VioKey Promedbioscience Tech Invest OÜ hagi Aktsiaselts KEVELT vastu võlgnevuse saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.12.2024 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
KEVELT AS 16.01.2025 apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
1 427 326 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): VioKey Promedbioscience Tech Invest OÜ (registrikood 14358656, aadress J. Vilmsi tn 47, Tallinn, Harju maakond 10115), lepinguline esindaja Irina Popova Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): KEVELT AS (registrikood 10418580, aadress Teaduspargi tn 3/1, Tallinn, Harju maakond 12618), lepinguline esindaja vandeadvokaat Vitali Šipilov
Menetluse liik
Istungimenetlus, istung 30.11.2025
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 17.12.2024 otsus tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja viivised 540 075,98 eurot ületavas osas ning menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jätta otsus muutmata.
3.2.Mõista välja Aktsiaseltsilt KEVELT VioKey Promedbioscience Tech Invest OÜ kasuks põhivõlgnevus summas 650 000 eurot, sissenõutavaks muutunud
viivis summas 540 075,98 eurot.
3.3.Jätta rahuldamata Aktsiaselts KEVELT taotlus kohtuotsuse täitmise korra kindlaks määramiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3.4.Jätta VioKey Promedbioscience Tech Invest OÜ menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 95% ulatuses Aktsiaseltsi KEVELT kanda, ülejäänud poolte menetluskulud nende endi kanda.
3.5.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Harju Maakohtu menetluses on VioKey Promedbioscience Tech Invest OÜ hagi Aktsiaselts KEVELT vastu rahalise kohustuse täitmise nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 27.12.2017 laenulepingu, millega kostja võttis hagejalt laenu summas 650 000 eurot. Kostja sai lepingujärgse laenusumma kätte 03.01.2018 ülekande teel. Lepingu p 2.1. kohaselt kohustus võlgnik tasuma laenusumma tagasi 1,5 (pooleteise) aasta jooksul laenu kättesaamisest so 03.07.2019.
2.Kostja on lepingu raames tasunud hagejale kokku: 154 195,30 eurot. Hageja pöördus korduvalt kostja poole nõudega tasuda võlgnevus sh kahel korral esitas hageja kostjale pankrotihoiatused. Laenu tagastamise ja võlgnevuse tasumise lubadusi kostja ei täitnud.
3.Lepingu punkti 4.1 alusel kohustus kostja maksma intressi 5,5% laenusummalt aastas ehk kokku 53 576,03 eurot. Vastavalt lepingu punktile 4.2 tuli arvestatud intressi maksta üks kord kvartalis ning intressi esimeseks tasumise ajaks oli 31.03.2018. Kostja tasus intressi laenu tagastamise tähtpäevaks so 03.07.2019 kokku 44 271,24 eurot ehk 9 304,79 euro võrra lepingu p-ga 4.1 kokkulepitust vähem. Eeltoodust tulenevalt võlgnes kostja 04.07.2019 s.o kogu laenulepingu summa sissenõutavaks muutumise päeva seisuga hagejale lepingu järgi 659 304,79 (põhivõlg 650 000 + tasumata intress 9304,79 =659 304,79) eurot.
4.Tulenevalt lepingu p 5.1-st, kui kostja ei tagasta laenu õigeaegselt, kohustub kostja maksma hagejale viivist 0,1% võlgnetavalt summalt (650 eurot päevas 650 000 suuruse põhivõla puhul) iga viivitatud päeva eest. 30.06.2022 seisuga moodustab sissenõutavaks muutunud viivise summa 710 450 eurot (04.07.2019 - 30.06.2022. so 1 093 eurot viivitatud päeva x 650 €/pv = 710 450 eurot). Juhindudes hea usu põhimõttest, ei nõua hageja kostjalt viivist põhinõude suurust ületavas summas.
5.Samuti arvestab hageja viivise summa kindlaksmääramisel ajavahemiku 04.07.2019 2
30.06.2022 jooksul kostja poolt tasutud summasid kokku 109 924,02 eurot. Selliselt nõuab hageja kostjalt hagi esitamise aja seisuga kogutud viivised summas 540 075,98 eurot.
