Eesistuja Villu Kõve, liikmed Tambet Tampuu ja Henn Jõks
Kohtuasi
Oleg Kozlovi hagi AS Kanal 2 vastu mittevaralise kahju eest 5000 euro suuruse rahalise hüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-19714
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Oleg Kozlovi kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
5000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Oleg Kozlov, esindaja vandeadvokaat Veljo Viilol Kostja AS Kanal 2 (registrikood 10366713), esindaja vandeadvokaat Carri Ginter
Asja läbivaatamise kuupäev
19. jaanuar 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-19714 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Oleg Kozlov (hageja) esitas 30. aprillil 2013 AS Kanal 2 (kostja) vastu hagi mittevaralise kahju eest 5000 euro suuruse rahalise hüvitise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt kannab hageja eluaegset vanglakaristust Viru vanglas. Kostja näitas 26. aprillil 2013 telesaadet "Eluaegsed", kus teotati hageja au ja head nime, alandati tema väärikust ning riivati perekonna- ja eraelu puutumatust. Saade oli ühepoolne ning äärmiselt negatiivne. Hagejale selles saates sõna ei antud. Hageja nime kasutati lubamatult. Hagejast saate tegemine ilma teda ära kuulamata ning temalt nõusolekut saamata on õigustamatu ning vastuolus põhiseaduses sätestatuga. Kostja kahjustas hageja mainet ja nime ebakohaste väärtushinnangutega koos nime ja pildi õigustamatu kasutamisega. Hageja pidi pärast saadet kannatama nii kaasvangide kui ka ametnike
põlgust ning küsimusi saates esitatu kohta.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja mõisteti Harju Maakohtu 22. märtsil 2011. a jõustunud kohtuotsusega (kriminaalasi nr 1-09-16587) süüdi karistusseadustiku (KarS) § 114 p-de 3 ja 4 ning KarS § 121 alusel ning karistati eluaegse vangistusega. Hageja nõue tuleb jätta rahuldamata, sest kostja ei ole hageja isiklikke õigusi rikkunud. Kostja ei avaldanud hageja kohta ebaõigeid väärtushinnanguid ega ebaõigeid faktiväiteid, mis tähendaks hageja hea nime ja au teotamist. Telesaates ei antud väärtushinnanguid hageja teole, vaid kirjeldati hageja toime pandud kuritegusid asjas kogutud tõendite alusel. Kostja ei ole õigusvastaselt kasutanud hageja nime ega kujutist ning ei ole rikkunud tema eraelu puutumatust. Telesaade vastas dokumentaalsaadete žanrile iseloomulikele tunnustele ja selle eesmärgiks on üldsuse teavitamine rasketest õigusrikkumistest eesmärgiga rikkumisi ennetada. Hagejat saab vaadelda kuriteo toimepanemise tõttu avalikku sfääri sisenenud isikuna, mistõttu tuleb tal taluda avalikkusele kuriteo kohta informatsiooni avaldamist. Hageja õigusi ei ole tema ära kuulamata jätmise ja temalt nõusoleku küsimata jätmise tõttu rikutud. Isiku eelnev ärakuulamise kohustus tuleneb vaid Eesti ajakirjanduseetika koodeksi p-st 4.2, mille kohaselt peab ajakirjanik konflikti sisaldava materjali puhul ära kuulama kõik osapooled. Saate sisu kohaselt ei käsitletud konfliktset materjali. Hagejat puudutava kuriteo kohta informatsiooni avaldamiseks nõusoleku küsimise kohustust Eesti ajakirjanduseetika koodeks ei kehtesta. Võttes arvesse saate eesmärki, selle sisu ja saate tegemiseks kasutatud materjale (avalikkusele kättesaadav kohtulahend), ei olnud vaja hagejalt enne nõusolekut küsida.
