. juhatuse ainuliige, kokkuleppel Garri Graubergiga nõudis YY’lt alates 04.02.2010.a. Tallinnas võla tasumist Mario Vitsutile, milline summa oli eelnevalt kokku lepitud ÄÄ ja tema firma Z OÜ ning DD T AS vahel tasuna osutatud teenuse eest. ÄÄ nõudis DD firmalt osutatud teenuse eest 66 255 krooni, millega DD ei nõustunud kuna eelnevalt oli kokkulepe 25 000 krooni maksmiseks. DD teatas YY-le, et on nõus ÄÄle maksma 36 500 krooni. Sellise teate saatis YY edasi ÄÄle ja palus DD-ga asi ära klaarida. 04.02.2010 a helistas L.Vitsut YY-le ja nõudis 35 000 krooni maksmist talle, s t L.Vitsutile. Kui YY keeldus nõuet täitmast, ähvardas L.Vitsut teda öeldes „ ”. Sellise võlanõude esitamine YY-le oli põhjendamatu ega omanud puutumust YY isiku ja firmaga E OÜ, mille juhatuse liige ta on ja millise firma tegevusvaldkonnaks on raamatupidamisteenuse osutamine erinevatele firmadele. 05.02.2010 a tuli YY firma kontorisse XXX Tallinn Garri Grauberg, kes kordas nõuet raha ära maksta. Kui YY keeldus raha maksmast, siis helistas G.Grauberg telefoni teel kellelegi ja talle vastati, Pärast kõnet G.Grauberg lahkus, lubades hiljem tagasi tulla. Kuigi DD saatis 09.02.2010.a. kell 16:30 meili Mario Vitsutile, Lauri Vitsutile ja YY-le, milles teatas et YY-l ei ole nõutava rahasummaga seoses mingeid kohustusi ning kohustus nimetatud summa ära maksta on temal ja T AS-l, helistas L.Vitsut uuesti YY-le ja nõudis raha maksmist öeldes Pärast seda kõnet käis G.Grauberg L.Vitsuti käsul YY firma E OÜ Tallinnas XXX veel vähemalt kolmel korral ja helistas korduvalt YY mobiiltelefonile, nõudes jätkuvalt raha maksmist millega avaldas YY-le psüühilist survet, nõudjatepoolset üleolekut ja esitatud nõude tõsidust. Pärast G.Graubergi poolt korduvalt YY kontoris käimist, millele järgnes YY keeldumine raha maksta, helistas Lauri Vitsut 09.02.2010 a YY-le ja ähvardas teda raha mittemaksmise korral s.t kasutada tema suhtes vägivalda. Seega tema, varalise kasu üleandmise nõudmisega, kui on kasutatud vägivalda, isikute grupi poolt, pani toime KarS § 214 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3.1.2.K.Jaanupi õigeksmõistmise osas ei nõustu apellant kohtu järeldustega tõendite hindamisel ja leiab, et kohus on tuvastatud faktilistele asjaoludele andnud eksliku hinnangu ning seetõttu kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mis on KrMS § 338 p 2 kohaselt kohtuotsuse tühistamise aluseks. Samuti on kohus põhjendamatult eelistanud süüdistatava K.Jaanupi ütlusi teistele uuritud tõenditele, jättes põhjendamata, miks teised tõendid ei ole kohtu jaoks piisavalt usaldusväärsed, mis on käsitletav kriminaalmenetlusõige olulise rikkumisena KrMS § 338 p 3 mõttes. Apellant ei nõustus kohtu etteheitega, et süüdistuses ei ole välja toodud ühtegi fakti K.Jaanupi tegevustes, mida konkreetselt K.Jaanup tegi või ütles, et kannatanul oli põhjus karta raha mittemaksmisele järgneda võivat füüsilise vägivalla kasutamist. Kohus leiab et K.Jaanupi süüdistuses ei ole sõnaselgelt lahti kirjutatud, millist vägivalda lubati kasutada. Isegi kui kannatanu ütleb, et teda ähvardati peksmisega, peaks see olema süüdistuses kirjas, vastupidisel juhul peab kaitsja pool asuma end lubamatute oletuste vastu kaitsma. KarS § 214 sõnastuse kohaselt on nimetatud süüteokoosseis täidetud kui on kasutatud vägivalda. Vägivald võib olla nii psüühiline kui füüsiline. Psüühilise vägivalla puhul ähvardatakse kas tapmise või tervisekahjustuse tekitamisega (KarS § 120 alternatiivid 1 ja 2). Füüsilise vägivalla puhul seisneb ähvardamine tervise kahjustamises (KarS § 121 alternatiiv 1), kehalises väärkohtlemises (löömine, peksmine või valu tekitanud muu kehaline väärkohtlemine § 121 alternatiiv 2) või piinamises (§ 122). K.Jaanupile esitatud süüdistuses on sõnaselgelt välja toodud, et CC kartis raha mittemaksmisele järgneda võivat füüsilist vägivalda, seega KarS § 121 kirjeldatud võimalike käitumisaktide, sealhulgas ka „peksa andmise“ nagu ta kohtuistungil ütles, toimepanemist K.Jaanupi poolt. Kuigi süüdistuses ei ole füüsiline vägivald viitega „peksa andmisele“ lahti kirjutatud, ei ole see asjaoluks, mis võtab süüdistataval ja tema kaitsjal võimaluse end süüdistuse vastu kaitsta, kuna füüsiline vägivald iseenesest hõlmab KarS § 121 nimetatud käitumise viise. Seega ähvardamine mistahes kehalise väärkohtlemisega täidab KarS § 214 süüteokoosseisu. Käesoleval juhul on K.Jaanupi kuriteosündmusele eelnenud käitumine sisse kirjutatud ka süüdistuse teksti ja puudutab see süüdistuse osa, kus kannatanu CC vanemate FF ja LL elukohta tulid tuvastamata isikud, kes ähvardasid CC vaeseomaks peksta, kui järgmisel päeval CC võlga K.Jaanupile ära ei maksta. Ähvardamas käinud isikuid ei õnnestunud kohtueelse menetluse käigus tuvastada, mistõttu ei olnud võimalik inkrimineerida ka K.Jaanupile vastavat tegutsemist või selle suunamist, mida kohus otsuses süüdistusele ette heidab.

Tavalisele keskmisele inimesele on arusaadav, et võõral asjassepuutumatul isikul puudub vajadus minna M elukohta ja nõuda K.Jaanupi võla tasumist. Seega tunnistajate FF ja LL ütlustest nähtuvalt on täiel määral arusaadav, et võõraste isikute saatmise ja ähvarduste taga oli Keijo Jaanup. Nende ähvarduste ajel CC vanemad tasusid 2007 a oktoobrikuus võla 130 000 krooni K.Jaanupile. K.Jaanupile on süüks pandud CC-lt füüsilise vägivallaga ähvardades nende rahasummade nõudmist, mis toimusid pärast 2007 a oktoobrikuud, kui võlg K.Jaanupile sai makstud FF poolt. Samas on oluline märkida, et võlakiri mis oli kirjutatud CC poolt 350 000 kroonile oli jätkuvalt K.Jaanupi käes. Kohtus kinnitas süüdistatav K.Jaanup, et andis võlakirja pärast raha tasumist CC isa FF kätte. FF seda fakti eitab. Samuti ei näinud mainitud võlakirja LL. Kohus on leidnud, et siin esinevat vastuolu ei ole võimalik kõrvaldada ja sellel ei ole ka määravat tähtsust. Apellant ei nõustu siin kohtu järeldusega ja leiab, et nimetatud asjaolul on tähtsust seoses K.Jaanupi ütluste usaldusväärsuse hindamisega. Lähtudes tunnistajate ütlustest puudub alus kahelda nende ütluste usaldusväärsuses, sest puudub motiiv, miks nad peaksid sellise olulise asjaolu osas valetama või seda varjama. Lisaks kinnitab tunnistaja FF ütluste usaldusväärsust asjaolu, et ca kuu pärast võla tasumist tuli talle salastatud numbrilt kõne, kus sõnaselgelt mainiti, et juhul kui K.Jaanupilt laenatakse 100 000 krooni, tuleb tagasi maksta 200 000 krooni. Tulles nende ütluste elulise usutavuse juurde, on vähe tõenäoline, et keegi kõrvaline isik, kes ei oma kontakte K.Jaanupiga kuid kes on väga hästi teadlik võlast K.Jaanupile, intressidest ja nende suurusest, sellise kõne tegi. Seega on selle kõne tegija taga taas nähtav K.Jaanupi tegutsemine, kelle käes oli CC allkirjastatud võlakiri 350 000 kroonile, mille alusel K.Jaanup jätkas rahade nõudmist. Kooskõlas riigikohtu seisukohtadega on jälgitav K.Jaanupi tegutsemine ajateljel, so sündmused enne võla tasumist 2007 a oktoobris ja edasised sündmused ja raha nõudmine pärast võla tasumist. Tunnistajate M ütlused ähvardustest kasutada vägivalda, kõnest kus viidati täiendavatele rahanõuetele on viiteks nn vahepealsetele faktidele, mis kaudsete tõenditena kinnitavad K.Jaanupi osalust CC-lt raha väljapressimises. Kuna pärast CC võla tasumist tema vanemate poolt jätkusid ähvardused vägivalla kasutamisest CC suhtes, siis nii nende ähvarduste kui K.Jaanupi poolt suuliselt CC-le öeldu kohaselt “anda peksa” kui raha ei maksa, oli CC-l põhjendatult alust arvata, et tal tuleb raha maksmist jätkata, vastasel korral võidakse tema suhtes kasutada füüsilist vägivalda. Sellise hirmu tundmine K.Jaanupi ees oli tollal 17 a CC (sünd. 30.11.1989) puhul piisavalt tõsine. Hindamaks kannatanu CC ütluste tõelevastavust ehk usutavust ja süüdistatava K.Jaanupi ütluste usutavust, on kohus märkinud, et asjaolu et K.Jaanup on varem vägivallakuritegude eest karistatud, ei oma süüdistuse tõendamise seisukohast tähtsust, sest ka CC on varem kohtulikult karistatud kelmuste eest. Asjaolu, et K.Jaanup on varem karistatud KarS § 121 ja § 263 järgi, seega vägivallaga seotud kuritegude eest, on siiski olulise tähtsusega kuna saab järeldada, et isikul on kalduvus vägivaldsele käitumisele, mistõttu on usutav, et CC teda kartis, eriti pärast seda kui oli toimunud reaalne ähvardus vägivalla kasutamiseks.

Apellant leiab, et hinnates tõendeid nende kogumis puudub alus kahelda kannatanu CC ütluste, mis haakuvad teiste kohtus uuritud tõenditega, usaldusväärsuses ning seetõttu saab neid aluseks võtta süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks. Kohus märgib otsuses, et tõendamist on leidnud kontoväljavõtete alusel, et K.Jaanupi elukaaslane RR on laenanud CC-le ajavahemikul 01.09.2007 kuni 26.08.2008 29 400 krooni. CC kontolt nähtub, et ta on summa 35000 krooni 2007 a novembris tagasi maksnud RR-le. Kohtus esitas süüdistatav K.Jaanup versiooni, et CC võttis temalt pärast võla 130 000 krooni tagasimaksmist uuesti laenu. Sellist täiendavat laenuvõtmist on CC eitanud ja puuduvad tõendid selle kinnituseks. Siiski jätkas K.Jaanup CC-lt raha nõudmist, millist nõudmist CC vägivalla kartuses ka täitis. Kohus märgib, et tõendamist on leidnud fakt, et CC sai erinevatelt isikutelt, sh oma vanematelt ja sugulastelt raha. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et tunnistajate kontosid kasutati raha ülekandmiseks ja see raha läks sularahas CC kätte. CC on sellist käitumist tunnistanud ja ka need tõendid kinnitavad CC ütluste õigsust ja usaldusväärsust. Samas leiab kohus, et usaldusväärselt ei ole tõendamist leidnud, kas ja millistes summades K.Jaanup raha sai. Raha üleandmist tõendavad vaid kannatanu CC ütlused, K.Jaanup rahasaamist eitab. Siin saab pöörduda taas kannatanu CC ja tunnistajate F ja LL kohtus antud ütluste juurde, et sularahas maksmine oli K.Jaanupi soov. Kuna võla 130 000 krooni tagasimaksmisel oli pealtnägijaid, s t kohal oli mõlemad nii FF kui LL, siis oleks olnud K.Jaanupil raske raha saamist hiljem eitada. Küll aga tema edaspidised kokkusaamised CC-ga raha saamiseks toimusid ilma pealnägijateta, samuti ei koostatud dokumenti raha üleandmise/vastuvõtmise kohta. Arvestada tuleb ka CC noorusest tuleneva naiivsuse ja kogemuste puudumisega, mistõttu tema teadmatust ja usaldatavust K.Jaanup ära kasutas. Saab tugineda Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-94-04, kuna puuduvad motiiv ja eesmärk, miks peaks CC selles osas valetama. Samas on kannatanu CC ütlused olnud haakuvad teiste kohtus uuritud tõenditega, mistõttu on alust neid lugeda usaldusväärseks. Kohus märgib, et arvestades K.Jaanupit puudutavat tõendite kogumit, siis sellised kahtlused välistavad tema suhtes esiteks suures ulatuses väljapressimise ja teiseks väljapressimise üldse esitatud süüdistuse järgi. Välistatud on ka omavoli. Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-88-03 punkt 9 on andnud hinnangu, millal on süüdistatavate käitumine kvalifitseeritav väljapressimisena, millal omavolina. Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus. Omavoliga on aga kriminaalõiguslikus mõttes tegemist siis, kui süüdlane teostab ebaseaduslikult õigust, mis eksisteerib reaalselt (tõeline õigus), või mida ta on õigustatud oletama ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames (oletatav õigus) Käesoleval juhul puudus K.Jaanupil nii tõeline õigus kui ka oletatav õigus täiendavate rahasummade nõudmiseks, kuna võlg oli ära makstud juba oktoobris 2007. Riigikohus on varasemates lahendites 3-1-1-34-97, 3-1-1-5-99 omavoli asjades öelnud, et oletatava õiguse tuvastamise juures tuleb õiguse liigi kõrval arvestada ka õiguse ulatust ja nii

