Kohtulahend

Kaitsjad

Tõnu Meidra (D.M-i kaitsja) Raivo Bergson (J.R-i kaitsja) Andres Simson (Tarmo Kaldami ja OÜ Luutar kaitsja)

RESOLUTSIOON

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

kohus liitkaristuse Pärnu Maakohtu Paide Kohtumaja 11.05.2010.a. otsusega mõistetud karistusega (rahaline karistus 3350 krooni ehk 214.10 eurot) üksikkaristustest raskema suurendamise teel , mõistes liitkaristuseks 900 euro suuruse rahalise karistuse. Tarmo Kaldami ja OÜ Luutar mõistis maakohus vastavalt KarS § 202 lg 2 p 1 ja KarS § 202 lg 3 järgi esitatud süüdistustes õigeks. tekitades oma tegevusega materiaalset kahju

üldsummas 295652.38 krooni. Samuti mõistis maakohus D.M-i süüdi selles, et ta, varem varguse toime pannud isikuna ühiselt ja kooskõlastatult koos V.R-iga kasutas 26.02.2010.a. taksoteenuseid marsruudil Maardu linn Oravasaba 7 – Tallinn Narva mnt. - Mustamäe Magistrali keskus - Paide linn, tekitasid taksojuht T Ts tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse, et kasutatava taksoteenuse eest D.M ja V.R on võimelised tasuma ja tasuvad lubades taksoarve tasuda sihtpunkti jõudmisel. Jõudnud Paide linna, lahkusid nad taksost ja kinnitasid, et tulevad tagasi, teades tegelikkuses, et taksoteenuse eest nad tasuda ei kavatse ega oma ka rahalisi vahendeid kasutatava taksoteenuse eest tasumiseks, saades sellisel viisil varalise kasu tasuta taksoteenuse kasutamise näol ja tekitades FIE-le T T tasumata taksoarve näol varalise kahju 1122,50 krooni. V.R mõistis maakohus KarS § 122 järgi õigeks seoses prokuröri loobumisega süüdistusest. Kohus mõistis aga V.R süüdi KarS § 199 lg 2 p. 5,7,8,9 järgi ja karistas teda vangistusega 2 aastat. Samuti mõistis kohus V.R süüdi KarS § 209 lg 2 p. 1,3 järgi ja karistas teda vangistusega 1 aasta 3 kuud. Veel mõistis maakohus V.R süüdi KarS § 121 järgi (ümberkvalifitseeritud KarS §-lt 263 p. 1) ja karistas teda vangistusega 8 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus V.R-ile liitkaristuseks 3 aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel moodustas kohus liitkaristuse Harju Maakohtu 08.03.2010.a. otsusega mõistetud karistusega (vangistus 1 aasta 5 kuud 27 päeva asendatud üldkasuliku tööga 1074 tundi), üksikkaristustest raskema suurendamise teel. Liitkaristuseks mõistis kohus 4 aastat vangistust. J.R-i mõistis maakohus süüdi selles, et ta korraldas Grenardi Group Estonia OÜ juveelikauplusest varastatud kullast kaelaketi müüki D.M-i poolt OÜ-le Luutar, olles teadlik, et nimetatud kett oli D.M-i ja V.R poolt varastatud. Tarmo Kaldami

3 (10)

Prokurör leiab, et maakohus on T. Kaldamit ja OÜ-d Luutar õigeks mõistes teinud ühest ja samast tõendist otsuses järeldusi, mis on omavahel vastuolus. Harju Maakohus on T. Kaldami õigeksmõistmise põhjendusena leidnud, et kuna T. Kaldami ja J.R-i vahelisi telefonikõnesid 18.02.2010.a. pealt kuulatud ei ole, siis ei ole kohtule teada kõnede sisu T. Kaldami ja J.R-i vahel ega J.R-i poolt keti kohta räägitu. Samas luges kohus tuvastatuks, et nendes telefonikõnedes T. Kaldam lubas D.M-i poolt toodava keti pandimajja vastu võtta. Fakti, et T. Kaldam korraldas kuldketi OÜ Luutar pandimajja müümise/vastuvõtmise, on kohus tõendatuks lugenud. Kohus ei ole lugenud tõendatuks seda, et T. Kaldam oli teadlik sellest, et kett on saadud kuritegelikul teel. Prokurör märgib, et KarS § 202 kuriteokoosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega ehk peab võimalikuks vara süüteolist päritolu. Riigikohtu praktikas on korduvalt rõhutatud kuriteo subjektiivse külje kindlakstegemise võimalust teo objektiivse külje elementide kaudu. Prokurör leiab, et subjektiivne koosseis on täidetud, tuginedes kahele aspektile: D.M ei soovinud, et müües tema nimi kirja saaks ja T. Kaldam korraldas, et kuldkett võetaks vastu isikuandmeid kontrollimata, vormistades lepingu Tarmo Kaldami kui müüja nimele. Samuti on tuvastatud, et J.R teadis ja sai aru, et kett on varastatud ning mida teadis J.R, seda teadis ka T. Kaldam, sest J.R oli üksnes vahendaja. Kohus on sügavalt ekslikult tõlgendanud prokuröri poolsete vastuolude väljatoomist ja seeläbi Tarmo Kaldami kuriteojärgset käitumist süüdistusest loobumisena T. Kaldami tegutsemises juriidilise isiku huvides.