3.Harju Maakohus jättis 17. veebruari 2014. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt põhineb kostja näidatud telesaade hageja süüditunnistamise (kriminaalasi nr 1-09-16587) faktil. Hageja karistust motiveerides on kohtud lugenud tema süüd väga suureks, kergendavad asjaolud puuduvad. Kriminaalasja arutades on kohtud asunud seisukohale, et hageja eluhoiakus peegeldub üldine lugupidamatus õiguskorra vastu ja tema poolt kolme inimese tapmises väljendub sügav hoolimatus teiste inimeste elu suhtes. Vaatamata suhteliselt noorele eale on hagejat varem juba kaheksa korda kriminaalkorras karistatud. Hagi tuleb jätta rahuldamata, sest kahju hüvitamise aluseks olevad asjaolud ei ole tõendatud. Kohtupraktikas eristatakse kahte au teotamise koosseisu: au teotava ehk ebakohase väärtushinnangu avaldamine (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1046 lg 1) ja au teotava tegelikkusele mittevastava asjaolu avaldamine (VÕS § 1047 lg-d 1 ja 2). Hageja ei toonud välja, milles ebakohased väärtushinnangud seisnevad, märkides vaid, et teda on negatiivselt kujutatud. Saate teemakäsitlus – isiku poolt kolme inimese tapmine ja selle eest karistuseks mõistetud eluaegne vangistus – välistab juba oma olemuselt teo toimepanija positiivse kujutamise. Saates hageja kujutamise aluseks olevad asjaolud tulenevad jõustunud kohtuotsusest, väärtushinnangud ei ole meelevaldsed. Ebasündsat väljendusviisi saade ei sisaldanud. Seega ei ole hageja au teotatud ebakohaste väärtushinnangutega. Samuti ei ole tõendatud, et mõni saates avaldatud faktiväidetest oleks olnud ebaõige. Hageja kohta saates avaldatud asjaolud tuginevad jõustunud kohtuotsustele ja vastavad tegelikkusele. Saates on käsitletud politseiametniku arvamust selle kohta, et kõik hageja toime pandud kuriteod ei ole avastatud. Kostja ei saa vastutada
kriminaalasja uurimisega seotud olnud ametiisiku väljendatud arvamuse eest. Hageja nime ja kujutist ei ole kasutatud õigustamatult. Kostja näidatud saade vastas dokumentaalsaadete žanrile iseloomulikele tunnustele ning selle saatesarja, sealhulgas konkreetse saate eesmärgiks on üldsuse teavitamine sellistest rasketest õigusrikkumistest. Nimetatu on vajalik selliste õigusrikkumiste ennetamiseks või ärahoidmiseks tulevikus. Seega kannab saade üldpreventiivset eesmärki. Ühiskonnale on oluline teadmine, et elu kui ülimat väärtust kaitstakse ja seda rikkuvat käitumist taunitakse otsustavalt ja rangeimal võimalikul viisil. Meedia ülesandeks on vahendada informatsiooni ja ideid kõigis avalikkusele huvipakkuvates valdkondades. Seadus ei sätesta ajakirjandusele kohustust anda informatsiooni avaldamisel sõna kõigile osapooltele. Sellise kohustuse on konflikti sisaldava materjali puhul ajakirjanikud endale võtnud ajakirjanduseetika koodeksiga. Kuivõrd saade põhines jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaoludel, ei ole tegemist konfliktse materjaliga, mis oleks tinginud hageja ärakuulamise vajaduse.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. juuni 2014. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Nõustudes maakohtu põhjendustega, ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 kohaselt korrata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel kohaldas maakohus õigesti materiaalõiguse norme ning ei rikkunud menetlusõiguse norme, mis tooks endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. Hageja leiab ebaõigesti, et maakohus ei andnud hageja väidetele hinnangut. Saade ei teotanud hageja au ja ei rikkunud inimväärikust. Saates avaldatu põhineb jõustunud kohtuotsustel. Isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 11 lg 2 järgi oli hageja isikuandmete avalikustamine õiguspärane. Maakohus väljendas end ilmselt ebaselgelt, kui märkis, et kostja ei saa vastutada kolmanda isiku (kriminaalasja uurimisega seotud olnud ametiisiku) väljendatud arvamuse eest. Kostja saaks väärtushinnangu avaldajana vastutada juhul, kui ta oleks avaldanud kolmanda isiku väärtushinnangu õigusvastaselt. Väärtushinnangu avaldamise õigusvastasuse hindamisel peab kohus kohaldama VÕS § 1046 lg-d 1 ja 2, st kohus peab arvestama rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel, aga ka seda, kas rikkumine oli õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Maakohus on eeltooduga otsuse tegemisel arvestanud. Hageja kohta väärtushinnangu avaldamist ei saa pidada õigusvastaseks maakohtu otsuses märgitud põhjustel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 1046, leides, et kolmanda isiku poolt tema kohta avaldatu ei
ole õigusvastane väärtushinnang ning et maakohus arvestas kõigi viidatud sätte kohaldamise kriteeriumitega. Väärtushinnang, et hageja on sooritanud ka teisi kuritegusid, mida pole suudetud tõendada, on kujundatud ilma põhjendusteta ja edastatud televisiooni teel väga laiale auditooriumile. Selle väärtushinnangu õigusvastasus ei ole õigustatud avaliku huviga. Ringkonnakohus rikkus siinkohal ka kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Kohtud leidsid valesti, et saates ei avaldatud ebaõigeid faktiväiteid ja kostja ei ole VÕS § 1047 lg 1 järgi vastutav. Hageja menetluses esitatud sellekohasele väitele (hageja ei ole tapnud inimesi kirve ja noaga, nagu saates väideti) kohtud hinnangut ei andnud. Kohtud leidsid valesti, et hageja eraelu puutumatust ei ole rikutud. Kohtud ei ole arvestanud IKS § 6 lg-s 2 sätestatud isikuandmete eesmärgipärase töötlemise põhimõttega. Kohtud ei käsitlenud saates kasutatud menetlustoimingute videote filmimise eesmärki ega hinnanud, kas videote näitamine telesaate vormis ja piiramatule auditooriumile oli kooskõlas IKS § 11 lg-st 2 tuleneva eesmärgikohasuse põhimõttega. Hageja isikuandmete avaldamisega on kahjustatud ülemäära tema õigusi IKS § 11 lg 2 mõttes, sest hageja oli saates näidatud videolõikudes tugeva psühholoogilise surve all ja haavatavas seisundis. Kostja ei ole tõendanud ka IKS § 11 lg 2 järgi ülekaaluka avaliku huvi olemasolu ning avalikustamise kooskõla ajakirjanduseetika põhimõtetega. Kuivõrd saade on kostja veebilehel järelvaadatav, siis on selline isikuandmete töötlemine vastuolus IKS § 11 lg-ga 2 ka seetõttu, et kohtute viidatud avalik huvi ei pruugi olla niivõrd suur, et õigustada saate jätkuvat avaldamist veebilehel. Ringkonnakohus leidis valesti, et hageja isikuandmete töötlemine ja avalikustamine oli IKS § 11 lg 2 järgi õiguspärane. Ringkonnakohus viidatud sätet ei analüüsinud ning jättis oma järelduse põhjendamata. Kohtud jätsid tähelepanuta hageja menetluses esitatud väite, et saate näitamise ajal oli tema kriminaalasi veel menetluses. Eeltoodud põhjusel rikkus kostja isikuandmete kaitse seaduses isikuandmete töötlemist reguleerivaid sätteid ja põhiseaduses sätestatud süütuse presumptsiooni.
