Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kassatsiooni esitaja Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-1-1-74-11 21. oktoober 2011 Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe Kriminaalasi Guntars Kaziksi süüdistustes KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi Harju Maakohtu 15. oktoobri 2010. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 4. mai 2011. a kohtuotsused kriminaalasjas nr 1-10-5424 Guntars Kaziksi kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Saskia Kask 21. september 2011. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Harju Maakohtu 15. oktoobri 2010. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 4. mai 2011. a otsused Guntars Kaziksile KarS § 872 lg 2 alusel karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise osas.
2.Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
3.Kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo kassatsioon jätta rahuldamata.
4.Määrata Advokaadibüroole Kasak ja Missik makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Guntars Kaziksile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 204 (kakssada neli) eurot ja 55 (viiskümmend
viis)
senti,
sealhulgas
käibemaks
(nelikümmend)
eurot
ja
(üheksakümmend üks) senti.
5.Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Guntars Kaziksilt Eesti Vabariigi kasuks välja 204 (kakssada neli) eurot ja 55 (viiskümmend viis) senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.1 Harju Maakohtu 15.oktoobri 2010. a kohtuotsusega tunnistati Guntars Kaziks süüdi KarS § 141 lg 2 p 1, 6 järgi ja karistati vangistusega viieteistkümneks aastaks. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistusaeg ning karistusaja alguseks loeti 18. november 2009. KarS § 872 lg 2 p-de 1, 2, 3 alusel kohaldas maakohus G. Kaziksile lisaks karistusele karistusjärgset kinnipidamist. 1.2 G. Kaziks tunnistati KarS § 141 lg 2 p 1, 6 järgi süüdi selles, et ta 9. oktoobril 2009. a ajavahemikul kella 16.00 kuni 19.00 Harju maakonnas Kose vallas Kose-Kehra maantee ääres täpselt tuvastamata metsavaheteel oma sõiduautos Opel Omega registrimärgiga XXX XXX astus A (sünd. XX.XX.XXXX) tahte vastaselt viimasega suguühendusse, kasutades selleks vägivalda; 25. oktoobril 2009. a ajavahemikul kella 18.40 kuni 19.20 Harju maakonnas Kose vallas Kose-Uuemõisa aleviku lähedal asuval põlluvaheteel oma sõiduautos Opel Omega registrimärgiga XXX XXX astus D (sünd. XX.XX.XXXX) tahte vastaselt viimasega suguühendusse, kasutades selleks vägivalda; 8. novembril 2009. a ajavahemikul kella 21.00 kuni 22.00 Harju maakonnas Saue vallas Pällu külas Rehe teel oma
sõiduautos Opel Omega registrimärgiga XXX XXX astus B (sünd. XX.XX.XXXX) tahte vastaselt viimasega suguühendusse, kasutades selleks vägivalda; 15. novembril 2009. a ajavahemikul kella 21.45 kuni 22.45 Harju maakonnas Saue vallas Pällu külas Tuula tee lähedal asuval metsavaheteel oma sõiduautos Opel Omega registrimärgiga XXX XXX astus C (sünd. XX.XX.XXXX) tahte vastaselt viimasega suguühendusse, kasutades selleks vägivalda. 1.3 Harju Maakohus kuulutas kohtuotsuse resolutiivosa 15. oktoobril 2010. a kohtuistungil. Süüdistatav G. Kaziksi kaitsja vandeadvokaat R. Kiviloo esitas 22. oktoobril 2010. a maakohtu kantseleile apellatsiooniteate. Maakohus avaldas põhistatud tervikotsuse 3. veebruaril 2011. a.
