Kohtulahend

elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Kuna A.B vabaneks käesoleval ajal tingimisi ennetähtaegselt koos kohustusega alluda elektroonilisele valvele, siis peavad olema täidetud ka kõik Justiitsministri 22.veebruari 2007.a määrusest nr 15 tulenevad tingimused elektroonilise valveseadmete paigaldamiseks. Eelnimetatud määruse § 51 lg 2 p-st 4 tuleneb, et elektroonilise valve seadmete paigaldamiseks peavad kõik nimetatud kohas elavad täisealised isikud olema nõus elektroonilise valve seadmete paigaldamisega ja andma selle kohta allkirja. Käesoleval ajal vabanemisel asuks A.B elama kas oma ema juurde või rehabilitatsioonikeskusesse. Kriminaalhooldaja arvamusest nähtuvalt ei ole süüdimõistetu ema tema ennetähtaegse vabastamisega nõus, millest võib järeldada, et ta ei ole oma nõusolekut elektroonilise valve seadmete paigaldamiseks andnud. Samuti ei ole sellekohast kirjalikku nõusolekut kohtule esitatud materjalides. Seega puuduvad kohtul andmed, kas A.B tingimisi ennetähtaegne vabastamine elektroonilise valve kohaldamisega nimetatud elamispinnale üldse võimalik oleks. Samuti ei ole kohtule teada võimaliku rehabilitatsioonikeskuse aadressi kuna süüdistatav ka ise seda täpselt ei tea ja seetõttu ei ole võimalik määrata teda kriminaalhooldusele, mis nõuab täpse elukoha fikseerimist. Samuti on kriminaalhooldusametnikul puudunud võimalus seadusest tulenevalt kontrollida A.B võimalikku teist elukohta – rehabilitatsioonikeskust ja anda hinnang sinna elektroonilise valveseadme paigaldamise kohta. Samuti ei ole kohtule teada, kas rehabilitatsioonikeskus on nõus laskma paigutada nende asukohta elektroonilist valvet tagava seadme. Eeltoodud asjaoludel ei ole kohtul võimalik määrata isikut ei kriminaalhooldusele ega elektroonilisele valve alla. Samuti leiab kohus, et süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamise ei ole põhjendatud sisulisest küljest. Kuigi süüdimõistetu puhul on positiivne vangistuses sotsiaalabiprogrammis „Eluviisitreening“ ning majandustöödel osalemine ei kaalu nimetatud asjaolud siiski üles süüdimõistetu suhtes esinevaid negatiivseid asjaolusid. Materjalide põhjal puudub A.B lähedaste toetus ja tema ema ei soovi tema ennetähtaegset vabanemist, elama asumist samale elamispinnale emaga ega ole valmis teda materiaalselt toetama. Kuigi süüdimõistetu väitis ise kohtus vastupidist, samas mingit mõistlikku selgitust toomata, miks ema niimoodi on avaldanud, ei ole kohtul alust kahtluse alla seada kriminaalhooldusametniku poolt kirja pandud ema sõnades. Süüdimõistetut on kriminaalkorras karistatud juba kümnel korral. Kõik karistused on talle määratud vabadusekaotusliku karistusena, mis on mõnel korral jäetud ka tingimisi katseajaga täitmisele pööramata. Sellest hoolimata on aga süüdimõistetu oma õigusvastast käitumist pidevalt jätkanud ja pannud uusi kuritegusid toime ka katseajal. Seega tuleb järeldada, et varasemad karistused ja nende kandmiseks antud kergemad võimalused ei ole süüdimõistetule piisavat mõju avaldanud. Kuigi enda sõnul on ta nüüdseks motiveeritud seadusekuulekalt elama ja vabanedes kriminaalhoolduse nõudeid täitma, siis ei ole kohtul süüdimõistetu varasema elukäigu ja vangistusest kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu tõttu tekkinud siiski piisavat kindlust, et ta seda ka tegelikult teha suudaks. Materjalidest nähtuvalt ja süüdimõistetu poolt toime pandud kuritegusid arvestades võib tema peamisteks õigusvastase käitumise mõjuriteks pidada kuritegeliku mõtteviisiga isikutega suhtlemist, majandusliku kasu teenimise eesmärki ning uimastite tarvitamist. Arvestades seda, et käesoleva ennetähtaegse vabastamise puhul puudub süüdimõistetu kindel töökoht ja lähedaste materiaalne ja moraalne toetus, siis on jätkuvalt olemas oluline risk tema poolt kuritegeliku seltskonnaga suhtlemise jätkamiseks ja uute, eelkõige varavastaste kuritegude