näiteks tegelikust nõudeõigusest tunduvalt suuremas ulatuses vara äravõtmine tuleb kvalifitseerida teiste koosseisuelementide esinemisel varavastase süüteona. Kuna võlg 130 000 krooni oli K.Jaanupile tagasi makstud oktoobris 2007 ja ta ise kinnitas FFle, et rohkem CC talle võlgu ei ole, siis saab täiendavate rahaliste nõuete esitamist vägivalla ähvardusel käsitleda kui väljapressimist. Seega käesoleval juhul kui K.Jaanupi nõudis CC-lt vägivalla ähvardusel pärast laenu tagasimaksmist täiendavalt rahasummasid, on tegemist väljapressimisega. Kohus leiab, et kuna esinevad olulised vastuolud CC ja süüdistatava K.Jaanupi ütlustes ja vastuolusid ei ole võimalik kõrvaldada ka teiste tõenditega, siis tulenevalt KrMS § 7 lg 3 tulevad kõik kõrvaldamata kahtlused K.Jaanupi süüdiolekus tõlgendada tema kasuks ja K.Jaanup tuleb esitatud süüdistuses õigeks mõista. Apellant nimetatud seisukohaga ei nõustu ja viitab riigikohtu lahendile 3-1-1-15-10 p 8. ja leiab, et kohus on tuvastatud faktilistele asjaoludele andnud eksliku hinnangu ja seetõttu leidnud, et esinevad kõrvaldamatud vastuolud kannatanu CC ja süüdistatava K.Jaanupi ütlustes ning muud kohtus uuritud tõendid- nii otsesed kui kaudsed ei võimalda vastuolusid kõrvaldada. Kannatanu CC ja kohtus üle kuulatud tunnistajate ütlused on usaldusväärsed ja eluliselt usutavad. Nende usaldusväärsust kinnitab ka asjaolu, et puudub motiiv ja eesmärk, miks peaksid tunnistajad - tavalised inimesed, kes eelnevalt ei tundnud K.Jaanupit ega omanud temaga kokkupuudet, andma valeütlusi K.Jaanupi vastu. Samuti toetavad tunnistajate ütlusi kirjalikud tõendid. Seevastu ei ole usaldusväärsed ja eluliselt usutavad K.Jaanupi ütlused, mis on vastuolus muude tõenditega ja antud ennastõigustaval eesmärgil. Apellant palub tühistada Pärnu Maakohtu otsuse K.Jaanupi õigeksmõistmises ja teha uue otsuse, millega mõista K.Jaanup süüdi KarS § 214 lg 2 p 2 järgi ja karistada 5 aastase vangistusega.

Kannatanu YY tõepärastes ütlustes ei ole põhjust kahelda, kuna need on eluliselt usutavad ja haakuvad teiste uuritud tõenditega. / Sündmused ja ähvardused toimusid alates 04.02.2010/ Kannatanu kinnitas, et esitatud ähvardus füüsilise vägivalla võimalikust kasutamisest oli talle hirmutav ning seda võimendas L.Vitsuti poolt lubatu, et mehed tulevad kontorisse ja ta nutab ja maksab, millele järgnes ka G.Graubergi poolne korduv kontori külastamine. Nende külastuste käigus esitas G.Grauberg nõude, et raha tuleb ära maksta. Kannatanu on kinnitanud, et kuigi G.Grauberg ise teda kontoris otseselt ei ähvardanud, kuid L.Vitsuti poolt öeldu, s o ähvardus füüsilise vägivalla kasutamisest ja „meeste kontorisse saatmisest“ koosmõjus Graubergi käimistega tundus talle võimaliku vägivalla oht reaalsena, mistõttu pöördus politseisse enda ja oma pere kaitseks. Süüdistatav G.Grauberg korduvalt YY kontori külastamisega ja talle helistamistega survestas kannatanut ära maksma väidetavat „võlga“ ja seega oma kohalolekuga võimendas kaaskohtualuse L.Vitsuti sõnade paikapidavust ja aktiviseeris kannatanus hirmu, s o kartust füüsilise vägivalla ja tervisekahjustuse tekitamise eest, mida kannatanu on kohtus korduvalt rõhutanud. Sellise seisukoha on Riigikohus väljendanud lahendis 3-1-1-23-01 p 8. L.Vitsut ja G.Grauberg on eitanud esitatud ähvardusi. L.Vitsut kinnitas istungil, et YY ja tema firma näol on tegemist rahapesuga tegeleva firmaga ning et ÄÄ võla nõudmine konkreetselt YY-lt oli põhjendatud. Samas on kohus otsuses märkinud, et kohtule esitatud tõendite kohaselt ei ole tuvastamist leidnud YY ja tema firma seosed T AS-ga. Süüdistatav L.Vitsut ei esitanud kohtule ühtegi tõendit YY ja tema firma väidetava seotuse kohta rahapesuga. Seega võib L.Vitsuti eelnevat väljaütlemist käsitleda kui kuuldust ja L.Vitsuti ennastõigustavat väidet. Apellant leiab, et kohus on otsuse tegemisel põhjendamatult eelistanud süüdistatavate ütlusi, et nemad kuritegu toime pannud ei ole. Samas ei ole maakohus öelnud, et kannatanu YY ütlused on ebausaldusväärsed. Kohus on vaid nentinud, et kuna tegemist oli vastuoludega ütlustes, ei ole tõendikogum piisav isikute süüdi tunnistamiseks. Vastavalt riigikohtu praktikale (3-1-1-15-10, 3-1-1-15-12) on võimalik isikute süüdi tunnistamine ka ühe tõendi või kaudsete tõendite alusel. Lahendis 3-1-1-45-07 on riigikohus märkinud, et „

Käesoleval juhul on L.Vitsut isikuks, kes hoidis kogu sündmuste kulgu enda kontrolli all Ta oli teoplaani väljatöötaja ja ülesannete jagaja. Kuna M tegeles L.Vitsuti sõnade kohaselt võlgade sissenõudmisega, siis oli ta huvitatud selle eesmärgi saavutamisest vahendeid valimata. Seega oli talle ükskõik kannatanu YY vastuväide, et YY-l puudub puutumust võlaga, mille kohta nõue oli esitatud. L.Vitsuti eesmärgiks oli iga hinnaga raha kätte saada, kasvõi valelt isikult võla väljapressimise teel. Kohtus leidis tõendamist, et G.Grauberg oli tööle võetud just selleks, et pidi käima isikute juures, et neid sundida võlgu ära maksma. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et tööleping M ja G.Graubergi vahel on koostatud ajal, mil Grauberg kandis reaalset vangistust toimepandud röövimise eest. Seega oli L.Vitsutile teada tema kriminaalne minevik. Kahtlust ei ole ka selles, et L.Vitsut andis Graubergile vajaminevad dokumendid, aadressid kus väidetav võlgnik asus ning juhised, kuidas tuleb käituda. Selle kinnituseks on YY poolt kohtus avaldatu, et kontori külastamise ajal sai Grauberg telefonikõne, millest anti korraldus, et enne ei tohi kontorist ära tulla, kui raha on kätte saadud. Siin saab viidata ka tegutsemisele nn „vaikiva kokkuleppe“ kohaselt. Seega oli olemas ülesannete jaotus, kes mida pidi tegema ehk L.Vitsut oli teoplaani väljatöötaja, ühise teoplaani ja tööjaotuse alusel toimuva kontrollija ja kantud ühtsest eesmärgist saada kätte raha. G.Graubergi ülesandeks oli külastada isikuid kohapeal ja „veenda“ neid raha ära maksma. Kokkuvõtvalt on ka G.Graubergi panus vaadeldav kaastäideviimise panusena. Nõustuda ei saa L.Vitsuti poolt kohtus väljendatuga, et M-l kui võlgade sissenõudmisega tegeleval firmal on õigus mistahes vahendeid kasutada võlglaste leidmiseks ja pidada läbirääkimisi võlglastega nn kohtuvälise kokkuleppe saavutamiseks. Süüdistatavale L.Vitsutile kui juriidilisi eriteadmisi omavale isikule on kahtlemata teada üldpõhimõte, et kokkuleppe või kompromissi mittesaavutamisel lahendab õigusvaidlusi kohus. Sellist võimalust käesolevas asjas ei kasutatud, vaid jätkati ähvardusi kasutades võla nõudmist kannatanult YY-lt, lootes ilmselt et selline survestamine annab loodetud tulemuse. Kohus on märkinud, et kuna puuduvad piisavad tõendid süüdistatavate vastu vägivallateoks või selle katseks, ei hakka ta hindama, kas tegu võis olla väljapressimise või omavoliga. Vastavalt KrMS § 268 lg 6 sätestatule võib (ringkonna)kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Apellant ei nõustu kohtu järeldustega tõendite hindamisel ja leiab, et kohus on tuvastatud faktilistele asjaoludele andnud eksliku hinnangu ning seetõttu kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mis on KrMS § 338 p 2 kohaselt kohtuotsuse tühistamise aluseks. Samuti on kohus põhjendamatult eelistanud süüdistatavate G.Graubergi ja L.Vitsuti ütlusi teistele uuritud tõenditele, jättes põhjendamata, miks teised tõendid ei ole kohtu jaoks piisavalt usaldusväärsed ja mis on käsitletav kriminaalmenetlusõige olulise rikkumisena KrMS § 338 p 3 mõttes. Apellant leiab, et L.Vitsuti süü KarS § 214 lg 2 p 4 järgi ja G.Graubergi süü KarS § 214 lg 2 p 1,4 järgi tõendamiseks on olemas piisavalt tõendeid ja puudub alus kahelda kannatanu YY ütluste elulises usutavuses ja usaldusväärsuses.