6.Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus summas 650 000 eurot, viivisevõlgnevus kuni 30.06.2022.a. summas 540 075,98 eurot ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis põhivõlasummalt kindla summana alates 01.07.2022. kuni otsuse tegemiseni ja edasi võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited hagile
7.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja ei vaidle vastu väitele, et poolte vahel on 27.12.2017 sõlmitud laenuleping, mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 650 000 eurot.
8.Kostja leiab, et hageja põhinõue tuleb rahuldamata jätta, kuivõrd laenunõue ei ole sissenõutavaks muutunud. Kostja on hagejale saatnud saldokinnitused, millest nähtub laenulepingust tulenev võlgnevus hageja ees. Poolte kokkuleppe järgi tulnuks sellised saldokinnitused mõlemal poolel allkirjastada, kuid hageja neid allkirjastanud ei ole. Vaidlust ei ole aga selle üle, et hageja ei ole kordagi saldokinnituste sisu vaidlustanud ega nõudnud laenu tagastamist. Poolte seaduslikud esindajad on suuliselt kokku leppinud, et 27.12.2017 sõlmitud laenulepingu laenu tagastamise tingimusi muudetakse ja lepitakse kokku laenu hilisem tagastamise tähtaeg, mistõttu on hageja sisuliselt tunnistanud, et 27.12.2017 laenulepingust tulenev laen ei ole sissenõutavaks muutunud. Vastavaid läbirääkimisi alustasid pooled juba 2018. aasta lõpus. Samuti sõlmisid pooled 2020. aasta detsembris suulise kokkuleppe, et kostja tasub igakuiselt intresse ning põhisumma osas jätkavad pooled läbirääkimisi lahenduse leidmiseks (mis viiks lõpuks võlgnevuse tasumiseni). 2021. aasta jooksul tasus kostja intresse, mis viitab samuti laenulepingu kehtivuse jätkumisele. Kuna hageja keeldus aga allkirjastamast saldokinnitusi, ei tasunud kostja enam alates 2022. aasta veebruarist intressimakseid. See aga ei tähenda, et laenumakse oleks muutunud sissenõutavaks.
9.Kostja on seisukohal, et hageja esitas hagi vaid selleks, et vältida võimalikku nõude aegumist, millele kostja oleks saanud tugineda. Nagu kostja on selgitanud, on pooled pidevalt pidanud läbirääkimisi laenulepingu tingimuste muutmiseks ning põhimõttelisel kokkuleppel ka laenu tagastamise tähtaega edasi lükanud, mistõttu ei ole laenulepingust tulenev nõue sissenõutavaks muutunud. Seega on hageja nõue vastuolus VÕS § 6 lg-ga 1, mille järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Pooled on ka enne käesoleva kohtumenetluse algust pidanud läbirääkimisi kompromissi sõlmimiseks, misläbi saaks hageja laenu kostjalt tagasi tunduvalt varem kui kohtumenetluse läbi. Vaatamata sellele on hageja aga siiski otsustanud hagi esitada, mis ei ole kooskõlas poolte ühise eesmärgiga ega majandusliku kaalutlusega.
10.Hageja viivisenõue on põhjendamatu ja see tuleb täielikult rahuldamata jätta. Hageja on esitanud ka viivisenõude summas 540 075,98 eurot, sest laenulepingu punkti 5.1 järgi on hagejal õigus nõuda viivise tasumist määraga 0,1% võlgnetavalt summalt iga päeva eest, kui kostja laenu õigeaegselt ei tagasta. Nagu kostja on selgitanud, siis 27.12.2017 laenulepingust tulenev nõue ei ole sissenõutavaks muutunud poolte ühisel kokkuleppel 27.12.2017 laenulepingus kokkulepitud tingimuste muutmisel hilisemate kokkulepetega. Seda kinnitab ka hageja enda tegevus: − hageja on allkirjastanud 23.01.2020 saldokinnituse, millest tuleneb, et seisuga 31.12.2019 hagejal mingit viivisenõuet ei olnud, vaid oli üksnes põhisumma- ja intressinõue; samuti on kostja 21.07.2022 sõlmitud 3
kavatsuste kokkulepe, millega lepiti kokku võimalik kostja kui äriühingu omandamine. Kavatsuste kokkuleppes ei ole taas mainitud viivisemakset vaid 27.12.2017 laenulepingu puhul on märgitud tasutavateks summadeks vaid põhi- ja intressinõue. Seega on hageja aktsepteerinud seda, et laenu sissenõutavaks muutumise tähtaeg lükkus poolte kokkuleppel edasi, ka oma tegevusega, sh konkreetsete tahteavaldusega.
