VioKey Promedbioscience Tech Invest OÜ hagi Aktsiaselts KEVELT vastu võlgnevuse saamiseks
Tsiviilasja hind
1 427 326 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: VioKey Promedbioscience Tech Invest OÜ (registrikood 14358656; asukoht Estonia pst 5-309b, Tallinn, Harju maakond 10143) Hageja lepinguline esindaja: Irina Bušujeva (e-post: xxx) Kostja: Aktsiaselts KEVELT (registrikood 10418580; asukoht Teaduspargi tn 3/1, Tallinn, Harju maakond 12618; e-post [email protected]) kostja lepingulised esindajad vandeadvokaadid Vitali Šipilov ja Maris Vutt ([email protected])
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 14.10.2024, edasi kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Mõista välja Aktsiaseltsilt KEVELT VioKey Promedbioscience Tech Invest OÜ kasuks põhivõlgnevus summas 650 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis summas 650 000 eurot ja viivis põhinõudelt (650 000 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 18.12.2024 kuni kohustuse täitmiseni, kuid mitte üle põhivõlgnevuse suuruse.
2.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Harju Maakohtu menetluses on VioKey Promedbioscience Tech Invest OÜ hagi Aktsiaselts KEVELT vastu rahalise kohustuse täitmise nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 27.12.2017 laenulepingu, millega kostja võttis hagejalt laenu summas 650 000 eurot. Kostja sai lepingujärgse laenusumma kätte 03.01.2018 ülekande teel. Lepingu p 2.1. kohaselt kohustus võlgnik tasuma laenusumma tagasi 1,5 (pooleteise) aasta jooksul laenu kättesaamisest so 03.07.2019.
2.Kostja on lepingu raames tasunud hagejale kokku: 154 195,30 eurot. Hageja pöördus korduvalt kostja poole nõudega tasuda võlgnevus sh kahel korral esitas hageja kostjale pankrotihoiatused. Laenu tagastamise ja võlgnevuse tasumise lubadusi kostja ei täitnud.
3.Lepingu punkti 4.1 alusel kohustus kostja maksma intressi 5,5% laenusummalt aastas ehk kokku 53 576,03 eurot. Vastavalt lepingu punktile 4.2 tuli arvestatud intressi maksta üks kord kvartalis ning intressi esimeseks tasumise ajaks oli 31.03.2018. Kostja tasus intressi laenu tagastamise tähtpäevaks so 03.07.2019 kokku 44 271,24 eurot ehk 9 304,79 euro võrra lepingu p-ga 4.1 kokkulepitust vähem. Eeltoodust tulenevalt võlgnes kostja 04.07.2019 s.o kogu laenulepingu summa sissenõutavaks muutumise päeva seisuga hagejale lepingu järgi 659 304,79 (põhivõlg 650 000 + tasumata intress 9304,79 =659 304,79) eurot.
4.Tulenevalt lepingu p 5.1-st, kui kostja ei tagasta laenu õigeaegselt, kohustub kostja maksma hagejale viivist 0,1% võlgnetavalt summalt (650 eurot päevas 650 000 suuruse põhivõla puhul) iga viivitatud päeva eest. 30.06.2022 seisuga moodustab sissenõutavaks muutunud viivise summa 710 450 eurot (04.07.2019 - 30.06.2022. so 1 093 eurot viivitatud päeva x 650 €/pv = 710 450 eurot). Juhindudes hea usu põhimõttest, ei nõua
5.Samuti arvestab hageja viivise summa kindlaksmääramisel ajavahemiku 04.07.2019 30.06.2022 jooksul kostja poolt tasutud summasid kokku 109 924,02 eurot. Selliselt nõuab hageja kostjalt hagi esitamise aja seisuga kogutud viivised summas 540 075,98 eurot.
6.Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus summas 650 000 eurot, viivisevõlgnevus kuni 30.06.2022.a. summas 540 075,98 eurot ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis põhivõlasummalt kindla summana alates 01.07.2022. kuni otsuse tegemiseni ja edasi võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
7.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja ei vaidle vastu väitele, et poolte vahel on 27.12.2017 sõlmitud laenuleping, mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 650 000 eurot.
