Hageja: OÜ GS Core (registrikood: 16183586; asukoht: XXX) lepinguline esindaja Alar Liivamägi (e-post XXX)
Q.F-i
vastu
võlgnevuse
Kostja: Q.F (isikukood: XXX; elukoht: XXX) Menetlemise viis
Kirjalik menetlus (TsMS § 407 lg 3)
RESOLUTSIOON
Rahuldada osaliselt OÜ GS Core hagi Q.F-i vastu.
Välja mõista Q.F-ilt OÜ GS Core kasuks TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali ja kostja vahel 19.10.2020 sõlmitud järelmaksulepingust nr XXX võlgnevus 1348,49 eurot (millest 931,49 eurot põhivõlgnevus; 378,20 eurot perioodi 24.08.2021 kuni 21.04.2023 eest sissenõutavaks muutunud viivis; sissenõudmiskulud 38,80 eurot).
Jätta rahuldamata OÜ GS Core hagi Q.F-i väljamõistmiseks.
Välja mõista Q.F-ilt OÜ GS Core kasuks sissenõutavaks muutunud viivis arvestatuna võla põhiosalt (s.o 931,49 eurot) perioodi eest 22.04.2023 kuni 27.12.2024 summas 384,44 eurot.
Välja mõista Q.F-ilt OÜ GS Core kasuks viivis määras 0,067% päevas arvestatuna võla põhiosalt (s.o 931,49 eurot) alates 28.12.2024 kuni põhinõude tasumiseni.
Menetluskulud jätta 92,88% ulatuses Q.F-i kanda ja 7,12% ulatuses OÜ GS Core kanda.
Määrata OÜ GS Core põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 335 eurot (hagi esitamisel tasutud riigilõiv 315 euro ja 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse menetluskulud), millest 311,15 eurot mõista Q.F-ilt OÜ GS Core kasuks välja.
Väljamõistetud menetluskuludelt on Q.F kohustatud tasuma OÜ-le GS Core viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
vastu intressi 120,81 euro
Tsiviilasi nr 2-23-113535
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil (TsMS § 420 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 7). Täiendav otsus on täiendatava otsuse osa. Täiendatava otsuse vaidlustamise korral eeldatakse, et vaidlustatakse ka täiendavat otsust (TsMS § 448 lg 5). Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada ainult selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja rahalise suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamisest õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 1 ja 2). Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). Kohtuotsuses edasikaebamise korra selgitamine ei ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS § 442 lg 10 ja § 637 lg 21 tähenduses (vt Riigikohtu 31. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-12, p 9; Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 11).
MENETLUSE KÄIK
1.OÜ GS Core (hageja) esitas 28.03.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult Q.F-i (kostja) 1839,08 euro saamiseks. Kohus tegi 31.03.2023 võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. 05.04.2023 anti maksekäsu kiirmenetluse üle Pärnu Maakohtu kohtunikule lahendamiseks. Kohus jättis 06.04.2023 hagiavalduse käiguta ning määras hagejale tähtaja esitada oma nõue ja põhjendada seda hagiavaldusele ettenähtud vormis (sh krediidikulukuse määr ja selle arvutamiseks kasutatud osised, kas ja kus on lepingus andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta; esitada asjaolud ja tõendid, mis võimaldavad hinnata krediidiandja poolt VÕS §-s 403 4 sätestatud kohustuste täitmist; välja tuua eraldi summadena kas ja kui suures osas kostja lepingu kehtivuse ajal ja peale lepingu lõppemist täitis lepingut ning milliste nõuete katteks laekumisi arvestati), tasuda täiendavalt riigilõivu vastavalt hagi esitamise viisile ja esitada kohtule riigilõivu tasumist kontrollida võimaldavad andmed ning teatada kohtule kostja andmed, mis võimaldaksid kostjale menetlusdokumente kätte toimetada.
