Kohtulahend

alaealise mõjutusvahendit käitumiskontrollile allutamisena, mis hiljem asendati erikooli paigutamisega. Reaalset vangistust kannab ta teist korda. Varasemalt on temale mõistetud karistust ka katseaja ja kriminaalhooldusele allutamisega jäetud osaliselt täitmisele pööramata ning karistust on asendatud üldkasuliku tööga. Sellest hoolimata on ta oma kuritegelikku tegevust jätkanud ja ei ole kinni pidanud ka kriminaalhoolduse nõuetest. Seega ei ole varasemad kuriteod, nende eest mõistetud karistused ja kohaldatud mõjutusvahend süüdimõistetule piisavat mõju avaldanud ning ta on hoolimata temale antud võimalustest ennast positiivselt ja seadusekuulekalt tõestada oma kuritegelikku käitumist pidevalt jätkanud. Ka käesoleva vangistuse ajal on süüdimõistetul kolm kehtivat distsiplinaarkaristust, millest tuleb järeldada, et ta ei ole senini oma käitumisest vajalikke järeldusi teinud ega suutnud täita ka kinnipidamiskohas kehtestatud reegleid. Kohtule esitatud materjalide põhjal võib järeldada, et peamiselt on süüdimõistetu pannud kuritegusid toime majandusliku kasu saamise eesmärgil, mida on ilmselt mõjutanud ka tema poolt sõltuvusainete tarvitamine. Käesoleva ennetähtaegse vabastamise puhul ei ole süüdimõistetule kindlat töökohta garanteeritud, tal puudub haridus ja eriala. Seega on tema töölesaamisvõimalused vägagi piiratud ja tema enda arvamus, et leiab vabanedes kiirelt tööd on ebarealistlik. G.E suhtes on täitmisel ka võrdlemisi suures summas rahalisi nõudeid. Seega tuleb süüdimõistetu vabastamisjärgset majanduslikku olukorda lugeda oluliseks uue kuriteo riskiteguriks. Nimetatud riskitegurit suurendab veelgi see, kui süüdimõistetu jätkab ka vabanedes sõltuvusainete tarvitamist, mis nõuab ilmselgelt ka tavapärasest suuremaid väljaminekuid. Materjalidest nähtuvalt on süüdimõistetu tarvitanud uimasteid juba väga pikka aega ning tal on diagnoositud neist ka sõltuvus. Varasema vangistuse ajal on ta osalenud muuhulgas sõltuvusprobleeme käsitlevas sotsiaalabiprogrammis, kuid sellest hoolimata uimastite tarvitamist jätkanud. Ise ta erilist probleemi uimastite tarvitamises ei näe ning ei ole ka tunnistanud nende seotust kuritegudega, samas kui tema selgitustest, et varastas selleks, et raha saada ja kui raha oli, siis ostis uimasteid, nähtub pigem nimetatud tegevuste seotus. Seega leiab kohus, et arvestades eeltoodut ja asjaolu, et uimastitest vabanemine nõuab isikult ilmselt väga suurt tahtejõudu, enesedistsipliini oskust ja oma probleemide avameelset tunnistamist, ei ole piisavalt usutav, et süüdimõistetu vabanedes narkootikumidest suudab loobuda. Samuti võib süüdimõistetu poolt oma elustiili muutmist ja uimastitest loobumist mõneti raskendada see, kui ta jätkab varasema kriminaalse ja samuti uimasteid tarbiva tutvusringkonnaga suhtlemist, eriti arvestades seda, et ka käesoleva vangistuse ajal ei ole ta vastavast suhtlusest loobunud. Seega on jätkuvalt olemas oluline risk süüdimõistetu poolt vabaduses uute kuritegude toimepanemiseks. Arvestades süüdimõistetu varasemate kriminaalhoolduste ebaõnnestumist ja vangistusest kehtivate distsiplinaarrikkumiste olemasolu, on kohtul alust kahelda selles, kas süüdimõistetu suudaks nõuetekohaselt täita ennetähtaegse vabastamisega kaasneva üsnagi pika katseaja ja sellega kaasneva kriminaalhoolduse nõudeid ning kohustusi. Samuti ei ole süüdimõistetu kriminaalhooldusele allutamine ka võimalik, kuna tal puudub kindel elukoht, mis on kriminaalhooldusele allutamise üks põhieeldusi. Kui kohtul puudub võimalus ennetähtaegse vabastamise määrusesse märkida aadress, kuhu isik vabanemisel elama asuks, siis ei ole teada millise kriminaalhooldusosakonna järelevalve alla ta kuulub ega oleks ka kriminaalhooldajale kättesaadav, Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et G.E katseajaga tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole käesoleval ajal võimalik ega põhjendatud ning oleks ka liigselt ennatlik. Kohtul ei ole tekkinud piisavat veendumust, et isik ei jätka vabanedes kuritegude toimepanemist ning suudab kriminaalhoolduse nõudeid ja kohustusi täita. Seejuures peab kohus vajalikuks ka märkida, et ennetähtaegset vabastamine ei ole seadusest tulenev reegel vaid võimalus, mida saab kohaldada nende isikute puhul, kes ei ole korduvalt käitunud ebausaldusväärselt, kes on täitnud karistuse kohaldamise tingimusi ja kellel on vabanedes olemas seadustest tulenevad kohustuslikud ja piisavad garantiid

taasühiskonnastumiseks. Arvestades seda, et G.E on jätkanud kuritegude toimepanemist vaatamata temale varasemalt antud korduvatele võimalustele ennast vabaduses seadusekuulekalt näidata ning on rikkunud ka vangla sisekorda, siis on ilmselge, et tema puhul sellise isikuga tegemist ei ole, keda oleks võimalik ennetähtaegselt vabastada. Juhindudes KrMS § 426, 432 kohus määras: Jätta vabastamata süüdimõistetu G.E (IK XXX) temale Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja 26.aprilli 2012.a otsusega mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega. Käesoleva kohtumääruse peale on kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve, õigus esitada Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale kirjalik määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.