3.1.4.Maakohus mõistis kannatanu QQ episoodis L.Vitsuti õigeks ja Garri Graubergi süüdi KarS § 257 järgi. Kohus leidis, et arvestades nn põhimõtet (RKKK lahend 3-1-1-8-10) , s o G.Graubergi tuvastatud tegevust ka nt CC kuriteoepisoodis, ei ole kahtlust et vägivallaähvardus koos võlanõudega, on märksõnad, mis on juba korduvalt esinenud G.Graubergi käitumismustris. Samuti leidis kohus, et G.Graubergi ütlused ei ole usaldusväärsed. Lauri Vitsuti õigeksmõistmist on kohus põhjendanud, et puuduvad tõendid selles, et oletatava õiguse ebaseaduslikus korras teostamine G.Graubergi poolt oli L.Vitsutiga kokkulepitud või korraldatud vastavalt, et mõlemaid saaks pidada antud kuriteo toimepanijateks. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas puuduvad küllaldased tõendid selle kohta, et nende alusel seada kahtluse alla ja kõrvaldada vastuolud L.Vitsuti ütlustes, kes talle inkrimineeritud süüdistust eitab. Apellant ei nõustu nimetatud järeldustega. Analoogselt YY episoodiga on võimalik G.Graubergi ja L.Vitsuti tegevust hinnata kaastäideviimisena. Ka käesoleval juhul on L.Vitsut isikuks, kes hoidis kogu sündmuste kulgu enda kontrolli all ZZ poolt oli antud volikiri M-le ja L.Vitsutile võlgnevuse sissenõudmiseks. L.Vitsut oli teoplaani väljatöötaja ja ülesannete jagaja. Tema poolt oli koostatud volikiri G.Graubergile. Kuna M tegeles L.Vitsuti sõnade kohaselt võlgade sissenõudmisega, siis oli ta huvitatud selle eesmärgi saavutamisest vahendeid valimata. Kohtus leidis tõendamist, et G.Grauberg oli tööle võetud just selleks, et pidi käima isikute juures, et neid sundida võlgu ära maksma. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et tööleping M ja G.Graubergi vahel on koostatud ajal, mil Grauberg kandis reaalset vangistust toimepandud röövimise eest. Seega oli L.Vitsutile teada tema kriminaalne minevik. Kahtlust ei ole ka selles, et L.Vitsut andis Graubergile vajaminevad dokumendid, aadressid väidetava võlgniku asukoha kohta ning juhised, kuidas tuleb käituda. Siin saab viidata ka tegutsemisele nn „vaikiva kokkuleppe“ kohaselt ehk L.Vitsut pidi möönma, et G.Graubergi tegutsemist ei saa ta täielikult enda kontrolli all hoida. Õigusalases kirjanduses märgitakse, et süüteo toimepanemise kooskõlastatus tähendab ühtlasi ka seda, et kokkulepitud piiride ületamine ühe kaastäideviija poolt, s o , ei ole teistele kaastäideviijatele omistatav. Samas ei tähenda iga algsest kooskõlastatud teoplaanist kõrvalekaldumine automaatselt ekstsessi, kuivõrd üldjuhul ei määratle teoplaanid igaühe toiminguid täpselt, samuti on võimalik, et algse plaani edasiarendamine on vaikimisi kaetud ühise otsusega. Võttes tööle korduvalt karistatud isiku, kes kandis vangistust ja andes talle ülesandeks võlgade sissenõudmise ja selleks võlgnike survestamise, võis ja pidi L.Vitsut aru saama, et sellise isiku väline olek, hoiak, kasutatav sõnavara jne peavad mõjuma võlgnikele ähvardava hoiatusena, et esitatud nõuded tuleb vastuvaidlematult täita. Sellele asjaolule viitas kohtuistungil ka kannatanu QQ, kes andis ütlusi et Grauberg rääkis käskivalt, ei lasknud vahele rääkida, tuli talle järjest ligemale ja oma olekult jättis „kantpea“ mulje. Kannatanu kinnitas, et see fakt koos asjaoluga, et sama isik oli külastanud eelnevalt

Apellant leiab, et nii YY episoodis kui QQ episoodis, vaatamata kvalifikatsiooni erinevustele, on tuvastatav ühtne käitumismuster. L.Vitsut on teoplaani väljatöötaja, korralduste andja ja sündmuste kontrollija ning G.Grauberg on antud ülesannete täitja. Seda kõike tehakse järjekindlalt ühtse eesmärgi nimel – väidetavatelt võlgnikelt raha saamiseks. KarS § 257 koosseis on subjektiivsest küljest täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Olles teadlik G.Graubergi isikust, kuid sellele vaatamata andes talle volitused ja ülesanded rahaliste nõuete esitamiseks ning korraldused võlglase elu-ja töökoha külastamiseks, möönas L.Vitsut ka G.Graubergi käitumis- ja tegutsemisstiili. Juhiste kohaselt ei tohtinud enne ära tulla kui võlg on tasutud. Seda kinnitab G.Graubergi poolne AS E kontorite (nii Pärnus kui Tallinnas) külastamine, firma tegevuse ja klientide teenendamise segamine, et survestada firmat ja QQ L.Vitsuti poolt esitatud nõuet täitma. Apellant ei nõustu kohtu järeldustega tõendite hindamisel ja leiab, et kohus on tuvastatud faktilistele asjaoludele andnud eksliku hinnangu ning seetõttu kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mis on KrMS § 338 p 2 kohaselt kohtuotsuse tühistamise aluseks. Samuti on kohus põhjendamatult eelistanud süüdistatava L.Vitsuti ütlusi teistele uuritud tõenditele, jättes põhjendamata, miks teised tõendid ei ole kohtu jaoks piisavalt usaldusväärsed ja mis on käsitletav kriminaalmenetlusõige olulise rikkumisena KrMS § 338 p 3 mõttes. Apellant leiab, et L.Vitsuti süü KarS § 257 järgi tõendamiseks on olemas piisavalt tõendeid ja puudub alus kahelda kannatanu QQ ütluste elulises usutavuses ja usaldusväärsuses. Apellant palub tühistada Pärnu Maakohtu otsuse L.Vitsuti õigeksmõistmises ja teha uue otsuse, millega mõista L.Vitsut süüdi KarS § 257 järgi ja karistada teda 6 kuulise vangistusega. Eeltoodut arvesse võttes leiab apellant, et Pärnu Maakohtu 04.03.2013 otsus Keijo Jaanupi õigeksmõistmises KarS § 214 lg 2 p 2 järgi, Lauri Vitsuti õigeksmõistmises KarS § 257 ja KarS § 214 lg 2 p 4 järgi ning Garri Graubergi õigeksmõistmises KarS § 214 lg 2 p 4 järgi

3.2.4.Tulenevalt XX-le esitatud süüdistusest KarS § 214 lg 2 p 4 järgi märgib kaitsja järgmist. Võttes arvesse süüdistuses näidatud asjaolusid tulnuks maakohtul kaitsja arvates arvesse võtta seda, et nii süüdistus kui ka süüdistusakt on äärmiselt ebatäpsed ja mitteusaldusväärsed. Kaitsja märgib, et süüdistuses märgitud Ahula karääri pole olemas, Ahulale lähimas Niitla karjääris ei ole septembrikuus kunagi vett. Kaitsja on seisukohal, et need materjalid välistavad kannatanu CC’i poolt esitatud väited peksmisest ja nn uputamisest. Kohus eitab esitatud tõendeid, kuid ei kontrolli neid väiteid ka kuidagi. Seda ei saa hinnata teisiti kui kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkusena (KrMS § 338 p 1). XX, nii nagu ka S.I.U on eitanud CC peksmist üldse. Kohus ei ole kannatanu ütluste tõepärasust kuidagi hinnanud. Kui uskuda, et kaks suurekasvulist ja tugevat venda Siim ja XX lõid kannatanut 15 korda, pidanuks ta kehal olema hulgaliselt siniseid plekke või muid vigastusi, neid aga millegipärast ei ole. Süüdistuses esitatud nõuded on vastuolulised. Kelle huvides siis väidetav väljapressiv tegevus toime pandi, jääb arusaamatuks. Samas pole mitte ühtegi sõna sellest, millise nõude ja kas üldse esitas XX CC-le. XX’i teopanuseks ei saaks ka siis, kui sündmus oleks tõepoolest aset leidnud ja selle toimumist oleks tõendatud, arvata CC hilisemaid rahamaksed SS-le s.o. tehtuna 16.10.2008 , 24.10.2008 , 15.12.2008 , kokku summas 11500 krooni. Seda põhjusel, et XX-ga on need maksed süüdistuses süüdistava poole poolt seotud täiesti suvaliselt, teiseks pole ümber lükatud väited sellest, et CC oligi need rahasummad SS-le võlgu (nii nagu paljudele teistele inimestele). Täiesti arusaamatu on ka XX süüdistusele GG poolt SS arvele ülekande tegemise lisamine, mis isegi ülisuure fantaasia korral ei haakuks kuidagi süüdistusega, sest sellesisulise nõudmise esitamist süüks arvatud ei ole. Kuidas ja miks on XX süüdistusse poogitud väidetav G.Graubergi jutt jalaluudest CC-le, kuidas peaks seda teadma XX, kui ta sellise väidetavalt aset leidnud telefonilise jutuajamise juures ei viibinud, on täiesti selgusetu. Seda ei saaks seletada ka asjaoluga, et XX tunneb G.Graubergi.

3.2.6.Nii nagu XX ja Siim I.U puhul, nii on ka R.V osas CC olematusse Ahula karjääri viimine ,seal 15 korral löömine ja hilisem „uputamine“täielikult tõendamata nii nagu ka see, et seda korraldas R.V. Süüdistus on esitatud sedavõrd ebamäärasel moel, et süüdistavatel on mitte ainult raske mõista neile esitatud süüdistuse olemust vaid ka sellest lahtuvalt kujundada enda kaitset. Kuigi isegi maakohus on kohati kohtuotsuses süüdistusakti (ja süüdistust) kritiseerinud, pole see kohut seganud ja tehtud on süüdimõistev kohtuotsus ka R.V osas. Täiesti selgusetu on, millistel asjaoludel on R.V-le pandud süüks KarS § 214 järgi CC nn võlakirja kirjutamisele käskimine. Puudujääki sellest, et süüdistav pool ei ole väidetava käskimise kohta tõendeid välja toonud ei korva kohtuotsus ja selle järeldused kuidagi, sest need on esitatud oletuslikult. Tegelikkuses puuduvad igasugused tõendid sellest, et R.V üldse käskis CC-l kirjutada võlakirja BB-le. BB kinnitas kohtus,et R.V viibis üksnes tunnistajana võlakirja kirjutamise juures ja seda kui BB sõber. Seda, et võlg eksisteeris, pidi mõistma ka kohus. Süüdistava poole hinnang mingist psüühilisest survest CC-le ja ohust elule ja tervisele on süüdistuses täielikult välja mõeldud ja sellel puudub igasugune tõenduslik tugi. CC tunnistas kohtus enda võlga BB ees (12.jaanuari 2012.a. kohtuistungi protokoll lk.4).Seega võlakiri 200 000 krooni osas polnud kuidagi R.V juuresoleku „teene“. Asjaolu, et BB omakorda loovutas sellest võlast osa s.o. 80 000 G.Graubergile (vt kohtuistungi protokoll 29.10.2012.a. lk 3) on täielikult kooskõlas tsiviilõiguse põhimõtetega (vt VÕS § 164 lg 2). Kohatu on süüdistava poole väide süüdistuses,et R.V justkui käskis võlakirja kirjutada eesmärgiga saada ise 200 000 krooni. Kohus on R.V selles ka süüdi mõistnud, ehkki võlakiri oli antud BB-le. Kuivõrd seda, et CC omas reaalset võlakohustust ja pidi tasuma BB-le võla, kohus kontrollis , siis pidi maakohus kaitsja hinnangul igal juhul seda ka arvestama, iseäranis peale seda, kui BB kohtus kinnitas, et loovutas osa võlanõudest G.Graubergile (80 000 eek-i ulatuses). Garri Graubergil oli seega mitte ainult teada,et ta omab nõudeõigust CC vastu ,vaid ta soovis seda ka realiseerida. Kuivõrd Siim I.U, XX ja R.V süüdistusi on tahetud siduda Garri Graubergi väidetava käitumisega, tulnuks kohtul vähemalt analüüsida ja kaaluda, kas nn karjääri episoodis võis süüdistatavate käitumine vastata omavoli objektiivsele koosseisule. Kohus seda ei teinud.

3.2.8.Kannatanu CC’i poolt süüdistavale poolele edastatud diktofoni ja selle lintidel asuva salvestise osas märgib kaitsja et ei ole päriselt selge, kes ja millisel otstarbel selle salvestise tegi. Kuivõrd LL keeldus kohtusse tulemast, süüdistav pool ilmselt ei olnud sellest tunnistajast teatud põhjustel huvitatud, siis puudus kaitsjal võimalus lindistuse saamisloosse selguse toomiseks. See kõik aga ei anna veel kohtule tõsikindlat alust väita,et CC tegi selle salvestuse ise ja andis nn enda eraelulise vestluse uurijatele üle. Süüdistatavate poolt on avaldatud seisukohta,et selline lindistus võis teenida CC, kui ta soovis jätkuvalt vanematelt raha saada ja tegemist võis olla lavastusega. Tõsiasi on aga see, et maakohus otsustas selle salvestise tõendina vastu võtta ja seda hinnata. Maakohtu istungitel selgus,et diktofoni lindikvaliteet ei võimaldanud seda kasutada ja kõigile arusaadavalt esitada. Stenogrammi koostamise ja esitamisega on kaitsja arvates rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigus. Stenogrammi koostamisega oli võimalik tõend juba rikutud sest peale sellise stenogrammi nägemist ja lugemist ei saa ka ekspert enam erapooletult lahendada küsimust sellest, kelle hääli on lindilt kuulda. Määrates prokuröri taotluse alusel hääleekspertiisi ja transkriptsiooni kohtles kohus täiesti põhjendamatult menetluspooli ebavõrdselt, eiras KrMS § 297 lg 2 sätestatud põhjendamiskohustust, sest prokuröril polnud tegemata jäetud tööd millegagi õigustada. Antud kriminaalasjas kestis uurimine väga pikka aega ja süüdistaval poolel polnud mingeid takistusi tõendusmaterjali kogumiseks ja selle hiljemalt kooskõlas KrMS § 258 lg 2 p-ga 4 eelistungil esitamiseks. Ka kaitsjate viited KrMS § 2861 lg 2 sätestatule , ei äratanud kohtus mingit huvi. Sellega rikkus maakohus teadlikult ja sihikindlalt ning oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes . Ekspertiisiaktist nr 12E-IF0008 selgub muuhulgas, et eksperdilt on taotletud : 1.Võimaluse korral parandada CD-plaadil olevate helisalvestiste arusaadavust ja 2) helisalvestised transkripteerida.Enamat ei ole eksperdilt nõutud. Kohtuotsusest selgub, et kohus on otsustanud ise eksperdilt tellimata ja seetõttu tegemata töö ära teha ja asunud tuvastama väidetavaid isikuid, kes kohtu arvates diktofonilindil sõna saavad. Kuigi kohtul KrMS § 14 lg-st 1 sätestatud võistlevuse põhimõttest tulenevalt puuduvad volitused omal algatusel süüdistust muuta või täiendada, samuti nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuste muutmist kaitsja aleiab, et kohus täiendas omaalgatuslikult süüdistust nn hääleekspertiisi osa omi järeldusi lisades. Seega rikkus maakohus jällegi oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