1.4.G. Kaziksi suhtes lisaks põhikaristusele ka karistusjärgse kinnipidamise kohaldamist põhjendas maakohus sellega, et süüdistatav on talle süüks arvatud kuriteod toime pannud KarS § 872 kehtivuse ajal. KarS § 872 lg 2 järgi on karistusjärgse kinnipidamise kohaldamine selles sättes toodud aluste esinemisel kohustuslik. G. Kaziksi teod vastavad KarS § 872 lg-s 2 sätestatud alustele: ta mõistetakse süüdi KarS 9. peatüki 7. jaos sätestatud tahtliku seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo eest, mille koosseisutunnuseks on vägivalla kasutamine ning teda karistatakse vähemalt kaheaastase vangistusega; G Kaziksit on varem vähemalt kahel korral karistatud KarS § 872 lg 2 p-s 1 nimetatud kuritegude eest vähemalt üheaastase vangistusega; arvestades G. Kaziksi isikut, sh varasemat elukäiku ja elutingimusi ning kuritegude toimepanemise asjaolusid, on alust arvata, et ta paneb kuritegeliku kalduvuse tõttu vabaduses viibides toime uusi analoogseid kuritegusid. G. Kaziks on isikuks, kes on korduvalt kandnud mitmeaastaseid vangistusi vägistamise, sugulise kire vägivaldse rahuldamise, röövimise, tapmisega või tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise ja kehalise väärkohtlemise eest. Vähem kui aasta pärast vabanemist viimase karistuse kandmiselt on ta toime pannud neli uut rasket isikuvastast kuritegu. Tema varasem elukäik ning uute kuritegude toimepanemise sagedus ja asjaolud, oma tegude mittetunnistamine annavad aluse kohtul väita, et vabaduses viibides ka pärast karistuse ärakandmist on ta isik, kes jätkuvalt ohustab teiste isikute füüsilist, psüühilist ja seksuaalset puutumatust.
2.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav G. Kaziks. Apellant taotles maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega enda õigeksmõistmist, samuti KarS § 872 sätete tunnistamist põhiseadusega vastuolus olevaks. Apellatsiooni väited olid kokkuvõtlikult järgmised.
2.1.Kohtueelne ja kohtulik uurimine kohtuistungil toimus ühekülgselt tõendeid arvestamata. Keegi kannatanutest ei vaadanud enne autosse istumist ega ka pärast nende suhtes toime pandud rünnakut auto registreerimisnumbrit. Kohtuistungil olid kannatanute ja tunnistajate ütlused vastuolulised. Neid vastuolusid tunnistati ka maakohtu otsuses. Maakohus on kohtuotsuse tegemisel eiranud KrMS § 7 lg 3 ja § 63 lg 1 sätteid. Kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendati süüdistatava kahjuks põhjendusega, et tunnistajad ja kannatanud ei peagi kõike täpselt mäletama. Kohtuistungil oli kannatanu B ja süüdistatava vahel eesriie nii, et tema ei näinud kannatanut ja kannatanu ei näinud teda. B keeldus ka vaatamast, kas ikka on tegemist sama isikuga, kes teda ründas. Selle riide taga oleks võinud apellandi arvates olla kes iganes ja see inimene oleks süüdi mõistetud.
2.2.Pärast süüdistatava kinnipidamist paluti meediakanalite kaudu endast teada anda isikutel, kes on tema rünnaku ohvriks langenud. Kuulutuses kasutati tema nime ja ka teavet, milles teda süüdistatakse. Sellega rikuti KrMS § 7 lg 1 ja 214 lg 2 p 4 sätteid. Eeltoodu tõi kannatusi nii temale, kui ka kolmandatele isikutele. Piltidel oli ka tema paljas ülakeha, millel olid näha kehal olevad tätoveeringud. Sellega võeti temalt ja tema kaitsjalt võimalus välja töötada nende tätoveeringutele tuginedes kaitsetaktikat, et küsida kannatanutelt nende olemasolu kohta.
2.3.Prokurör pakkus temale eeluurimise alguses kokkuleppemenetlust, lubades vastasel juhul taotleda tema karistamist viieteistaastase vangistusega koos KarS § 872 kohaldamisega. Seega oli prokuröril juba siis karistuse määra suhtes kindel hoiak ning uurimistoimingud viidi läbi ühekülgselt. Süüdistatava kaitseõigust rikuti sellega, et tema kaitsja teadmata määrati talle viimase ülekuulamise ajaks asenduskaitsja.
2.4.Ebaõigesti on psühholoog Imre Rammuli koostatud ekspertiisiaktis märgitud, et süüdistatav tunnistab oma süüd esitatud süüdistuses. Süüd tunnistavaid ütlusi ei ole süüdistatav andnud.
2.5.Kohtuistungil selgus, et kaks kannatanut olid saanud ähvarduskirja, milliseid tema ei ole kirjutanud. Maakohus ei püüdnudki nende kirjade autorit välja selgitada. Maakohtu kohtunik oli juba enne kriminaaltoimiku materjaliga tutvumist tema süü ette otsustanud, nimetades teda "vägistajaks" ja "sarivägistajaks".