Kohus annab alusetult vargust kinnitava sisu sellele, et D.M käis varem juveelipoes, milles vargus toime pandi. Kohtu seisukoht, et turvakaamera videosalvestisel näha olevatest varguse toime pannud isikutest üks on seljas oleva jope alusel tuvastatav D.M-ina, on liiga oletuslik. Kohus jättis arvestamata D.M-i väited, et tema telefon oli V.R käes. See, et telefon oli mingi mobiilimasti levialas, ei näita tingimata, et telefoni omanik ise selle masti levialas viibib. Kaitsja leiab, et A. Si ütlused on kohus jätnud kõrvale vaid formaalselt, sest kohus on otsuses avaldanud veendumust, et eeluurimisel antud ütlused on õiged. Kelmuse episoodi osas leiab kaitsja, et D.M ei tellinud taksoteenust ja seega ei pannud ka tasumata jättes toime kelmust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5 (10)

kontrollimiseks. Uute asjaolude kohta võib suunavaid küsimusi esitada üksnes kohtu loal. Käesoleval juhul esitas kaitsja teisesküsitluses küsimuse: „Kust võtsite väikse haamri D.M-i kodust.“ Esmasküsitluses oli V.R vastanud prokuröri küsimusele, kust ta väikse haamri sai: „Ei tea“ (kd 6; tl 129 pöördel), samas hiljem on ta vastanud prokuröri küsimusele, kas ta on D.M-i kodust midagi varastanud: „Kuldsõrmuse, mille viisin pandimajja. Väikse haamri võtsin ka sealt“ (kd 6; tl130 pöördel). Seega andis V.R esmasküsitluses väikse haamri saamise kohta erinevaid ütlusi ning ühel korral väitis ka seda, et võttis haamri D.M-i kodust. Seega lähtus kaitsja suunav küsimus V.R poolt esmasküsitluses antud ütlusest ja oli seega lubatav. Kohtukolleegium leiab ühtlasi, et isegi kui tegemist oleks olnud lubamatu suunava küsimusega, ei oleks tohtinud kohus seda otsuse tegemisel arvestamata jätta – vastavalt KrMS § 288 lg-le 5 oli kohus ristküsitluse toimumise ajal kehtinud redaktsiooni kohaselt kohustatud sekkuma ristküsitlusse, et jätta kõrvale küsimus, mis on lubamatu, asjakohatu või riivab tunnistaja väärikust (kohustus reageerida lubamatule küsimusele koheselt on säilinud ka praegu kehtivas redaktsioonis, kuid kehtiva seaduse kohaselt võib kohus sekkuda vaid kohtumenetluse poole taotlusel). Seega pidanuks kohus pidanud reageerima tema hinnangul lubamatule küsimusele kohe, mida aga kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei juhtunud. Ka ei ole küsimusele esitanud vastuväidet kohtumenetluse pooled. Ringkonnakohtu arvates on KrMS § 288 lg-s 5 sätestatud kohese sekkumise kohustus oluline, kuna iga esitatav küsimus ja sellele antud vastus võib mõjutada ristküsitluse edasist kulgu ja järgnevate vastuste sisu, mistõttu ühe küsimuse ja sellele antud vastuse hilisem väljanoppimine ei ole võimalik. Nimelt võiks see, kui üks küsimus terviklikust ahelast