7.Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 järgi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
9.Hageja nõuab kostjalt talle tekitatud mittevaralise kahju eest rahalist hüvitist. Hageja nõue põhineb
26.aprillil 2013 kostjale kuuluvas telekanalis näidatud telesaates "Eluaegsed" hageja kohta avaldatul. Hagiavalduse kohaselt rikkus kostja hageja isiklikke õigusi: kahjustas hageja mainet ja nime ebakohaste väärtushinnangutega (hageja arvates oli telesaade äärmiselt negatiivne), samuti rikkus hageja eraelu puutumatust ning kasutas tema nime ja pilti õigustamatult (saade tehti hagejat ära kuulamata ja temalt nõusolekut saamata). Hageja palus mõista kostjalt enda kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitise 5000 eurot. Maakohtu 5. veebruari 2014. a istungil (vt kohtutoimiku I kd, tl 118–121) täpsustas hageja oma
nõuet, väites lisaks, et saates kajastati tema süütegu erinevalt sellest, mis on kirjas kohtuotsuses, ning et vale on telesaates avaldatud väide, et hageja on toime pannud veel muid kuritegusid. TsMS § 463 lg 1 esimene lause sätestab, et kohus lahendab menetlusosaliste menetluslikud taotlused määrusega. Maakohus on seda sätet eirates jätnud võtmata määrusega seisukoha, kas ta võtab hageja esitatud täpsustused asja materjalide juurde (vt selle kohta Riigikohtu 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 15). Vaatamata sellele on maakohus oma otsuses märkinud, et ei ole tõendatud, et mõni saates avaldatud faktiväidetest oleks olnud ebaõige. Maakohtu otsuse põhjendustest ei selgu, milliseid konkreetseid hageja väljatoodud faktiväiteid kohus silmas pidas ja millel põhineb kohtu seisukoht, et kostja avaldas faktiväiteid, mis need kostja avaldatud faktiväited olid ning kas kostja avaldatud faktiväited vastavad tegelikkusele. Sellega rikkus maakohus TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Samas jättis maakohus selgitamata, mis osas hageja pidas telesaates avaldatut erinevaks hageja kriminaalkorras süüdimõistva kohtuotsuse sisust. Ehkki maakohtu eelnimetatatud istungil küsitles maakohus hagejat väite kohta, et telesaates olevat valesti öeldud, et hageja tappis oma ohvreid kirve ja noaga, ei ole maakohus oma otsuses selle kohta seisukohta võtnud. Ka selline hageja väidete tähelepanuta jätmine on TsMS § 442 lg 8 rikkumine. Kuna hageja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tervikuna, siis pidi ringkonnakohus võtma seisukoha kõikide poolte maakohtus esitatud väidete, asjaolude ja tõendite kohta, mida need olid esitanud ja mida maakohus TsMS § 463 lg 1 esimene lause järgi tehtava määrusega tagasi ei olnud lükanud. Asja uuel läbivaatamisel saab ringkonnakohus vajadusel hageja seisukohti selgitada, andes hagejale selleks TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja.
10.Võlaõigusseaduse kohaselt on isiku au teotamine ja maine kahjustamine võimalik nii väärtushinnangu, mh ebakohase väärtushinnangu (vt VÕS § 1046 lg 1) kui ka tegelikkusele mittevastava asjaolu õigusvastase avaldamisega (vt VÕS § 1047 lg 2). Riigikohtu tsiviil- ja kriminaalkolleegiumi vaheline erikogu on 1. detsembri 1997. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-99-97 selgitanud, et väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu võib olla konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega. Väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust. Faktiväide on aga põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav. Nendest seisukohtadest on kolleegium järjepidevalt oma praktikas juhindunud (vt nt Riigikohtu 13. juuni 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-02, p 7). Maakohus märkis oma otsuses, et telesaates käsitleti politseiametniku arvamust, et kõik hageja toime pandud kuriteod ei ole avastatud. Maakohus leidis, et kostja ei saa vastutada kriminaalasja uurimisega seotud olnud ametiisiku väljendatud arvamuse eest. Kolleegium on seisukohal, et kui isiku kohta avaldatakse, et ta on toime pannud kuritegusid, siis ei ole tegemist mitte arvamuse avaldamisega, vaid asjaolu, st faktiväite avaldamisega. Juhul kui avaldatakse, et isiku toime pandud kõiki kuritegusid ei ole avastatud, on sellega kaudselt väidetud, et isik on lisaks avastatud kuritegudele toime pannud veel kuritegusid. Sellisel juhul on tegemist faktiväite avaldamisega VÕS § 1047 mõttes (vt kaudse
faktiväite avaldamise kohta Riigikohtu 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 12). Juhul kui faktiväide on isiku au teotav (tema mainet kahjustav), siis tuleb sellise faktiväite avaldamise õigusvastasust hinnata VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja § 1047 järgi. Isikule kuritegude toimepanemise omistamine on igal juhul tema au teotav.