2.6.Karistusseadustiku § 872 on põhiseadusega vastuolus, sest ei vasta karistuse eesmärgile. Karistusjärgne kinnipidamine toimub karistusasutuses, kohtu poolt määratud karistusaeg on kindla eesmärgiga ja KarS § 872 kohaldamine on topeltkaristamise keelu rikkumine.
3.Tallinna Ringkonnakohtu 4. mai 2011. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja süüdistatava apellatsioon rahuldamata. 3.1 Ringkonnakohus leidis, et maakohus on õigesti tuvastanud asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud, pole oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja on õigesti kohaldanud materiaalõigust. 3.2 Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud ja seaduslik G. Kaziksi suhtes karistusjärgse kinnipidamise kohaldamine. Kohtukolleegium on teadlik, et Riigikohtu menetluses on Harju Maakohtu poolt algatatud põhiseadusliku järelevalve menetlus vaidlusaluse sätte põhiseadusega kooskõla kontrollimiseks (põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus asjas nr 3-4-1-16-10), mistõttu teistkordse samasisulise menetluse algatamine ei ole õigustatud. Kuna kohtukolleegiumile polnud teada, millal Riigikohus oma seisukoha vaidlusaluses küsimuses avaldab, puudus apellatsioonikohtul põhjendatud alus kriminaalasja arutamise või kohtuotsuse kuulutamise edasilükkamiseks määramata ajaks kuni vastava seisukoha avaldamiseni, seda eriti olukorras, kus süüdistatav on vaidlustanud oma süü tuvastatuse. Eeltoodu ei tähenda seda, et olukorras, kus Riigikohus tunnistab KarS § 872 põhiseadusega vastuolus olevaks, peaks G. Kaziksi suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus KarS § 872 osas jõusse jääma. KarS § 872 osas kohtuotsuse tühistamiseks on sellisel juhul alus nii kassatsioonimenetluses kui ka teistmismenetluses (KrMS § 366 p 6 alusel).
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
4.1 Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni G. Kaziksi kaitsja vandeadvokaat R. Kiviloo. Kaitsja hinnangul on kohtud rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kassaator taotleb maakohtu ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning G. Kaziksi õigeksmõistmist kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. 4.2 Kriminaalasjades kogutud tõendid, sh tunnistajate ütlused ja ekspertide arvamused, on vastuolulised
ning
kinnitavad
G.
Kaziksi
süü
puudumist
talle
etteheidetud
kuritegude
toimepanemises. Kohtute lahendid ei ole põhjendatud ja kohtud on menetluse käigus käitunud erapoolikult. Kriminaalmenetlust on toimetatud süütuse presumptsiooni rikkudes. Kaitsja viitab enda kassatsioonis ka sellele lisatud G. Kaziksi käsikirjalistele seisukohtadele (tl 195-213), millega palub Riigikohtul tutvuda ja otsuse tegemisel arvestada.
5.Kaitsja kassatsioonile esitas kassatsioonivastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Saskia Kask, kelle hinnangul kordab kassaator juba varasemas kohtumenetluses esitatud seisukohti, millele on alama astme kohtute otsustes ammendavalt vastatud. Prokurör palub jätta kassatsiooni rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohtu 4. mai 2011 otsuse G. Kaziksi süüdimõistmise ja karistuse osas muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6.Kriminaalkolleegium võtab esmalt seisukoha kassatsioonis esitatud väidete kohta, et kriminaalasja menetlemisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust (I), seejärel analüüsib G. Kaziksile kohaldatud karistusjärgse kinnipidamise põhjendatust ja võtab seisukoha kassatsioonimenetluse tulemuse kohta (II) ning määrab kindlaks riigi õigusabi tasu suuruse (III). I
7.Kassaatori väide, millega seatakse kahtluse alla G. Kaziksile omistatud vägistamiste tõendatus, seondub faktiliste asjaolude tuvastamisega. Kriminaalmenetluse seadustiku § 363 lg 5 keelab Riigikohtul faktiliste asjaolude tuvastamise. Samas on Riigikohus KrMS § 362 lg 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetluse oluline rikkumine tõendite hindamisel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-33-08, p 7 või 22. mai 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-19-09, p 15). Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kohtuotsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ka siis, kui kohtud on otsust põhjendades tuginenud ebaselgetele, mitteammendavatele või vastuolulistele seisukohtadele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-103-10, p 7 ja 11. aprilli 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-11, p 9 ja 1. juuli 2011. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-11, p 21). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole kohtud selles kriminaalasjas tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõiguse normide vastu eksinud. Kassatsioonis esitatud väited kordavad maakohtus ja apellatsioonis esitatud seisukohti ning on ümber lükatud kohtute otsustes esitatud järeldustega. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et maakohus on käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendeid hinnanud nende kogumis eriti hoolikalt ja teinud nende põhjal arusaadavalt järelduse, et süüdistuses kirjeldatud vägistamised pani toime G. Kaziks.