8.Kostja leiab, et hageja põhinõue tuleb rahuldamata jätta, kuivõrd laenunõue ei ole sissenõutavaks muutunud. Kostja on hagejale saatnud saldokinnitused, millest nähtub laenulepingust tulenev võlgnevus hageja ees. Poolte kokkuleppe järgi tulnuks sellised saldokinnitused mõlemal poolel allkirjastada, kuid hageja neid allkirjastanud ei ole. Vaidlust ei ole aga selle üle, et hageja ei ole kordagi saldokinnituste sisu vaidlustanud ega nõudnud laenu tagastamist. Poolte seaduslikud esindajad on suuliselt kokku leppinud, et 27.12.2017 sõlmitud laenulepingu laenu tagastamise tingimusi muudetakse ja lepitakse kokku laenu hilisem tagastamise tähtaeg, mistõttu on hageja sisuliselt tunnistanud, et 27.12.2017 laenulepingust tulenev laen ei ole sissenõutavaks muutunud. Vastavaid läbirääkimisi alustasid pooled juba 2018. aasta lõpus. Samuti sõlmisid pooled 2020. aasta detsembris suulise kokkuleppe, et kostja tasub igakuiselt intresse ning põhisumma osas jätkavad pooled läbirääkimisi lahenduse leidmiseks (mis viiks lõpuks võlgnevuse tasumiseni). 2021. aasta jooksul tasus kostja intresse, mis viitab samuti laenulepingu kehtivuse jätkumisele. Kuna hageja keeldus aga allkirjastamast saldokinnitusi, ei tasunud kostja enam alates 2022. aasta veebruarist intressimakseid. See aga ei tähenda, et laenumakse oleks muutunud sissenõutavaks.
9.Kostja on seisukohal, et hageja esitas hagi vaid selleks, et vältida võimalikku nõude aegumist, millele kostja oleks saanud tugineda. Nagu kostja on selgitanud, on pooled pidevalt pidanud läbirääkimisi laenulepingu tingimuste muutmiseks ning põhimõttelisel kokkuleppel ka laenu tagastamise tähtaega edasi lükanud, mistõttu ei ole laenulepingust tulenev nõue sissenõutavaks muutunud. Seega on hageja nõue vastuolus VÕS § 6 lg-ga 1, mille järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Pooled on ka enne käesoleva kohtumenetluse algust pidanud läbirääkimisi kompromissi sõlmimiseks, misläbi saaks hageja laenu kostjalt tagasi tunduvalt varem kui kohtumenetluse läbi. Vaatamata sellele on hageja aga siiski otsustanud hagi esitada, mis ei ole kooskõlas poolte ühise eesmärgiga ega majandusliku kaalutlusega.
10.Hageja viivisenõue on põhjendamatu ja see tuleb täielikult rahuldamata jätta. Hageja on esitanud ka viivisenõude summas 540 075,98 eurot, sest laenulepingu punkti 5.1 järgi on hagejal õigus nõuda viivise tasumist määraga 0,1% võlgnetavalt summalt iga päeva eest, kui kostja laenu õigeaegselt ei tagasta. Nagu kostja on selgitanud, siis 27.12.2017 laenulepingust tulenev nõue ei ole sissenõutavaks muutunud poolte ühisel kokkuleppel 27.12.2017 laenulepingus kokkulepitud tingimuste muutmisel hilisemate kokkulepetega. Seda kinnitab ka hageja enda tegevus: − hageja on allkirjastanud 23.01.2020
2-22-9696 saldokinnituse, millest tuleneb, et seisuga 31.12.2019 hagejal mingit viivisenõuet ei olnud, vaid oli üksnes põhisumma- ja intressinõue; samuti on kostja 21.07.2022 sõlmitud kavatsuste kokkulepe, millega lepiti kokku võimalik kostja kui äriühingu omandamine. Kavatsuste kokkuleppes ei ole taas mainitud viivisemakset vaid 27.12.2017 laenulepingu puhul on märgitud tasutavateks summadeks vaid põhi- ja intressinõue. Seega on hageja aktsepteerinud seda, et laenu sissenõutavaks muutumise tähtaeg lükkus poolte kokkuleppel edasi, ka oma tegevusega, sh konkreetsete tahteavaldusega.
11.Alternatiivselt palub kostja kohtul vähendada hageja poolt nõutav viivis nullini, tuginedes analoogia korras VÕS § 162 lg-le 1. Viivise vähendamine on põhjendatud seoses kostja majandusliku seisundiga. Esiteks leiab kostja, et viivise vähendamine nullini on põhjendatud Ukraina-Venemaa sõjast tulenevate käibelanguste tõttu, sest kostja põhiline majandustegevus toimub Vene Föderatsioonis. Samuti on sõjaga seotud sanktsioonide tõttu oluliselt takistatud maksete teostamine Eesti jt EL riikide ja Venemaa vahel. Seega on kostja majandustegevus sõja tõttu tugevalt mõjutatud ja kahjustatud saanud.
12.Viivise vähendamine on põhjendatud, arvestades hageja senist käitumist: pooled on juba enne kohtumenetluse algust pidanud läbirääkimisi, mille raames on mh tehtud ka kokkuleppeid selle kohta, et viivis tasumisele ei kuulu. Seega on hageja nii enne kohtumenetlust kui ka pärast hagi esitamist teinud otseseid tahteavaldusi viimaks järelduseni, et hageja ei nõua kostjalt 27.12.2017 laenulepingust tuleneva viivise tasumist. Kui kohus peaks ka tuvastama, et viivisenõue on olemas, annab see igal juhul aluse vähendada hageja viivisenõude nullini ehk viivisenõue täies ulatuses rahuldamata jätta.
