Guntars Kaziksi hagi AS Postimees vastu õigusvastase tegevuse kindlakstegemiseks ja 10 000 euro väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
10 000 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 31. juuli 2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Guntars Kaziksi apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Guntars Kaziks (isikukood:
XXXXXXXXXXX)
Vastustaja (kostja): AS Postimees (registrikood: 10472757), esindaja Tiia Luht
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata Tartu Maakohtu 31. juuli 2013 otsus muutmata.
Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus Guntars Kaziksi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib Riigikohtule
kättetoimetamisest. Hagimenetluses
esitada päeva
Riigikohtus
ja
kassatsioonkaebuse jooksul otsuse
võib
menetlusosaline
menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.Guntars Kaziks (hageja) esitas Tartu Maakohtule AS Postimees (kostja) vastu hagi, milles taotles AS Postimees õigusvastase tegevuse kindlakstegemist (ajalehes Postimees 28.12.2012 artiklis „Seitsme aasta tagune kadumine võib laheneda“ ning 20.03.2013 artiklis „Kadunud neiu juhtum jõuab kohtusse“ ja samasisulises venekeelses artiklis „Серийного насильника обвиняют в убийстве“ hageja ees- ja perekonnanime avaldamine enne jõustunud kohtulahendit, samuti hageja suhtes väljendi „sarivägistaja“ kasutamises nimetatud artiklites) ja 10 000 euro väljamõistmist. Hagis märgitu kohaselt ilmus 28.12.2012 ajalehes Postimees artikkel „Seitsme aasta tagune kadumine võib laheneda,“ milles avalikustati hageja ees- ja perekonnanimi kasutades hagejale esitatud, kuid kohtusse jõudmata süüdistus. Hageja nime avaldamisega rikkus kostja PS §-dest 17, 18, 20, 22, 26 hagejale tulenevaid õigusi. Hagejal on naine ja kolm tütart, kes pole milleski süüdi ega tunne ennast hästi. Hageja ei ole oma praeguse abikaasa ja kahe lapse ema suhtes kehalist väärkohtlemist toime pannud. Kriminaalasjas nr 1-07-2705 tehtud otsuses ära toodud isikuga ei seo hagejat enam miski. Hageja palus kuulutada kostja tegevuse oma nime avaldamisega enne jõustunud kohtuotsust 28.12.2012 artiklis seaduse sätteid ja hageja põhiõigusi rikkuvaks ning mõista seoses sellega kostjalt enda kasuks välja 10 000 eurot. Suur avalikkuse huvi ei anna kostjale õigust rikkuda hageja õigusi ja kasutada artiklites ilma hageja nõusolekuta tema ees- ja perekonnanime. Kostja ajakirjanik Risto Berendson pöördus 18.12.2012 kirjaga hageja nime välja tuues prokuratuuri poole hagejat puudutava süüdistuse kohta info saamiseks. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vastuse kohaselt ei ole prokuratuur hageja nime kostjale avaldanud. Riigiprokuratuuri vastuse kohaselt on nime avaldamine prokuratuuri loata keelatud. Kui prokuratuur hageja nime ei avaldanud, tegutses ajakirjanik omavoliliselt, rikkudes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-i 214, avaliku teabe seaduse (AvTS) § 30 lg-t 3, PS §-i 26, isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 4 lg 2 p-i 8. Artiklite ilmumisega on hagejat ülemäära kahjustatud ja sellega tema õigusi rikutud. IKS § 4 lg 2 p 8 järgi ei loeta andmeid süüteo toimepanemise kohta pärast avalikku kohtuistungit delikaatseteks. 20.03.2013 artikkel avaldati pärast 19.03.2013 eelistungit, mis ei ole veel avalik kohtuistung. 28.12.2012 artikkel ilmus enne eelistungit. 20.03.2013 artiklis tunnistab kostja, et tal on viimase poole aasta jooksul õnnestunud usutleda kümmekonda selle juhtumiga seotud inimest. Sellega on kostja sekkunud kohtueelsesse menetlusse, mille tulemusena võivad olla mõjutatud kohtus tähtsust omavad Reili Huigi omaste ja tunnistajate arvamused.
Hageja varasem süüdimõistmine ei anna kostjale õigust kasutada sõna „sarivägistaja.“ Sel sõnal on häbistav ja alandav iseloom, tegemist on isiku lahterdamise ja avaliku alandamisega. Nimetades hagejat artiklis sarivägistajaks, andis kostja hagejale negatiivse hinnangu ja rikkus sellega teadlikult hagejale PS §-ga 17 tagatud õigusi. Artiklitega on kostja põhjustanud hagejale probleeme vanglasüsteemis, hingevalu ja kannatusi.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vastuväidete kohaselt ei ole kostja kahjustanud hageja isiklikke õigusi, avaldanud ebakohaseid väärtushinnanguid ega ebaõigeid faktiväiteid ega kasutanud hageja nime õigustamatult. Artiklites kirjeldatu osas on ülekaalukas avalik huvi ning artiklid ei riku hageja süütuse presumptsiooni. Kostja teos puuduvad õigusvastasus ja süü. Kostja avaldas 28.12.2012 artiklis KrMS § 214 lg 1 alusel ning kooskõlas lg-ga 2 menetlustoiminguid tegevatelt isikutelt saadud informatsiooni kohtueelse menetluse kohta avalikkuse huvides. Lisatud e-kiri näitab, et ajakirjanik võttis ühendust prokuratuuriga. Kui menetlustoiminguid tegevad institutsioonid ei oleks soovinud artiklis avaldatud info avaldamist avalikkusele, siis artiklit avaldada ei oleks saanud. KarS, KrMS ja IKS sätted reguleerivad isiku võimaliku süüteo toimepanemise andmete avaldamist enne avalikku kohtuistungit. 20.03.2013 artiklid avaldati pärast kriminaalasjas nr 1-13-1270 toimunud 19.03.2013 eelistungit. Kirjavahetusest Lõuna Ringkonnaprokuratuuri pressinõunikuga ajavahemikul 15.-19.03.2013 on näha, et prokuratuuri esindaja sai tutvuda enne viimaste artiklite avaldamist nende sisuga ega esitanud nõuet, et hageja nime ei tohi kasutada. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 11.01.2013 ja Riigiprokuratuuri 18.02.2013 vastustest ei tulene, et prokuratuur on keelanud hageja nime avaldamise. 28.12.2012 artiklist on selgelt mõistetav, et info pärineb menetlustoiminguid tegevalt organilt. Artiklis avaldatust saab mõistlik lugeja üheselt aru, et kirjeldatud kuriteo osas toimub veel menetlustoimingute tegemine ning selgelt on öeldud, et prokuratuur kavatseb süüdistada. Artiklis on kasutatud tulevikku väljendavat aegasid. Artiklis ei ole kordagi hagejat käsitletud süüdiolevana kirjeldatud teos. 20.03.2013 artiklitest saab mõistlik lugeja üheselt aru, et kohus alustas hagejaga seotud kriminaalasja arutamist. EIK on leidnud, et süütuse presumptsiooni rikkumist ei ole, kui avaldatu sõnastust analüüsides on selge, et isikut üksnes süüdistatakse süüteo toimepanemises (Shuvalov vs Eesti, kohtuotsus 29.05.2012). EIK on oma lahendites leidnud, et ajakirjanduse ülesandeks on levitada informatsiooni ühiskonnas toimuva kohta ja avalikustada kriitilist suhtumist nõudvaid nähtusi. Kuigi teabe avaldamisel ei ole lubatav ületada teatud piire, on ajakirjanduse kohustus siiski teavitada avalikkust üldist huvi pakkuvatest teemadest, millisteks kahtlemata on teated kuritegudest. Riigikohus on lahendis kohtuasjas nr 3-1-1-80-97 öelnud, et kommunikatsioonivabadus on demokraatliku ühiskonna toimimise üheks eeltingimuseks ning seadust järgivat ajakirjandust ei tohi piirata ega takistada informatsiooni avaldamisel. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-169-11 kinnitanud, et IKS § 11 lg 2 järgi võib isikuandmeid ilma andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil töödelda ja avalikustada meedias, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ning see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Riigikohus leidis, et tõendamist leidnud faktiväidete (süüteoteate esitamise kohta) avaldamine meedias ei ole õigusvastane. Artiklites kirjeldatakse üht raskemat isikuvastast kuritegu – noorelt inimeselt elu võtmist. Seega on artiklites kirjeldatud õigusrikkumistest ajakirjandusel õigus avalikkust informeerida igas menetlusetapis. Sellise informatsiooni avaldamise eesmärgiks on ka preventiivsus. Artiklis esitatakse neutraalses toonis hageja seotust järjekordse seksuaalse iseloomuga kuriteoga. Kostja ei ole artiklile enda negatiivset hinnangut hageja suhtes lisanud.
Hageja on oma abikaasa kehalise väärkohtlemise eest süüdi mõistetud (Tartu Maakohtu otsus kriminaalasjas nr 1-07-2705), mis tekitab küsimuse, kui seotud on üldse hageja oma perekonnaga, kui lähedane ta nendega on. Mittevaralisest kahjust saab eelkõige rääkida füüsilise, hingelise valu ja kannatuste puhul – hagiavaldus selliseid momente ei sisalda. Samuti ei ole hageja tõendanud põhjuslikku seost artiklis ilmunud andmete ja tema maine kahjustumise vahel. Täpselt samasugust summat on hageja nõudnud ka varasemalt (Tartu Halduskohtu määrus asjas nr 3-12-27/16). Seoses hüvitise suurusega juhib kostja tähelepanu 07.02.2012 lahendile (Case of Axel Springer AG v. Germany, Application no 39954/08, p 109-111), milles EIK leidis, et Saksamaa suurima tabloidajakirja „Der Bild“ väljaandjale Saksa kohtute poolt määratud 1000-eurone kahjuhüvitis ning hagi tagamise abinõu rikkumise eest täiendavalt määratud 10 000-eurone trahv on ebaproportsionaalselt suured ja tõid kaasa nn jahutava mõju ajakirjandusele (chilling effect), mis ei tohi olla meediavaidluste tulemuseks. Hageja süüdistused tunnistajate mõjutamise kohta on alusetud. Eesti keele seletavas sõnaraamatus antud tähendustest ja hageja varasemast karistatusest tulenevalt antakse sõnaga „sarivägistaja“ artiklites hinnang hageja varasemale õigusvastasele käitumisele ning sellega ei süüdistata hagejat artiklites kirjeldatud teo toimepanemises. Hageja on korduvalt süüdi mõistetud seksuaalkuritegude eest, mistõttu jääb arusaamatuks, kuidas said artiklid muuta kaasvangide hinnangut hagejale. Hageja kannab hetkel karistust nelja isiku vägistamise eest.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 31. juuli 2013 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus leidis, et hageja nõude õiguslikuks aluseks saab pidada VÕS §-i 1043, § 1045 lg 1 p-e 4 ja 7. Kohus asus seisukohale, et antud asjas ei ole põhjendatud hageja nõue seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks. Riigikohus leidis otsuses nr 3-2-1-169-11 (p 13) järgmist: „IKS § 4 lg 2 p 8 järgi on delikaatseteks isikuandmeteks andmed süüteo toimepanemise või selle ohvriks langemise kohta enne avalikku kohtuistungit või õigusrikkumise asjas otsuse langetamist või asja menetluse lõpetamist. IKS § 5 järgi on hageja andmete avaldamine käsitatav isikuandmete töötlemisena. IKS § 11 lg 2 järgi võib isikuandmeid ilma andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil töödelda ja avalikustada meedias, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ning see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Andmete avalikustamine ei tohi ülemääraselt kahjustada andmesubjekti õigusi. IKS § 23 p-s 2 sätestatakse, et kui isikuandmete töötlemisel on rikutud andmesubjekti õigusi, on andmesubjektil õigus nõuda temale tekitatud kahju hüvitamist võlaõigusseaduses sätestatud alustel ja korras, kui õigusi rikuti eraõiguslikus suhtes. Kolleegium leiab, et kostja ei ole avaldanud hageja kohta IKS § 4 lg 2 p-s 8 märgitud andmeid. Viidatud sätte eesmärgiks on kaitsta süüteo (väärteo või kuriteo) toimepanijat (tulenevalt süütuse presumptsiooni põhimõttest (PS § 22)) kui ka selle ohvrit enne avalikku kohtuistungit, otsuse tegemist või asja menetluse lõpetamist. Põhiseaduse § 22 esimese lause kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Kostja ei ole esitanud hageja kohta andmeid, milles käsitataks hagejat süüdiolevana (süüteo toimepanijana).” Ka kostja viidatud EIK 29.05.2012 otsusest kohtuasjas Shuvalov vs Eesti (kaebused nr 39820/08 ja 14942/09) tuleneb, et süütuse presumptsiooni rikkumist ei ole, kui avaldatu sõnastust analüüsides on selge, et isikut üksnes süüdistatakse süüteo toimepanemises.
Kohus nõustus kostjaga, et artiklites ei ole hagejat käsitatud süüdiolevana kirjeldatud teos. Artiklites antakse ülevaade Reili Huigi kadumise asjaoludest ning tema kokkupuudetest hagejaga. Artiklid kajastavad menetlusorganite tegevust ja prokuratuuri kavatsusi, viimased artiklid lisaks ka kohtus asja arutamise alustamist. Samuti on 20.03.2013 artiklid avaldatud pärast 19.03.2013 eelistungit. KrMS § 214 lg 1 kohaselt võib kohtueelse menetluse andmeid avaldada üksnes prokuratuuri loal ja tema määratud ulatuses ning KrMS § 214 lg-s 2 sätestatud tingimustel. Kostja kinnitusel on 28.12.2012 artikkel avaldatud kohtueelse menetluse andmetele tuginedes. 18.12.2012 e-kirjas on kostja ajakirjanik küsinud hageja juhtumi kohta infot Lõuna Ringkonnaprokuratuurilt (tl 37). Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 11.01.2013 vastusest hagejale nähtub, et prokuratuur ei ole ajakirjanikule hageja nime avaldanud, kui ajakirjanik pöördus info saamiseks prokuratuuri poole, oli tal nimi juba teada (tl 54). Riigiprokuratuuri 18.02.2013 vastuses on viidatud KrMS §-le 214 ja selgitatud prokuröri diskretsiooni kohtueelse menetluse andmete avaldamisel, otsest seisukohta seoses Postimehe artiklis nime avaldamisega ei ole esitatud (tl 55). Puuduvad andmed, et kostjat oleks trahvitud kohtueelse menetluse andmete avaldamise keeldu rikkumise eest. Kostja esitatud e-kirjavahetusest Lõuna Ringkonnaprokuratuuriga 15.03.-19.03.2013 nähtub, et prokuratuur ei ole kostja ajakirjaniku küsimustele vastates hageja nime maininud. Samas sisaldus hageja nimi kostja küsimuses, prokuratuuri nõudmisel on kostja 20.03.2013 artikli enne selle avaldamist saatnud prokuratuurile ning puuduvad andmed, et prokuratuur oleks esitatud kujul artikli avaldamist keelanud (tl 68-70). Maakohus leidis, et kostja sekkumine kohtueelsesse menetlusse ning Reili Huigi omaste ja tunnistajate arvamuste mõjutamine ei ole tõendatud. Lisaks nõustus kohus kostjaga, et kuritegude ja nende menetlemise käigu vastu on avalikkusel alati teatud huvi, kasvõi lähtudes isiklikust turvalisusest kogukonnas. Artiklites kirjeldatakse üht raskemat isikuvastast kuritegu – noorelt inimeselt elu võtmist. Sellise informatsiooni avaldamise eesmärgiks on ka preventiivsus, et vältida inimeste kuriteo ohvriks langemist ja õigusrikkumiste toime panemist. Artiklis avaldatut saab pidada aktuaalseks – seitse aastat seisnud kriminaalasjas on tekkinud uued edasiminekud, tulenevalt kohtupraktika muutumisest võib toimepandud kuritegu saada lahenduse. Maakohus järeldas, et kostja ei ole rikkunud IKS § 11 lg-t 2 ega KrMS §-st 214 tulenevat keeldu. Riigikohus leidis otsuses nr 3-2-1-169-11 (p 13), et vaatamata sellele, et kostja ei ole rikkunud IKS § 11 lg-t 2 ja KrMS §-i 214, võib andmete avaldamine rikkuda hageja isiklikke õigusi tulenevalt VÕS § 1045 lg 1 p-st 4. Riigikohus märkis otsuses nr 3-2-1-104-09 (p 15), et isiklike õiguste rikkumise (VÕS § 1045 lg 1 p 4) õigusvastasuse kindlakstegemine tähendab väärtusotsustust VÕS § 1046 lg-te 1 ja 2 järgi. Juhul kui isikliku õiguse rikkumine sisaldab ebaõigete väidete avaldamist, tuleb õigusvastasuse kindlakstegemiseks lisaks kohaldada VÕS § 1047 lg-d 1-3. Nende sätete mõtte kohaselt lasub isiklike õiguste rikkumise õiguspärasuse põhjendamine ja tõendamine õiguste rikkujal. Riigikohus leidis otsuses nr 3-2-1-99-97 ja ka hilisemates kohtulahendites (nt nr 3-2-1-161-05, p 10), et faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav. Väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu on konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega. Väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust. Otsuses nr 3-2-1-145-07 (p 15) märkis Riigikohus, et kohtupraktikas käsitletakse isiku kohta mis tahes andmeid sisaldavat lauset faktiväitena ning asjaolu, et kostja avaldas kolmanda isiku väidetut, ei muuda faktiväidet väärtushinnanguks.
Kohus leidis, et kostja on artiklites avaldanud faktiväiteid. Hagejale süüdistuse esitamine on kontrollitav, selle tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav. Ka väljendit „sarivägistaja“ tuleb, vähemalt antud asja kontekstis, pidada faktiväiteks. Kohus leidis, et sõna sarivägistaja tähistab isikut, kes on mitme isikuga nende tahte vastaselt astunud suguühendusse, ning selle väite tõesus või väärus on kontrollitav ja tõendatav. Riigikohus leidis lahendis nr 3-2-1-169-11 (p 12), et tegelikkusele vastava faktiväite, isegi kui see teotab isiku au ja kahjustab tema mainet, avaldamine ei ole iseenesest õigusvastane. Seega ei ole hagi rahuldamiseks alust juhul, kui kostja tõendab, et hageja kohta väidetu vastab tegelikkusele ja ei ole õigusvastane. Antud juhul ei ole hageja väitnud, et tegelikkusele ei vasta temale süüdistuse esitamine või asjaolu, et ta on sarivägistaja. Hagejale on esitatud süüdistus Reili Huigi vägistamises ja mõrvas. Samuti ei ole vale väide, et hageja on sarivägistaja, sest ta on korduvalt süüdi mõistetud ja karistatud vägistamiste eest, viimati Harju Maakohtu 15.10.2010 otsusega kriminaalasjas nr 1-10-5424 selle eest, et ta vägistas neli noort inimest (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-74-11). Kohus leidis, et kuna hageja kohta väidetu vastab tegelikkusele, siis isegi kui avaldamine rikuks hageja isiklikke õigusi, puudub hageja au teotavate andmete avaldamises õigusvastasus VÕS § 1047 lg 2 järgi. Kohus leidis, et kostja poolt artiklites hageja nime ja pildi avaldamine, samuti artiklites avaldatust tuleneda võivad väärtushinnangud ei ole õigusvastased. Hageja ei ole väitnud, et avaldatud oleks ebaõigeid andmeid. Artiklites ei ole kasutatud ebasündsat, solvavat või põhjendamatult negatiivset väljendusviisi. Artiklites avaldatu teadasaamise vastu on avalikkusel õigustatud huvi, mis kaalub antud asjas üles hageja isiklike õiguste rikkumise. Asjakohatuks ei saa pidada hageja varasema karistatuse ja elukäigu avaldamist. Eeltoodu on artiklist nähtuvalt seotud sellega, et prokurör läheb kohtusse kaudsete tõenditega ning kasutab süüdistuse põhjendamiseks hageja varasemat käitumismustrit ja tema poolt varem samasuguste kuritegude toimepanemist. Lisaks on karistusregistri seaduse § 7 lg 1 kohaselt registrisse kantud andmed avalikud ning 15 lg 1 kohaselt on igaühel õigus saada registrist andmeid, kui seadus ei sätesta teisiti. Maakohus leidis, et hageja probleemid vanglasüsteemis seoses artikliga on konkretiseerimata ja tõendamata. Kohus ei nõustunud hagejaga, et artiklites avaldatuga rikuti tema isikupuutumatust (PS § 20). Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et seos kostja poolt artikli avaldamisega oleks rikutud hageja vabadust ja isikupuutumatust. Kohus leidis, et tuvastatud ei ole hageja perekonna- ja eraelu puutumatuse rikkumine seoses sellega, et hageja abikaasa ja tütred ei tundnud end hästi. Hageja ei ole tõendanud perekonna olemasolu ega suhteid perekonnaga, samuti artiklites avaldatu mõju oma väidetavatele pereliikmetele ja perekonnasuhetele. TsMS § 162 lg-te 1-3 ja § 173 lg-te 1, 4 alusel jättis maakohus menetluskulud hageja kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.G. Kaziks esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 31. juuli 2013 otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta apellandi menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus hinnanud hageja esitatud tõendeid ühekülgselt ning ebaõigesti jätnud G. Kaziksi õigused kaitseta ja olulised faktid arvesse võtmata. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et kui tegemist on faktiväitega, siis on selle ajakirjanduses avaldamine lubatud. Fakt saab olla vaid tõend, mis on kohtuotsusega tõendiks ehk faktiks tunnistatud. Ajakirjandusel ei ole seaduslikku
õigust enne jõustunud kohtuotsuse tegemist kedagi avalikult süüdistada või avalikkusele teada anda, et antud isik, tuues välja isiku ees- ja perekonnanime, on süüdistatav teatud süüteos. Apellandile jääb arusaamatuks, kuidas ajakirjandus apellandi delikaatseid isikuandmeid nii töötles, et ei rikkunud KrMS § 7, PS § 17, § 22, IKS § 4 lg 2 p 8 ja AvTS § 35 lg 1. Apellant osundab ka PS §-dele 11, 12, 13, 14 ja IKS §-le 5; 2) on maakohus ebaõigesti leidnud, et sõna „sarivägistaja“ kasutamine artiklites oli õigustatud. Sõna „sarivägistaja“ on diskrimineeriv, sellega on apellanti lahterdatud ja alandatud; 3) on maakohus jätnud ebaõigesti arvestamata, et kui prokuratuur apellandi nime ajakirjanikule ei avaldanud ja ei andnud otsest luba oma vastuses apellandi ees- ja perekonnanime avaldamiseks, siis rikkus vastustaja teadlikult apellandi õigusi. AS Postimees avaldas esimese artikli 28.12.2012, st enne 19.03.2013 toimunud eelistungit. Maakohus on ebaõigesti lähtunud suuremalt jaolt 20.03.2013 avaldatud artiklist, sest apellant ei ole esitanud hagiavaldust ega õigusvastasuse tuvastamise avaldust koos moraalse kahjunõudega tema õiguste rikkumiste kohta 20.03.2013 avaldatud artiklite osas, vaid tegi seda 28.12.2012 ilmunud artikli suhtes. AS Postimees ei ole tõendanud, et 28.12.2012 ilmunud artiklite avaldamiseks oli tal prokuratuuri luba artikli ning apellandi ees- ja perekonnanime avaldamiseks enne kohtuotsust. Prokuratuur vastas ajakirjaniku kirjale alles 18.03.2013 ja sai artikliga tutvuda alles 19.03.2013. Kuna Postimehes avaldati artiklid enne avalikku kohtuistungit, siis on AS Postimees rikkunud apellandi subjektiivseid õigusi.
5.AS Postimees vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Maakohtu 31. juuli 2013 otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus tõendeid õigesti hinnanud ning teinud õiged järeldused. Vastustaja ei ole artikleid avaldades rikkunud apellandi poolt nimetatud seadusesätteid. Vastustaja ei ole kahjustanud apellandi isiklikke õigusi: ei ole avaldanud ebakohaseid väärtushinnanguid ega ebaõigeid faktiväiteid ega kasutanud apellandi nime õigustamatult. Isegi kui leida, et vastustaja poolt kasutatud sõna „sarivägistaja“ on nii faktiväide kui väärtushinnang, siis nii VÕS § 1046 lg 1 ja 2 kui ka VÕS § 1047 lg 3 alusel ei saa lugeda käesoleval juhul apellandi andmete avaldamist õigusvastaseks õigustatud avalikkuse ülekaaluka huvi olemasolul. Praeguses asjas on kaitstavateks hüvedeks, mida tuleb vastustaja käitumise õigusvastasuse hindamisel kaaluda, ühelt poolt eraelu puutumatus ja teiselt poolt ajakirjanduslik sõnavabadus. Apellant on pärast karistuste kandmist jätkanud raskete isikuvastaste tegude toimepanemist ning kogukonnal on sellise isiku tegemiste vastu õigustatud huvi; 2) on meelevaldne apellandi seisukoht, et vastustaja poolt kasutatud sõna „sarivägistaja“ on diskrimineeriv tema sotsiaalse seisundi tõttu ning sellega on teda kuhugi lahterdatud, kuna apellant on varasemalt korduvalt (enam kui kolmel korral) süüdimõistetud rasketes õigusvastastes tegudes – vägistamistes; 3) on maakohus andnud artiklitele õige hinnangu. Apellandi protsessuaalne seisund on artiklites selgelt ja üheselt kajastamist leidnud ning artiklites ei ole kordagi apellanti käsitletud kirjeldatud sündmuses süüdlasena. Kui menetlustoiminguid teostav organ ei oleks soovinud apellandi nime avalikustamist, siis ei oleks ajakirjandusel võimalik olnud seda ka artiklites avaldada. Apellant kinnitab apellatsioonkaebuse sissejuhatuses, et ta palus hagiavalduses maakohtul kindlaks teha AS Postimees poolt toimetatavas ajalehes Postimees 28.12.2013 ilmunud artikli „Seitsme aasta tagune kadumine võib laheneda“ ning 20.03.2013 ilmunud artikli „Kadunud neiu juhtum jõuab kohtusse“ ja samasisulises venekeelses ajalehes ilmunud artikli „Серийного насильника обвиняют в убийстве“ õigusvastasuse ja tema inimõiguste rikkumise nendes artiklites, kuna tema ees- ja perekonnanime avaldamine enne jõustunud kohtuotsust ning samuti tema suhtes halvustava ja teotava väljendi „sarivägistaja“ kasutamises nimetatud artiklites on teda kaitstavate
põhiõiguste rikkumine. Kuid apellatsioonkaebuse p 7 alapunktis b kinnitab apellant, et kuna ta ei ole esitanud hagiavaldust ega õigusvastasuse tuvastamise avaldust koos moraalse kahjunõudega tema õiguste rikkumiste kohta 20.03.2013 avaldatud artiklite osas, siis on maakohus ebaõigesti lähtunud suuremalt jaolt 20.03.2013 avaldatud artiklist. Vastustaja ei nõustu apellandi sellise käsitlusega, kuna maakohus on andnud hinnangu selgelt nii 28.12.2012 kui ka 20.03.2013 artiklis avaldatule. Apellandi nõude rahuldamisega võib tekkida olukord, kus asjaolude paljususe korral viiks nende käsitlemine üksikute hagi alustena olukorrani, kus asjaolude kogumisse kuuluda võiv täiendav faktiväide teise artikli kujul looks võimaluse uue hagi esitamiseks, kuigi maakohus on asja sisuliselt juba lahendanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 31. juuli 2013 otsus muutmata. Kuna Tartu Maakohtu 31. juuli 2013 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
7.Alusetu on apellandi väide, et maakohus on hinnanud hageja esitatud tõendeid ühekülgselt ning ebaõigesti jätnud hageja õigused kaitseta ja olulised faktid arvesse võtmata. Maakohus on hinnanud kõiki hageja poolt esitatud tõendeid, tuvastanud asjas tuvastamist vajavad asjaolud ning teinud neist õiged järeldused. Seega vastab maakohtu vaidlustatud otsus TsMS § 442 lg-le 8. Apellatsioonkaebuses esitatust nähtuvalt tugineb apellant samadele faktilistele asjaoludele, millised ta esitas maakohtus, ning samuti samadele tõenditele ja seaduse sätetele. Kuna maakohus on põhjalikult vaidlustatud otsuses vastanud hageja faktilistele väidetele ja põhjendanud, miks ta ei nõustu nendega, siis ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ja ei korda neid. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu seisukohaga selles, et antud asjas ei ole põhjendatud hageja nõue seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks. Kostja ei ole hageja poolt nimetatud artikleid avaldades rikkunud apellandi poolt apellatsioonkaebuses nimetatud seadusesätteid. Maakohus on õigesti, analüüsides artiklite sõnastust, asunud seisukohale, et artiklites ei ole hagejat käsitletud süüdiolevana (süüteo toimepanijana) kirjeldatud teos. Artiklites antakse ülevaade Reili Huigi kadumise asjaoludest ning tema kokkupuudetest hagejaga, samuti kajastavad artiklid menetlusorganite tegevust ja prokuratuuri kavatsusi, viimased artiklid lisaks ka kohtus asja arutamise alustamist.
8.Arusaamatu on apellandi väide (apellatsioonkaebuse punkt 2), et maakohus „nõustus oma otsuse 25-s punkti eelviimases lõigus sellega, et artikkel on kirjeldanud üht raskemat isikuvastast kuritegu – noorelt inimeselt elu võtmist. Artiklis on ära toodud noore inimese kadumine – milline faktiväide on siis tõene: a) Kas inimese kadumine või b) kahtlus, et inimene on tapetud ja kumbale faktiväitele tuginedes on (oli) artikli avaldajal õigus seda artiklit avaldada, kui pole selles asjas veel täieliku selgust, mis juhtunud on.“ Maakohus on apellandi poolt viidatud otsuse punktis asunud seisukohale, et kostja ei ole rikkunud IKS § 11 lg-t 2 ja KrMS §-ist 214 tulenevat keeldu, sest artiklites kirjeldatakse üht raskemat isikuvastast kuritegu – noorelt inimest elu võtmist - ning sellise informatsiooni avaldamise üheks eesmärgiks on vältida inimeste kuriteo ohvriks langemist ja õigusrikkumiste toimepanemist. Nimetatud väiteid ei ole ei maakohus ega kostja omistanud hagejale ja ka hageja ei ole väitnud hagis maakohtule, et eelnimetatud faktiväited rikuksid tema isiklikke õigusi.
Praeguses asjas on kaitstavateks hüvedeks, mida tuleb kostja käitumise õigusvastasuse hindamisel kaaluda, ühelt poolt eraelu puutumatus ja teiselt poolt ajakirjanduslik sõnavabadus. Siinkohal on maakohus õigesti, viidates Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-70-97 asunud seisukohale, et seadusest ei tulene keeldu avaldada massimeedias informatsiooni ja arvamusi jõustumata kohtulahendite kohta.
9.Apellandi väite kohaselt on maakohus ebaõigesti leidnud, et sõna „sarivägistaja“ kasutamine artiklites oli õigustatud. Maakohus on vaidlustatud otsuses käsitlenud põhjalikult mõistega „sarivägistaja“ seonduvat (otsuse punktid 27, 30), ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate järeldustega ning ei korda neid. Ringkonnakohus möönab, et mõiste „sarivägistaja“ on käsitletav nii faktiväitena kui ka väärtushinnanguna, kuid samas ei anna see alust väita, et mõiste „sarivägistaja“ kasutamine artiklites väärtushinnanguna oleks hageja suhtes õigusvastane, sest tegemist ei ole ebakohase väärtushinnanguga.
10.Nähtuvalt maakohtule esitatud hagiavaldusest (ja selle täiendusest – tl 24) on hageja taotlenud kostjalt mittevaralise kahju summas 10 000 eurot väljamõistmist ning hagi alusena on ta märkinud ajalehes Postimees 28.12.2012 artikli „Seitsme aasta tagune kadumine võib laheneda“ ning 20.03.2013 artikli „Kadunud neiu juhtum jõuab kohtusse“ ja samasisulises venekeelses artikli „Серийного насильника обвиняют в убийстве“. Lähtudes hageja enda poolt maakohtule esitatust on ebaõige apellandi väide, et ta ei ole esitanud hagiavaldust ega õigusvastasuse tuvastamise avaldust koos mittevaralise kahju hüvitamise nõudega 20.03.2013 avaldatud artiklite osas, vaid ainult 28.12.2012 ilmunud artikli suhtes. Samuti on alusetu apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et maakohus on otsuse tegemisel lähtunud suuremalt jaolt 20.03.2013 avaldatud artiklist. Maakohus on vaidlustatud otsuses andnud hinnangu nii 28.12.2012 artiklis kui ka 20.03.2013 artiklis avaldatule.
11.Apellandi väitel on maakohus jätnud ebaõigesti arvestamata, et kui prokuratuur apellandi nime ajakirjanikule ei avaldanud ja ei andnud otsest luba oma vastuses apellandi ees- ja perekonnanime avaldamiseks, siis rikkus vastustaja teadlikult apellandi õigusi. Maakohus on käsitlenud KrMS § 214 lg-ga 1 seonduvat vaidlustatud otsuse punktis 25 ning leidnud, et kostja ei ole rikkunud 28.12.2012 artikli avaldamisel KrMS § 214 lg-st 1 tulenevat keeldu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ja ei korda neid. Apellandi väitele kostja sekkumise kohta kohtueelsesse menetlusse ning Reili Huigi omaste ja tunnistajate arvamuste mõjutamise kohta on samuti maakohus vastanud eelnevalt viidatud otsuse punktis (punkt 25) ning ringkonnakohus ei korda ka neid maakohtu põhjendusi.
12.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.