3.3.1.Garri Graubergi süüdimõistmine KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. Kohtuliku uurimise käigus kuulati tunnistajana üle ka süüdistatav Garri Grauberg, kuid kohus on jätnud need hindamata. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi on põhjenduse puudumine kohtuotsuses kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mis toob KrMS § 362 p 2 alusel endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. Kuna põhjenduse puudumine kohtuotsuses KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes on absoluutne (n-ö kataloogisisene) menetlusnõude rikkumine, siis ei saa ringkonnakohus seda puudust kohtuotsustest ise kõrvaldada ning kooskõlas KrMS § 341 lg-ga 2, tuleb ringkonnakohtul Pärnu Maakohtu 4. märtsi 2013. a otsus tühistada ning saata kriminaalasi Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. KrMS § 312 p 2 alusel esitatakse kohtuotsuse põhiosas tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks, põhjendus, miks ta neid usaldusväärseks ei pea. Kaitsja hinnangul ei saa kohtu äärmiselt abstraktne ja üldsõnaline põhjendus olla põhjuseks ja põhjenduseks muuhulgas Garri Graubergi ütluste ebausaldusväärseks tunnistamiseks ning seega tema ütluste kui tõendite kogumist väljajätmiseks. Asjaolu, et süüdistatava ütlused ei riimu kannatanu ütlustega ei tähenda, et süüdistatava ütlused oleks a priori ebatõesed ja kannatanu omad tõesed. Seda enam, et antud juhul oli kannatanuks korduvalt kriminaalkorras karistatud kelm, kes kõik oma senised kuriteod on toime pannud pettust, ehk ebatõeseid ütlusi kasutades. Kaitsja lisab, et kõnealune rikkumine võib olla hinnatav ka kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkusena KrMS § 338 p 1 mõttes, sest maakohtuniku poolt muuhulgas süüdistatav Garri Graubergi ütluste, kui tõendi uurimine ja Garri Graubergi süü hindamine oli kaitsja arvates erapoolik ja eelarvamuslik. Viidates otsuse 31. lehekülje viimases lõigule peab kaitsja vajalikuks rõhutada, et faktiline asjaolu kas nimetatud telefonikõne üldse leidis aset või mitte, jäi kohtuistungil vahetult uuritud tõenditega tuvastamata. G. Grauberg on sellise kõne toimumist eitanud. Teatavasti viibis G. Grauberg selle väidetava kõne toimumise ajal vanglas ning on ebatõenäoline, et vanglast saab vabalt valitud ajal ja vabalt valitud isikutele helistada. Helistada just nimelt ajal, kui kannatanu CC on karjääris ja tahab G. Graubergiga rääkida. Prokuröril olnuks lihtne sellise kõne toimumist tõendada R.V telefonikõnede väljavõtte esitamisega, kuid ta jättis sellise tõendi esitamata. Isegi juhul, kui eeltsiteeritud sündmus (e. CC nn karjääri viimine) oleks aset leidnud ning sellel ajal oleks toimunud ka kõnealune telefonikõne kõnelejaks oleks tõepoolest G. Grauberg, siis ei ole kohus otsuse põhjendustes märkinud, et G. Grauberg oleks CC-le n-ö karjääris toimunud telefonivestluses öelnud, et ta (s.t CC) talle (s.t G. Graubergile) raha maksaks. Seega on kohtu põhjendused G. Graubergi poolt CC-le n-ö karjääris toimunud telefonivestluses öeldu osas vastuolulised, mis annab aluse otsuse tühistamiseks ning kriminaalasja Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus saatmiseks.

tõendamata kui toimikus olevast teabest selle tõendamiseks ei piisa. Nii osutus toimikus olev asitõendi vaatlusprotokoll kontrollimatuks, sest salvestise kvaliteet oli arusaamatu. Selle puuduse oleks prokurör saanud ja pidanud kõrvaldama kohtueelse menetluse käigus. Hiljemalt pidanuks ta kooskõlas KrMS § 258 lg 1 p-ga 4 esitama vastava taotluse eelistungil. Kaitsja ei näe ühtegi veenvat põhjust, miks prokurör ei saanuks nimetatud ekspertiisi määrata juba eeluurimise ajal või hiljemalt eelistungil. Prokurörile hiljem vastavalt menetluse käigule täiendavate tõendamisvõimaluste andmine ei ole kooskõlas poolte võistlevuse ja võrdsuse põhimõttega. Kuivõrd nimetatud tõendi on prokurör esitanud hilinemisega, tuleb see tõendikogumist välja arvata ning jätta otsuse tegemisel arvestamata. Seega rikkus kohus kõnealust taotlust rahuldades KrMS § 297 lg 2, mis moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kaitsja peab vajalikuks lisada, et eelmainitud hääleekspertiisist ja transkriptsioonist tulenevalt ei ole tuvastatud isikud, kelle hääl seal väidetavalt kõlab. Selline hääle tuvastamine ei saa kaitsja arvates kuuluda kohtu pädevusse, vaid on lahendatav eriteadmiste abil. Ka see rikkumine moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kohus märkis, et kohus on seisukohal, et ka nimetatud ekspertarvamuseta, oleks antud episood küllaldaselt tõendatud. Ja lisas, et samas antud ekspertarvamus lisaks kinnitab kannatanu ütluste paikapidavust ja usaldusväärsust. Kohus ei ole aga selle seisukoha aluseks olevat siseveendumust otsuse lugejale jälgitavaks muutnud, s.t otsus on selles osas põhjendamata. Kaitsjale jääb arusaamatuks milline kohtu polt vahetult uuritud ekspertiisiakt antud juhul kinnitab kannatanu ütluste paikapidavust ja usaldusväärsust. Ilmselgelt peab kohus silmas diktofonilindile tehtud ekspertiis, milles paluti parandada helisalvestise arusaadavust ja salvestis transkribeerida, kuid millega ei tuvastatud kes on need isikud, kelle hääl on seal salvestatud. Arusaamatuks jääb kuidas heli parandamise ja teksti transkribeerimise tuleb võiks tuvastada salvestisel kõnelevad isikud ning kinnitada kannatanu ütluste paikapidavust ja usaldusväärsust. Seoses kannatanu CC puudutava episoodi esimese perioodiga peab kaitsja vajalikuks osundada, et süüdistatavate, tunnistajate (eelkõige BB) ja ka kannatanu CC enda ütlustest nähtub, et viimasel oli reaalne võlg BB ees. Võlg tulenes sellest, et CC müüs salaja ja omavoliliselt maha BB poolt soetatud puulõhkumismasina. Sellega vähendas ta BB varaliste hüvede saldot puulõhkumismasina väärtuse võrra. Mitte vähetähtis pole ka see, et sellise tegevusega pani hoopis CC ise toime kuriteo – omastamise KarS § 201 mõttes. CC tunnistas enda ülalnimetatud võlga BB ees (vt 12. jaanuari 2012. a kohtuistungi protokolli, lk 4) ning andis vabatahtlikult ja omaalgatuslikult selle tõendamiseks välja võlakirja summas 200 000 krooni. BB on kohtus tunnistanud, et loovutas nimetatud nõudest 80 000 krooni G. Graubergile (vt 29. oktoobri 2012. a kohtuistungi protokolli, lk 3), mida tunnistas ka Garri Grauberg ise. VÕS § 164 lg 2 kohaselt astus seega G. Grauberg võlasuhtes CC-ga BBi asemele ning tal tekkis täielik seaduslik õigus nõuda CC-lt nimetatud võla tasumist. Asjaolu, et CC pakkus võla tasumisel raha asemel asju ehk tasumist natuuras, ja et G. Grauberg sellega nõustus, on õiguspärane ja kooskõlas VÕS § 89 lg-ga 1. Tähelepanuta ei tohiks jätta ka seda, et kui võlgnik jätab võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata, on ta kohustust rikkunud (VÕS § 100) ning võlausaldajal on õigus VÕS § 101 lg 1 alusel nõuda kohustuse täitmist. Samuti sätestab VÕS § 108 võlausaldajale õiguse nõuda rahalist kohustust rikkunud võlgnikult – ja vajadusel nõudlikul toonil ja kõval häälel – selle täitmist.

Kohus on aga otsuse põhjendamisel ja Garri Garubergi karistusõiguslikku vastutust vaagides nendest õigusvastasust välistavatest asjaoludest millegi pärast mööda vaadanud (otsuse 30. lehekülje seitsmes lõik kuni 31. lehekülje viies lõik). Seega ei saa olemasoleva võla tagasinõudmine mitte kuidagi täita KarS § 214 objektiivset koosseisu. Nimetatud koosseisuelemendi puudumisel on välistatud isiku süüditunnistamine ja karistamine KarS 214 järgi. Mis puudutab G. Grauberg poolt 2008. a kevadel kannatanule uuesti helistamist ja nõudmist, et ta peaks hakkama tema elukaaslast MM igakuiselt 3000 krooniga toetama (otsuse 31. lehekülje kolmas kuni viies lõik), siis selline nõue ei täida väljapressimise objektiivset koosseisu, kuna kohtuotsest ei nähtu konkreetne ähvardus, mis oleks kõnealuse nõudega kaasnenud. Seega ei saa väljapressimise objektiivset koosseisu täita mitte igasugune kannatanule esitatud nõudmine. Seonduvalt aga kannatanu CC puudutava episoodi teise perioodiga (nn karjääri juhtum), siis osundab kaitsja sellele, et kui hüpoteetiliselt vastakski tõele Garri Graubergi poolt telefonitsi kannatanu CC-le väidetavalt öeldu „ole õnnelik, et ta kannatanul jalaluid ei lase puruks lüüa“ (millega ka vestlus väidetavalt lõppes), siis ka selline tõdemus ei saaks täita väljapressimise objektiivset koosseisu. Nimelt puudub ka selles lausungis varalise kasu üleandmise nõudmine, millega kaasneb ähvardus või vägivalla kasutamine. Teoreetiliselt võib sellises väljaütlemises näha ennekõike kehalisele väärkohtlemisele kihutamist, kuid sellesisulist süüdistust ei ole Garri Graubergile esitatud. Juhul kui ringkonnakohus asuks teoreetilisele seisukohale, et Garri Graubergi käitumises võib esineda mõne kuriteo objektiivse koosseisule vastav reaalne ja relevantne ähvardus või vägivalla kasutamine, saaks kaitsja hinnangul põhimõtteliselt äärmisel juhul tõusetuda Garri Graubergi vastutus omavolis ehk KarS § 257 alusel, kuid kindlasti mitteväljapressimises ehk KarS § 214 alusel. CC võlga BB ees tunnistasid kohtusaalis vahetult nii CC kui BB ning selle reaalse nõude loovutamist G.Graubergile kinnitasid kohtusaalis vahetult nii BB kui G. Grauberg. Kui asudagi seisukohale, et Garri Graubergil puudus võlg ehk tõeline õigus KarS § 257 tähenduses CC ees, siis saab kaitsja arvates asuda igal juhul seisukohale, et Garri Grauberg oli õigustatud ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames oletama, et tal on õigus CC-lt võlga nõuda, s.t tal oli oletatav õigus KarS § 257 tähenduses. Samas ei ole mitte ükski tunnistaja kinnitanud, et G.Grauberg oleks kasutanud CC suhtes mistahes vormis vägivalda, rikkunud või hävitanud vara või sellega ähvardanud, võtnud CC-lt vabaduse või piiranud seda või sellega ähvardanud. Seega puudub kaitsja hinnangul antud juhul tõsikindel tõend, millest võiks järeldada, et G. Grauberg oleks enda BB-lt saadud tõelist või näilist õigust realiseerunud kuriteokoosseisu täitval viisil. Seega tuleb Pärnu Maakohtu 4. märtsi 2013. a otsus Garri Graubergi süüdimõistmises ja karistamises KarS § 214 lg 2 p 1 järgi kannatanu CC episoodis tühistada ning Garri Grauberg väljapressimissüüdistuses õigeks mõista. Samuti tuleb Pärnu Maakohtu 4. märtsi 2013. a otsus tühistada Garri Graubergilt sundraha ja tsiviilhagi väljamõistmise osas.