toimepanemiseks. Nimetatud riski suurendab veelgi see, kui süüdimõistetu jätkab vabaduses uimastite tarvitamist. Kuigi vangistuses on ta läbinud sõltuvuskäitumisega seonduva sotsiaalabiprogrammi, on enda sõnul mõistnud uimastite ja kuritegeliku käitumise seoseid ning on motiveeritud ka vabaduses sõltuvusravile minema, siis tuleb vastavat ohtu siiski arvestada, kuna toetavate suhete ja mõtestatud tegevuse puudumisel ning samas varasema tutvusringkonnaga edasi lävimisel on ilmselt oht ka süüdimõistetu tagasilanguseks ja narkootikumide tarvitamisega jätkamiseks. Seega tuleks vangistuses edasiviibimine süüdimõistetule kasuks, kuna tagaks narkootikumidest pikemaajalisema võõrdumise ja annaks talle võimaluse oma vabastamisjärgseid elutingimusi selliselt korraldada, et tagada töötamise läbi mõtestatud tegevusega hõivatus ning seeläbi ka paremad võimalused kuritegeliku seltskonnaga suhtlemisest ja uimastite tarvitamisest hoidumiseks. Samuti oleks süüdimõistetul vangistust edasi kandes võimalik asuda kutset ning riigikeelt omandama, et tagada endale paremad võimalused töökoha leidmiseks. Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et A.B katseajaga tingimisi ennetähtaegne vabastamine elektroonilise valvega ei ole käesoleval ajal seadusest tulenevalt võimalik ja oleks samuti ka liigselt ennatlik. Süüdimõistetu puhul ei ole täidetud vajalikud nõusolekud elektroonilise valve alla vabastamiseks ning samuti ei ole teada tema vabanemisjärgne kindel võimalik elukoht. Süüdimõistetu on ka varasemalt korduvalt reaalset vangistust kandnud, kuid see ei ole teda kuritegelikku käitumist vältima mõjutanud. Seega ei ole tõenäoline, et ka praeguseks kantud vangistus oleks juba oma eesmärgi täitnud. Varasemad katseajad on kulgenud uute kuritegude toimepanemise tõttu ebarahuldavalt. Kohus peab vajalikuks märkida, et ennetähtaegset vabastamist elektroonilise valve kohaldamisega ei tule käsitleda seadusest tuleneva reeglina kõigi süüdimõistetute puhul ja seda saab siiski kohaldada vaid nende isikute suhtes, kes on riigipoolse usalduse ära teeninud ning ei ole seda varasemalt kuritarvitanud. Kohus leiab, et A.B puhul sellise isikuga tegemist ei ole, arvestades temale varasemalt antud võimalusi ja tema õigusvastase käitumise korduvust. Seega leiab kohus, et süüdimõistetu tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine elektroonilise valve kohaldamisega on käesoleval juhul põhjendamatu. Juhindudes KrMS § 426, 432 kohus määras: Jätta vabastamata süüdimõistetu A.B (IK XXX) temale Viru Maakohtu 10.mai 2012.a otsusega mõistetud ja Tartu Ringkonnakohtu 28.septembri 2012.a otsusega muudetud vangistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve kohaldamisega. Käesoleva kohtumääruse peale on kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve, õigus esitada Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale kirjalik määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.