11.Kolleegium selgitab, et VÕS § 1047 lg 2 järgi loetakse teise isiku au teotava või teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. Hoolimata eeltoodust ei loeta VÕS § 1047 lg 3 järgi andmete või asjaolu avaldamist õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele (vt VÕS § 1047 lg-te 2 ja 3 kohaldamise kohta nt Riigikohtu 26. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-10, p-d 11–14). Kolleegium leiab, et VÕS § 1047 lg-s 3 sätestatud asjaolude tõesuse kontrollimise kohustus lasub isikul ka juhul, kui ta tahab avaldada teise isiku au teotavaid andmeid, mida ta saab riigiasutuselt (vt selle kohta Riigikohtu 26. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-10, p 13). Seega pidi kostja kontrollima väite, et hageja on toime pannud veel muid kuritegusid, tõesust. VÕS § 1046 lg 1 teise lause järgi tuleb au teotamise õigusvastasuse tuvastamisel muu hulgas arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. VÕS § 1046 lg 2 esimese lause järgi ei ole isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. VÕS § 1046 lg 2 teise lause järgi tuleb õigusvastasuse tuvastamisel sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest (vt VÕS § 1046 kohaldamise kohta Riigikohtu 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, p 11–14). Seega juhul, kui teise isiku au teotava faktiväite avaldaja ei suuda tõendada VÕS § 1047 lg 2 järgi selle faktiväite tõesust, siis vabaneb ta vastutusest üksnes juhul, kui kohus ei pea sellist rikkumist VÕS § 1046 või § 1047 järgi siiski õigusvastaseks.
12.Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et kohtud ei ole nõuetekohaselt hinnanud, kas kostja järgis hageja isikuandmete avalikustamisel IKS § 11 lg-s 2 sätestatut ja IKS §-s 6 märgitud isikuandmete töötlemise põhimõtteid. Lisaks ei ole kohtud võtnud seisukohta hageja nõude alternatiivsete õiguslike aluste kohta. Hagiavalduse kohaselt avaldas kostja telesaates õigustamatult hageja nime ja kujutise. Maakohtu
5.veebruari 2014. a kohtuistungi protokolli kohaselt on hageja istungil täpsustanud, et jõustunud kohtuotsuses kajastatud teabe kõrval näidati telesaates videot hageja osalusel toimunud uurimistoimingutest, kusjuures näidati hageja elukohta ja kirjeldati, kuidas ta elab. Seetõttu tuli kohtutel hinnata, kas kostja rikkus hageja eraelu puutumatust ning kasutas tema nime ja kujutist õigustamatult. Kostja toimepandud väidetavad rikkumised on kvalifitseeritavad VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja § 1050 järgi. Kuna hageja väitis, et kostja rikkus IKS-i sätteid, võib tegemist olla ka VÕS § 1045 lg 1 p 7, lg 3 ja § 1050 järgi kvalifitseeritava deliktiga, kusjuures rikutud IKS sätted oleksid deliktiõiguslikuks kaitsenormiks VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes juhul, kui väidetavalt rikutud
IKS-i sätte (vähemal üheks) eesmärgiks oli hagejale tekkinud kahju ärahoidmine (VÕS § 1045 lg 3). Hageja hüvitisenõude õigusliku aluse määramine tähendab nõude kvalifitseerimist, mis on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 kohaselt kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest (vt Riigikohtu