13.Alternatiivselt palub kostja kohtul lähtuda viivisenõude arvestamisel VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast. Kui kohus ei nõustu kostja käsitlusega, et laen ei ole sissenõutavaks muutunud, palub kostja alternatiivselt punktis 2.5 taotletuga lähtuda hageja viivisenõude arvutamisel VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast 8% aastas. Nimetatud viivisemäära järgi põhinõudelt perioodil 04.07.2019-30.06.2022 (kokku 1093 päeva) arvestatav viivis on kokku 155 572,60 eurot. Kostja palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata, hagejal ei ole õigus laenulepingu alusel üleantud summa tagastamist nõuda, samuti on põhjendamatud hageja intressi- ja viivisenõuded.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
14.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
15.Pooled ei vaidle selle üle, et pooled sõlmisid 27.12.2017 laenulepingu, mille alusel kandis hageja kostjale 03.01.2018 650 000 eurot (dtl 29-35, 37). Vaidlust ei ole, et kostja on laenusumma kätte saanud. Vaidlust ei ole ka selles, et 27.12.2017 kirjalikus lepingus leppisid pooled kokku raha tagastamise tähtaja 1,5 aastat ning seega pidi kostja raha tagastama hiljemalt 03.07.2019. Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.
16.Kostja leiab, et hagejal puudub alus 03.01.2018 talle üle kantud rahasumma tagasisaamiseks, kuivõrd leiab, et hageja nõue ei ole sissenõutavaks muutunud sest
2-22-9696 pooled on detsembris 2020 suuliselt kokku leppinud, et kostja tasub hagejale intressi ja leping kehtib edasi. Hageja kostja seisukohaga ei nõustu.
17.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 järgi laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
18.Pooled on laenulepingus selgelt kokku leppinud laenu tagastamise tähtajas poolteist aastat pärast laenusumma laekumist laenusaaja kontole. Kuivõrd makse tehti 03.01.2018 on laenu tagastamise tähtaeg lepingu kohaselt 03.07.2019. VÕS § 82 lg 1 järgi kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 82 lõige 2 kohaselt kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 7, muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist.
19.Lepingu p 7.2 järgi on kõik lepingu muudatused lubatud ainult poolte kokkuleppel täiendava kokkuleppe sõlmimise teel lepingu juurde, välja arvatud juhtudel, mis on otseselt ettenähtud käesoleva lepinguga (dtl 33, 56). Vaidlust ei ole, et pooled ei ole sõlminud kirjalikku kokkulepet laenu tähtaja muutmiseks. Kuivõrd uut laenulepingu lisakokkulepet, millest nähtuks uus laenu tagastamise tähtaeg või laenusumma tagastamise tähtaja määramata ajaks edasilükkamine sõlmitud ei ole, leiab kohus, et hagi kohtusse esitamise ajaks on laenulepingus kokku lepitud laenu tagastamise tähtaeg möödunud ning kohustus on muutunud sissenõutavaks.
20.Iseenesest on kostjal õigus selles, et põhimõtteliselt saab lepingut muuta ka suuliselt. VÕS § 13 järgi võib lepingut muuta või lepingu võib lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. Kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti. Kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Kuid kostja väide, et pooled jõudsid detsembris 2020 suulisele kokkuleppele, et kostja tasub hagejale edasi intressi ja pooled jätkavad põhisumma osas läbirääkimisi lahenduse leidmiseks, mis viiks lõpuks võlgnevuse tasumiseni ja seega ei pea kostja tagastama laenusummat, ei ole tõendamist leidnud.
21.TsÜS § 77 lg 1 kohaselt võib tehingu teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on ka lepingu muutmiseks olulised poolte vastastikused samasisulised
2-22-9696 tahtevaldused ja lepingu muutmise kokkulepe on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse.
