1-10-3713/13 - Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja - lahend.ee

1.Kohus leiab, et lisaks süü omaksvõtule kohtuistungil on L.U ja H.Z-i süü neile inkrimineeritud süütegude toimepanemises tõendamist leidnud järgmiste kohtuistungil kontrollitud tõenditega: -Kannatanu JK ütluste kohaselt (tl.3 - 4) said nad väljakutse aadressile xxx . Kui nad olid majja sisenenud, läks ta trepist üles, tema paariline jäi lifti kontrollima. Kolmandal korrusel nägi ta verise näoga meest; teine oli noormees, kes üritas lifti tellida ja võttis maast noa enda kätte. Korraldusele nuga käest panna, ta ei reageerinud, oli agressiivne. Noormees hakkas noaga sihilikult vehkima, üritas tabada mõlemat politseinikku, sest ülesse oli jõudnud tulla ka teine politseitöötaja K. K . Viimasel õnnestus noormees seina äärde suruda ja tal nuga käest ära lüüa ning noormehel õnnestus trepist alla joosta, oma riided ja jalatsid jättis ta trepikotta. Kannatanu, kelle nägu ja käed olid verised, oli silmnähtavalt šokiseisundis ja talle kutsuti kiirabi; -samasisulisi ütlusi on andnud ka kannatanu K K (tl. 5 – 6), kes kinnitas, et kui ta jõudis III korrusele, seisis lifti juures noormees, kellel oli nuga paremas käes ning kes sellega vehkides üritas tabada nii teda kui ka paarilist J. K . Noormees oli väga agressiivne, mistõttu kannatanu (politseitöötaja) võttis välja nuia, surus noormehe seina äärde ja lõi tal noa käest ära; noormehel õnnestus põgeneda. Verise näo ja kätega mehele kutsuti kiirabi. -Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et Veeru 8 trepikotta on jäetud riided, jalanõud ning sealt leiti ka plastikkäepidemega kööginuga, tera pikkus 11 cm (tl. 7-12); korteri nr 56 vaatlusel on fikseeritud esiku põrandal, abiruumide ees verekahtlased määrdumised, vannitoa ukse juures põrandal on plastikust hambakaitsmed (tl.15 – 28). -Kannatanu AAütluste (tl.30 – 34; 38 – 41) kohaselt nägi ta korteris oma poja toas tuld, kuigi seda tuba polnud välja üüritud. Ust talle ei avatud. Naaber J teatas talle, et korterist kostavad karjed, kära ja seal käib pidu. Ukse avas talle lõpuks lühikest kasvu noormees ning ta nägi, et korteris on kõik segi, põrandal olid katkised nõud, laual alkohol; korteris viibis veel kaks võõrast alaealist noormeest ja üks neiu. Kui ta tegi ettepaneku korterist lahkuda, hakati teda ähvardama, lubati tekitada ebameeldivusi, telefon võeti tal käest, et ta helistada ei saaks. Üks noormeestest lõi teda peaga näkku, pärast käega ja ta kukkus põrandale, teda peksti jalgadega ja mingi klaasesemega, näost hakkas tal verd tulema. Appi tuli talle V. J , kes ühe noormehe eemale tiris ja ühel palus noa ära panna, kuid ka tema paisati põrandale. Tütarlaps keelitas noormehi korterist lahkuma. Kõige lühem noormeestest sööstis kööki ja haaras teise noa. Siis oli kosta fonoluku helinat ja kohale tuli politsei. Lühim noormees püüdis noaga politseinikku lüüa, kuid nuiaga löödi tal nuga käest välja. Fototabelitelt (tl.35 – 36) on näha vigastused kannatanu näos ja pealael. Kallavere Haiglas koostatud patsiendi AA kaardist (tl.37) nähtub, et tal esinesid pealael veritsev põrutushaav, samuti veritsev haav ninaseljal ning nahamarrastused laubal. -Tunnistaja V. E ütlustest (tl.42 – 44; 45 – 47, 121 - 123) nähtub, et Veeru 8-55 korteris ei viibinud üürnikud, vaid võõrad inimesed, kes ei olnud nõus korterist lahkuma. 2 noormeest läksid AA kallale ning kolmandat pidas ta jõuga kinni. A peksti käte ja jalgadega vastu pead, keha; kui ta põrandale kukkus, jätkati tema peksmist jalgadega, mingi klaasesemega löödi teda pähe. Kui tunnistaja sekkus ja noormehi eelmale tiris, tekkis tal nendega kähmlus ja ühelt