välja jäetakse, tuua ühest küljest kaasa selle, et oluline informatsioon, mis selle küsimusega saadi, kajastub ka järgnevates vastustes. Teisest küljest halvendatakse sellega tagantjärele küsitleja positsiooni – kui küsimusele oleks kohe reageeritud, oleks küsitlejal olnud võimalus oma küsimus teisiti sõnastada, hilisem vastusega mittearvestamine tuleb aga üllatusena isikule, kes eeldab, et sai oma küsimusele antud vastuses kätte endale olulise informatsiooni. Eelnevast tulenevalt kohtukolleegium leiab, et kui ristküsitluse raames küsimusele ei reageerita ja lubatakse sellele vastata, ei ole lubatud selle hilisem arvestamata jätmine, tingimusel, et ristküsitluse kui terviku läbiviimisel ei ole rikutud kriminaalmenetluse nõudeid sellises ulatuses, et antud ütluste puhul oleks tegemist lubamatu tõendiga. 9.2 D.M-i kaitsja heidab maakohtule ette sedagi, et viimane jättis arvestamata V.R selged ja ühesed ütlused, et ta pani varguse toime koos S-nimelise isikuga. Maakohtu otsusest nähtub aga, et kohus on sisuliselt lugenud V.R ütlused ebausaldusväärseks osas, millega ta eitab D.M-i osalust varguses. Selgelt ütleb kohus selle välja osas, milles V.R andis ütlusi sündmuskohalt leitud suure haamri päritolu kohta – maakohus viitab sellele, et V.R on andnud ses osas erinevaid ütlusi. Ka on maakohus märkinud, et ei pea usutavaks V.R ütlusi selle kohta, et D.M-i mobiiltelefon oli varguse toimepanemise ööl tema käes. Ülejäänud V.R ütluste osas, mis haakuvad mingil moel D.M-i varguses (mitte-)osalemisega, nähtub maakohtu otsusest, et kohus on pidanud V.R ütlustest usutavamaks tõendeid, mis viitavad D.M-i osalemisele. Lisada tuleb, et kaassüüdistatavate igasuguste D.M-i kasuks rääkivate ütluste usaldusväärsust vähendab asitõendina vaadeldud (kd II; tl 188-190) D.M-i kiri kohtueelses menetluses D.M-i süüstavaid ütlusi andnud A. Si kambrikaaslasele U. Gile, milles ta avaldab soovi, et U. G mõjutaks A. Si antud ütlustest loobuma. D.M nendib selles kirjas muuhulgas, et sellised ütlused, nagu A. S oli andnud, võivad tõesti lõppeda sellega, et keegi „lüüakse kasti“. Kui lisada siia asjaolu, et V.R andis erinevaid ütlusi sündmuskohalt leitud haamrite päritolu kohta, ongi alust arvata, et V.R ütlused kaastäideviija isiku kohta ei ole usaldusväärsed. 9.3 Tunnistajana üle kuulatud D.M-i elukaaslase K. Je puhul ei ole kohus leidnud, nagu oleks tunnistaja andnud valeütlusi ja seetõttu ütlusi kõrvale jätnud, vaid on leidnud, et need ütlused ei anna D.M-ile tegelikult kindlat alibit varguse toimumise ajaks, s.o nimetatud tõend ei sattunud otseselt vastuollu tõenditega, mis kinnitasid D.M-i varguses osalemist, ega saanud seega ka neid tõendeid ümber lükata.

6 (10)