22.Kohtu hinnangul on kostja väide laenusumma tagastamise tähtaja tulevikku edasilükkamise kohta umbmäärane ja konkretiseerimata. Kostja väitest ei ole võimalik tuvastada, kus ja millal hageja seadusliku esindaja, kostja juhatuse liikme ning kostja nõukogu liikme vahel peetud läbirääkimised väidetavale kokkuleppele viisid. Kohtuistungil kostja tunnistajana üle kuulatud D.G selgitused olid läbirääkimiste osas olid kohtu hinnangul konkretiseerimata ja umbmäärased. Nii avaldas tunnistaja vastuseks kostja esindaja küsimusele, kas pärast 27.11.2017 lepingu sõlmimist pidas tunnistaja läbirääkimisi laenulepingu tingimuste muutmiseks, et „Oli ka kokkuleppeid, mis oli seotud ka selle laenu tagastamisega. Puudutati selle laenu tagastamisega seotud kokkulepet, erinevaid korporatiivseid struktureerimisi.“(▶ 01:21:56). Tunnistaja ütlustest ei selgunud üheselt, et kokkulepe laenulepingu tingimuste muutmiseks või laenutähtaja edasilükkamiseks ka saavutati. Nii avaldas tunnistaja, et „Tean, et läbirääkimiste käigus saavutati mingeid lokaalsed kokkulepped, tasuti mingid rahad kuid lõplikku kokkulepet veel ei ole. Tähtaegu pole kunagi nimetatud.“ (▶ 01:26:49, ▶ 01:27:45). Seega ei saa tunnistaja ütlustest teha järeldust selle kohta, nagu oleks tunnistaja olnud konkreetsetel läbirääkimistel osalenud isik ning tema osalusel oleks 2020 saavutatud laenu tagastamist tulevikku lõputult edasi lükkav kokkulepe. Tunnistaja ütlused ei ole konkreetsed, vastused hageja esindaja küsimustele näitavad, et tunnistaja ei teadnud laenulepingu detaile, kuivõrd ta ei olevat jurist. Iseenesest võib olla õige tunnistaja väide, et uut laenu tagastamise tähtaega pole kunagi nimetatud, kuid see ei tähenda veel, et pooled saavutasid kokkuleppe, et hageja on andnud kostjale laenu sisuliselt tähtajatult ega soovigi laenusummat nii pea tagasi saada. Pigem viitab see sellele, et pooled pidasid läbirääkimisi, kuid kokkulepet laenutähtaja edasilükkamiseks tegelikkuses ei saavutatud. Kui läbirääkimisi pidanud pooled ei saavuta kokkulepet, siis ei tulene läbirääkimistest neile õiguslikke tagajärgi. Kostja taotlusel vande all üle kuulatud hageja seaduslik esindaja kinnitas kohtuistungil, et „mitte kunagi pole 27.12.2017 laenulepingu muutmise kokkuleppeid olnud, ei telefoni teel ega kohtumisel ei olnud kordagi juttu lepingutingimuste muutmisest (▶ 02:07:09).
23.Kostja hinnangul kinnitab ka hageja enda tegevus, et 27.12.2017 laenulepingust tulenev nõue ei ole sissenõutavaks muutunud poolte ühisel kokkuleppel, kuivõrd hageja on allkirjastanud 23.01.2020 saldokinnituse, millest tuleneb, et seisuga 31.12.2019 (mil hageja väidetav laenu tagastamise tähtaeg oli juba möödas) hagejal mingit viivisenõuet ei olnud, vaid oli üksnes põhisumma- ja intressinõue. Samuti on 21.07.2022 sõlmitud kavatsuste kokkulepe, millega lepiti kokku võimalik kostja kui äriühingu omandamine. Kavatsuste kokkuleppes ei ole taas mainitud viivisemakset, vaid 27.12.2017 laenulepingu puhul on märgitud tasutavateks summadeks vaid põhi- ja intressinõue. Kostja järeldab nendest dokumentidest, et hageja on aktsepteerinud seda, et laenu sissenõutavaks muutumise tähtaeg lükkus poolte kokkuleppel edasi ka oma tegevusega, sh konkreetsete tahteavaldusega.
24.Kohus kostja seisukohta ei jaga. Asja materjalidest nähtub, et asja materjalide juurde esitatud saldokinnitused on koostatud kostja raamatupidaja poolt. Sellele viitab asjaolu, et hageja poolt allkirjastamata 18.01.2021 ja 02.01.2022 saldokinnitustel on vaid kostja raamatupidaja allkiri. Seega saab neist saldokinnitustest vaid järeldada, et hageja ei nõustunud kostja arvutustega ning hinnanguga tagastatava kohustuse suurusele. See, et hageja on allkirjastanud 23.01.2020 saldokinnituse aga ei tähenda koheselt, et pooled oleksid saavutanud laenulepingu tähtajatu kokkuleppe ja hageja oleks loobunud viivisenõudest. Kostja on kahjuks jätnud tähelepanuta märkuse 23.01.2020
2-22-9696 saldokinnitusel, mille kohaselt „Vastastikuste arvelduste ja võlgade vastavuse kontrollimine käesolevas võlgnevuse aruandes ei piira VioKey Promedblascience Tech lnvest OÜ õigust kohaldada 27.12.2017 Laenulepingu punkti 5 „Laenusaaja vastutus“ sätteid. 27.12.2017 Laenulepingu punktis 5 sätestatud intressi- ja trahvisummasid saab AS-ile KEVELТ esitada osas, milles need ületavad selles võlgade aruandes kindlaksmääratud summasid“. Laenulepingu p 5.1 järgi laenusaaja poolt laenusumma või selle osa tagastamise tähtaja rikkumisel Laenusaaja maksab viiviseid 0,1% tähtaegselt tagastamata summalt iga viivitatud päeva eest. Viiviste maksmist Laenusaaja teostab laenusumma tagastamise tähtaja rikkumisel sõltumata Laenuandja poolt vastava nõude esitamisest. Seega ei saa 23.01.2020 saldokinnitusest kuidagi teha järeldust, et hageja oleks viivisenõudest loobunud ja pooled oleksid saavutanud kokkuleppe laenulepingu tähtajatuks muutmiseks.