11.märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Hageja nõudeid saab kvalifitseerida mõlema eelnimetatud õigusliku aluse järgi. Sellisel juhul peab kohus välja selgitama, kas hageja soovib tugineda oma nõude mõlemale õiguslikule alusele või ta valib neist välja vaid ühe, ning kas ta esimesel juhul taotleb kohtult nõuete hindamist järjekorras või jätab kohtu valida, missugust nõude õiguslikku alust esimesena kontrollida. Nende küsimuste selgitamiseks saab kohus vajadusel anda hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja (vt Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2113, p-d 17–18). Kohtuotsustest nähtuvalt on maakohus hinnanud väidetavat hageja nime ja kujutise õigustamatut kasutamist, tuginedes VÕS §-le 1046. Ringkonnakohus on maakohtu põhjendustega nõustunud, põhjendamata oma järeldust, et IKS § 11 lg 2 järgi oli hageja isikuandmete avalikustamine õiguspärane. Kohtute selline hageja nõude analüüs ei vasta materiaalõigusest tulenevatele nõuetele, sest pole selgelt aru saada, missugust õiguslikku kvalifikatsiooni kohtud kohaldasid. Lisaks ei vasta kohtute otsused selles osas ka TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule, sest kohtud on andnud kostja tegevuse kohta üldise õigusliku hinnanu ega ole hinnanud eraldi rikkumisi, millele hageja tugines: hageja nime kasutamist, hageja eluruumist tehtud video näitamist ja hagejast kriminaalasja uurimisel uurimistoimingu käigus tehtud video näitamist. Kolleegium rõhutab, et osa hageja väidetud rikkumistest ei pruugi endast kujutada õigusvastast ja süülist tegu. Samas piisab selleks, et hagejal tekiks õigus saada kostjalt rahalist hüvitist mittevaralise kahju eest, ühest rikkumisest (vt selle kohta Riigikohtu 26. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-83-10, p 14).
13.VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Sama paragrahvi lg 3 järgi ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitaja rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekitamise eest. Kolleegium selgitab, et VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes saavad kaitsenormideks olla ka IKS-i sätted, mis reguleerivad isikuandmete töötlemise (sh avalikustamise) tingimusi ja korda (vt selle kohta ka Riigikohtu 20. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-11, p 13; 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8013, p 31). IKS § 4 lg 1 järgi on isikuandmed mis tahes andmed tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta, sõltumata sellest, millisel kujul või millises vormis need andmed on. IKS-i eelnõu seletuskirja põhjendustel on seaduse tähenduses isikuandmed muu hulgas heli- ja pildiandmed, samuti biomeetrilised andmed sõltumata sellest, kas need andmed on digitaalselt või paberkandjal vm. Eeltoodust järeldub, et isikuandmeks IKS § 4 lg 1 järgi on ka isiku kujutis. Isiku kohta käivad andmed süüteo toimepanemise kohta enne avalikku kohtuistungit või õigusrikkumise asjas otsuse langetamist või asja menetluse lõpetamist loetakse IKS § 4 lg 2 p 8 järgi
delikaatseteks isikuandmeteks. Kohtute tuvastatud asjaoludel ei ole hageja kohta avalikustatud karistusandmed IKS § 4 lg 2 p 8 ega muu sätte järgi delikaatsed isikuandmed, mille töötlemisele sätestatakse IKS-is erireeglid. Hageja väide selle kohta, et saate näitamise ajal oli tema kriminaalasi veel menetluses, on kolleegiumile arusaamatu, arvestades, et hageja kohta tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 22. märtsil 2011 tehtud Riigikohtu otsusega, kuid väidetavalt hageja isiklikke õigusi rikkuv saade oli eetris 26. aprillil 2013.