noormehelt võttis ta ära noa. Korteris viibinud tütarlaps tõukas noormehi korterist välja ja nad jooksid minema; kohale tuli politsei ja kiirabi. -Kahtlustatav H.Z (tl. 56 - 59) tunnistas ülekuulamisel oma süüd osaliselt ja väitis, et läks koridori alles siis, kui kuulis kaklust, pikem mees lõi teda näkku ning tema ise lõi vaid enesekaitseks. Kohtuistungil tunnistas ta end süüdi täielikult, kuid enda ülekuulamist ta ei taotlenud. Viimases sõnas kahetses ta toimepandut ega osanud seletada, miks ta sellise teo toime pani. -Kahtlustatav L.U (Jakovlev) tunnistas (tl.72 – 77), et trepikojas ähvardas ta politseinikke noaga. AA vigastuste tekitamist ta ei mäletanud, kuna oli purjus. Õe üüritud korteris oli ta alkoholi tarvitanud juba 01.11.09.a., järgmisel päeval tutvus ta Antoni või Andreiga ja kutsus ka viimase sinna korterisse ja koos joodi edasi. Ta ei mäleta, miks tuli korterisse H.Z või kas selles korteris viibis ka tütarlaps. Nagu läbi une mäletab, et politseinikud lõid teda nuiadega. Kohtuistungil tunnistas ta end süüdi ja kinnitas, et politseitöötajad olid vormis, noaga ähvardas ta kahte politseinikku, kuid neile vigastusi ei tekitanud. Enda ülekuulamist kohtuistungil ta ei soovinud. Oma viimases sõnas kahetses ta toimepandut, leidis, et on valesti käitunud ning selliselt edasi elada ei tohi. -Tunnistaja K G ütluste kohaselt (tl.88 – 91; 113 -115) viibis ta selles korteris H.Z-i kutsel. Kui ta Andrei nimelise noormehega kohale jõudis, olid L.U ja H.Z juba purjus. Joodi õlut ja džinni. Kui ta tualetist välja tuli, nägi koridoris kaklust, kõik olid põrandal ja peksti käte ja jalgadega. Keegi kutsus politsei ning tema jooksis koos Andreiga korterist välja; ei näinud, millega kõik lõppes. -Kannatanu AA on fotode järgi ära tundnud V. Jakovlevi (L.U) kui Anastassia venna, kes teda ähvardas, kuid ei löönud (tl.92-94); samuti tundis ta ära H.Z-i, kes peksis teda käte ja jalgadega (tl.95-97); samuti tundis ta ära R.Z-i, kes väljus köögist nuga käes; kes osales kakluses ja peksis teda, kui ta oli põrandale paisatud (tl.98 -100). -Kahtlustatava R.Z-i ütluste (tl.105 -108) kohaselt oli ta kannatanut löönud ja vigastusi tekitanud vaid enesekaitseks. Korteris tarvitati alkohoolseid jooke, Gorohhotova jõi ennast täis ja tal oli paha olla. Kuigi uksele koputati, ei avanud nad kaua aega. Ei mäleta, kes ukse lõpuks avas, kuid sisse tuli 2 meest; lühem mees ajas neid korterist välja. Meest lõi ta rusikaga paar korda pähe, siis põlvega otsaette, kuna oli ehmunud ja arvas, et mees tahab teda tooliga lüüa. Kui see mees põrandale kukkus, lõi ta teda veel jalgadega paar korda keha piirkonda. Siis viskus tema poole pikem mees ja lükkas ta eemale. Tema ise haaras laualt alkoholi, haaras ka Gorohhotoval kraest ja väljusid korterist. -Tunnistaja V. E on fotode järgi ära tundnud R.Z-i, kes ähvardas teda noaga, kuid kellelt ta noa ära võttis ning seejärel üritas noormees alustada temaga kaklust (tl. 117 -120). R.Z-i osas kohus eraldas materjalid iseseisvaks menetluseks ja kuulutas ta tagaotsitavaks. Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates kohus leiab, et H.Z-i süü AA löömises näkku peaga ja käega, samuti kannatanu jalgadega peksmises, talle füüsilise valu ja tervisekahjustuste tekitamises on tõendamist leidnud ja õigesti on tema käitumine kvalifitseeritud KarS § 121 järgi, s.o. teise inimese kehalise väärkohtlemisena.