3.3.4.Garri Graubergi süüdimõistmisest KarS § 257 järgi märgib kaitsja, et puudub vaidlus selles, et ZZ-l oli vähemasti oletatav nõudeõigus AS E vastu. Vaidlus puudub ka selles, et ZZ oli volitanud ennast võlanõudemenetluses esindama M ning viimase töötajana täitis neid ülesandeid G. Grauberg. Seega teostas G. Grauberg vähemalt enda volitajate oletatavat, kui mitte tõelist õigust. Kaitsja rõhutab, et et asjaolu nagu oleks G. Grauberg lausunud tunnistaja QQ-le, et öelgu oma isale edasi, et gangsterid käisid ukse taga“, ei ole üldse tõsikindlalt tuvastatud. G. Grauberg on eitanud sellise väljendi kasutamist, G. Graubergi ütluste kohaselt vastas ta tunnistaja QQ küsimusele mida isale edasi öelda, et „ütle, et samad poisid käisid, kes kontoriski“. Tegemist on nn sõna-sõna vastu olukorraga, milles kõrvaldamata kahtlus tuleb KrMS § 7 lg.3 alusel tõlgendada G. Graubergi kasuks. Kaitsja, mööndes, et nimetatud väljaütlemine võib põhimõtteliselt kanda endas negatiivse varjundiga alatooni, kuid see ei täida KarS § 257 koosseisu. Kohus pidas isikuks, kelle suhtes KarS § 257 järgi kvalifitseeritav kuritegu toime pandi, mitte kannatanu QQ, vaid hoopis tunnistaja TT. Kaitsja on seisukohal, et kannatanut ja tunnistajat ei saa ega tohi kohus otsuse tegemisel ja isikule karistusõiguslike järelmite omistamisel omavahel segamini ajada. Praegusel juhul on kohus seda teinud. Juhul, kui kannatanuks olekski olnud QQ poeg TT, siis ei saaks ka TT enda poolt antud ütluste pinnalt väita, et Garri Grauberg oleks oma tõelist või oletatavat õigust teostanud ebaseaduslikult, s.t realiseerinud selle vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega. Tunnistades Garri Graubergi süüdi KarS § 257 omavolis, on kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust (täpsemalt KarS §-i 257) KrMS § 362 p 1 mõttes. Seega tuleb Pärnu Maakohtu 4. märtsi 2013. a otsus nr 1-10-17334 Garri Graubergi süüdimõistmises ja karistamises KarS § 257 järgi tühistada ning süüdistatav õigeks mõista.

Maakohus on G.Graubergi tegevusele hinnangu andmisel ja tema ütluste usaldusväärsuse hindamisel kõrvutanud erinevatest tõenditest tulenevaid andmeid, s h kannatanu CC ütlusi ning on põhjendatult leidnud, et puudub alus kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses, kuivõrd need haakuvad teiste uuritud tõenditega. Vastavalt KrMS § 124 lg 1 on asitõend kuriteo objektiks olnud asi, kuriteo toimepanemise vahend, kuriteojäljega asi, kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis või kuriteosündmusega seotud muu asendamatu objekt, mis on kasutatav tõendamiseseme asjaolude selgitamisel. Kohtueelses menetluses esitas kannatanu CC menetlejale diktofoni, milles oli salvestatud tema kõne G.Graubergiga. Nimetatud kõne oli oluline tõendamisvajadusest lähtuvalt, mistõttu menetleja vaatles diktofoni asitõendina ja ühtlasi oli vaatlusprotokolli kantud ka salvestistel olev tekst. Vaatlusprotokooli lõpus on märge, et protokolli juurde kuulub vaadeldud diktofon OLYMPUS ja salvestis CD plaadil. Kohtueelse menetluse lõpus ei taotlenud kaitsjad salvestiste kuulamist, küll aga kohtuliku uurimise käigus, et võrrelda salvestise vastavust vaatlusprotokollis fikseerituga. Kuna kohtusaalis salvestise kuulamine ja sellest arusaamine oli halb salvestise kvaliteedi tõttu, millist asjaolu ei näinud prokurör ette, esitas prokurör taotluse kohtule KrMS § 297 korras täiendava tõendi kogumiseks ehk määrata hääleekspertiis salvestise helikvaliteedi parandamiseks ja transkriptsioonide saamiseks. Vastava taotluse esitamist on prokurör maakohtule ka põhjendanud. Maakohus nõustus esitatus taotlusega ja põhjendustega ning rahuldas selle määrates hääleekspertiisi. Leian, et tegemist ei ole võistlevuse ja võrdsuse põhimõtte rikkumisega, s o kriminaalmenetluse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Hääleekspert on samuti ekspertiisiaktis märkinud, et soovituslikult tuleks salvestisi kuulata helikindlas ruumis ja võimalusel kõrvaklappidega, mistõttu leidis kinnitust asjaolu, et prokurör ei näinud ette salvestise avalikul kuulamisel kohtusaalis tekkivaid probleeme. Kohus ei ole asunud isikute tuvastamisel salvestise järgi eksperdi rolli. Nimelt nähtub eksperdi poolt esitatud kõnede transkriptsioonist, et on jälgitav kes isikutest omavahel kõnelevad, kuna teineteise poole pöördutakse eesnimede pidi ja isikud on tuvastatavad ka kõneluste konteksti arvestades. Kohus on põhjendanud, et elulise usutavuse pinnalt on arusaadav, et omavahel kõnelesid kannatanu CC ja süüdistatav G.Grauberg. Maakohus on otsuse lk 40 p 2.6 analüüsinud miks ei pea G.Graubergi ja BB ütlusi CC väidetava võla “loovutamisest” G.Graubergile usaldusväärseks. Kohus on nn “võla loovutamise” probleemi analüüsinud põhjalikult otsuse lk 40-44. Kohus on analüüsinud nii KarS § 214 (väljapressimine) kui KarS § 257 (omavoli) koosseise. Maakohtu selliste järeldustega saab täielikult nõustuda, et G.Graubergile esitatud süüdistus KarS § 214 lg 2 p 1, 4 alusel on tõendamist leidnud. Apellatsioonile vastaja nõustub kaitsja mõttekäiguga, et kohtu käsitlus väljapressimise koosseisu täitva käitumise (ähvarduse) osas ei ole otsuses G.Graubergi kaassüüdistatava L.Vitsuti suhtes olnud järjekindel ja objektiivne. Apellatsioonile vastaja on vaidlustanud G.Graubergi õigeksmõistmise KarS § 214 järgi YY episoodis ja vaidlustanud ka kaassüüdistatava L.Vitsuti õigeksmõistmise KarS § 214 lg 2 p 4 ja § 257 järgi. Nõustuda ei saa apellandi väitega, et tulenevalt KrMS § 7 lg 3 tulnuks kõrvaldamata kahtlus tõlgendada G.Graubergi kasuks. Kaitsja peab silmas G.Graubergile esitatud süüdistust KarS § 257 järgi QQ episoodis. Kaitsja leiab, et G.Grauberg ei ole ähvardanud QQ ega TT ning

viimasele ei öeldud lauset “ütle isale edasi et gängsterid käisid”. Seega ei ole täidetud KarS § 257 koosseis. Kaitsja käsitlus, et eelpool nimetatud väljaütlemine kannab küll negatiivset alatooni, kuid ei ole ähvardus. Samuti ei tehtud sellist ähvardust ei kannatanule QQ-le ega tunnistaja TT-le, seega puudub KarS § 257 koosseisuline tunnus. Maakohus on põhjendanud, miks loeb usaldusväärseks tunnistaja TT ütlused, et just eelpool kirjeldatud ütlust “ütle et gängsterid käisid” G.Grauberg kasutas. Tehioludest nähtuvalt oli sellise sõnumi saatmine G.Grauberg poolt QQ-le kui E AS juhatuse liikmele tema alaealise 15 aastase poja TT kaudu selge märk, et seda tehti teadlikult esitatavate nõuete tõsiduse näitamiseks ja QQ survestamiseks nõuetele alluma. Ajalises järjestuses käis G.Grauberg enne E AS kontorisse minekut Q kodus, kus viibis üksinda 15 a TT. Alles pärast seda külastas G.Grauberg AS E, kus kohtus QQ-ga. Selleks hetkeks oli QQ teadlik G.Graubergi käigust ja öeldust, mistõttu edasised kontaktid G.Graubergiga andsid talle aluse tunda hirmu võimaliku vägivalla ees enda ja oma pere suhtes. Kannatanu QQ selgitas kohtus, et sellise tegutsemisviisi tõttu oli tal põhjendatud alus arvata, et eitava vastuse saamise korral esitatud nõudele võivad süüdistatavad võtta ette teisi samme, mis seavad ohtu tema enda, pere ja vara. Kohus on õigesti kohaldanud materiaalõigust mõistes G.Graubergi süüdi KarS § 257 järgi. Kohus ei ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust G.Graubergile liitkaristuse mõistmisel KarS § 65 lg 2 alusel. Kaitsja viitab süüdistusele CC episoodides enne 2008 a septembrit. Samas on G.Grauberg vabastatud tingimisi enne tähtaega 8.12.2008, kuid KarS § 76 alusel katseajaga kuni 25.02.2011 a. Süüdistusest nähtuvalt on G.Graubergile esitatud süüdistus ka 2009 a jaanuarikuu alguses eeluurimisega tuvastamata kuupäeval nõude esitamisest CC-le, et ta ostaks talle sülearvuti. Samuti on esitatud süüdistus seonduvalt QQ episoodiga selles, et tema nõudis Lauri Vitsuti korraldusel 18.02.2010.a. kella 15:15 paiku AS E kontoris Pärnu linnas XXX QQ-lt võlanõude tasumist summas 82 455 krooni jne. Seega on mõlemad kuriteod toime pandud katseajal, mistõttu karistuse mõistmine KarS § 65 lg 2 alusel on õige. Maakohus on põhjendanud, et sarnane käitumisviis ehk puhul märgatav nii CC-ga seotud episoodis kui ka QQ episoodis.

süüdimõistmist ja karistamist on eelnevalt otsuses käsitletud, on tehnilist laadi viga, mida ringkonnakohus saab parandada. Kaitsja on vaidlustanud kuriteo toimepanemise koha ehk Ahula karjääri väitega, et sellist karjääri ei ole olemas. Küll aga esitas kaitsja kohtule tõendid, et samas piirkonnas on Neitla karjäär. Süüdistuses on märgitud karjääri nimeks Ahula karjäär, mis tuleneb kannatanu poolt avaldatust. Ka kohtuistungil 12.01.2012 / / on kannatanu CC öelnud ... See asjaolu viitab kannatanu teadmisele, et Ahula juures asuv karjäär kannabki seda nime. Oluline ei ole millist nime karjäär kannab, vaid kannatanu peab silmas just Ahula lähistel olevat karjääri, kuhu teda viidi 2008 a septembrikuus. Asjaolu, et Ahula läheduses on karjäär on kinnitanud ka XX ise / 30.10.2012 protokoll lk 5/ vastates kaitsja küsimustele : Kas on teada Ahula lähedal karjäär, kus on vesi ja kus oleks saanud vee alla suruda? Näiteks Ahulas 5-6 km eemal on üks karjäär, ma tean, kevadel on vesi aga suve lõpuks on vesi läinud. Siim I.U ütlused vastates kaitsja küsimustele Kas on Ahulas karjäär, kus saaks vette ujuma minna? Ei ole karjääri aga kaks karjääri on, kus ei ole vett sügisel. Seega on kinnitust leidnud fakt, et Ahula lähedal on olemas karjäärid, kus on vesi. Kohtuistungi 18.05.2012 protokollist nähtuvalt ei vasta tõele apellandi väide, et juhul kui S.ja XX peksid kannatanu CC 15 korral kätega ribidesse ja neerude piirkonda, siis on CC väitnud CC ema LL ülekuulamisest 18.05.2012 kohtuistungil kinnitab tunnistaja EE, et tema poja külg oli sinine, milla alusel saab järeldada mitte „sinise pleki“ olemasolu, vaid ulatuslikumat verevalumit, mis oli tekitatud CC peksmise tulemusena. Kaitsja poolt esitati pildid Neitla karjäärist, mis olid tehtud 2011 a sügisel. Selle kinnituseks on viide pildil, kus isiku käes on 2011 a septembrikuu ajaleht. Sündmus toimus CC-ga 2008 a septembris, seega 3 aastat varem, mistõttu kohus luges õigustatult nimetatud tõendi ebausaldusväärseks. Kohus leidis, et muude tõenditega, s h kannatanu CC ütlustega, tunnistaja EE ütlustega, ekspertarvamusega, kontoväljavõtetega jne on XX süü leidnud tõendamist. Seonduvalt kaitsja etteheidetega S.I.U süüdistusse puutuvalt. Apellatsioonile vastaja jääb nende seisukohtade juurde mis on esitatud p 2 seonduvalt XX-ga. Vastaja märgib, et ekslik on apellandi seisukoht, et S.I.U konto kasutamine rahaülekannete tegemiseks ei oma mingit tähtsust. Pärast sündmusi 2008 a septembris karjääris, oli S.I.U vägagi teadlik, et CC on kohustatud maksma rahasummasid G.Graubergile ja et tema kontot kasutatakse rahade ülekandmiseks. Seda kinnitavad kohtus uuritud tõendid, s h konto väljavõtted, millest nähtub, et kui raha S.I.U-le kontole laekus, tegi ta ülekandeid erinevatele isiktele, s h G.Graubergi elukaaslase kontole. Seonduvalt kaitsja etteheidetega R.V süüdistusse puutuvalt on maakohus piisava põhjalikkusega analüüsinud R.V rolli väljapressimise koosseisu realiseerimisel, s h ka võlakirja allakirjutamisega seonduvalt. Maakohus on analüüsinud, miks peab usutavaks kannatanu CC ütlusi ja leidis, et see haakub kohtus uuritud teiste tõenditega, s h salvestises fikseerituga / . Vastaja ei nõustu kaitsja etteheidetega süüdistuse ebamäärasuse kohta ja leiab et R.V tegevus on süüdistusaktis lahti kirjutatud.

