Tartu Ringkonnakohus
Määruse tegemise aeg ja koht
17. juuli 2012 Tartu (kirjalik menetlus)
Kriminaalasja number
1-12-3447
Kohtukoosseis
Paavo Randma, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 26. aprilli 2012 kohtuotsus S.G süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 7,8,9 järgi; A.K. süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 7,8,9; § 120 ja § 121 järgi; E.B süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 7,8,9 järgi; Mihail Gorjunovi süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 7,8,9 järgi; Albert E.B süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 7,8,9 järgi; H.A süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de7,8,9 järgi; Z.H süüdistus KarS § 199 lg 2 p-de 5,7,8,9 järgi; Rasma Roose süüdistuses KarS § 202 lg 2 p 2 järgi; Aljona Asmuse süüdistus KarS § 202 lg 2 p 2 järgi kokkuleppemenetluses
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
süüdimõistetu A.K. (K.) määruskaebus
Juhindudes KrMS §-dest 189 lg 3 ja 390 jätta Tartu Maakohtu 26. aprilli 2012 otsus muutmata ning süüdimõistetu A.K. määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib KrMS § 384 lg 2 alusel advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik Tartu Maakohtu 26.04.2012 otsusega tunnistati A.K. süüdi KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9; § 121; § 120 järgi. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti A.K. le liitkaristuseks 2 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg 3 päeva karistusaja hulka ning mõisteti lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat 5 kuud 27 päeva vangistust. KarS § 74 lg-te 1, 3 alusel jäeti vangistus tingimisi kohaldamata ja mõistetud vangistust ei pööratud osaliselt täitmisele. Mõistetud karistusest kuulus osaliselt kohesele ärakandmisele
6 kuud vangistust. Ülejäänud vangistuse osa – 1 aasta 11 kuud 27 päeva ei pööratud tingimisi täitmisele, kui A.K. ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab talle katseajaks kooskõlas KarS §-ga 75 pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. KrMS § 175 lg 1 p-de 4, 9; § 179 lg 1 p 2 ja § 180 lg 1 ja § 188 mõisteti A.K. lt või temal rahaliste vahendite puudumisel tema emalt A.K. välja menetluskuluna sundraha 200 eurot ja kaitsjatasu 200 eurot. Ülejäänud menetluskulu jäeti riigi kanda. KrMS § 180 lg 3, § 423 ja § 424 alusel määrati, et A.K. l ja A.K. l on õigus tasumisele kuuluv menetluskulu tasuda 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Määruskaebuses esitatud taotluste sisu Maakohtu otsusele on esitanud määruskaebuse süüdimõistetu A.K. , kes palub vähendada talle maakohtu poolt mõistetud menetluskulude summat, s.o sundraha ja kaitsjatasu. A.K. toob määruskaebuses välja, et on alaealine isik ja seetõttu pole tal võimalust tööd leida. A.K. väidab, et ka tema vanematel ei ole võimalik kogu mõistetud summat maksta, sest nad on töötud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse ja määruskaebusega, leiab, et maakohtu otsus on A.K. lt ja alla A.K. väljamõistetud menetluskulude osas seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse rahuldamiseks selles toodud motiividel puudub alus. Tulenevalt KrMS § 180 lg-st 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskuluks on KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt muuhulgas määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt on menetluskuluks ka süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 3 annab kohtule võimaluse menetluskulusid määrates arvestada süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kõne all oleva lõike teise lause kohaselt jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda, kui nende hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu. Seega peab kohus süüdimõistva otsuse tegemise korral kaaluma, kas jätta kõik menetluskulud süüdimõistetu kanda või kohustada süüdimõistetut KrMS § 180 lg-s 3 sätestatut arvestades hüvitama menetluskulud üksnes osaliselt, jättes ülejäänud osa menetluskuludest riigi kanda. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses ei ole toodud veenvaid põhjendusi, millisel viisil riivab maakohtu poolt väljamõistetud menetluskulude summa A.K. resotsialiseerumisväljavaateid. Samuti pole määruskaebusega ringkonnakohtule esitatud A.K. ning tema seadusliku esindaja A.K. varalist seisundit tõendavaid dokumente. Ringkonnakohus märgib, et taotledes menetluskulude riigi kanda jätmist KrMS § 180 lg 3 järgi, peab süüdimõistetu esitama tõendid oma majandusliku seisukorra kohta tervikuna, millest nähtuvalt oleks kohustuste täitmine võimatu või vähemalt ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu. Samuti rõhutab ringkonnakohus, et kuigi sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla asjakohane ja õiguslikku tähendust omav asjaolu näitamaks, et süüdimõistetult väljamõistetud menetluskulude tasumise riigi kandma jätmine on põhjendatud, ei saa pelgalt sissetuleku puudumist iseenesest käsitada automaatselt otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Sellest tulenevalt on oluline, et süüdimõistetu tõendaks oma varalist seisundit, mis ei võimalda tal väljamõistetud menetluskulusid kanda. Seda pole määruskaebuses tehtud. Seega ei võimalda ainult asjaolud, et A.K. on alaealine isik ning A.K. ei oma töökohta, vabastada neid täielikult menetluskulude tasumisest. -2 -
Ringkonnakohus rõhutab, et maakohus on A.K. lt menetluskulude väljamõistmisel juba jätnud suure osa menetluskuludest riigi kanda, arvestades seega KrMS § 180 lg-s 3 toodud asjaoludega – süüdimõistetu varalise seisundiga ja resotsialiseerumisväljavaadetega. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 22.12.2011 määruse nr 169 kohaselt on alates 01.01.2012 töötasu alammäär kuus täistööaja korral 290 eurot. A.K. mõisteti süüdi II astme kuritegude toimepanemises, mille eest ette nähtud sundraha suurus on seega 435 eurot. Maakohtu otsuse kohaselt mõisteti A.K. lt välja vaid 200 eurot sundraha. Samuti jättis maakohus suure osa kaitsjatasust riigi kanda. Seega arvestas maakohus A.K. ja tema ema A.K. varalise seisundiga KrMS 180 lg 3 tähenduses. Lisaks on ringkonnakohtu hinnangul oluline, et maakohus on KrMS § 180 lg 3, § 423 ja § 424 alusel jätnud A.K. le ja A.K. le õiguse tasuda tasumisele kuuluvad menetluskulud ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Järelikult on maakohus ka siinkohal arvestanud A.K. ja A.K. varalise seisundiga, et muuta väljamõistetud menetluskulude tasumine süüdimõistetule ja tema seaduslikule esindajale võimalikuks ning vähem koormavaks. Ringkonnakohus märgib, et isik, kes paneb toime kuriteo, peab arvestama, et tema poolt toimepandud kuriteo menetlemisega ning õigusemõistmisega kaasnevad paratamatult kulud. Sellisteks kuludeks on näiteks antud kriminaalasjas A.K. lt väljamõistetud tasu määratud kaitsjale ja sundraha. Ka Riigikohtu praktikas on korduvalt sedastatud, et sundraha näol on tegemist menetluskuluga, mis ei ole käsitatav materiaalses mõttes karistusena (RKKKo nr 31-1-63-05, p 8 jj). Ringkonnakohus on seisukohal, et tegemist ei ole ebaausa olukorraga, kus isik, kes on menetluskulude tekkimise põhjuseks, peab mingi osa nendest kuludest hüvitama. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on menetluskulude väljamõistmisel arvestanud KrMS § 180 lg-s 3 sätestatud asjaolusid ning maakohtu poolt A.K. lt ning A.K. väljamõistetud menetluskulude summa kokku 200 eurot sundraha ja 200 eurot kaitsjatasu on põhjendatud ja mõistlik. Ringkonnakohus on seisukohal, et määruskaebuses pole esitatud asjaolusid, mis tingiksid vajaduse jätta nimetatud suuruses väljamõistetud menetluskulud riigi kanda. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
Paavo Randma
Maarika Kuusk
-3 -
Tiit Lõhmus
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.