Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(5)

isiku poolt toimunud teise inimese jälgimine tema kohta andmete kogumise eesmärgil. Seega eeltoodud ebaseaduslike tõendite kogumisega antud asjas on rikutud kahtlustatava õigust KrMS § 34 lg 1 p 2 mõttes. 3.3 Kohus ei arvestanud kaitsja poolt esitatud O. G it iseloomustavate tõenditega. Kaitsja palus kohtuistungil nende avaldamist ja arvestamist tõendite hindamisel, kuid kohtuotsusest ei nähtu nimetatud tõendite käsitlemine. Täiendavalt leidis kaitsja, et kohus oleks võinud arvestada vastutust kergendava asjaoluna kohtuistungil isiku suhtumist oma teosse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

3(5)

usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgelt, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohtukolleegiumi hinnangul on kohus arvestanud põhjendatult kannatanu/tunnistaja O. G i ja kannatanu/tunnistaja V. B ütlustega, sest need on omavahel kooskõlas ning kooskõlas teiste kohtueelsel uurimisel kogutud tõenditega. Kohtukolleegiumi hinnangul ei oma O. G it kui kohalikus kogukonnas ühiskondlikult aktiivset isikut iseloomustavad tõendid ning tema vastu algatatud kriminaalasi käesoleva kriminaalasja raames tähtsust. 4.3 Ähvardamise tahtlusesse ja selle tõsiseltvõetavuse kohta märgib kohtukolleegium, et maakohus on kohtuotsuse 6-ndal lehel põhjalikult motiveerinud, miks oli kannatanul alust karta ähvarduse täideviimist ning kohtukolleegium leiab, et süüdimõistetu tegutses ähvardades kannatanut vähemalt kaudse tahtlusega. Alkoholijoove vähendab isiku võimet oma tegevust juhtida ja joobes olles võib isik panna toime ettearvamatuid tegusid ning samuti tegusid, mida ta muidu toime ei paneks. Asjakohased on maakohtu viited sellele, et R.H on ka varem ähvardamise ja kehalise väärkohtlemise eest karistatud. Samuti on teda karistatud ka sama kannatanu ähvardamise eest. Apellatsioonis on asutud seisukohale, et kannatanud provotseerisid süüdistatavat ning kuna kannatanud on süüdistatavaga ka varem kokku puutunud ning teades, et R.H võib olla alkoholijoobes ebaviisakas, siis need ähvardused tegelikku ohtu ei kujutanud. Kohtukolleegium sellise seisukohaga ei nõustu ja osutab, et kuna R.H käitumine on näidanud, et ta võib olla agressiivne ja vägivaldne, siis ei lükka apellatsioonis esitatu ümber seisukohta, et R.H ähvardusi on alust karta, vaid pigem on tema käitumise pinnalt alust väita, et ta probleemide lahendamise viisiks võib valida just vägivalla ning seega on ka põhjendatud hirm tema ähvarduste täideviimiseks. Eeltoodust tulenevalt on kohtukolleegium seisukohal, et R.H käitumises on KarS § 120 ja 121 kuriteokoosseisud täidetud ning maakohus on seaduslikult R.H nimetatud kuritegude toimepanemises süüdi mõistnud. 4.4 Kaitsja leiab, et diktofonisalvestise esitamine tõendina on kogutud vastuolus KrMS § 64 lg 3 nõuetele ning ebaseaduslikul viisil. Kohtukolleegium sellega ei nõustu ning viitab siinjuures Riigikohtu 26. märtsi 2009. a otsusele nr 31-1-5-09, milles märgitakse, et jälitustoiminguga kogutakse ja töödeldakse salaja või varjatult isikuandmeid, mille käigus sekkutakse jälitatava (aga sageli paratamatult ka kolmandate isikute) põhiseaduslikult kaitstavate õiguste sfääri. Enda telefonivestluse kuulamine ja lindistamine ei vasta ühelegi seaduses kirjeldatud jälitustoimingule, sest enda telefonikõnet ei saa isik ise salaja ega varjatult pealt kuulata ega sellel eesmärgil lindistada. Neil põhjustel ei teki eraelulise vestluse salvestise kui tõendi lubatavuse otsustamisel küsimust võimaliku eraviisilise jälitustegevuse kohta KarS § 137 tähenduses. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul on menetluslikult tegemist eraelulise vestluse salvestusega, mida tuleb tõendi seisukohalt käsitada teabesalvestisena KrMS § 63 lg 1 tähenduses ning sellest koostatud protokolli kasutamine tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel ei kujutanud endast kõnealuses kriminaalasjas kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist.

4(5)

Lisaks märgib kohtukolleegium, et R.H poolt V. B ähvardamine ja sealhulgas agressiivne käitumine on tõendatud kõikide muude asjas kogutud tõenditega ning salvestis tugevdas veelgi kohtu veendumust, et R.H ähvardas V. B t viisil, mis tekitas kannatanus reaalset ohtu ähvarduse täideviimiseks. 4.5 Kaitsja heidab maakohtule ette ka seda, et karistuse mõistmisel ei arvestanud kohus kergendava asjaoluga ja nimelt isiku suhtumisega teosse (kui leidis, et ta on süüdi). Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et karistust kergendavad asjaolud KarS § 57 mõttes puuduvad. KarS § 57 sätestab karistust kergendavad asjaolud ning süü ülestunnistamine nimetatud sätte loetelusse ei kuulu. Kergendavaks asjaoluks võib olla süü ülestunnistamisele ilmumine, kuid see peab olema vabatahtlik avaldus, millega isik võtab süüteo omaks. Käesoleval juhul ei saa lugeda kohtuistungil antud ütlust enda süüdi tunnistamises selliseks vabatahtlikuks avalduseks, mida pidada karistust kergendavaks asjaoluks. Tähelepanuta ei saa jätta, et kuni kohtuistungini süüdistatav ennast süüdi ei tunnistanud. Kohtuistungil süüdistatavale antud viimases sõnas ei väljendanud süüdistatav vähemalgi määral kahetsust toimepandus. Eeltoodust tulenevalt puuduvad R.H käitumises karistust kergendavad asjaolud ning maakohus on põhjendatult ja seaduslikult määranud R.H karistuse.

Meelika Aava

Malle Preimer

Pavel Gontšarov

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.