14.IKS § 5 järgi on isikuandmete töötlemine iga isikuandmetega tehtav toiming, muu hulgas avaldamine. Isikuandmete töötlemise põhilised reeglid (põhimõtted) on sätestatud IKS §-s 6. Muu hulgas võib isikuandmeid IKS § 6 p 2 järgi koguda üksnes määratletud ja õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks ning neid ei või töödelda viisil, mis ei ole andmetöötluse eesmärkidega kooskõlas (eesmärgikohasuse põhimõte). IKS § 6 p 3 järgi võib isikuandmeid koguda vaid ulatuses, mis on vajalik määratletud eesmärkide saavutamiseks (minimaalsuse põhimõte). IKS § 6 p 4 järgi võib isikuandmeid muudel eesmärkidel kasutada üksnes andmesubjekti nõusolekul või selleks pädeva organi loal (kasutuse piiramise põhimõte). Üldjuhul on isikuandmete töötlemine lubatud IKS § 10 lg 1 järgi üksnes andmesubjekti nõusolekul, samuti on IKS § 11 lg 3 järgi andmesubjektil õigus igal ajal nõuda isikuandmete avalikustajalt isikuandmete avalikustamise lõpetamist. Nendest reeglitest sätestab erandi IKS § 11 lg 2, mille eesmärgiks on IKS-i eelnõu seletuskirja järgi vältida sõnavabaduse ülemäärast piiramist. Selle sätte järgi võib isikuandmeid ilma andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil töödelda ja avalikustada meedias, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ning see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Andmete avalikustamine ei tohi ülemäära kahjustada andmesubjekti õigusi. Isikuandmete kaitse seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt tulenevad sättes viidatud ajakirjanduseetika põhimõtted peamiselt Eesti Ajalehtede Liidu koostatud Eesti ajakirjanduseetika koodeksist ning selles valdkonnas üldiselt omaks võetud rahvusvahelistest printsiipidest. IKS § 11 lg-s 2 sätestatud erand (isikuandmete avaldamine andmesubjekti nõusolekuta) on rakendatav seega vaid juhul, kui koos esinevad kõik viidatud sättes nimetatud kolm tingimust: avalikustamiseks on ülekaalukas avalik huvi, see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega ning andmesubjekti ei kahjustata ülemäära. Kolleegium juhib tähelepanu, et andmete avaldamine asja avalikul arutamisel kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt kujutab endast andmete avalikustamist seaduse alusel IKS § 11 lg 1 mõttes (vt selle kohta Riigikohtu halduskolleegiumi 12. juuni 2012. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-3-12, p 22). IKS § 11 lg 1 sätestab, et kui andmesubjekt on oma isikuandmed avalikustanud ise, andnud IKS § 12 kohase nõusoleku nende avalikustamiseks või kui isikuandmed avalikustatakse seaduse, sealhulgas IKS § 11 lg 2 alusel, siis ei kohaldata isikuandmete töötlemisele IKS-i teisi paragrahve. Riigikohtu eelviidatud otsuse p-s 23 on selgitatud, et IKS § 11 lg 1 piirab teiste sama seaduse sätete kohaldamist, kuid ei ole ise seaduslik alus andmete töötlemiseks ning IKS § 11 lg-st 1 ei tulene, et juba avalikustatud isikuandmete uueks töötlemiseks ei peaks olema seaduslikku alust. Kolleegium nõustub selle seisukohaga. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on rõhutanud, et andmete kajastamine kohtumenetluses ei anna blankovolitust andmete avaldamiseks meedias (vt nt 17. jaanuari 2012. a
otsused asjas 33497/07: Krone Verlag jt vs. Austria, p 49 ja asjas 3401/07: Kurier vs. Austria, p 44;
10.veebruari 2009. a otsus asjas nr 3514/02: Eerikäinen jt vs. Soome, p 63). Eeltoodust järeldub, et kui isikuandmed on seaduse alusel ilma andmesubjekti nõusolekuta varem mingis vormis avalikustatud (nt andmete avaldamine asja avalikul arutamisel kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt), siis ei tähenda see, et edaspidi võib neid isikuandmeid piiramatult ja korduvalt avalikustada. Selline võimalus oleks vastuolus andmetöötluse eesmärgikohasuse, minimaalsuse ja kasutuse piiramise põhimõtetega (IKS § 6 p-d 2–4). Kohtuistungil avaldatud andmete uus avaldamine trükiväljaannetes, televisioonis jm avardab oluliselt teavitatavate isikute ringi ja sellel võivad olla andmesubjekti jaoks olulised tagajärjed (vt eeltoodu kohta ka Riigikohtu eelviidatud otsuse p-d 22– 25).