Kuna apellant mainib nn „võlanõude loovutamist“ G.Graubergile, siis maakohus on seda probleemi analüüsinud põhjalikult otsuse lk 40-44. R.V-le, XX-le ja S.I.U-le oli esitatud süüdistus, et nemad panid toime väljapressimise kaastäideviijatena. Apellant on viidanud mitmetele riigikohtu lahenditele, mis käsitlevad kaastäideviimist. Vastaja viitab samuti riigikohtu lahendile, nr 3-1-1-23-01 ja märgib, et kohtus uuritud tõenditest nähtuvalt viis just R.V kannatanu CC karjääri, kusjuures eelnevalt oli ta kannatanu viinud eksitusse sõidu eesmärgist. Karjääris ootasid aga ees vennad I.U, kes kannatanut peksid ja hiljem just R.V korraldusel vette viisid ja peadpidi vee alla surusid. Seega nähtub tõenditest, et R.V oli oma roll ja vendadel I.U oma roll toimunus, mistõttu nende tegutsemist saab vaadelda kui tegutsemist ühtse eesmärgi nimel, kus igaüks andis neist olulise panuse tagajärje saabumisse ehk tegemist on kaastäideviimisega. Kaitsja etteheide, et hääleekspert on vaid helisalvestise arusaadavust parandanud ja teinud transkriptsioonid ning enamat ei ole eksperdilt nõutud, on alusetu, sest kohus andis kõigile menetlusepooltele õiguse ja võimaluse esitada eksperdile küsimusi. Kaitsjad seda võimalust ei kasutanud ega esitanud küsimusi. Samas jääb vastaja eelpool avaldatud seisukohale, et salvestisest ja transkriptsioonidest on võimalik teksti kontekstist tulenevalt tuvastada isikuid, keda kutsutakse eesnime pidi ja kes on vestluspartnerid. Need nimed, mida ekspert kuulis, on ekspertiisiakti lisades-transkriptsioonides ka märgitud. Alusetu on kahtlus, et ekspert on mõjutatud eelnevast menetleja poolt koostatud stenogrammist. Ekspert tegutseb sõltumatult ja on teadlik kriminaalvastutusest teadvalt vale eksperdiarvamuse andmise eest. Lisaks oli kaitsjatel õigus KrMS § 297 korras esitada taotlus ja kutsuda hääleekspert kohtusse ning esitada talle küsimusi seoses ekspertiisi tegemise asjaolude ja ekspertiisiaktiga, kuid sellist võimalust kaitsjad ei kasutanud. Seega leiab vastaja, et hääleekspertiisi määramisega ei ole kohus rikkunud menetluspoolte võrdsuse ja võistlevuse põhimõtet ning rikutud ei ole oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Seonduvalt kaitsja etteheidetega, et kohus on otsuse tegemisel tuginenud tunnistajate EE, ŠŠ ütlustele seoses msn vestlusega S.I.U ja ŠŠ vahel, mis puudutas nn karjääriteemat leiab prokurör, et maakohus on seda probleemi analüüsinud ja põhjendatult leidnud, et puudub alus ütluste usaldusväärsuses kahelda. Samuti andis tunnistaja EE ütlusi, et kõnelus S.I.U ja ŠŠ vahel msn vaheldusel oli ajal kui CC oli vahistatud. Puudub eluline usutavus, et tunnistaja on andnud sellise olulise fakti osas valeütlusi, sest puudub motiiv miks ta peaks seda tegema. Kohus hindas tunnistaja ütlusi kogumis teiste tõenditega ja põhjendas, miks tunnistaja ütlused saab lugeda usaldusväärseks. Karistuse mõistmisel R.V-le, XX-le ja S.I.U-le on kohus lähtunud KarS § 56 sätestatust, oma kaalutlusõigusest ja on otsuses piisavalt põhjendanud, mida võtab arvesse isikutele karistuse mõistmisel. Tulenevalt esitatud tsiviilhagidest, leiab prokurör, et maakohus on väga põhjalikult analüüsinud kannatanu CC nõudeid süüdistatavate vastu ja on esitanud oma põhjendused, mis on veenvad. Prokurör leiab, et Pärnu Maakohtu 04.03.2013.a otsus R.V, XX ja S.I.U süüdimõistmises ja karistamises on seaduslik ja põhjendatud. Maakohtus läbi viidud kohtulik uurimine on olnud igakülgne, täielik ja objektiivne. Kohus ei ole oluliselt rikkunud

Kaitsjad on teinud ka etteheite, et kohus ei ole esitanud konkreetseid tõendeid, mis sellise tõendite kogumi moodustavad. Kohtukolleegium sellise väitega nõustuda ei saa. Maakohus on ära näidanud nii kirjalikud tõendid kui ka isikulised tõendid ja seda kuriteoepisoodide kaupa ning on alates otsuse lk. 19 ka vahetult uuritud tõendeid kõrvutanud ning on andnud tõendite usaldusväärsusele ka oma hinnangu. Asjaolu, et kohus ei ole lugenud kõikidest teistest tõenditest usaldusväärsemateks ja ainuõigeteks süüdistatavate ütlusi, pole hinnatav põhjenduste puudumisena. Tegemist on kaitsjate mittenõustumisega tõenditele antud hinnanguga ning kohtu järeldustega. Kaitsjad on leidnud, et kannatanu ja süüdistatavate ütlustele on maakohtu poolt antud ebaõige hinnang. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu - kohus hindab kõiki tõendeid kogumis ja alles selle tulemusena teeb järelduse ütluste usaldusväärsuse kohta. Kohus peab arvestama kõigi asjaoludega, mis on olemuselt kriminaalasja õigeks lahendamiseks asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, sh nende usaldusväärsust. Maakohus on ära näidanud millised tõendid ta tunnistab usaldusväärseks ja on andnud hinnangu ka kannatanu CC ütlustele tulenevalt kaitsjate poolt apellatsioonis uuesti väidetust, et tegemist on varem kriminaalkorras karistatud isikuga. Kolleegium leiab, et nimetatud asjaolu ei anna alust isiku poolt antud ütluste hindamiseks ebausaldusväärseteks. Selline hindamine oleks vastuolus nii seaduses ettenähtud kui kohtupraktikas omaksvõetud tõendite hindamise põhimõtetega ning on vastuolus ka kaitsjate endi seisukohaga G.Gaubergi ja R.V, XX ütluste usaldusväärseteks hindamisel. Nimetatud isikud on samuti kriminaalkorras karistatud. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et kohtuotsuse ja apellatsioonide pinnal ei ole tuvastatav kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks ning kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks.

tagajärjel kannatanul kehal sinise verevalumi olemasolu on kinnitanud ka kannatanu ema EE, kelle ütluste usaldusväärsuses pole alust kahelda. Apellandi etteheited XX süüdistusele puudutavalt SS-le rahasummade ülekandmisest pole antud juhul asjakohased. Süüdistuse kohaselt oli tegemist grupis toimepandud kuriteoga ja üheks kaastäideviijaks oli R.V, kelle elukaaslaseks oligi SS. Asjaolu, et raha tuleb just SS arvele kanda esitasid süüdistatavad kannatanule koos ja vahetult pärast vägivalla kasutamist karjääris. Kaitsja poolt viidatud S.I.U-le esitatud süüdistusele oma konto kaudu kannatanu CC raha edastamisest G.Graubergi või tema elukaaslasele, on maakohus oma hinnangu andnud ning on juba leidnud, et enne 2008 aasta septembrit puudutava süüdistuse osaga pole S.I.U-le midagi õigusvastast ette heidetud. 2008 aasta septembris ja sellele järgnenud väljapressimisega seotud süüdistuses etteheidetavad S.I.U teod on maakohus seaduslikult aga hinnanud kuriteoga seonduvateks ning grupis toimepanduks. R.V-le esitatud süüdistust on samuti maakohtu poolt piisavalt analüüsitud ning on inkrimineeritud tegude osas esitatud tõendid, mis olid aluseks maakohtule süüdismõistva otsuse tegemiseks. Kolleegium leiab, et süüdistusest ja otsusest on arusaadav milles seisnes R.V kui väljapressimise kaastäideviija osa 2008 aasta septembrikuus kannatanu karjääri viimisel, tema suhtes vägivalla kasutamisel ja temalt raha nõudmisel. Samuti on tõendamist leidnud, et võlakirja kirjutamise ajaks 2008 aasta novembris, oli juba eelnenud kannatanu CC suhtes vägivalla kasutamine. Ei saa nõustuda apellandi väitega et võlakirja kirjutamine pole seotud süüdistuses KarS § 214 koosseisuga. Nii süüdistuses kui otsuses on etteheidetavaks teoks pärast 2008 aasta füüsilise vägivalla kasutamist kannatanu psüühiline survestamine 200 000 krooni suhtes võlakirja kirjutamisel. Kohtuistungil BB poolt antud ütluste kohaselt alustas ta CC-ga koos puiduäri, kuhu ta investeeris ka oma raha. Samas ütlustest nähtuvalt ei osanud ta täpsustada kui palju kannatanu talle 2008 aastal, mil toimus võlakirja kirjutamine enam võlgu oli või kui palju oli kannatanu juba talle tagasi maksnud kas ise või kellegi teise kaudu/ 3 kd. t.lk. 149-150/. Kannatanu CC tunnistas, et sai BB-lt 140 000 krooni, kinnitas korduvalt, et võlakirja kirjutamise päeval 2008 aastal oli BB-le tasutud võlg, trahvid, viivised ja intressid/ 1 kd. t.lk. 146-152/. Apellandid, on leidnud, et hääleekspertiisi määramisega on menetluspooli ebavõrdselt koheldud, millega on kohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Tegemist on kohtu poolt prokuröri töö ärategemisega. Kolleegium sellise käsitusega ei nõustu. Maakohus on asjakohaselt viidates Riigikohtu poolt sedastatule, leidnud, et asitõendina kriminaalasja juurde lisatud vestlus, mis on kannatanu poolt menetlejale esitatud, on lubatud tõendiks. Tegemist ei ole kohtu poolt kogutud täiendava tõendiga vaid süüdistaja poolt kohtule esitatuga. Asjaolu, et kohtulikul uurimisel ei olnud võimalik tehnilistel põhjustel avalikult kohtusaalis kontrollida vaatlusprotokollis kajastatud stenogrammi vastavust teabetalletisega, mistõttu kohus määras hääleekspertiisi, pole süüdistuse täiendamine nagu on ekslikult leidnud kaitsjad. Siinjuures peab kolleegium vajalikuks ka osutada, et ka täiendavate tõendite kogumise taotlus pole iseenesest käsitatav poolte võrdsuse põhimõtte rikkumisena. Vastava taotluse esitamise ja ka kohtu enda algatusel täiendavate tõendite kogumise näeb ette KrMS § 297.