25.Ka 21.07.2022 kavatsuste kokkuleppest ei saa teha kostja soovitud järeldust, et laenulepingut on pikendatud tähtajatult ning viivist ei nõuta. Kokkulepe ei ole suunatud kostjale. Võlaõiguses kehtiva üldpõhimõtte kohaselt lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile ja viivisele. Kuigi 21.07.2022 kavatsuste kokkuleppele kehtib Vene Föderatsiooni õigus, ei ole kohtul alust arvata, et Vene Föderatsiooni õiguses eelpool viidatud üldpõhimõte ei kehti ning kavatsuste protokollis oleks pidanud ilmtingimata detailselt näitama ka kõrvalnõuete sh viivise suuruse.
26.Kohus ei nõustu kostjaga ka selles, et tagastamata laenusumma sissenõudmiseks kohtusse pöördumine on käesoleval juhul vastuolus hea usu põhimõttega. Kohtupraktikas on hea usu põhimõttega vastuolus olevaks peetud võlausaldaja vastuolulist käitumist. Riigikohus on selgitanud, et aegumistähtaja jooksul saab nõude maksmapanekut pidada hea usu põhimõtte vastaseks üksnes erandlikel asjaoludel. Eelkõige peaks selliseks erandlikuks asjaoluks olema võlausaldaja vastuoluline käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud (RKTKo nr 3-2-1-128-14, p 11). Kohtu hinnangul ei ole kostja esile toonud ühtegi asjaolu, millest kohus saaks teha järelduse, et hageja oleks väljendanud tahet laenu sissenõudmisest loobuda. Seega ka käesoleval juhul ei saa olla tegemist vastuoluga hea usu põhimõttega. Riigikohus on selgitanud, et „pahauskseks ei saa pidada seda, kui õigustatud pool nõuab lõpuks sellise lepingu täitmist, mille muutmise üle peeti läbirääkimisi kokkulepet saavutamata. Kui läbirääkimisi pidanud pooled ei saavuta kokkulepet, siis ei tulene läbirääkimistest neile õiguslikke tagajärgi.“ (RKHKo 3-20120/49).
27.Eeltoodust tulenevalt ja hinnates kõiki tõendeid kogumis ei saa kohus teha teistsugust järeldust, kui seda, et poolte vahel ei sõlmitud laenulepingu muutmise lepingut ega laenu tasumise tähtaja edasilükkamise kokkulepet.
28.Kohtu hinnangul ei ole kostja väide laenulepingu tähtajatust pikendamisest ka eluliselt usutav. Arvestades nõutava laenusumma suurust 650 000 eurot ning laenulepingus kokkulepitud tähtaega 1,5 aastat ei ole kohtule eluliselt usutav, et hageja nõustus laenulepingut suuliselt määramatult ja tähtajatult pikendama, nõudmata selleks täiendavat tagatist ega fikseerinud vastavaid kokkuleppeid taasesitamist võimaldavas vormis. Kohtu hinnangul kinnitab seda ka asjaolu, et hageja on kaks korda pöördunud pankrotihoiatusega kostja poole, kohtule ei ole esitatud kostja vastupöördumist, millest nähtuks, et kostja väljendab imestust pankrotihoiatuse üle ja tooks esile suulise kokkuleppe olemasolu. Ka see viitab, et tegelikkuses kostja väidetud kokkulepet tegelikkuses ei olnud.
2-22-9696
29.Kohus osundab, et eelkõige oli laenulepingu tagastamise tähtaja muutmise kokkuleppe kirjalik fikseerimine kostja huvides. Hageja on õigesti esile toonud, et lepingu p 7.2 kokkulepitud tingimuse eesmärgiks oli tõendamisfunktsiooni kandmine. Hageja on õigesti osundanud, et juriidiliste isikute juhtorganid aeg-ajalt vahetuvad ning vältimaks olukordi, milles ettevõtte hilisem seaduslik esindaja (so isik, kes ei olnud lepingu allkirjastajaks ega olnud ka võimalike lepinguliste kohustuste muutmise ettepaneku vastuvõtjaks) ei peaks seisma vastamisi olukorraga, milles teine lepingupool väidab olevat jõudnud mingitele kirjalikus lepingus mittekajastuvatele kokkulepetele ettevõtte eelmise juhatuse liikmega (väidetavalt) milleski suuliselt kokku leppinud, lepitaksegi tavapäraselt kokku nimelt sellises tõendamisfunktsiooni kandvas tingimuses. Käesoleval juhul ei ole kostja suutnud kohut veenda, et pooled on laenulepingu tähtaja muutmises kokkuleppele jõudnud ja kohustus ei ole muutunud sissenõutavaks.