8.Kolleegium loeb põhjendamatuks ka kassatsiooni väited, et maakohtu käitumine G. Kaziksi kriminaalasja menetlemisel oli ebaobjektiivne ja kallutatud ning mõjutatud ajakirjanduses esitatud kategoorilistest väidetest tema süü kohta. Seda seisukohta ei kinnita maakohtu istungiprotokollid ega kohtuotsus. Asjaolu, et kohtud pole otsustes nõustunud kaitseversiooniga toimunust ja ajakirjanduses on avaldatud käimasolevat kriminaalmenetlust kajastavaid materjale, ei tähenda automaatselt süütuse presumptsiooni
rikkumist.
Euroopa
Inimõiguste
Komisjon
on
asunud
seisukohale,
et
kohtulahendieelne avaliku tähelepanu juhtimine süüdistatavale nagu näiteks vaenulik kampaania ajakirjanduses, võib põhimõtteliselt viia süütuse presumptsiooni rikkumisele (Applications Nos 8603/79, etc, Crotciani and Others v Italy, Dec.18.12.80, D.R. 22 p. 147). Siiski ei tulene sellest seisukohast
keeldu
avaldada
massimeedias
informatsiooni
ja
arvamusi
käimasolevate
kriminaalmenetluste kohta. Kolleegium leiab, et juhusliku ning ebatäieliku informatsiooni alusel kujunenud arvamused kriminaalasja tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude, eriti aga isiku süü kohta, on paratamatult erapoolikud ning ebaobjektiivsed. Selliste arvamuste tiražeerimine enne kohtulahendi jõustumist, seda enam püüe anda neile mingisugustki õiguslikku tähendust, peegeldab üksnes
väljaandjate
arusaamu
õiguskultuurist.
Samas
rõhutab
kolleegium,
et
selliste
arvamusavalduste ilmumist massimeedias ei saa siduda kohtupidamise sõltumatuse ja erapooletuse printsiibi rikkumisega. Kohtu käsutuses, erinevalt arvamuseavaldajatest, on kriminaalasja uurimise käigus kogutud tõendid, mida kohus hindab mitte oma või kellegi teise subjektiivse arusaama kohaselt, vaid seaduse ja oma siseveendumuse kohaselt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-70-97).
9.Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuses esitatud väitega, nagu oleks ajakirjanduses toimunud vaenulik kampaania G. Kaziksi vastu, kuna pärast tema kinnipidamist avaldati meedias tema foto koos üleskutsega anda endast teada tema rünnaku ohvritel. KrMS § 214 lg 1 kohaselt on kohtueelse menetluse andmete, sh kahtlustatava isiku fotode avaldamine, lubatud kriminaalmenetluse huvides. Kuigi kahtlustatavast andmesubjekti õigusi enda kujutisele avalikkuses ja privaatsusele nende fotode ning isikukirjelduse avaldamisega riivati, ei olnud tegemist ülemäärase riivega KrMS § 214 lg 2 p 4 tähenduses. Kolleegium nendib, et süüdistatava fotod avaldati ajakirjanduses eesmärgiga selgitada kriminaalmenetluses välja raskete kuritegude tõendamiseseme asjaolusid, võimalikke kannatanuid ja tunnistajaid. Vägistamise kui I astme kuriteo, mille ohvrid sageli ei julge teo toimepanemise kohta menetlejale avaldust esitada, tehiolude selgitamisel võib menetleja kasutada vajadusel ka avalikkuse abi.
