lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/1-12-764/19

Kohtulahend

KriminaalasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium · 28.09.2012

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
Kohtuasja number
1-12-764/19
Asja liik
Kriminaalasi
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
28.09.2012
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1809
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
1-12-764/10Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja03.04.20121-12-764/41Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja30.09.2013

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (2)

lahend.ee
2-11-39358/44Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium17.11.20142-11-39358/24Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja30.04.2014

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus 28.09.2012. a, Tallinn Kirjalik menetlus

Kohtuasja number

1-12-764

Kohtukoosseis

Eesistuja Sten Lind, liikmed Meelika Aava ja Urmas Reinola

Kriminaalasi

P.E süüdistuses KarS § 120 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 03.04.2012.a. otsus

Apellant

kaitsja

Prokurör

Eve Soostar P.E

Süüdistatav

Kaitsja

eluk xxxxxxxxxxxxx, ik xxx, Eesti Vabariigi kodanik, keskeriharidus, ei tööta (töövõimetuspensionär), varem kriminaalkorras karistatud 17.05.2011.a Harju Maakohtu otsusega KarS § 121, 120 järgi vangistusega 9 kuud, KrMS § 238 lg 2 alusel ärakandmisele 6 kuud vangistust, KarS § 74 sätete kohaldamisega koheselt ärakandmisele 3 kuud vangistust, 3 kuud vangistust ei pööratud täitmisele katseajaga 1 aasta ja 6 kuud, 19.01.2012 Harju Maakohtu määrusega pikendati katseaega 6 kuu võrra Natalia Lausmaa

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu 03.04.2012. a otsus muutmata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

1 (5)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Harju Maakohtu 03.04.2012. a otsusega tunnistati P.E süüdi KarS § 120 järgi ja teda karistati 6-kuulise vangistusega. Mõistetud karistust suurendas kohus KarS § 65 lg 2 alusel Harju Maakohtu 17.05.2011.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – 3 kuu vangistuse – võrra ning mõistis liitkaristuseks 9 kuud vangistust. P.E mõisteti süüdi selles, et ta 07.10.2011.a kella 10.30 paiku Tallinnas, aadressil xxxxxxxxxxxx asuvas korteris seoses selle kaasomandi kasutuskorraga tekkinud verbaalse konflikti käigus tema ja V B ning O G vahel ähvardas O. G, kasutades väljendeid, mis on üheselt käsitletavad tapmisähvardustena (mh: „loomulikku, Jumala poolt määratud surma sa ei sure... tapan närukaela ära, tapan nii, et sina /.../ piinleksid kaua ning kõngeksid....“), samuti tegi käega mitu liigutust alt üles, jäljendades noahoopi. Kohus leidis, et tegemist oli veenvate ähvardustega ning kannatanul oli alust karta ähvarduste täideviimist, kuna teda ähvardas alkoholijoobes isik, kes oli varasemalt karistatud nii KarS § 120 järgi V. B ähvardamises kui ka KarS § 121 järgi oma tütre J. Ž kehalises väärkohtlemises. Need asjaolud olid kannatanule teada, kuna ta oli selles kriminaalasjas tunnistaja.
2.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja P.E õigeksmõistmist. Kaitsja arvates leidis kohus ebaõigesti, et O. G poolt prokuratuurile esitatud diktofonisalvestis on käsitatav muu teabesalvestisena KrMS § 63 lg 1 tähenduses ja arvestas seda P.E süüd kinnitava tõendina. Kohus viitas seejuures kohtuasjas nr 3-1-1-5-09 tehtud riigikohtu otsusele, milles on kannatanu enda poolt omaenda kõne salvestamist teise isikuga läbi telefoni sellise tõendina käsitletud. Kaitsja leiab, et O. G esitatud salvestist ei saa käsitleda muu teabesalvestisena, kuivõrd see on oma iseloomult absoluutselt teistsugune kui riigikohtu 26.03.2009.a. otsuses käsitletud salvestis – erinevalt Riigikohtu otsuses kirjeldatud olukorrast ei salvestanud O. G enda peetavat telefonivestlust, vaid on kõnelust salvestanud salaja, ilma pealtkuulatavate isikute teadmata. Selline tõend on kogutud vastuolus KrMS § 64 lg 3 nõuetega ning selline tegevus moodustab süüdistatava PS § 26 alusel kaitstava põhiõiguse tõsise riive ning samal ajal ka PS § 42 rikkumise, mis on kriminaalõiguslikult karistatav KarS § 137 järgi ja moodustab selle süüteokoosseisu. Lisaks leiab kaitsja, et salvestisest ei ole aru saada, millal see on teostatud, sellel puuduvad absoluutselt igasugused individualiseerivad tunnused, millest võiks teha järeldusi salvestise tegemise aja, koha või salvestisel kajastatud isikute suhtes. Kohus rikkus selle kohtulikul arutamisel tõendi uurimisel KrMS § 15 lg 1 sätteid, kuivõrd protokolli teksti lk. 5 oleva märkuse kohaselt avaldas kohus üksnes CD salvestise, aga mitte selle vaatlusprotokolli. Apellatsiooni kohaselt on maakohus jätnud tähelepanuta, et kannatanu ja tunnistaja ütlused on sündmuse kirjeldamisel väga olulises osas üksteisega vastuolus. Tunnistaja B väitel tuli P.E alguses korteri üldkasutatavasse kööki, kus toimus jutuajamine korteri kasutuskorra suhtes , kasutas seal ebatsensuurseid ja ähvardavaid väljendeid , läks oma tuppa tagasi ja pärast sealt väljudes, momendil, kui kannatanu ja tunnistaja lahkusid korterist, väljendas uuesti ähvardusi ja tegi kätega ähvardavaid liigutusi. Kannatanu seevastu väidab, et süüdistatav kasutas ähvardavaid väljendeid ja tegi liigutusi köögis esmasel vestlusel ja pärast seda, kui Z. Ž oli sundinud teda minema tagasi oma tuppa, ta enam midagi ei ütelnud. Kaitsja on seisukohal, et kohus on alusetult pidanud süüdistatava öeldut veenvateks ähvardusteks. Kuna kannatanu on süüdistatavaga varem kokku puutunud, teadis ta, et P.E on joobes olles ebaviisakas, kuid need ähvardused endast tegelikku ohtu ei kujuta.