2.Toimepandud süütegude eest peavad süüdlased ka karistust kandma. Karistuse mõistmisel lähtub kohus süü suurusest, arvestab karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti süüdlaste isikuid, et mõjutada neid edaspidi mitte toime panema uusi süütegusid ning lähtuda tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvidest. Süü suurust iseloomustavad teo toimepanemise asjaolud, nii ründe intensiivsus kui kannatanule tekitatud tagajärjed. Kui politseitöötajate suhtes piirdus asi vaid psüühilise vägivallaga, siis AA ei põhjustatud mitte ainult füüsilist valu, vaid talle tekitati ka tervisekahjustusi elutähtsa organi – pea piirkonda. Karistust kergendava asjaoluna arvestab kohus mõlema süüdistatava süü ülestunnistust kohtuistungil ja nende kahetsust, raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus ei pea võimalikuks karistada süüdistatavaid kergemaliigilise karistusega, s.o. rahalise karistusega (nagu taotlesid kaitsjad), sest tööl nad ei käinud, neil puuduvad vahendid selleliigilise karistuse täitmiseks ning see ei vastaks ka nende süü suurusele ega ole kohtu arvates piisavaks vaheniks nende mõjutamisel mitte enam toime panna uusi süütegusid. Kriminaalhooldusele allutatud isikud, kes ükskõikselt suhtuvad neile pandud järelevalvesse, keelduvad koostööst kriminaalhooldusametnikega, korduvalt jätavad täitma nende suhtes kehtestatud kontrollnõuded ja selle asemel pidutsevad võõras korteris, tarvitavad alkoholi, ründavad politseitöötajaid ja korteri omanikku, tuleb karistada vangistusega, mille suurus võib jääda aga alla santsioonide keskmist määra nagu taotles seda ka prokurör. Mõistetavale karistusele tuleb KarS § 65 lg 2 alusel lisada ka kandmata karistus eelmise kohtuotsuse järgi. H.Z on karistatud 05.03.2008.a. Harju Maakohtu otsusega (tl.213 – 214) röövimise, tapmisega ähvardamise ja avaliku korra raske rikkumise eest 3 aasta ja 6-kuulise vangistusega tingimisi, millest 6 kuud kuulus koheselt reaalsele ärakandmisele. 3 aastat vangistust jäi kanda tingimisi 3-aastase katseajaga. Kuna ta ei täitnud kontrollnõudeid, taotleti tema suhtes vangistuse täitmisele pööramist. Kohtumäärusega 17.11.2009.a. jättis täitmiskohtunik taotluse rahuldamata põhjusel, et H.Z on vahistatud uue kuriteo toimepanemise eest ning eelmise vangistuse täitmisele pööramise saab otsustada uue kriminaalasja arutamise käigus (tl.216-217). Ka varasemalt oli kohtule esitatud erakorraline ettekanne seoses kontrollnõuete mittetäitmisega, kuid siis piirduti täiendavate kohustuste panemisega süüdimõistetule. H.Z-ile ei mõjunud ka asjaolu, et eelmise otsuse järgi oli ta ära kandnud 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel tuleb H.Z-ile mõistetavat karistust suurendada eelmise otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa s.o. 3 aasta võrra.