Tartu Maakohus
Kohtunik
Marian Miilaste
Otsuse tegemise aeg ja koht
18. detsember 2024, Tartu kohtumaja
Tsiviilasja number
2-24-100191
Hagi ese
Modena Estonia OÜ hagi H.U vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
1005 eurot 30 senti
Menetlusosalised esindajad
ja
nende
Hageja: Modena Estonia OÜ (registrikood 14820592, aadress XXX); lepinguline esindaja: Maria Pihl (e-post XXX) Kostja: H.U (isikukood XXX, elukoht xxxxxxxxxxxxxxx-xxxxxxxx, e-post
lepinguline esindaja: Ülle Koppel (e-post XXX)
Asja läbivaatamine
Kirjalik lihtmenetlus
Rahuldada Modena Estonia OÜ hagi H.U osaliselt.
vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Mõista H.U-lt Modena Estonia OÜ kasuks välja 319,70 eurot, s.o põhivõlg 314,70 eurot ja sissenõudmiskulud 5 eurot.
Mõista H.U-lt Modena Estonia OÜ kasuks välja viivis põhinõudelt 314,70 eurolt alates 20. veebruarist 2024 kuni põhinõude tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
Jätta rahuldamata Modena Estonia OÜ hagi H.U vastu osas, milles Modena Estonia OÜ palub mõista H.U-lt välja Modena Estonia OÜ kasuks põhivõla suuremas summas kui 314,70 eurot ja sissenõudmiskulu suuremas summas kui 5 eurot.
Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
Menetluskulud jätta poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord Asja arutati lihtmenetluses vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 405. Tuginedes TsMS § 442 lg-le 10 ei anna maakohus luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Vastavalt TsMS § 637 lg 21 võtab ringkonnakohus lihtmenetluses tehtud otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Pärnu Maakohtu 17.01.2024 määrusega anti nõue H.U vastu üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
Modena Estonia OÜ (hageja) esitas 19.02.2024 kohtule hagiavalduse H.U (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 745,41 eurot, sissenõudmiskulud 25 eurot, viivise põhinõudelt 31,5% aastas alates 20.02.2024 kuni põhinõude tasumiseni ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue hageja ja kostja vahel 21.04.2023 sõlmitud krediidilimiidi lepingust nr 202304211425473, mille alusel võimaldati kostjale limiiti 500 eurot ning kostja kohustus limiidi tagastama 60 kuu jooksul osamaksetena, ning 21.06.2023 krediidilimiidi lepingust nr 202306211453010, millega võimaldati kostjale limiiti kuni 750 eurot ning kostja kohustus limiidi tagatama 60 kuu jooksul osamaksetena. Kostja on kasutanud laenulimiiti kokku summas 902,36 eurot. Kuna kostja jättis tasumata osamaksed (15.09.2023, 15.10.2023, 15.11.2023), saatis hageja 16.11.2023 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust täiendava tähtaja jooksul, ütles hageja kostjaga sõlmitud lepingu üles 01.12.2023. Kostja on teinud hagejale tagasimakseid kogusummas 557,66 eurot.
Vastavalt lepingu tingimustele nõuab hageja viivist 31,5% aastas. Hageja arvestab viivist alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast, s.o 20.02.2024, kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Hageja on lepingu kehtivuse ajal saatnud kostjale korduvalt meeldetuletuskirju sissenõutavaks muutunud kohustuste kohta. 15.09.2023 tähtajaga tasumise kohta on hageja saatnud meeletuletusi SMS-i ja e-kirja teel 17.09.2023, 20.09.2023, 24.09.2023 ja 29.09.2023. Tasuta meeldetuletuskirjaks loeb hageja 17.09.2023 saadetud kirja. Hageja nõuab kostjalt lepingu kehtivuse ajal sissenõudmiskulude hüvitamist summas 5 eurot. Hageja on peale lepingu lõppemist saatnud kostjale meeldetuletuskirja 08.12.2023, mille eest nõuab hageja kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist summas 20 eurot.
Kostja leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Hageja ei ole hinnanud kostja krediidivõimelisust. Samuti ei ole hageja kontrollinud, kas kostja on võimeline lepingus toodud tingimustel krediiti tagasi maksma. Kohustused 456 eurot, mida krediidivõimelisuse hindamisega näidati, ei vasta tõele. Kostjal oli veel teisigi laenukohustusi ning ta on sellest kostjat teavitanud. Laenukohustused olid hagejale nähtavad pangakonto väljavõttel. Kostjal on viis tarbijakrediiti. 2022. aastast Esto summas 1926,14 eurot, Holm Bank 500 eurot, BB Finance 1290 eurot, Multitude Bank 2555 eurot ning Modena. Need kõik on võetud enne 21.06.2023 ehk selleks ajaks, kui hageja ütles, et tegi krediidivõimelisuse hindamise. Ajaks, kui hageja andis laenu 21.06.2023, oli kostjal laene võetud kokku 6271 euro eest. Samuti nähtub pangakonto väljavõttest, et kostjal oli pangakonto Revolut pangas, millelt on tehtud erinevaid tehinguid ning mille andmeid ei ole hageja kontrollinud. Kostja on hagejalt saanud 902,36 eurot ja tagasi maksnud 587,66 eurot. Hageja ei tunnista kostjalt 10.06.2024 30 euro laenusumma tasumist pangaülekande teel hageja kontole, kuna maksekorraldusel puudus viitenumber. Kostja leiab, et viitenumbri puudumist ei saa lugeda kohustuse täitmata osaks. Kuivõrd hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuulub põhinõude osas hagi osaliselt rahuldamisele ning intresside, viivise ja sissenõudmiskulude osas ei kuulu hagi rahuldamisele.
Kohus lahendab asja TsMS § 405 alusel lihtmenetluse sätete kohaselt. Kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt TsMS § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 1 p-i 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).
TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus
ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja Modena Estonia OÜ ja kostja H.U sõlmisid 21.04.2023 krediidilimiidi lepingu nr 202304211425473, mille alusel võimaldati kostjale limiiti 500 eurot (digitoimiku leheküljed (dtl) 46-52) ning 21.06.2023 krediidilimiidi lepingu nr 202306211453010, millega võimaldati kostjale limiiti kuni 750 eurot (dtl 54-59). Kostja kasutas laenulimiiti kokku summas 902,36 eurot (dtl 61, 63, 65, 67, 69).
Sõlmitud lepingutest nähtub, et hageja nõude aluseks olevate lepingute puhul on tegemist tarbijakrediidilepingutega võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu (VÕS § 402 lg 1).
VÕS § 100 kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-st 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõude kohustuse täitmist ning VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja ei ole hageja ees täitnud krediidilepingutest tulenevaid kõiki kohustusi.
Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § § 403 4). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu 05.03.2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu 24.11.2023. a määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 403 4 lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19.02.2014. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele
andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24.11.2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik). VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
krediidilimiidile ning tegemist oli keskmise riskiga. Pärast kõikide väljaminekute kokku liitmist jäi kostjale igakuiselt vaba raha 259,14 eurot (1030,86(456,49+220)x1,1-27,58). Seega kulutaks kostja taotluse esitamise ajal koos hageja krediidi igakuise tagasimaksega 46,96% sissetulekust oma kõikidele finantskohustustele. Krediidivõimelisuse hindamise tulemusel jõudis hageja seisukohale, et taotletav krediit on kostjale jõukohane.
kohus, et hageja ei ole teinud mõistlikke pingutusi kostja muude kohustuste, s.o majapidamiskulude, kindlakstegemiseks.
rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Hageja on esitanud viivise nõude. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud VÕS § 113 lg 1 alusel. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlgnevuselt 314,70 eurolt alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast, s.o 20.02.2024, kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Marian Miilaste kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.