2 (5)

Kaitsja lisab, et eelmise kohtuasja esemeks olnud tütre suhtes toimepandud vägivallateod olid tingitud P.E kui lapsevanema soovist tütre ebakohast käitumist korrigeerida. Mingeid tõsiseid tagajärgi teol ei olnud .Mis puutub V.Bga seotud episoodi, siis see oli jällegi seotud vaidlusega korteri kasutuskorra üle, mille suhtes V.B on esitanud äärmiselt ebakohaseid nõudmisi ning Z. Ž sekkumine lõpetas süüdistatava väljendused V.B aadressil üpris hõlpsasti. Kaitsja leiab ka, et käesolevas asjas nähtub kannatanu enda käitumisest, et P.E ähvardusi ta tõsiselt ei võtnud ega kartnud teda. Z. Ž otsustava käitumise tulemusena lahkus süüdistatav oma tuppa ja sealt enam välja ei tulnud. Kannatanu ja tunnistaja arutasid koos Z. Ž köögis mõne aja vältel veel korteri kasutuskorda ja alles pärast seda arutelu lahkusid korterist ja läksid politseisse avaldust tegema. Kui kannatanul oleks olnud alust karta ähvarduste täideviimist, oleks ta korterist viivitamatult pärast nende kuulmist lahkunud ning vältinud ka edaspidi korterisse sisenemist.