30.VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kohus on kõiki väiteid kaaludes jõudnud järeldusele, et laenuleping muutus 04.07.2019 sissenõutavaks. Vaidlust ei ole selles, et laenulepingu alusel saadud raha tagastatud ei ole. Kostja ei ole kohut veennud selles, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Seega tuleb laenulepingu alusel saadud summa kostjalt hageja kasuks välja mõista.
31.Kostja hageja laenuarvestusele sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Kohus kontrollis hageja arvestust ja nõustub sellega täiesti. Kostja võlgneb hagejale põhisummana tagastamata laenusumma 650 000 eurot ja kohus mõistab selle summa kostjalt hageja kasuks välja.
32.VÕS § 108 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Kostja on oma kohustuse täitmisega viivituses. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on palunud kostjalt välja mõista viivise kuni 30.06.2022 summas 540 075,98 eurot ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis põhivõlasummalt kindla summana alates 01.07.2022 kuni otsuse tegemiseni ja edasi võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Viivisekalkulaatori kohaselt on viivise suuruseks summalt 650 000 eurot alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni 585 650 eurot.
33.Kostja leiab, et hageja viivisenõue on põhjendamatu, hageja on nõustunud viivisenõudest loobumisega, viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja nõue on muutunud sissenõutavaks 04.07.2019, kuivõrd teistsugust kokkulepet pooled sõlminud ei ole. Vaidlust ei ole selles, et kostja laenu tagastanud ei ole, seega on hageja viivisenõue iseenesest põhjendatud.
34.Kohus ei nõustu kostjaga ka selles, nagu oleks hageja viivisenõudest loobunud või oleks viivisenõudmine hea usu põhimõtte vastane. Asjas ei ole tõendamist leidnud, et hageja oleks viivisenõudest loobunud. Kohus ei nõustu kostjaga ka selles, et tagastamata laenusummalt viivise nõudmine on käesoleval juhul vastuolus hea usu põhimõttega.
2-22-9696 Kohtupraktikas on hea usu põhimõttega vastuolus olevaks peetud võlausaldaja vastuolulist käitumist. Riigikohus on selgitanud, et aegumistähtaja jooksul saab nõude maksmapanekut pidada hea usu põhimõtte vastaseks üksnes erandlikel asjaoludel. Eelkõige peaks selliseks erandlikuks asjaoluks olema võlausaldaja vastuoluline käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud (RKTKo nr 3-2-1-128-14, p 11). Riigikohus märkis viidatud lahendis, et see, et hageja ei esitanud kostjale üüriarveid, ei ole asjaolu, mis annaks aluse pidada üürinõude esitamist hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Seega ka käesoleval juhul ei saa olla tegemist vastuoluga hea usu põhimõttega. Pelgalt see, et kostja enda koostatud saldoarvestusel ei olnud märgitud viivist, ei andnud kostjale veel alust arvata, et hageja on selle allkirjastamisega loobunud viivisenõudest. Nagu kohus jube eelnevalt märkis, on kostja jätnud tähelepanuta märkuse 23.01.2020 saldokinnitusel, mille kohaselt „Vastastikuste arvelduste ja võlgade vastavuse kontrollimine käesolevas võlgnevuse aruandes ei piira VioKey Promedblascience Tech lnvest OÜ õigust kohaldada 27.12.2017 Laenulepingu punkti 5 „Laenusaaja vastutus“ sätteid. Kui hoopis hageja oleks kostjale esitanud saldoteatisi viivisenõude ja täiendavate märkusteta, võiks see olla vastuolulist käitumist tõendavaks erandlikuks asjaoluks, kuna võlgnikule võib jääda mulje, et võlausaldaja on oma viivisenõudest loobunud. Kuid käesoleval juhul on kostja ise koostanud saldoteatisi, mitte hageja. Riigikohus ei ole näinud vastuolu hea usu põhimõttega kui arvetel ei ole märgitud viivisevõla suurust või märgitud on lepingust erinev viivisemäär või võlausaldaja ei teavita läbirääkimiste või muu suhtluse käigus võlgnikku viivisenõudest (RKTKo nr 3-2-1-43-13, p 15; 3-2-1-70-09, p 13).
