Kohtulahend

esimesena, lõi huule pihta, tahtis lüüa kubemesse, seejärel võttis tal kõrist ning hakkas kägistama. A. S oli süüdistatavast füüsiliselt tugevam ning P.B-l ei jäänud teist võimalust, kui noaga kannatanut lüüa, et lõpetada rünnet. Kaitsja märgib, et kuigi kannatanu eitab P.B löömist, on viimasel tuvastatud vaidlusalusel õhtul tekitatud kehavigastused, nimelt limaskesta defekt alahuulel, nahamarrastused vasakul pool kaelal ja paremal randmel, nahamarrastus parema reie siseküljel, verevalum vasakul õlavarrel. Kannatanu ütlused ei ole kaitsja hinnangul ka usaldusväärsed, kuna ta oli vähemalt keskmises alkoholijoobes, ütluste andmisel kasutas ta pidevalt sõnu: „vist“, „võib olla“ jne, mis näitab seda, et ta ei mäleta tol õhtul toimunut. Kaitsja peab ebaõigeks maakohtu seisukohta, et P.B ei teostanud hädakaitset, kuna tal ei tuvastatud „tüüpilisi enesekaitsele viitavaid kehavigastusi“. Tüüpiliste enesekaitsele viitavate kehavigastuste puudumine ei tähenda veel seda, et P.B ei olnud hädakaitseseisundis. Ründed on erinevad, seega võivad tekkida erinevad kehavigastused. Ka leiab kaitsja, et see, mida peeti ekspertiisiaktis silmas „tüüpiliste enesekaitsele viitavate kehavigastuste all“, jääb ebaselgeks. Samuti ei selgu otsusest, kuidas vaatlusprotokolli kirjeldusest saab teha järelduse, et tegemist ei olnud hädakaitseseisundiga. Kohtu järeldus, et kannatanu ei saanud P.B kägistada, ei põhine asjas kogutud tõenditel. Väide, et süüdistatava kaelal ei olnud tuvastatud pigistamise jälgi, on paljasõnaline. Esiteks, küsimusele, kas ja mis jäljed pidid süüdistataval esinema, juhul kui kanntanu hoidis tema kõrist kinni, sai vastata vaid ekspert. Teiseks, P.B kaelal oli tuvastatud marrastus. Kolmandaks, oli P.B-l sündmuse õhtul seljas paksem spordipluus kõrge kraega, seetõttu on võimalik, et kägistamise jälgi ei saadud tuvastada. Kaitsja leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust sellega, et otsus on rajatud asjaoludele, mille kohta ei antud süüdistatavale võimalust oma seisukohta avaldada. Nimelt on otsuses märgitud, et süüdistatav jättis kannatanu pärast pussitamist abitusse seisundisse, kuid kannatanu abitusse seisundisse jätmist pole süüdistusaktis P.B-le süüks pandud. Ka leiab kaitsja, et kohus on tõendeid vaid loetlenud, kuid jätnud neile omapoolse hinnangu andmata. Apellant leiab, et rikutud on süütuse presumptsiooni põhimõtet, kuna prokurör avaldas telesaatele „Reporter“ antud intervjuus oma arvamust isiku süüdiolekus enne süüdistatava suhtes kohtuotsuse jõustumist. Veel leiab kaitsja, et P.B-le mõistetud karistust tuleb vähendada, sest see ei vasta P.B süüle; vangistust samas määras mõistetakse tahtlikult toimepandud tapmiste eest, käesolevas asjas on süüdistus aga esitatud tapmise katses. 2.2 Süüdistatav väidab apellatsioonis, et ta ei tahtnud kannatanut tappa. Neil tekkis kannatanuga tüli ja kaklus, mille käigus ka tema sai vigastusi. Tüli tekkis seetõttu, et ta heitis kannatanule ette, et viimane tarvitab vägivalda M. M suhtes. Kaklust alustas kannatanu, kes teda algul lõi, siis hakkas kägistama. Kuna kannatanu on tast tugevam ja tal hakkas silme eest mustaks minema, ei jäänud tal muud üle kui kannatanut enda kaitseks noaga lüüa. Ta andis kannatanule telefoni, et see saaks helistada kiirabisse, ja lahkus alles siis, kui kannatanu talle ütles, et ta läheks ära Ka leiab süüdistatav, et mõistetud karistus on väga raske.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