3.Prokurör esitas apellatsioonile kirjaliku vastuse, milles palub jätta apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Prokuratuur ei nõustu apellatsioonis nimetatuga selle kohta, et kohtus uuritud salvestise näol on tegemist kõlbmatu tõendiga. Kõnealusest teabesalvestisest nähtub, et kannatanu Oleg G salvestas 07.10.2011 kella 10.30 paiku Tallinnas, xxxxxxxxxxxx korteris eraelulist vestlust, milles osalesid kõik korteris viibinud isikud, sealhulgas tema ise. Samas nähtuvad salvestiselt ka P.E ähvardused kannatanu aadressil. Vaatamata sellele, et tegemist pole analoogsel viisil saadud teabesalvestisega nagu seda on käsitletud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-5-09, on siiski tegemist eraelulise vestluse salvestusega, mida tuleb tõendi seisukohalt käsitada teabesalvestisena KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Enda osalusel toimunud vestluse lindistamine ei vasta ühelegi seaduses kirjeldatud jälitustoimingule, sest enda osalusel vestlust ei saa isik ise salaja ega varjatult pealt kuulata ega sellel eesmärgil lindistada. Kuigi eelnimetatud salvestisel puuduvad andmed selle kohta, millal ja kus ning kelle poolt on vestlus salvestatud, on võimalik kõnealuseid andmeid usaldusväärselt tuvastada kannatanu O. Gi ja tunnistaja V. B poolt kohtus antud ütlustega, mis riimuvad oma sisult salvestiselt saadava teabega. Apellatsioonis on märgitud, et kohus rikkus selle tõendi kohtulikul arutamisel kontrollimisel KrMS § 15 lg 1 sätteid, kuivõrd protokolli teksti lk 5 oleva märkuse kohaselt avaldas kohus üksnes CD salvestise, aga mitte selle vaatlusprotokolli. Eespool viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-5-09 on muuhulgas märgitud: „Et tagada tõenditele antava hinnangu adekvaatsus, tuleb teabesalvestise vahetul uurimisel KrMS § 15 tähenduses teha salvestis kohtule tajutavaks võimalikult vahetul viisil.“ Seetõttu oli igati põhjendatud salvestisest tehtud kirjaliku protokolli avaldamisele selle vahetu kuulamise eelistamine. Prokuröri leiab, et on tõendamiseseme asjaolusid puudutavas osas omavahel kooskõlas. Harju Maakohus on põhjendatult jõudnud seisukohale, et kannatanul oli alust karta ähvarduste täideviimist. Teades, et P.E on vägivaldne inimene, oli kannatanul alust pidada tema suunas tehtud ähvardusi tõepoolest reaalseks. Siinkohal tuleb ähvarduste reaalsuse hindamisel arvestada ka tõendamist leidnud fakti, et oma ähvardustele veenvuse lisamiseks žestikuleeris P.E noahoope meenutaval viisil. Prokurör leiab, et apellatsioonis nimetatu selle kohta, et eelmises kohtuasjas tütre suhtes toimepandud vägivallateod olid tingitud P.E kui lapsevanema soovist tütre ebakohast käitumist korrigeerida ja mingeid tõsiseid tagajärgi teol ei olnud, on käesoleva vastuse koostaja seisukohalt kohatu ning ei oma mingit tähendust käesolevas kriminaalasjas P.E ähvarduste reaalsuse hindamisel.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4.1 Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et O. Gi poolt menetlejale esitatud salvestis on lubamatu tõend. Erinevalt kaitsjast ei näe kohtukolleegium käesolevas asjas tõendina uuritud

3 (5)