35.Kostja ei ole kohtu ette toonud ühtegi muud asjaolu, millest kohus saaks teha järelduse, et hageja on väljendanud kostjale tahet viivisenõudest loobuda. Kostja väited vastuolu kohta hea usu põhimõttega ei ole asjakohased, ega anna alust viivisenõude rahuldamata jätmiseks ja hagejal on õigus nõuda kostjalt viivise tasumist. Kohus viitab ka VÕS § 113 lg-le 9, mille järgi majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlgnik ei või tugineda kokkuleppele, millega piiratakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud viivise nõudeõigust, kui see kokkulepe on võlausaldaja suhtes asjaolude kohaselt äärmiselt ebaõiglane. Sama paragrahvi lõike 10 kohaselt on kokkulepe, millega välistatakse majandus- või kutsetegevuses tegutsevalt isikult viivise nõudmine või mille kohaselt riigihangete seaduse § 5 lõikes 2 nimetatud isik on kohustatud maksma viivist alla käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud määra, tühine. Kohus leiab, et isegi kui viivise nõudmise loobumise kokkulepe oleks tõendamist leidnud, oleks selline kokkulepe võlausaldaja jaoks äärmiselt ebaõiglane, kuna see võimaldab kostjal pärast viivise piirmäära täitumist maksmisega lõputult venitada.
36.Alternatiivselt palub kostja kohtul viivist vähendada nullini. Kostja leiab, et viivise vähendamine nullini on põhjendatud Ukraina-Venemaa sõjast tulenevate käibelanguste tõttu, sest kostja põhiline majandustegevus toimub Vene Föderatsioonis. Samuti on sõjaga seotud sanktsioonide tõttu oluliselt takistatud maksete teostamine Eesti jt EL riikide ja Venemaa vahel. Viivise vähendamine on kostja hinnangul põhjendatud ka hageja tegevuse tõttu. Oma käitumise ja tahteavaldusega nii enne kui ka pärast hagi esitamist on hageja näidanud, et ei soovi viivist tegelikkuses nõuda ning on pöördunud kohtusse vaid kostja survestamiseks ja aegumise vältimiseks. Sellises olukorras on põhjendatud viivise vähendamine nullini. Hageja viivise vähendamisega nullini ei nõustu. Hageja toob esile, et sõda on alanud pea kolm aastat pärast seda, kui kostja laenulepingust tulenev kohustus on sissenõutavaks muutunud. Kostja soovib enda kohustusi vähendada sündmustega, mis leiavad aset aastate pärast laenu tagasimakse kohustuse saabumist.
2-22-9696
37.Kohus kostja taotlusega ei nõustu. VÕS § 113 lg 8 järgi viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS § 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viivise vähendamine VÕS § 113 lõike 8 alusel on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes.
38.Kohus selgitab, et viivisenõude mõte on lihtsustada võlausaldajal rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahjus suuruse arvestamist. Seega väljendab viivis minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda ning viivisenõue ei sõltu tegeliku kahju olemasolust. Seega võib viivist nõuda tegelikust kahjust sõltumata, kuivõrd lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile on viivisel ka sanktsiooniline eesmärk – so tagada kohustuste nõuetekohane täitmine. Viivisenõue peab motiveerima võlgnikku oma rahalisi kohutusi kohaselt täitma, selle täitmata jätmise korral aga võlgnikku karistama ning võlausaldajale kahju hüvitama. Kohus märgib, et nii Riigikohtu juhiste kui ka muu kohtupraktika kohaselt on võlausaldajale tagatud lepingujärgses määras viivis kuni põhinõude suuruseni ning põhinõuet ületavas osas seadusjärgses määras viivis.
39.Kohus leiab, et kostja ei ole suutnud praegusel juhul kohut veenda, et nõutav viivis oleks ebaproportsionaalselt suur. Kostja on oma kohustuste täitmisega viivituses 6,5 aastat ning hagejal on seega õigus kohaldada kostja suhtes õiguskaitsevahendeid. Kohus märgib, et viivisenõude suurus ei ole iseenesest tingitud kõrgest viivisemäärast, vaid eeskätt kostja poolt kohustuste täitmisega venitamise aja pikkusest. Kohus leiab, et kostja ei ole esile toonud ühtegi põhjendust, mis annaks aluse viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel.
40.Kohus osundab täiendavalt, ka et majandus- või kutsetegevuses tegutseva võlgniku puhul on keelatud viivisenõude välistamine (VÕS § 113 lg 10), seega ei ole võimalik antud juhul viivisenõuet nullini vähendada. Kohus on ka eelnevalt tuvastanud, et kostja etteheited hagejale on olnud põhjendamatud, samuti nõustub kohus hageja arvamusega Vene-Ukraina sõja kontekstis: hageja nõue muutus sissenõutavaks 04.07.2019, Venemaa täiemahuline kallaletung Ukrainale aga 24.02.2022.