2.Hageja esitas 21.04.2023 Pärnu Maakohtule hagiavalduse kostja vastu põhivõlgnevuse 931,49 euro, intressi 120,81 euro, sissenõudmiskulude 38,80 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 378,20 euro ja täiendava viivise alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni määras 0,067% päevas väljamõistmiseks. Samuti palus hageja välja mõista kostjalt tasutud riigilõiv 315,00 eurot ning maksekäsu kiirmenetlusega seonduv menetluskulu 20,00 eurot.
3.Pärnu Maakohus võttis 22.01.2024 hagiavalduse menetlusse ning kostjale toimetati hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määrus TsMS § 322 lg 1 alusel kätte 28.04.2024. 2 (6)
Tsiviilasi nr 2-23-113535 Esitatud nõuded ja nende kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid
4.Hageja poolt esitatud asjaolud, seisukohad ja tõendid
4.1.Hagiavalduse kohaselt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal ja kostja sõlmisid 19.10.2020 järelmaksulepingu nr XXX, millest alusel laenuandja finantseeris laenuna kostja kauba ostu kogusummas 931,49 eurot. Kostja kohustus kauba eest tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel 30 kuu jooksul. Kostja ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt. Kostja ei ole laenuandjale ega hagejale midagi maksnud. 23.08.2021 ütles laenuandja laenulepingu üles.
4.2.Kostja oli laenulepingut sõlmides krediidivõimeline. Krediidivõime kontrollimiseks esitas kostja oma sissetulekuid ja kohustusi puudutavaid andmeid ja krediidiandja tegi päringu Maksehäireregistrisse. Kostja avaldatu põhjal oli tal igakuine netosissetulek 1200 eurot ja igakuiseid kohustusi summas 300 eurot. Kostjal ei olnud kehtivaid maksehäireid. Kostjale laenulepingu tagajärjel tekkinud kohustus tasuda kuumakseid oli mõistliku kahtluseta kostjale jõukohane. Arvestades kostja võetud väga väikest kohustust ja väikseid kuumakseid, ei olnud põhjalikum andmete kogumine ja kontroll põhjendatud ega vajalik.
4.3.Järelmaksulepingus on pooled kokku leppinud intressiga 37,57 % aastas ehk 0,104 % päevas laenujäägilt. Lepingu krediidi kulukuse määraks on 38,63%. Kostjal on intressivõlgnevus alates 1. osamaksest, s.o 10.05.2021 kuni 23.08.2021 summas 120,81 eurot (931,49 x 37,57 % / 365 x 126).
4.4.Sissenõudekulud on kokkulepitud kirjade saatmise hind, mis tuleneb lepingu üldtingimustest (1. lõik ja p-d 3.6. ja 3.7.) ja panga hinnakirjast, millele on viidatud ka Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehes, ja VÕS § 1132 lg-test 1-3. Kirja hind on 4,85 eurot. Kostjale saadeti lepingu kehtivuse ajal 4 meeldetuletuskirja hinnaga ja pärast lepingu lõppemist 4 meeldetuletuskirja kõik hinnaga 4,85 eurot. Kokku moodustab sissenõudmisega seotud kulu 38,80 eurot (8 x 4,85).
4.5.Järelmaksulepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 931,49 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 24.08.2021 kuni hagiavalduse koostamiseni lepingus toodud viivisemääras s.o 0,067% päevas summas 378,20 eurot (931,40 x 606 x 0,067%). Edaspidi nõuab hageja viivist alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni määras 0,067% päevas.
4.6.Hageja soovib tsiviilasjas tagaseljaotsuse tegemist kui kostja hagiavaldusele määratud tähtajaks ei vasta.
5.Kostja poolt esitatud asjaolud, vastuväited ja tõendid
5.1.Dokumendid toimetati kostjale TsMS § 322 lg 1 alusel kätte 28.04.2024 ning kostjale vastamiseks määratud 14-päevane tähtaeg lõppes 13.05.2024 kell 24:00 (TsüS § 136 lg 8). Kostja vastust hagile esitanud ei ole.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohus, tutvunud esitatud seisukohtadega ja hinnanud kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid leiab, et hagi tuleb osaliselt jätta rahuldamata.