9.4 Kaitsja apellatsiooni kohaselt ei saa teha sellest, et D.M on varem koos V.R-iga samas juveelipoes käinud, järeldust, et tema ka varguse toimepanemises osales. Samuti leiab kaitsja, et D.M-i tuvastamine ühe turvakaamera salvestusel näha oleva isikuna üksnes põhjendusel, et salvestusel näha oleva isiku jope on sarnane jopele, mis oli D.M seljas siis, kui ta koos V.R-iga varem samas juveelipoes käis, on liiga oletuslik. On selge, et ei varasem sama poe külastamine ega ka asjaolu, et ühel varguse toimepanijal oli D.M-i omale sarnane jope, ei ole eraldi võetuna selline informatsioon, mille alusel võiks D.M-i kõnealuses episoodis süüdi mõista. Arvestada tuleb aga sellega, et kohus hindab KrMS § 60 lg 1 kohaselt kõiki tõendeid kogumis, s.o neid kahte asitõendi vaatlusprotokolle, millest nähtub eelnevalt kirjeldatud info, tuleb hinnata kontekstis nii omavahel kui teiste tõenditega. D.M-i ja V.R ühine juveelipoe külastus omandab hoopis teise tähenduse, kui arvestada, et V.R süü varguse toimepanemises on tõendatud ning teine varguses osalenud isik kandis sarnast jopet sellele, mis oli D.M varasema poekülastuse ajal seljas. Mis puutub D.M-i väitesse, et tal oli juveelikaupluse külastamisel seljas pruun kasukas, varguse toimepanijal aga must jope, siis asitõendi vaatlusprotokollide juurde kuuluvad pilditabelid (kd I; tl 56-65) seda ei kinnita, et D.M oleks 26.01.2010. a, kui ta käis koos V.R-iga Grenardi juveelipoes, olnud seljas kasukas. Lisaks esineb käesolevas asjas mitmeid kaudseid tõendeid, mis viitavad D.M-ile kui ühele varguse toime pannud isikule, mistõttu on ka turvakaamera salvestisest pärinev info, et D.M koos V.R-iga tundis eelnevalt selle poe vastu huvi ja, et ühel varguse toime pannud isikul seljas olnud jope oli sarnane D.M varem seljas olnule, teiste tõendite kontekstis arvestatavad D.M-i süüd kinnitavana. Viidatud kaudseteks tõenditeks on DNA ekspertiisi aktis olev eksperdiarvamus, mille kohaselt leidus mõlemal sündmuskohalt leitud haamril D.M-i DNA-d ( ) ja jälitustoimingu protokoll, millest nähtuvalt oli D.M-i valduses kauplusest varastatud kuldkett, mille ta viis OÜ Luutar pandimajja. 9.5 Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga selles, et jättes kõrvale A. Si ütlused põhjusel, et tema kohtueelses ja kohtumenetluses antud ütlused on vastuolulised, ei oleks kohus tohtinud võtta seisukohta, kumbi ütlusi kohus sisult tõeseks peab. Samas ei pea ringkonnakohus maakohtu seisukohavõttu oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks, kuna maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks süüdimõistva otsuse põhistamisel tuginenud A. Si ütlustele ning maakohus on muudele tõenditele tuginedes jälgitavalt põhjendanud seda, miks ta leiab, et D.M on pannud toime teo, milles teda süüdistatakse. 9.6 Mis puutub D.M-i apellatsioonis esitatud väidetesse, siis osalt kattuvad need kaitsja väidetega ja nendega seonduvat on käsitletud otsuse eelnevates punktides, osalt on D.M-i etteheited suunatud kohtueelses menetluses tehtud toimingute ja prokuröri, mitte aga niivõrd maakohtu ja maakohtu otsuse vastu. Kohus aga ei juhi ega saa mingil moel mõjutada kohtueelses menetluses toimunud tõendite kogumist, kohus teeb otsuse, tuginedes talle esitatud tõenditele. Märkida tuleb sedagi, et D.M on kritiseerinud tõendeid, mille maakohus ongi ebausaldusväärsetena kõrvale jätnud (V.R ütlused selle kohta, kust ta sai suure haamri, A. Si ütlused). D.M-i väide, et V.R tuli ööl vastu 11.02.2010. a talt Sakku telefoni küsima selleks, et tegelikult võtta varguse toimepanemiseks Sakust D.M-i suur haamer, on ümber lükatud tunnistajana üle kuulatud politseitöötaja A O ütlustega, mille kohaselt nägi ta ööl vastu 10.02.2010.a. kella 3-4 vahelisel ajal Sakus Tiigi tänaval avariitunnustega sõiduautot XXX, milles juhiistmel istus V.R ja juhiistme taga nägi tunnistaja püstises asendis pika varrega haamrit, mille vars ulatus seljatoe ülemise osani. Seega, nagu märkis ka maakohus, oli suur haamer V.R valduses juba 10.02.2010.a., aga mitte ta ei võtnud seda alles järgmisel ööl vahetult enne vargust garaažide juurest kaasa. Kuigi nii V.R kui D.M väidavad maakohtus antud ütlustes, et V.R käis D.M-ilt viimase elukohas Sakus ööl vastu 11.02.2010. a mobiiltelefoni küsimas, on kohtu hinnangul neis

7 (10)

ütlustes vastuolu. D.M-i sõnul käis V.R telefoni küsimas kella üheteist või poole kaheteist paiku õhtul (kld 6; tl 147 pöördel). V.R väitis aga, et 10.02.2011. a oli ta koos D.M-iga Männikul, siis läks D.M koju Sakku, tema aga läks Järve Selveri juurde ja sai seal kokku Sergeiga, kellega ta väidetavalt varguse toime pani (kd 6; tl 129). Seega pidi V.R minema mobiiltelefoni järele vaid pisut pärast seda, kui nad D.M-iga lahku olid läinud, ja koheselt, kui oli väidetava Sga kokku saanud.

8 (10)

püsikliendiga või muul põhjusel usaldusväärse kliendiga. Ka Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-110-11 1. juulil 2011. a analoogse tõendibaasi puhul leidnud, et selliste tõendite alusel ei ole võimalik teha süüdimõistvat kohtuotsust. Ka nimetatud asjas tehti järeldusi kolmanda isiku kohta jälitusprotokollis kajastatud kahe isiku vaheliste telefonivestluste alusel, kusjuures nimetatud vestlused viitasid oluliselt selgemalt võimalikele kuriteotunnustele kui käesolevas asjas. Lisaks olid olemas andmed selle kohta, et kolmas isik oli omakorda pealtkuulatutest ühega telefoni teel suhelnud. Nimetatud kolmas isik ise andis ütlusi, milles eitas kuriteo toime panemist ja esitas omapoolse versiooni toimunust. Riigikohus leidis küll, et maa- ja ringkonnakohus ei olnud piisavalt põhjendanud, miks peab jälitusprotokollist nähtuvat versiooni eelistada süüdistatava ütlustest tulenevale versioonile, kuid kuna Riigikohus leidis, et asja tagasi saatmine madalama astme kohtule ei ole põhjendatud, sest täiendavaid tõendeid koguda ei ole võimalik, järeldub sellest, et olemasolevate tõendite alusel ei olnudki Riigikohtu hinnangul võimalik sellist põhjendust esitada ja seega süüdimõistvat otsust teha (Riigikohtu otsuse punktid 26 ja 27). Ka käesolevas asjas on T. Kaldam selgitanud, miks keti müüjaks on märgitud tema. Maakohtu otsuse kohaselt see, et T. Kaldam käskis lepingusse märkida müüjana enda nime, välistab kohtu arvates tema teadlikkuse keti süüteolisest päritolust. Ei ole usutav, et ta käskinuks A Pl märkida ennast lepingusse müüjaks, kui teadis või vähemalt möönis, et kett on saadud varguse teel. See oleks ju kohe varguse kohta algatatud kriminaalasjas tema üheks võimalikuks kahtlusaluseks teinud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu taolise mõttekäiguga. Ka ei näe ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustest vastuolu – kuivõrd tõendatud on, et K. J ja T. Kaldam omavahel telefoni teel suhtlesid ning kuldkett müüdi OÜ Luutar pandimajja T. Kaldami nimel, on põhjendatud maakohtu järeldus, et T. Kaldam lubas keti pandimajja vastu võtta. See-eest ei ole teada see, mis põhjendusel T. Kaldam nõustus, s.o kas ja milliseid väiteid J.R selle kohta esitas, et kuldkett tuleks pandimajja vastu võtta. Kuna ringkonnakohus jätab muutmata maakohtu otsuse T. Kaldami õigeksmõistmise osas, tuleneb sellest ühtlasi, et muutmata tuleb jätta maakohtu otsus ka OÜ Luutar õigeksmõistmise osas, kuna osaühingule omistati süüdistuse järgi just T. Kaldami käitumist.

9 (10)

jätta“. K. J mõistab seda täiesti ja kontrollib veel üle eelmise korra kohta: „Jaa, jaa, jaa, eelmine kord ka ei jätt, eks?“ Asjaolu, et K. J ka ise muretseb selle pärast, et D.M oma nime pandimajas ei teatanud, näitab, et ta vähemalt möönis, et müüdavad esemed ei olnud saadud õiguspärasel teel. Eelnevast tulenevalt tuleb ka K. Ji osas jätta maakohtu otsus muutmata.

Sten Lind

Meelika Aava

Malle Preimer

10 (10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.