Samuti on kohtul seaduslik õigus nii vastavalt taotlusele kui ka omal algatusel määrata ekspertiis vastavalt KrMS § 295. Kohtumenetluse pooltele oli antud võimalus esitada eksperdile kohtu vahendusel küsimusi. Asjaolu et kaitsja ei soovi võimalust kasutada, pole etteheidetav kohtule ega võta ka kohtul ära seadusega tagatud õigust täiendavate tõendite kogumiseks. Kolleegium ei nõustu ka etteheitega, et kohus on jätnud osaliselt hindamata kannatanu CC sugulaste ütlused. Tunnistajate ütlused on maakohtu otsuses kajastatud koos teiste tõenditega ja seda tõendamiseseme asjaolude kohta, milles tunnistaja ka saab ütlusi anda. Asjaolu, et tunnistajad ei teadnud kellega CC kohtub või kellele ta raha võlgu on, ei oma tähtsust. CC isa ja R.V vahelisele vestlusele / otsus lk 48/ on kohus oma hinnangu andnud, seega pole kaitsja vastupidine väide kooskõlas kohtuotsusega. Kannatanu CC espisoodiga seonduvalt on G.Grrubergi poolt vanglast helistamise võimaluse osas maakohus oma põhistuse esitanud ning on tuvastanud ka et G.Grauberg oli korduvalt juba helistanud kannatanule ning nõudnud raha maksmist, sealhulgas tema elukaaslase MM kontole ja seda igakuuliselt. Samuti on asitõendi vaatlusprotokollist, lindistustest, üheselt arusaadav, et tegemist on G.Graubergiga ja seda nii eesnime kasutamisega, elukaaslase nime kasutamise ja ka teiste kaassüüdistatavate nimetamisega. Samuti on üheselt arusaadav, et kannatanu CC-lt nõutakse raha maksmist, millega käib kaasas ka vägivallaga ähvardamine. Seega on kannatanu ütlused kooskõlas asitõendi vaatlusprotokollis kajastatuga, ekspertiisiaktiga ning kaitsja kahtlus sellest kas üldse oli tegemist G.Graubergiga on juba maakohtu poolt tõendite analüüsi põhjal kummutatud. Maakohus on piisava põhjalikkusega esitanud oma seisukohad G.Graubergile inkrimineeritud tegudele antava kvalifikatsiooni osas ning kolleegium nendega nõustub. Vastavalt CC, tema isa FF, ema LL ütlustele ning pangakonto väljavõtetele on tuvastatav, et 2008 aastal, vähemalt enne võlakirja kirjutamist, oli BB-le juba võlg tasutud ja selles osas kollegium nõustub maakohtu seisukohaga, mistõttu ei saanud toimuda seaduses ettenähtud võla loovutamist ning G.Graubergil ei olnud alust arvata, CC oleks talle või tema elukaaslasele midagi võlgu. Kokkuvõtvalt selles epsioodis kolleegium nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega. Kohus on andnud hinnangu süüdistuse konkreetsusele, on karistusõiguslikult etteheidetavad teod tõendite analüüsi ja hindamise pinnal tuvastanud iga süüdistatava puhul ning on esitanud oma seisukohad igaühe teo panusest ja vormist ning sidunud iga isiku käitumise seaduses ettenähtud väljapressimise koosseisuliste tunnustega. Kolleegium leiab, et kaitsjate apellatsioonide alusel kannatanu CC-ga seotud episoodis süüdistatavate õigeksmõistmiseks alused puuduvad.

Füüsilise vägivallaga ähvardamise on nii esitatud süüdistuses kui ka apellatsioonis prokurör sisustanud asjaoluga, et tundmatud isikud tulid ja ähvardasid vanemate kaudu CC vägivallaga ja summat nimetamata käskisid järgmisel päeval võlg tasuda. Maakohus on leidnud, et selline tundmatute kolmandate isikute tegevus pole süüdistuses seotud K.Jaanupiga. Kolleegium sellise järeldusega nõustub ning märgib, et isikute grupis väljapressimise toimepanemises pole K.Jaanupile ka süüdistust esitatud. Samuti on nii süüdistuse, otsuse kui ka apelletsiooni pinnal tuvastatav, et ajal, mil kolmandad isikud vägivallaga ähvardades nõudsid võla tasumist, moodustaski CC põhivõlg K.Jaanupile 130 000 krooni, seega ei saa, isegi kui sellist käitumist saaks ette heita K.Jaanupile, kvalifitseerida väljapressimisena, kuna tal oli tegelik õigus nõuda võla tasumist. Süüdistuse kohaselt on ka märgitud, et K.Jaanup käskis CC-l kirjutada võlakirja 350 000 kroonile, millest 130 000 krooni moodustas tegeliku võla. Millal seda tehti pole süüdistuse kohaselt tuvastatud, kuid võlakirja kirjutamisega seonduvalt pole mingit ähvardamist süüdistatavale inkrimineeritud ning võib aru saada, et see pidi toimuma enne 130 000 krooni tasumist. Järgmisel päeval pärast tundmatute isikute poolt võla nõudmist, tasuti 2007 aasta oktoobris CC vanemate poolt K.Jaanupile võlg 130 000 krooni. Kohus on K.Jaanupi poolt raha nõudmise osas märkinud, et süüdistuses pole viidatud K.Jaanupi poolsele vägivalla ähvardusele raha jätkuval nõudmisel. Prokurör on viidanud nii FF-le tehtud telefonikõnele kui ka kannatanu ütlustele, et K.Jaanupiga kohtumisel lubas viimane talle peksa anda. Süüdistuses on tõepoolest märgitud, et tuvastamata isik on helistanud FF kasutuses olevale telefonile ja nõudvas vormis teatanud, et kui K.Jaanupile laenatakse 100 000 peab tagasi maskma 200 000. Kolleegium nõustub maakohtuga, et nõudvas toonis mingi teabe esitamine pole käsitatav vägivallana karistusõiguse mõttes ning isegi kui nõustuda prokuröriga, et tegemist on K.Jaanupiga seotud tundmatu isikuga, ei nähtu süüdistuses väljapressimise koosseis. Samuti nõustub kolleegium maakohtuga selles, et ka kohtumisel verbaalselt lubadus peksa anda, pole K.Jaanupile süüdistuse kohaselt ette heidetud. On vaid märgitud nõudmine, käskiva kõneviisi kasutamine ja agressiivne hääletoon, mis ei ole käistatav väljapressimise koosseisulise vägivallana. Prokurör on apellatsioonis leidnud, et kuna võlg 130 000 krooni oli K.Jaanupile tagasi makstud oktoobris 2007, siis saab täiendavate rahaliste nõuete esitamist vägivalla ähvardusel käsitleda kui väljapressimist. Samas ei ole prokurör apellatsioonis täpsustanud millist ähvardust on silmas peetud kuna süüdistuses ei kajastu pärast 2007 aastat ühtegi vägivallale viitavat etteheidet. Samuti nähtub kirminaalasja materjalidest, et pärast 2007 aastat on süüdistatava ja kannatanu suhelnud tihedalt ning kannatanu CC on palunud ka K.Jaanupilt uuesti laenu ja ka saanud laenu K.Jaanupi elukaaslaselt, kes pidas kontol olevat raha K.Jaanupiga ühiseks varaks. Konto väljavõtete alusel on K.Jaanupi elukaaslane RR teinud CC-le ülekandeid 2008 aasta märtsis ja juulis 2008. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et süüdistatavaga järjepidev suhtlemine ja uuesti laenamine ei kinnita kuigivõrd, et kannatanu tundis süüdistatava ees hirmu ja kartis alates 2007 aasta oktoobrist kuni 2008 augustini oma tervise pärast. Kokkuvõtvalt kolleegium nõustub maakohtu põhistuse ja seisukohatega ning leiab, et ei esitatud süüdituse pinnalt ega ka kogutud tõendite alusel pole kahtlusteta võimalik lugeda tõendatuks K.Jaanupi süü temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises, mistõttu jätab

5.4.G.Graubergile ja L.Vitsutile esitatud süüdistus KarS § 257 järgi seonduvalt kannatanu QQ-ga. Maakohus mõistis L.Vitsuti esitatud süüdistuses õigeks, G.Graubergi mõistis KarS § 257 järgi süüdi. Otsuse vaidlustas õigeksmõistvas osas prokurör ja G.Graubergi süüdimõistmise osas kaitsja. Vaidluste on tuvastatud, et M ja L.Vitsuti poole pöördus ZZ, kes volitas teda pöörduma AS E poole kahjunõudega ning ka selles, et G.Grauberg tegutses töövõtulepingu alusel. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et G.Grauberg, tegutsedes lepingu alusel teostas oletatavat õigust ebaseaduslikus korras kuna kasutas kannatanu suhtes psüühilist vägivalda ehk pani toime KarS § 257 ettenähtud kuriteo ja kolleegium ei pea vajalikuks KrMS § 342 lg 3 p 1 antud õigusega maakohtu jälgitavat põhistust korrata. Kaitsja apellatsiooni osas ei jaga kolleegium seisukohta, et kohus on segamini ajanud kannatanud. Asjaolu, et G.Graubergi poolt oli kannatanu kodus ähvarduse vägivalla kasutamiseks QQ suhtes edastatud mitte vahetult QQ-le vaid tema alaealisele pojale TT-le ei muuda ähvardamise teoobekti. Ka siis kui ähvardus tehakse teatavaks kellegi vahendusel ei muuda see kannatanuks isikut kellele ähvardus vahetult teadvustatakse vaid kannatanuks jääb ikkagi isik, keda see ähvardus süüdlase ettekujutuse kohaselt peaks hirmutama. Ähvarduse tõsiseltvõetavaks ja hirmutavaks kannatanule muutiski asjaolu, et G.Grauberg teadis tema elukohta, ähvarduse andis edasi alaealise ( 15 aastase) lapse kaudu, mis õigustatult tekitas QQ-s ka hirmutunnet mitte ainult enda vaid ka pereliikmete turvalisuse ja tervise suhtes. Kolleegium nõustub maakohtu ja ka prokuröri apellatsioonis väidetuga, et lepingute täitmisega tekkinud vaidluste lahendamiseks leiavad õiguskorrast lugupidavad isikud selleks seadusliku tee ja vajadusel pöörduvad kohtu poole. Süüdistuse ja prokuröri apellatsioonis esitatu kohaselt on L.Vitsutile ette heidetud, et tema pöördus ZZ poolt volitatuna kriminaalkaristust kandva ja vägivaldsete kuritegude toimepanemiste eest karistatud isiku poole ning andis talle ülesandeks mõjutada väidetavat võlgnikku võlga tasuma, kusjuures vastavalt juhistele andis võimaluse seda teha nii viimase töökohal kui juhatuse liikme kodus. Samas aga nii nagu maakohus, leiab ka apellatsioonikohus, et nimetatud asjaolu ei anna alust lugeda täidetuks L.Vitsuti käitumises KarS § 257 ettenähtud koosseisu. Kolleegium ei nõustu prokuröriga sellest, et arvestades G.Graubergi minevikku, teda tööle võttes pidas L.Vitsut juba võimalikuks, et tööülesandeid täites kasutab G.Grauberg väljendeid, mis kannatanule mõjuvad sellise veenva ähvardusena, et kannatanul on alust karta ähvarduse täideviimist. Samuti ei anna kolleegiumi arvates süüdimõistva otsuse tegemiseks alust ka asjaolu, et L.Vitsut ka ise vahetult rääkis QQ-ga, kuna süüdistuses esitatud tugev ja nõudev hääletoon ei ole käsitatav psüühilise vägivallana.