7.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel (vt RKTKm 24.11.2023 nr 2-21-13098, p 13; RKTKm 03.04.2018 nr 2-16-18835, p 11; 3 (6)
Tsiviilasi nr 2-23-113535 RKTKo 05.04.2017 nr 3-2-1-17-17, p 20). Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (vt RKTKm 03.05.2017 nr 3-2-1-21-17, p 16).
8.Hageja poolt hagiavalduses esitatud ja kostja poolt TsMS § 407 lg 1 kolmanda lause kohaselt omaksvõetud asjaoludel ei ole kostja kohaselt täitnud hagejaga 19.10.2020 sõlmitud järelmaksulepingust nr XXX tulenevaid rahalisi kohustusi, mistõttu on hageja lepingu üles öelnud. Hagiavalduses kirjeldatud asjaoludel tuleneb kostja vastu esitatud nõuded tarbijakrediidilepingust võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 5, § 401 lg 1 ja § 402 lg 1 mõistes. VÕS § 401 lg 1 järgi krediidileping on leping, millega krediidiandja kohustub andma krediidisaaja käsutusse krediiti, krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu (VÕS § 402 lg 1). Tarbija võlaõigusseaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (VÕS § 1 lg 5).
9.Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPRFinance s. r. o. vs. GK, p 46; RKTKm 24.11.2023 nr 2-21-13098, p 13).
10.VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et laenuandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 403 4 lg-d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on laenuandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab laenuandja lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt laenuandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4. Laenuandjate ja- vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg 3 sätestab, et laenuandja või vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et laenuandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS § 4034 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama laenuandja. Kuivõrd laenuandja loovutas nõude hagejale, tuli hagejal vastavad asjaolud hagiavalduses esile tuua.
11.Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et seoses tarbijakrediidiga tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks laenuandjal minimaalselt nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet ja et piisavaks ei saa pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavat teavet, kuna need ei pruugi anda piisavat teavet isiku tegeliku krediidivõimekuse kohta. Laenuandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud 4 (6)
Tsiviilasi nr 2-23-113535 võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018 nr 214-21710/105, p 25.3; RKTKm 24.11.2023 nr 2-21-13098, p 22).
12.Kohtu hinnangul ei ole hageja esile toonud asjaolusid, et laenuandja oleks piisavalt kogunud andmeid kostja krediidivõime kohta ja seda kohase hoolsusega hinnanud. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Et krediidiandja loovutas nõude hagejale, tuli hagejal vastavad asjaolud hagiavalduses esile tuua. Hagiavalduse kohaselt krediidiandja lähtus kostjale laenu andmisel kostja poolt täidetud taotluses esitatud andmetest ja kostja arvelduskonto analüüsi alusel. Kohtupraktika kohaselt tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks minimaalselt nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Seda ka väiksemate laenusummade puhul. Käesoleval juhul nähtub asjaoludest, et laenuandja kostjalt pangakonto väljavõtet ei nõudnud. Hageja ei tuginenud ka sellele, et krediidiandja oleks kostjalt nõudnud dokumente oma krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. Hindamaks õigesti krediidivõtja maksevõimet pidi krediidiandja lisaks kohustuste olemasolule täpsustama ka krediidivõtja kulutusi, mida samuti tehtud ei ole. Kohtu hinnangul jättis krediidiandja täitmata kohustuse kontrollida talle kostja poolt esitatud andmeid ja seega kostja krediidivõimekust. Nii rikkus krediidiandja VÕS § 4034 lg-t 6 ja selle tagajärjena loeb kohus VÕS § 4034 lg 7 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära. Ajavahemikul alates lepingu sõlmimisest kuni ülesütlemisavalduse tegemiseni oli intressimäär 0% aastas. Eeltoodust tulenevalt on kostjal järelmaksu müügilepingust üksnes laenusumma tagasimaksmise kohustus, mistõttu jätab kohus rahuldamata hageja intressi nõude. Kostja lepingu alusel tagasimakseid teinud ei ole, mistõttu mõistab kohus kostjalt hageja kasuks järelmaksulepingu alusel välja põhivõlgnevuse 931,49 eurot.
13.Laenuandja esitas 23.08.2021 kostjale lepingu ülesütlemise avalduse. Selleks ajahetkeks oli kostja võlgnevuses esimese nelja osamakse tasumisega, seega oli lepingute ülesütlemise esmane eeldus täidetud (poolte kokkulepe ülesütlemise kohta järgib VÕS § 416 lg-s 1 sätestatut). Täidetud on ka edutu kahenädalase täiendava tähtaja andmise nõue, sest 08.08.2021 saatis hageja kostjale lepingu ülesütlemise hoiatused tasuda võlgnevused 14 päeva jooksul. Kuna kostja mitte ühtegi tagasimakset ei teinud, jäädes võlgnevusse 4 järjestikuse osamaksega, oli krediidiandjal VÕS § 416 lg 1 tulenev alus leping üles öelda.
14.VÕS § 4034 lg 7 alusel loeb kohus intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära. Alates lepingu sõlmimisest kuni selle ülesütlemiseni oli nimetatud intressimääraks 0%, mistõttu jätab kohus hageja intressinõude täies ulatuses rahuldamata.
15.VÕS § 1132 lg 1 kohaselt lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. VÕS § 1132 lg 2 p 2 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot. 5 (6)
Tsiviilasi nr 2-23-113535 Hagiavalduse kohaselt sissenõudekulud on kokkulepitud kirjade saatmise hind, mis tuleneb lepingu üldtingimustest (1. lõik ja p-d 3.6. ja 3.7.) ja panga hinnakirjast, millele on viidatud ka Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehes, ja VÕS § 1132 lg-test 1-3. Kirja hind on 4,85 eurot. Kostjale saadeti lepingu kehtivuse ajal 4 tasulist meeldetuletuskirja ja pärast lepingu lõppemist neli tasulist meeldetuletuskirja, kõik hinnaga 4,85 eurot. Kohus leiab, et antud asjas on põhjendatud hageja sissenõudmiskulud meeldetuletuskirjade eest kogusummas 38,80 eurot.
16.VÕS § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab lepingu alusel kostjalt viivise tasumist määras 0,067% päevas alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 24.08.2021 kuni hagiavalduse koostamiseni 21.04.2023. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise 378,20 eurot.
17.Tulenevalt hageja nõudest ja TsMS § 367 mõistab kohus viivise alates 22.04.2023 kuni otsuse tegemiseni välja kindla summana, so 384,44 eurot (931,49€ x 0,067% / 365 kp x 254 kp (158,52 eurot) + 931,49€ x 0,067%/ 366 kp x 362 kp (225,92 eurot) ning alates 28.12.2024 protsendina määras 0,067% päevas.
18.TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 alusel kohus määrab kohtuotsuses kindlaks ka kulude rahalise suuruse. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Vastavalt TsMS § 175 lõikele 1 juhul, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et põhjendatud ja vajalikuks kuluks on hagi esitamisel tasutud riigilõivu 315 eurot, kuna riigilõivu tasumine on nõude esitamise vältimatu eeltingimus. Samuti kohus loeb põhjendatud ja vajalikuks TsMS § 4842 alusel maksekäsu kiirmenetluses hageja menetluskulud 20,00 eurot.
19.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt, 92,88% ulatuses, mistõttu jätab kohus hageja menetluskuludest 311,15 eurot kostja kanda ja ülejäänud menetluskulud hageja enda kanda. Kohus jätab kostja kanda tema enda võimalikud kulud, kostja ei ole faktiliselt menetluses osalenud ning eelduslikult ei ole tal kulusid tekkinud.
20.TsMS § 177 lg 4 ja hageja taotlusel kohus kohustab kostjat tasuma väljamõistetud menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. (allkirjastatud digitaalselt) Anu Talu Kohtunik
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.