kvalifitseerida ümber KarS § 118 p 1 järgi. 4.1 Kohtukolleegium nendib, et kui isik on põhjustanud teisele isikule eluohtliku(d) tervisekahjutuse(d), on selle hindamine, kas tegu tuleb kvalifitseerida lõpule viidud tahtliku eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisena KarS § 118 p 1 järgi või tapmiskatsena KarS § 113 - § 25 lg 1 järgi, keeruline. Tähendab ju KarS § 118 punktis 1 nimetatud oht elule seda, et tekitatud tervisekahjustus on selline, mis võib kaasa tuua kannatanu surma. Seejuures tuleb arvestada, et KarS § 118 p 1 eeldab tahtlust. Kuna KarS § 118 punktis 1 ei ole tahtluse liiki täpsustatud, piisab KarS § 16 lg-st 1 tulenevalt kaudsest tahtlusest, s.o piisab, kui tervisekahjustuse tekitaja peab võimalikuks, et tema teo tulemusel saab kannatanu eluohtliku tervisekahjustuse. Samas ei ole välistatud ka KarS § 118 p-le 1 vastava teo toimepanemine kavatsetusega, mis tähendab, et isik sooviski tekitada eluohtlikku tervisekahjustust. Süüteokatset on samuti KarS § 16 lg-st 1 ja § 25 lg-st 1 tulenevalt võimalik toime panna nii kavatsetuse, otsese tahtluse kui kaudse tahtlusega ning tapmiskatse osas ei ole ette nähtud erandit. 4.2 Eelnev ei tähenda siiski, et piiri KarS § 113 - § 25 lg 1 ja § 118 p 1 vahele ei oleks võimalik tõmmata. Ka ei tähenda eelöeldu, et kui eluohtliku tervisekahjustuse saanud isik on jäänud elama, tuleb tegu alati kvalifitseerida KarS § 118 p 1 järgi. Riigikohus on KarS § 118 p 1 ja KarS § 113 § 25 lg 1 piiritlemise küsimust käsitledes leidnud, et küsimus, millise sätte järgi konkreetsel juhul süütegu kvalifitseerida, sõltub toimepanija käitumise objektiivsele ja subjektiivsele küljele antavast hinnangust kogumis ning hinnata tuleb, kas tegu oli suunatud teise isiku tapmisele või mitte (Riigikohtu 16. aprilli 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-128-06). Seejuures leidis Riigikohus: „Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv noaga löömine rindkeresse).“ Maakohtu otsuse kohaselt leidis tõendamist, et A. S-il oli hulgaliselt torke- ja lõikehaavu, s.h üks torkehaav südame ja teine kopsu vigastusega. Ainuüksi rindkere esipinna ja roietealumiku piirkonnas, samuti abaluu ja abaluualuses piirkonnas, s.t rinnus, kõhus, selja ülaosas oli vähemalt 16 lõike-torke vigastust (A. S-il seljas olnud särgi vaatluse protokoll – kd I; tl 22). Kuivõrd üks torkehaav oli südame ja üks kopsu vigastusega, oli eluohtlikkegi vigastusi mitu. Ekspertiisiakti kohaselt paiknesid torke-lõikehaavad erinevates kehapiirkondades (vasakul kulmul, vasakul pool kaelal, kehatüve eespinnal ning vasakul pool selja ülaosal külgmiselt). Tähelepanu väärib, et ka lisaks torkehaavadele, millega P.B vigastas A. Si südant ja kopsu, paiknesid ka muud vigastused elutähtsates piirkondades (peas, kaelas, selja ülaosas). 4.3 Mis puutub subjektiivsesse külge, siis A. S-i vigastuste hulk ja paiknemine, samuti P.B poolt M. M-le öeldu ja J. P-le saadetud SMS näitavad, et P.B lõi A. Si noaga seni, kuni viimane P.B arvates suri või vähemalt oli suremas. Nimelt andis M. M maakohtus ristküsitluse raames ütlusi, et kui ta ärkas müra peale ja jooksis esikusse, ütles P.B talle, et tappis A. S-i. Seega ütles P.B koheselt pärast A. S-i pussitamist, et tappis ta. P.B-lt kell 1:51 on ta adressaadile „J“ saatnud sõnumi, milles teatab: „XX XXXXXX XXXXX XXX!“ (asitõendi vaatlusprotokoll – kd I, tl 35-56, sõnumi teks t tl 38 tõlge tl 49) Eelnevast tulenevalt oli P.B-l ka tapmistahtlus. Maakohus on leidnud, et lüües ehitusnoaga kannatanut kaela, kehatüve eespinnal ning vasakul pool selja ülaosal külgmiselt kujutas P.B ette mistahes vigastusi ja mistah es tagajärge, ka surma saabumist, pannes seega teo toime kaudse tahtlusega. Ringkonnakohus nendib, et lähtudes nii maakohtu nimetatud asjaolust, et P.B lõi A. Si noaga korduvalt elutähtsatesse piirkondadesse, kui ka P.B poolt vahetult pär ast teo toimepanemist öeldust, on selge, et P.B sai aru, et A. Sile tekitatud vigastused on sellised, mis võivad kaasa tuua kannatanu surma ning ta pidas võimalikuks, et kannatanu surm saabuski. Kuivõrd ringkonnakohus ei või

4 (7)

süüdistatava või kaitsja apellatsiooni alusel süüdistatava olukorda raskendada, ei ole kohtukolleegiumil alust hakata analüüsima, kas tahtlus võis esineda mõnes raskemas vormis, s.t otsese tahtlusena või kavatsetusena.

5 (7)

kohtukolleegiumi hinnangul ümber ka kaitseväite, et A. S oli P.B-st tugevam ja viimane ei olekski talle saanud vastu teisiti kui end noaga kaitstes. Erinevalt kannatanust on P.B-lendal tuvastatud vaid kerged vigastused (isiku ekspertiisiakt – kd 1, tl 10-12). Tegemist on just selliste vigastustega, mis võisid tekkida kähmluse käigus (limaskesta defekt alahuulel, üksikud nahamarrastused ja verevalumid). Seega ei kinnita ka nende vigastuste olemasolu P.B versiooni toimunust. 6.1 Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonides esitatud väitega, et mõistetud karistus ei vasta P.B süüle ja tema isikule. Mingeid põhjuseid, miks kohus peaks P.B karistust kergendama (mõistma KarS § 113 sanktsiooniraame arvestades kergema karistuse või lähtuma KarS § 60 sätestatud karistusraamidest), apellatsioonides välja toodud ei ole. Kohaseks argumendiks ei ole see, et lõpule viidud tapmise eest on mõistetud ka kergemaid karistusi. Asjaolu, et tegu jääb katse staadiumi, ei tähenda, et mõistetud karistus peaks tingimata jääma sanktsiooni alammäära lähedale. Süüteokatse eest karistuse mõistmisel lähtub kohus reeglina konkreetses eriosanormis ette nähtud sanktsiooniraamidest sarnaselt lõpule viidud süüteole ning süü suuruse hindamisel ei saa lähtuda ainuüksi sellest, kas koosseisupärane tagajärg saabus või – katse puhul – jäi saabumata, vaid olulist rolli mängivad isiku tegu iseloomustavad asjaolud. tekitas kannatanule eluohtlikud tervisekahjustused, peab 6.2 Arvestades, et P.B ringkonnakohus vajalikuks karistuse teole vastavuse hindamisel viidata raske tervisekahjustuse tekitamise eest ette nähtud karistusraamidele. KarS § 118 näeb ette 4- kuni 12-aastase vangistuse. Seega vastab P.B-le mõistetud karistus täpselt KarS § 118 sanktsiooni keskmisele määrale; KarS § 113 keskmisest määrast, mis on 10,5 aastat vangistust, on mõistetud karistus kergem ning selline karistus on kohtukolleegiumi hinnangul igati põhjendatud ning ka see, et esines kergendav asjaolu – puhtsüdamlik kahetsus, ei anna alust kergema karistuse mõistmiseks. Nimelt leiab ringkonnakohus, et P.B süü on pigem suur – ta ei tekitanud kannatanule ühte ainsat tervisekahjustust, mis osutus eluohtlikuks, vaid tekitas talle hulgaliselt vigastusi elutähtsatesse piirkondadesse, kusjuures tekitatud vigastustest kaks osutusid eluohtlikeks. Lisaks, nagu eelnevalt välja toodud, arvas P.B , et ta tappiski kannatanu, s.o enda arvates tegi ta kõik selleks, et kannatanu surm saabuks. Ka preventiivsed kaalutlused ei anna alust mõista kergemat karistust – P.B-d on korduvalt kriminaalkorras karistatud, sh vägivallateo eest. 6.3 Ringkonnakohus leiab ka, et maakohus ei ole väljunud süüdistuse piirest, kui ta tõi karistust põhistades välja selle, et P.B jättis kannatanu abitusse seisu ndisse. P.B-d süüdistatakse selles, et ta püüdis A. S-i tappa, tekitades talle elu ohustavad vigastused. Isiku käitumine vahetult pärast koosseisupärase teo toimepanemist näitab tema suhtumist oma teosse ja aitab tuvastada subjektiivset külge, mis omakorda mõjutab kohtu hinnangut isiku süü suurusele. Maakohus on sisuliselt leidnud, et P.B ei proovinud kuidagi kannatanu surma saabumist vältida, vaid lahkus. Tegemist on maakohtu antud hinnanguga süüdistuses kirjeldatud käitumisele – ka süüdist sündmuskohalt.

6 (7)

Sten Lind

Ivi Kesküla

Malle Preimer

7 (7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.