salvestise ja Riigikohtu otsuses käsitletud salvestise vahel olemuslikku erinevust. See, et Riigikohtu otsuses käsitletud juhul toimus kannatanu poolt salvestatud ning kannatanu ja süüdistatava vahel toimunud suhtlus telefoni vahendusel, käesoleval juhul aga vahetult, ei kujuta endast olemuslikku erinevust. Riigikohtu otsuse kohaselt tingis salvestise tõendina lubatavuse see, et isik oli salvestanud just talle suunatud sõnumeid (otsuse punkt 10). Otsusest tuleneb, et enda vestlust ei saa isik ise salaja ega varjatult pealt kuulata ega sellel eesmärgil lindistada, mistõttu eraelulise vestluse salvestise kui tõendi lubatavuse otsustamisel ei teki küsimust võimaliku eraviisilise jälitustegevuse kohta KarS § 137 tähenduses. Ringkonnakohtu hinnangul on samasuguse olukorraga tegemist ka käesolevas asjas – O. G salvestas suhtlust, milles ta ise osales, ta ei kuulanud P.E ja mõne kolmanda isiku vestlust salaja pealt, vaid kõik P.E poolt öeldu oli suunatud kas O. Gile või öeldud teadmisega, et O. G viibib sealsamas. 4.2 Mis puutub väitesse, et salvestiselt ei ole aru saada, millal see on teostatud, siis seda asjaolu on võimalik tõendada teiste tõenditega, s.h kannatanu, tunnistajate ja süüdistatava ütlustega. Maakohtu istungil antud ütlustest nähtub, et see salvestis kajastab just seda sündmust, mis on käesoleva kriminaalmenetluse esemeks. 4.3 Apellatsiooni kohaselt on maakohus rikkunud KrMS § 15 lg-t 1, avaldades vaid CD-l oleva salvestise, aga mitte asitõendi vaatlusprotokolli. Maakohtu istungi protokollist (tl 73) tulenevalt on kohus tõepoolest tõendina vastu võtnud nii asitõendi vaatlusprotokolli kui asitõendi enda, kuid uurinud vahetult vaid asitõendit. KrMS § 15 lg 1 näeb ette, et maakohtu lahend võib tugineda ainult tõenditele , mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Et maakohus on aga otsuses tuginenud samuti vaid salvestisele, mitte aga asitõendi vaatlusprotokollile, ei ole kohus KrMS § 15 lg-t 1 rikkunud – kohus ongi tuginenud üksnes vahetult uuritud tõendile. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on asitõend iseseisev tõendiliik. Seega selle vahetu uurimine kohtuistungil ei ole keelatud ning sellele tõendile tuginemist ei välista asjaolu, et kohtus ei uuritud asitõendi vaatlusprotokolli.

5.Erinevalt kaitsjast ei näe kohtukolleegium vastuolu kannatanu ja tunnistaja V. B ütluste vahel. V. B ütluste kohaselt tuli P.E, kes vahepeal oli läinud oma tuppa, siis, kui O. G ja V. B hakkasid lahkuma, toast välja ning tõstis taas löögivalmis käe O. Gi suunas (tl 76), O. G seda maininud ei ole, kuid ta ei ole oma ütlustes üldse kirjeldanud P.E käitumist, siis kui ta koos V. Bga korterist lahkuma hakkas. Seega ei ole O. G väitnud ka seda, et P.E pärast uuesti toast väljumist teda enam ei ähvardanud.
6.Ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega selle kohta, et tegemist oli veenvate ähvardustega ja kannatanul oli alust karta nende täideviimist. Maakohus tõi selliste asjaoludena välja selle, et P.E oli alkoholijoobes, teda oli varem karistatud KarS § 120, aga ka KarS § 121 järgi, mida teadis ka kannatanu. On üldteada, et alkoholijoove vähendab isiku võimet oma tegevust juhtida ja joobes olles võib isik panna toime tegusid, mida ta muidu toime ei paneks. Ka on asjakohane maakohtu viide sellele, et P E on varem ähvardamise ja kehalise väärkohtlemise eest karistatud Kaitsja märgib apellatsioonis, et KarS § 121 järgi mõisteti P.E süüdi oma tütre kehalises väärkohtl emises, vägivalla tarvitamine oli aga tingitud tema kui lapsevanema soovist „korrigeerida“ tütre käitumist Kohtukolleegiumi hinnangul lükka see kuidagi ümber seisukohta, et P.E ähvardusi on alust karta, vaid näitab, et P.E võib tõesti probleemide lahendamise viisiks valida vägivalla.
7.Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata ja Harju Maakohtu otsuse muutmata.

4 (5)

Sten Lind

Meelika Aava

Urmas Reinola

5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.