41.Hageja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista viivise võlgnevuse kuni 30.06.2022 summas 540 075,98 eurot, mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis põhivõlasummalt kindla summana alates 01.07.2022 kuni otsuse tegemiseni ja edasi võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Kohus mõistab kostjalt välja viivise põhinõude ulatuses ja sealt edasi VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni võla tasumiseni. Üldjuhul on viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet kohtus põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses; sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Kohus juhib tähelepanu, et Riigikohus on 14.06.2005 otsuse 3-2-1-66-05 punktides 18-19 leidnud, et põhivõlast suurema viivisenõude korral peab vastava kahju olemasolu tõendama võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist. Antud juhul ei ole hageja vastava kahju olemasolu tõendanud. Samuti ei ole viivisenõue põhinõude ulatuses ebamõistlikult suur nagu on leidnud kostja.
42.Kõige eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada, põhivõlgnevus summas 650 000 eurot, alates 04.07.2022 sissenõutavaks muutunud viivis kogusummas
2-22-9696 650 000 eurot ja lisanduv viivis VÕS § 113 sätestatud määras alates kohtuotsuse tegemisest kuni kohustuse täitmiseni kostjalt välja mõista.
43.TsMS § 445 lg 1 järgi võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kostja palus kohtul määrata kindlaks ka kohtuotsuse täitmise korra. Kostja palus kindlaks määrata hagi rahuldamise korral kohtuotsuse täitmise kord järgmiselt: esimese osamakse summas 100 000 eurot tasub kostja hagejale 30 päeva jooksul pärast asja lõpetava kohtuotsuse jõustumist; ülejäänud laenusumma (põhinõue) 550 000 eurot tasub kostja hagejale võrdsete osamaksetena summas 61 111,11 eurot kohtuotsuse jõustumise kuule järgneva 9 kuu jooksul iga kuu 30.kuupäevaks; laenusummale (põhinõue) 650 000 eurot täiendavate summade väljamõistmise korral tasub kostja need hagejale alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast 10. kuust osamaksetena, mis ei ületa 60 000 eurot kuus, iga kuu 30. kuupäevaks. Kostja põhjendas taotlust majanduslikult keerulise olukorraga kuivõrd oluline osa kostja majandustegevusest toimus ja toimub Vene Föderatsioonis. Venemaa-Ukraina sõjast tulenevalt on kostja käive oluliselt langenud. Ka 2023. aastal oli kostja tegevus jätkuvalt kahjumis. Samuti on Venemaa-Ukraina sõjaga seotud sanktsioonide tõttu oluliselt takistatud maksete teostamine Eesti jt EL riikide ja Venemaa vahel. Lisaks tekkis sõja tõttu kostjal oluline kahjum valuutakursi muutustest summas 268 954 eurot. Seega on kostja majandustegevus sõja tõttu saanud tugevalt mõjutatud ja kahjustatud. Laenu kohese tagastamisega kaasneksid kostjale rasked majanduslikud tagajärjed. Kostjal puuduvad vabad rahalised vahendid, et tagastada tervikuna laenusumma 650 000 eurot. Äriregistri avalikest andmetest nähtuvalt lasub kostjal ka maksuvõlg summas 62 590,76 eurot, mis on terves ulatuses ajatatud.
44.Hageja vaidleb taotlusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Hageja hinnangul ei ole kostja põhitegevus Vene Föderatsiooni ega Valgevenega seotud. Lisaks on hageja seisukohal, et kostjale pidid Vene Föderatsioonis toimuva äritegevusega seotud riskid olema teadlikud juba eelnevalt, kui pärast 2014 Krimmi poolsaare annekteerimist kehtestas Euroopa Liit Vene Föderatsiooni suhtes laialdased majandussanktsioonid.
45.Kohus jätab kostja taotluse otsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaksmääramiseks rahuldamata. TsMS § 445 lg 1 sätestatud normi eesmärk on võimaldada pooltel enne otsuse tegemist taotleda kohtult mõnda konkreetset otsuse täitmise viisi. Kohtu hinnangul ei saa kohus otsuse täitmist kindlaks määrata kostja taotluses toodud asjaoludel (väidetavalt rahaliste vahendite puudumine) ja tingimustel. Kostja taotlus maksegraafiku osas lükkab otsuse täitmise tähtaja edasi paari aasta pikkuseks tähtajaks. Hagejal on õigus saada õiguslikult põhjendatud ja sissenõutavaks muutunud nõude osas täitedokument ning sellisel viisil otsuse täitmise viisi kindlaks määramine riivab oluliselt hageja õigusi ja huve. Selline kokkulepe oleks kohtu hinnangul võimalik üksnes hageja nõusolekul. Käesoleval juhul hageja sellist nõusolekut andnud ei ole.
46.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
47.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 hagimenetluse kulud
2-22-9696 kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi täies ulatuses, leiab kohus, et käesoleval juhul tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
48.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
49.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel leidis aset intensiivne vaidlus ning kohtul on alust eeldada, et käesolev vaidlus jätkub apellatsioonimenetluses. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson Kohtunik
Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 28.11.2025. a otsusega nr 2-229696.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.