Antud episoodis on kohus tuvastades tõendite kogumi, leidnud, et esmane vaidlus on selles kas Lauri Vitsut tegi telefoni teel vägivallaähvarduse YY-le, et viimane maksaks raha ÄÄ-le või mitte. Süüdistatava L.Vitsuti ütlusi ähvardamise eitamisest ning kannatanu ütlusi sellest, et L.Vitsut ähvardas teda raha tasumata jätmisel vägivallaga, on kohus lugenud vastuoluks, mida pole võimalik kõrvaldada. Samas nagu prokurör apellatsioonis on õigesti märkinud, pole kohus kannatanut kui tõendiallikat hinnanud ebausaldusväärsena ega ka kõrvaldanud tema ütlusi tõendite kogumist. On aga leidnud, et ähvardamise kohta tõendid puuduvad. Kolleegium peab vajalikuks osutada, et kannatanu on kohtuistungil kinnitanud, et L.Vitsut helistas temale ning karjudes ja sõimates ähvardas tema kallal vägivalla kasutamisega, lubades tal põie lõhki lüüa, et ta nutab aga maksab ja mehed tulevad kontorisse. Ta pöördus politseisse ja palus kaitset oma elule ja tervisele. Ta tundis ennast ja oma peret ohustatuna. Teda ähvardati vägivallaga, käidi kontoris. Avaldati psüühilist survet. Kriminaalasjas asitõendina vaadeldud e- maile on maakohus käsitanud tõenditena ning selles osas vaidlus puudub. Vastavalt asitõendi vaatlusprotokollile on kannatanu YY 05.02.2010 aastal Ä-Äle ja DD-le kitrjutanud, et sai eelneval päeval ebaviisaka, ülbe ja ähvardava kõne Lauri Vitsutilt seoses ÄÄ palga maksmata jätmisega. Seega on kannatanu juba siis teatanud, et L.Vitsut ähvardas teda telefoni teel. Kohus, arvestades kirjavahetust tõendina pole sellisele kannatanu kohtuistungil antud ütlusi kinnitava tõendi sisule vajalikku tähelepanu pööranud. Kolleegium leiab, et puudub alus seada kahtluse alla kannatanu YY kohtuistungil antud ütlusi ja need on kooskõlas ülalnimetatud tõendi sisuga. Süüdistatavana ülekuulatud L.Vitsut on kohtuistungi protokolli/ 2kd. t.lk. 125/ kohaselt ka istungil kannatanule esitanud väärikust alandavaid küsimusi, ehk olnud kohtus üleolev ja ebaviisakas, mis süvendab kolleegiumi veendumust sellest, et kannatanu ütlused L.Vitsuti poolt ebaviisaka, ülbe ja ka vähemalt tervise kahjustamise ährvardust sisalduva kõne osas on õiged ja tõendina usaldusväärsed. Samuti on kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitavaks tõendiks ka asjaolu, milles igasugune vaidlus puudub, et kannatanu kontorisse tõepoolest ilmus G.Grauberg, kes samuti nõudis võla tasumist. Käis kontroris korduvalt. Kuigi kannatanu ütlustega on tuvastatav, et kontoris oles G.Grauberg teda ei ähvardanud, sisendas selline käitumine siiski L.Vitsuti poolt vägivalla kasutamise ähvarduse reaalsust ja ka hirmu oma elu ja tervise pärast. Selles epsioodis on tõendiks tunnistaja ÄÄ ütlused, millede õigsust pole kahtluse alla seatud. Tunnistaja ütluste kohaselt töötas eelnevalt koos YY-ga. Süüdistusse puutuvas osas suhtles ta YY-ga, kes pakkus talle tööd Norras. Viimasega rääkis ka summast mida soovib palgana töö eest saada. Kirjalikku töölepingut ei tehtud, kuid täpsustas vajalikud asjaolud, s.h. töötasu üle ka DD-ga, kellega oli samuti varem koos töötanud. Arve esitas ta vastavalt kokkulepele T AS-le. Kuid kuna palka ära ei makstud pöördus L.Vitsuti poole ja nimetas võlgnikuks YY kuna oletas, et ka viimasel on volitused talle töö eest tasuda/ 2 kd. t.lk. 175-176/. Eeltoodu annab aluse järelduseks, et kuigi kriminaalasja materjalidest ja eelkõige ekirjavahetusest on tuvastatav, et ÄÄ tööandjaks oli siiski DD, ning YY-l ei olnud palga maksmise kohustust, võis ÄÄ selgituste kohaselt Lauri Vitsut aru saada, et palga maksmise pädevus oli ka YY-l. Kolleegium leiab, et nimetatud asjaolu on kinnitust leidnud eelkõige ÄÄ ütlustega sellest mida ta Lauri Vitsutile selgitas ja rääkis. Kolleegium, pidamata vajalikuks uuesti avada väljapressimise koosseisu, seda on teinud nii kohus kui apellatsioonis prokurör, leiab, et L.Vitsuti tegevus ei ole kvalifitseeritav prokuröri poolt taotletud väljapressimisena kuna tal oli ÄÄ-lt volitus palgaraha nõudmiseks küll ekslikult kuid siiski YY-lt.

Samas kolleegium leiab, et L.Vitsuti käitumises on tuvastatavad omavoli tunnused. Kuigi antud juhul oli L.Vitsutil küll ÄÄ arvamus, et ka YY saab talle maksta, oli viimane korduvalt ja koheselt L.Vitsutile selgitanud nii telefoni- , e- mailide kui ka läbi G.Graubergi, et temal puudub igasugune puutumus nimetatud kohustusega. Samasisulise kinnituse, mis oli elektrooniliselt teatavaks tehtud ka Lauri Vitsutile saatis ka tegelik võlgnik T AS esindaja DD. Samuti oli arve ÄÄ poolt adresseeritud T AS-le, millega YY-l puutumust ei olnud. Sellele vaatamata nõudis L.Vitsut saamata jäänud palga tasumist YY-lt, oletades selleks õiguse esinemist. Koosseisuks vajaliku oletatava õiguse teostamise ebaseaduslikkuse, seonduvalt vägivallaga, on kohus otsuses avanud. Tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise eest on vastutus ette nähtud KarS § 120, mis omakorda moodustab KarS § 257 objektiivses koosseisus ettenähtud ebaseadusliku korra. Omavoli subjektiivne külg eeldab tahtlust ning kolleegium leiab, et L.Vitsut ise vahetult ähvardades kannatanut vägivallaga, tervise kahjustamisega, nõudes temalt ÄÄ-le tasumata jäänud palga maksmist, pani kuriteo toime otsese tahtlusega. Tegeledes võlgade sissenõudmisega ta teadis, et seejuures teise isiku ähvardamine füüsilise arveteõiendamisega on ebaseaduslik. Kolleegium leiab, et L.Vitsuti õigeksmõistmisel nimetatud episoodis on maakohus tõendeid hinnanud valikuliselt jättes tähelepanuta kannatanu ütlusi kinnitavad tõendid, mis omakorda on kaasa toonud L.Vitsuti suhtes ebaseadusliku kohtuotsuse. Nimetatud minetuse tunnistab ringkonnakohus KrMS § 339 lg 2 alusel oluliseks rikkumiseks, mis annab seadusliku aluse maakohtu otsuse tühistamiseks ja prokuröri apellatsiooni alusel uue otsuse tegemiseks. Prokurör on kannatanu YY-ga seonduvas episoodis taotlenud ka G.Graubergi süüdi mõistmist grupis koos L.Vitsutiga. Selles epsioodis on G.Graubergile süüdistuses etteheidetavateks tegudeks, et ta toetas L.Vitsuti tegevust pärast seda kui viimane oli kannatanut ähvardanud, et saadab mingid mehed kontorisse asja edasi ajama. G.Grauberg käis korduvalt kannatanu kontoris ja nõudis raha maksmist, millega väljendas psüühilist survet, nõudjatepoolset üleolekut ja nõude tõsidust. G.Graubergi osas kolleegium leiab, et ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et nn võlgniku juurde võla tasumist nõudma läks G.Grauberg vastavalt temale antud tööülesannetele. Nõustuda saab prokuröri apellatsioonis viidatuga, et teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, ehk piisab isiku panuse kausaalsusest süüteo toimepanemisse. Samas aga kolleegium leiab, et isiku teo vastavuseks süüteokoosseisule ja nimelt koosseisuliseks subjektiivse tunnuse tuvastamise eelduseks on siiski kaastäideviijate kokkulepe rollijaotusest ehk peab olema tuvastatud ühine ja kooskõlastatud tegutsemine. Antud juhul on eelkõige kannatanu ütlustega tuvastatav, et G.Grauberg mingilgi viisil teda vahetult ei ähvardanud, kuigi kontoris viibimisega ja võla nõudmisega süvendas hirmu L.Vitsuti poolse ähvarduse ees. Kolleegium leiab, et antud juhul puuduvad igasugused tõendid sellest, et oma tööülesannete täitmisel kannatanu YY kontoris võla tasumise nõude esitamisel, oli G.Graubergil teada või alus arvata, et L.Vitsuti poolt oli kannatanut eelnevalt telefoni teel ähvardatud. Kolleegium leiab, et sellistele tõenditele pole apellatsioonis viidanud ka prokurör. Seega kolleegium leiab, et pole võimalik tuvastada süüdistatavate ühist ja kooskõlastatud käitumist kuriteo toimepanemisel ning välistatud on ka G.Graubergi vastutus osavõtu vormis kuna ka osavõtutegu on tahtlik ja hõlmab täideviija poolt toimepandava teo koosseisu.

6.Mõistetud karistused. Apellatsiooniest tulenevalt peab kolleegium vajalikuks märkida, et karistusi on maakohus põhistanud ning on seda teinud ka R.V-le mõistetava karistuse osas. Tegemist ongi nii nagu kaitsja apellatsioonis märgib nn šokivangistusega. Maakohus leides, et R.V karistamisel on võimalik kohaldada KarS § 73 sätteid ja ta karistusest tingimisi vabastada, on jõudnud järeldusele, et vastavalt tema süü suurusele, tema teo panusele ja aktiivsele ning otsustavale rollile võrreldes XX ja S.I.U-ga ning arvestades ka varasema karistatusega, on tema mõjutamine efektiivsem juhul, kui mõistetud vangistus osaliselt täitmisele pöörata. Nimetatud järeldust ei kummuta ka kaitsja viited tema töötamisest välismaal. Maakohtule on selline asjaolu teada olnud ning kolleeegiumi veendumuse kohaselt ei välista välismaal töökoha olemaoslu süüdlase karistamist nn. šokivangistusega. G.Graubergi kaitsja on esitanud oma argumendid G.Graubergile KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmise ebaseaduslikkusest, leides, et nimetatud säte kohaldub vaid siis, kui süüdistatav on karistusest tingimisi vabastatud ja on kuriteo toime pannud katseajal. Kolleegium sellise KarS § 65 lg 2 käsitusega nõustuda ei saa kuna selline tõlgendamine seadusest ega ka viidatud Riigikohtu lahendist ei tulene. KarS § 65 lg 2 kehtestab, et kui süüdimõistetu paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Seega on määravaks asjaoluks uue kuriteo toimepanemine ajal, mil kuulutatud kohtuotusega mõistetud karistus ei olnud veel täielikult ära kantud. Kas on tegemist reaalse vangiste kandmisega või on isik karistuse kandmiselt tingimisi vabastatud ja kestab katseaeg ei oma antud sätte kohaldamisel tähtsust. Antud juhul on liitkaristuse mõistmine KarS § 65 lg 2 alusel seaduslik. G.Grauberg on kuriteod toime pannud pärast kohtuotsuse kuulutamist ja enne karistuse ärakandmist ning liidetava otsuse täitmine pole aegunud. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistused on kooskõlas KarS § 56 põhimõtetega ning individualiseeritud. Arvestatud on iga süüdistatava süü suurusega ja eriprevetsioonist lähtuvalt ka süüdistatava isikuga. Kolleegium ei tuvastanud vigu, mis tooksid kaasa juba mõistetud karistuse osas uue otsuse tegemist.

Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri poolt taotletud KarS § 214 lg 2 p 4 järgse kvalifikatsiooniga ning leiab, et L.Vitsut tuleb süüdi tunnistada selles kuriteoepisoodis KarS § 257 järgi. Apellatsioonkohtus seab karistuse mõistmisel maksimumpiiri prokuröri apellatsioonis esitatud taotlus. Samas tuleb ka ringkonnakohtus karistuse mõistmisel arvestada KarS § 56 ettenähtud süü suurusega, mille kindlaksmääramisel tuleb arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega. KarS § 257 sankstioon näeb ette nii rahalise karistuse kui ka kuni viie aastase vangistuse. Kohtukolleegium leiab, et L.Vitsutit on võimalik ja seaduslik karistada sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilise karistusega, rahalise karistusega. Ni karistuse liigi kui määra osas arvestab ringkonnakohus asjaoludega, et L.Vitsuti süü on tõendamist leidnud ühe kuriteo toimepanemises, ta on varem kriminaalkorras karistamata isikuks, kes omab kindlat töökohta ja sissetulekut ning kes on võimeline rahalist karistust ka tasuma. Kohtukolleegium leiab, et arvestades süü suurust ning ka võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja arvestades õiguskorra kaitsmise huvisid on kergemaliigilise karistuse mõistmine võimalik ja seaduslik. KarS § 44 lg 1 näeb ette rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära, seega on keskmiseks määraks 250 päevamäära. Kolleegium leiab, et L.Vitsutit tuleb karistada rahalise karistusega keskmises määras. Seda eelkõige põhistusel, et vastavalt süüdistusaktis ja apellatsioonis märgitule ei ole prokurör viidanud ühelegi karistust raskendavale asjaolule. Samuti pole tuvastatavad karistust kergendavad asjaolud. Ka Riigikohus on korduvalt sedastanud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr. Rahalise karistuse puhul siis vastavalt KarS § 44 lg 1 ettenähtud keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Keskmiseks päevasissetulekuks oli L.Vitsutil 2009 aastal, ehk KarS § 44 lg 3 ettenähtud ajaperioodil, vastavalt MTA andmetele, 315.00 krooni ehk 20,13 eurot( 3kd. t.lk. 181). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks päevamäära suurust muuta ja seda lähtuvalt süü suurusest. Samuti kolleegium leiab, et kuigi prokurör on taotlenud K.Vitsuti suhtes karistusest tingimisi vabastamist, eeldas taotlus vangistuse mõistmist. Kolleegiumi veendumuse kohaselt ei ole kergemaliigilise karistuse mõistmisel enam KarS § 73 sätted kohaldatavad kuna rahalisest karistusest tingimisi vabastamise alused puuduvad. Karistades süüdlast kergemaliigilise karistusega ei välju ringkonnakohus ka süüdistatava olukorda raskendavalt prokuröri apellatsiooni piiridest.

Kohtulahend

Lahendi andmed

Sama asja menetluskäik

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (2)

Lahendi tekst

RESOLUTSIOON

SÜÜDISTUS:

PÄRNU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOONID:

VASTUVÄITED APELLATSIOONIDELE:

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: