1-09-16587/25 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

2.KarS § 121 järgi tunnistati O. Kozlov süüdi selles, et ta 28.veebruaril 2004. a Harju maakonnas XXXXXX XXXXXX XXXXXX XX XX majas pani toime kehalise väärkohtlemise A. R. suhtes alljärgnevalt: Ühise alkoholitarvitamisega kaasnenud tüli käigus lõi O. Kozlov A. R.t korduvalt rauast heebliga vastu pead, tekitades temale pea ja näo põrutuse, vasaku sarnaluu murru, põrutushaavad ning nahaalused verevalumid pea piirkonnas, mistõttu kiirabi toimetas A. R. ravile Mustamäe haiglasse. KarS § 114 p 3,4 järgi mõisteti O. Kozlov süüdi selles, et tema 2007. a mai algul Harju maakonnas XXXXXX XXXXXX XXXXXXXXXX XXXXX XXXXX XXX XX asuvas majas pani koos J. Trokaliga toime M. N. tahtliku tapmise, lüües teda tugevajõuliselt taburetiga, samuti tuvastamata esemega ning käte ja jalgadega korduvalt pähe ja kehasse, millega tekitas M. N.le elupuhuselt ajukolju- ja näokoljuluude murrud ja parema 5 roide kaksikmurru, samuti vasaku oimuluusoomuse, parema oimuluu nibujätke, vasaku ülalõualuu suulagijätke ja kuklaluusoomuse vigastused, millega põhjustas M. N. surma sündmuskohal. Pärast M. N. tapmist viisid J. Trokal ja V. Roots laiba majast välja ning J. Trokal viskas selle kuivkäimla kogumispaaki. Samuti O. Kozlov, olles varem toime pannud M. N. tapmise ehk olles KarS § 114 p-s 4 tähendatud isik, järgmisel või ülejärgmisel päeval 2007. a mais Harju maakonnas XXXXXXXXX XXXXXX XXXXXX XX asuvas majas ja selle õues pani toime tapmise kahe inimese suhtes, lüües J. T. rusikate ja jalgadega pähe ning kehasse, millega põhjustas J. T. aju- ja näokolju lahtise tömbi trauma koljuluude hulgaliste murdude ja defektidega sh vasakul pool kiirul sisemist luuplaati mitteläbistava auk-murru ehk eluohtliku tervisekahjustuse, samuti VIII-X roide põikimurru rangluu keskjoonel vasakul pool, millised vigastused tõid kaasa J. T. surma sündmuskohal ning kohe seejärel lõi J. T. elukaaslasele I. P. samuti rusikate ja jalgadega pähe ja kehasse, millega põhjustas I. P. aju- ja näokolju lahtise tömbi trauma koljuluude hulgaliste murdude ja defektidega ehk eluohtliku tervisekahjustuse, samuti alalõualuukeha põikimurru vasakul 35. ja 37. hambasompude kohal, millised vigastused tõid kaasa I. P. surma sündmuskohal. Seejärel peitis O. Kozlov J. T. ja I. P. surnukehad maja õuel asuvasse vana vundamendi varemetesse prügi alla.

5.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 5.1 Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks osundada Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud seisukohale, mille kohaselt olukorras, kus erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), lasub ringkonnakohtul kohustus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-137-03, 3-1-1-16-04, 3-1-1-8906). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses faktiliste asjaolude ümberhindamist tingivaid vigu. 5.2 Et apellatsioonis vaidlustatakse just maakohtu poolne tõendite hindamine, mida käsitab KrMS § 61, siis kohtukolleegium osundab, et nimetatud seadusesätte sisu ja mõtet on Riigikohus oma lahendites korduvalt selgitanud – KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-127-06, 3-1-1-4-07). Kohtukolleegium on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega täiel määral ega pea KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel nende kordamist vajalikuks.

5.3 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava O. Kozlovi ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ja arvestanud vaid kaassüüdistatava V. Rootsi ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatavate ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustes nr 3-1-1-19-05 ja 3-1-177-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et esimese astme kohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. 5.4 Kohtukolleegiumi hinnangul nähtub käesoleva kriminaalasja materjalidest üheselt mõistetavalt, et süüdistatav V. Roots on kogu kriminaalmenetluse kestel andnud samasisulisi detailseid ütlusi selle kohta, mida ta teab M. N., J. T. ja I. P. tapmisest. Nii on ta kohtueelsel uurimisel ja maakohtu istungil andnud samasisulisi ütlusi selle kohta, et nägi, kuidas O. Kozlov ja J. Trokal M. N.t tema elukohas XXXXX XXX XX majas rusikate ja taburetiga peksid, peamiselt pähe. Viimase hoobi andis O. Kozlov, kes hoidis tabureti jalgadest kinni ja lõi sellega M. N.le pähe. M. N. hakkas korisema ja tõmblema ning jäi põrandale liikumatult lamama. Talle visatati jope pähe. Kui O. Kozlov ja tema elukaaslane N. M. olid majast lahkunud, siis tegi J. Trokal ettepaneku M. N. laip ära peita. Seejärel peitsid V. Roots ja J. Trokal M. N. laiba kuivkäimla kogumispaaki. V. Rootsi ütlused haakuvad XXXXX XXX XX maja ja selle ümbruskonna vaatlusprotokolliga, mille kohaselt kuivkäimla kogumispaagist leiti riietatud meesterahva laip. DNA ekspertiis tuvastas XXXXX XXX XX maja seest erinevatelt esemetelt verejälgi, mis kuulusid M. N.le. Surnu kohtuarstlik ekspertiis tuvastas M. N. laibal hulgaliselt koljumurde ja –vigastusi. Murtud oli ka üks ribi. Seega on need tõendid kooskõlas V. Rootsi ütlustega, et M. N. peksti surnuks toas ja visati seejärel kuivkäimla kogumispaaki. Kohtueelsel uurimisel on M. N. elukaaslane N. M. andnud samuti ütlusi selle kohta, et M. N. peksid surnuks J. Trokal ja O. Kozlov kahekesi, kuid kuna ta hakkas kohtuistungil O. Kozlovi osa M. N. peksmises eitama, siis on kohus tema kui ebausaldusväärse tunnistaja ütlused selle kuriteoepisoodi kohta kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult kõrvale jätnud. 5.5 J. T. ja I. P. tapmise asjaolude kohta on O. Kozlovi elukaaslane tunnistaja N. M. kohtueelsel uurimisel ja kohtus andnud samasisulisi ütluse selle kohta, et järgmisel päeval pärast M. N. surnukspeksmist lahkusid O. Kozlov, M. N., V. Roots, J. Trokal ja I. P. XXXXX XXX XX majast ja jätkasid alkoholi tarvitamist O. Kozlovi ja N. M.i elukohas XXXXXX XXX XX. Tunnistaja N. M. ärkas öösel karjete peale ja õue minnes nägi trepi juures selili I. P. ja J. T. surnukehi, kelle kõrid olid verised. O. Kozlov käskis tal keel hammaste taga hoida ja tuppa minna. Hommikul oli majas ainult O. Kozlov ning pärast seda ta J. T.t ja I. P. näinud ei ole. Süüdistatav V. Roots on andnud kohtueelsel uurimisel ja kohtus ütlusi selle kohta, et jäi ööbima XXXXXX XXX XX majja O. Kozlovi ja N. M.i juurde. Hommikul õue minnes järgnes talle O. Kozlov ja ütles, et on tapnud J. T. ja I. P. ning palus abi surnukehade peitmisel. V. Roots nägi laipu saunas pingi alla peidetuna. Nende pead olid kaltsudesse mähitud, mistõttu ta vigastusi ei näinud. Ta aitas O. Kozlovil laibad vana vundamendi sisse prahihunniku alla peita. Pärast seda hakkas V. Roots O. Kozlovist eemale hoidma, sest kartis, et O. Kozlov võib ka tema kui ebasoovitava tunnistaja tappa. Oma kartusest rääkis V. Roots oma pojale A. R.. XXXXXX XXX XX maja ja selle ümbruse vaatlusprotokollist nähtub, et vundamendi seest prahi alt leitigi mehe ja naise laibad. DNA ekspertiis tuvastas, et need olid J. T. ja I. P. laibad. Surnu kohtuarstlik ekspertiis tuvastas mõlemal laibal hulgaliselt koljuvigastusi. Seega nägid nii N. M. kui V. Roots J. T. ja I. P. surnukehi, mistõttu ei vasta tõele süüdistatava O. Kozlovi väited selle kohta, et J. Trokal ja I. P. olid öösel majast lahkunud ja kirja maha jätnud.

3.juunil 2009. a on O. Kozlov avaldanud, et ilmselt on olemas veel kolmaski laip, so M. N. oma, kuid selle tapmise pani toime J. Trokal. 19. juunil 2009. a on O. Kozlov XXXXX XXX XX sündmuskoha ette näidanud, kuid laipa ta välja andnud ei ole. M. N. laip leiti alles 15. septembril 2009. a. Alates 4. septembrist 2009. a on O. Kozlov kahtlustatavana ülekuulamistel keeldunud kuni kohtuni igasuguste ütluste andmisest. Maakohtus on O. Kozlov väitnud, et tema M. N.t, J. T.t ja I. P. tapnud ei ole ning ta ei tea, kes seda teha võis. Kuna O. Kozlov andis kohtueelsel uurimisel ja kohtus täiesti vastukäivaid ütlusi, siis on maakohus tema ütlused põhjendatult kõrvale jätnud. Siinjuures kohtukolleegium lisab, et O. Kozlov muutis oma ütlusi veel kord ja seda juba apellatsioonimenetluses. Nimelt väidab O. Kozlov esitatud apellatsioonis, et J. T. ja I. P. tappis hoopis V. Roots. Kohtukolleegium peab sellist väidet alusetuks ja ennastõigustavaks, sest see ei ole kooskõlas kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega. Lisaks sellele ei ole O. Kozlovi vastuolulised ütlused usaldusväärsed. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et O. Kozlov on alates 7. maist 2009. a olnud kahtlustatav ja hiljem süüdistatav. Seetõttu ei ole tõene ka see O. Kozlovi apellatsiooni väide, et ta muudeti kahtlustatavaks pärast seda, kui ta oma ütlusi muutis. 5.8 Vastuseks apellatsiooni väitele, et uurija ei viinud O. Kozlovi ja V. Rootsi vahel läbi vastastamist, märgib kohtukolleegium järgmist. KrMS § 77 lg 1 kohaselt võib isikuid vastastada, kui ütlustes ilmnenud vastuolu ei ole võimalik muul viisil kõrvaldada. Seega on vastastamine selline uurimistoiming, mille läbiviimise vajalikkuse otsustab uurija. Vastastamine ei ole uurija kohustus, vaid tema õigus. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-97-01 märkinud, et igas menetletavas asjas on uurijal õigus otsustada, kas ta peab vajalikuks vastastada juba üle kuulatud isikuid. Käesolevas kriminaalasjas ei ole seda vajalikuks peetud.

Kohtukolleegium peab siinkohal vajalikuks lisada, et O. Kozlovi ja V. Rootsi ei olnudki võimalik kohtueelse menetluse käigus vastastada, sest O. Kozlov oli kuni kohtuni ütluste andmisest keeldunud. Küll aga oli O. Kozlovil võimalus esitada V. Rootsile küsimusi maakohtu istungil kohtuliku uurimise käigus. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium O. Kozlovi apellatsiooni väitega, et kohtueelsel uurimisel oleks pidanud uurija teda V. Rootsiga ilmtingimata vastastama. 5.9 Järgnevalt peatub kohtukolleegium apellatsiooni väitel, et politseikomissar R. R. lubas garanteerida O. Kozlovile kergema karistuse juhul, kui ta kolmandagi mõrva enda peale võtab. Kohtukolleegium märgib siinkohal järgmist. Karistust mõistab kohus ja selle mõistmise alused on loetletud KarS §-s 56. Prokuröri arvamust see loetelu ei sisalda. Prokurör esitab küll kohtuvaidluses arvamuse süüdistatavale mõistetava karistuse kohta, kuid see ei ole kohtule siduv. Sellisel seisukohal on olnud ka senine kohtupraktika. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsustes nr 3-1-1-70-01 ja 3-1-1-91-07 märkinud, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Seetõttu ei pea kohtukolleegium tõsiseltvõetavaks O. Kozlovi väidet, et politseikomissar lubas taotleda prokurörilt O. Kozlovile leebema karistuse mõistmist juhul, kui ta end M. N. tapmises süüdi tunnistab. 5.10 Viimasena peatub kohtukolleegium O. Kozlovile mõistetud karistusel. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus kohtukolleegiumi hinnangul õigustatult oma otsuses märkinud, et mõrv on kõige raskem isikuvastane kuritegu. O. Kozlov võttis lühikese ajavahemiku jooksul elu kolmelt inimeselt. Seega on tema süü väga suur. Kergendavaid asjaolusid ei ole tema tegudes tuvastatud. Vaatamata oma suhteliselt noorele eale on O. Kozlovi varem kaheksa korda kohtu poolt karistatud. Viimati vabastati ta vanglast tingimisi enne tähtaega, kuid A. R. kehalise väärkohtlemise pani ta toime katseajal. Kohtukolleegiumi hinnangul on O. Kozlovile mõistetud karistus vastavuses valitseva kohtupraktikaga karistuste mõistmisel raskete isikuvastaste kuritegude eest. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud väitega, et kui kolme inimese tapmisele ei järgne karistusena eluaegset vangistust, siis tekib küsimus, mitu inimest peab isik tapma, et võiks talle mõista eluaegse vangistuse.