10.Puutuvalt kassatsioonile lisatud süüdistatava omakäeliselt koostatud väidetesse märgib kolleegium, et KrMS § 344 lg 3 kohaselt on kassatsiooni esitamise õigus üksnes prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ja teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Kuna Riigikohus lahendab valdavalt õiguslikke küsimusi, on seadusandja lähtunud arusaamast, et kassatsiooni või määruskaebusega võib Riigikohtusse pöörduda vaid professionaalne ja eelduslikult põhjalike õigusteadmistega jurist, s.o kas prokurör või advokaat (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. veebruari 2010. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-9-10, p 7). Süüdistataval puudub KrMS § 344 lg-s 3
sätestatust tulenevalt kassatsiooni esitamise õigus ja ta ei ole kassatsioonimenetluse pool. Seega ei saa kolleegium arvestada süüdistatava seisukohti, kui need pole esitatud advokaadi vahendusel ega masina- või arvutikirjas. Advokaadi vahendusel kassatsiooni esitamine tähendab KrMS § 344 lg 3 p 3 kohaselt seda, et õigusteadmistega jurist valmistab ette ja esitab kassatsioonis õiguslikku tähtsust omavad asjaolud, väited ja taotlused, sh need, mis on esitanud süüdistatav ise. Süüdistatava seisukohtade esitamine kassatsiooni lisadena ei täida seda eesmärki ja seega jätab kolleegium kaitsja kassatsioonile lisatud süüdistatava seisukohad tähelepanuta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
27.märtsi 2006. a määrust asjas nr 3-1-1-26-06; 10. septembri 2007. a määrust asjas nr 3-1-1-35-07 p 1 või 17. veebruari 2010. a määrust asjas nr 3-1-1-9-10 p 7).
11.Eeltoodust tulenevalt asub kolleegium seisukohale, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel pole kriminaalmenetlusõigust rikutud. II
12.Käesolevas kriminaalasjas on maakohus lisaks G. Kaziksi karistamisele kohaldanud tema suhtes ka karistusjärgset kinnipidamist KarS § 872 lg 2 alusel. Riigikohtu üldkogu 21. juuni 2011. a otsusega põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-16-10 tunnistati karistusseadustiku § 872 lg 2 põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks. Üldkogu leidis, et KarS § 872 lg-s 2 sätestatud karistusjärgse kinnipidamise eeldused pole ühelt poolt piisavalt määratletud ja teiselt poolt pole sellisel kujul toimuv vabadusevõtmine õigustatav ühegi PS § 20 lg-s 2 toodud vabaduse võtmise alusega. Seetõttu on KarS § 872 lg 2 vastuolus PS § 20 lg-ga 2 ja § 23 lg-ga 1 ning tunnistati kehtetuks. Tulenevalt Riigikohtu üldkogu ülalmärgitud otsusest ja juhindudes PS § 152 lg-st 1, KrMS § 361 p-st 7 ning §-st 363 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 15. oktoobri 2010. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 4. mai 2011. a kohtuotsused G. Kaziksi suhtes KarS § 872 lg 2 alusel karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise osas.
13.Ülejäänud osas jätab kriminaalkolleegium maakohtu ja ringkonnakohtu otsused muutmata ning G. Kaziksi kaitsja kassatsiooni rahuldamata. III
14.G. Kaziksi kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks 306 euro ja 82 sendi suuruses summas, sealhulgas käibemaks 51 eurot ning 14 senti. Taotluse kohaselt on kaitsjal määruskaebuse koostamiseks aega kulunud 8 pooltundi ja selle alusel saadud summa on korrutatud koefitsendiga 2, kuna tegemist on süüdistusega esimese astme kuriteos. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole tõsiseltvõetav kaitsja väide, et tal kulus kaheksa pooltundi vähem kui kolmelehekülje pikkuse ja apellatsioonikaebuses esitatud väidete kordamisel põhineva kassatsiooni koostamisele asjas, kus ta on süüdistatavat kaitsnud ka ringkonnakohtus. Võttes arvesse kaitsja
selgitusi
ja
hinnates
tehtud
töö
mahtu
ning
kriminaalasja
keerukust,
leiab
kriminaalkolleegium, et taotlus on põhjendatud üksnes osaliselt ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg-st 7 ja § 22 lg-st 1 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja
tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ punktidest 2 ja 16 rahuldada kahe kolmandiku osas (ca 5 pooltundi) summas 204 eurot ja 55 eurosenti. Vastavalt KrMS § 180 lg 1 ja § 189 lg 2 ning RÕS § 25 alusel mõistab kriminaalkolleegium nimetatud menetluskulud G. Kaziksilt riigi kasuks välja. Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.