15.Iseenesest õige on kohtute järeldus, et avalikkusel on õigus teada raske kuriteo toimepannud isikust, kes on seadnud oma tegevusega ohtu ka teised ühiskonnaliikmed. Samuti viitavad kohtud õigesti kõnealuse telesaate üldpreventiivsele eesmärgile. Kolleegium rõhutab siinkohal, tuginedes kolleegiumi varasemale seisukohale, et avalikkuse huvi võiks IKS § 11 lg 2 tähenduses jaatada vaid juhul, kui isik on toime pannud tõsise õigusrikkumise, millest teavitamine on üldsuse huvides, eelkõige selliste õigusrikkumiste avastamiseks või ärahoidmiseks tulevikus (vt selle kohta Riigikohtu 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15209, p 13). Samuti on Euroopa Inimõiguste Kohus osutanud näiteks raskete ametialaste õigusrikkumiste puhul, et demokraatlikus ühiskonnas tuleb vältimatult jagada informatsiooni sellistes õigusrikkumistes esitatud süüdistuse kohta (vt 8. aprilli 2010. a otsus asjas nr 40523/08: Peša vs. Horvaatia, p 140). Kuivõrd kohtud ei ole eristanud hageja välja toodud eri rikkumisi (vt käesoleva otsuse p 12), siis ei vasta IKS § 11 lg 2 nõuetele ka kohtute üldine hinnang, et kostja ei ole rikkunud IKS § 11 lg-t 2. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel IKS § 11 lg 2 järgi eraldi hindama, kas kostjal oli õigust avaldada hageja kui eluaegset vanglakaristust kandva isiku nõusolekuta tema nime ja muid isikuandmeid, samuti avaldada hagejast ning tema eluruumist kriminaalasja eeluurimise ajal tehtud videot kaks aastat pärast seda, kui hageja kohta kriminaalasjas tehtud süüdimõistev kohtuotsus oli jõustunud.
16.Eeltoodut arvestades peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastama, kas kostja vastutab hageja isiklike õiguste rikkumise eest, ning otsustama sellest tulenevalt, kas ja kui suures ulatuses mõista kostjalt hageja kasuks välja rahaline hüvitis. Rahaliselt hüvitatava mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6, § 134 lg-te 2, 5 ja 6 ning TsMS § 233 lg 1 järgi. Kolleegium on varem selgitanud, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (vt selle kohta Riigikohtu 27. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-05, p 17; 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p-d 11–14; 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p-d 20–22,
25–29).
17.Isiku au teotamine väärtushinnanguga on VÕS § 1046 lg 1 järgi õigusvastane, kui väärtushinnang on ebakohane. Väärtushinnangu ebakohasus võib olla tingitud selle põhjendamatusest, st sellest, et avaldaja on oma negatiivse hinnangu kujundanud kas ebaõigete faktide (asjaolude) alusel, asjaolusid selgitamata või ilmselgelt meelevaldselt, arvestamata faktilisi asjaolusid või nende puudumist. Lisaks võib väärtushinnangu ebakohasus ilmneda ebasündsast väljendusviisist (vt Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 20). Arvestades hagiavalduses esiletoodut, nõustub kolleegium kohtute seisukohaga, et hageja kohta väärtushinnangu avaldamist ei saa pidada praegusel juhul VÕS § 1046 järgi õigusvastaseks. Kohtud on tuvastanud, et saade ei sisaldanud ebasündsat väljendusviisi. Samuti on põhjendatud kohtute järeldus, et saate teemakäsitlus välistab juba oma olemuselt kostja positiivse kujutamise ning kostjal tuli taluda oma tegudest tulenevalt negatiivset hinnangut.
18.Menetluskulud jaotatakse ja määratakse kindlaks TsMS § 173 lg 3 ja TsMS § 174 lg 6 alusel asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus. Villu Kõve, Tambet Tampuu, Henn Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.