11.Alternatiivselt palub kostja kohtul vähendada hageja poolt nõutav viivis nullini, tuginedes analoogia korras VÕS § 162 lg-le 1. Viivise vähendamine on põhjendatud seoses kostja majandusliku seisundiga. Esiteks leiab kostja, et viivise vähendamine nullini on põhjendatud Ukraina-Venemaa sõjast tulenevate käibelanguste tõttu, sest kostja põhiline majandustegevus toimub Vene Föderatsioonis. Samuti on sõjaga seotud sanktsioonide tõttu oluliselt takistatud maksete teostamine Eesti jt EL riikide ja Venemaa vahel. Seega on kostja majandustegevus sõja tõttu tugevalt mõjutatud ja kahjustatud saanud.
12.Viivise vähendamine on põhjendatud, arvestades hageja senist käitumist: pooled on juba enne kohtumenetluse algust pidanud läbirääkimisi, mille raames on mh tehtud ka kokkuleppeid selle kohta, et viivis tasumisele ei kuulu. Seega on hageja nii enne kohtumenetlust kui ka pärast hagi esitamist teinud otseseid tahteavaldusi viimaks järelduseni, et hageja ei nõua kostjalt 27.12.2017 laenulepingust tuleneva viivise tasumist. Kui kohus peaks ka tuvastama, et viivisenõue on olemas, annab see igal juhul aluse vähendada hageja viivisenõude nullini ehk viivisenõue täies ulatuses rahuldamata jätta.
13.Alternatiivselt palub kostja kohtul lähtuda viivisenõude arvestamisel VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast. Kui kohus ei nõustu kostja käsitlusega, et laen ei ole sissenõutavaks muutunud, palub kostja alternatiivselt punktis 2.5 taotletuga lähtuda hageja viivisenõude arvutamisel VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast 8% aastas. Nimetatud viivisemäära järgi põhinõudelt perioodil 04.07.2019-30.06.2022 (kokku 1093 päeva) arvestatav viivis on kokku 155 572,60 eurot. Kostja palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata, hagejal ei ole õigus laenulepingu alusel üleantud summa tagastamist nõuda, samuti on põhjendamatud hageja intressi- ja viivisenõuded. Maakohtu otsus
14.Maakohus rahuldas hagi, mõistis Aktsiaseltsilt KEVELT VioKey Promedbioscience Tech Invest OÜ kasuks välja põhivõlgnevuse summas 650 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis summas 650 000 eurot ja viivise põhinõudelt (650 000 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 18.12.2024 kuni kohustuse täitmiseni, kuid mitte üle põhivõlgnevuse suuruse. Jättis rahuldamata Aktsiaselts KEVELT taotluse kohtuotsuse täitmise korra kindlaks määramiseks. Jättis menetluskulud kostja kanda.
15.Pooled ei vaidle selle üle, et pooled sõlmisid 27.12.2017 laenulepingu, mille alusel kandis hageja kostjale 03.01.2018 650 000 eurot (dtl 29-35, 37). Vaidlust ei ole, et kostja on laenusumma kätte saanud. Vaidlust ei ole ka selles, et 27.12.2017 kirjalikus lepingus leppisid pooled kokku raha tagastamise tähtaja 1,5 aastat ning seega pidi kostja raha tagastama hiljemalt 03.07.2019.
16.Kostja leiab, et hagejal puudub alus 03.01.2018 talle üle kantud rahasumma tagasisaamiseks, kuivõrd leiab, et hageja nõue ei ole sissenõutavaks muutunud, sest pooled on detsembris 2020 suuliselt kokku leppinud, et kostja tasub hagejale intressi ja leping kehtib edasi. Hageja kostja seisukohaga ei nõustu.
4
17.Lepingu p 7.2 järgi on kõik lepingu muudatused lubatud ainult poolte kokkuleppel täiendava kokkuleppe sõlmimise teel lepingu juurde, välja arvatud juhtudel, mis on otseselt ettenähtud käesoleva lepinguga (dtl 33, 56). Vaidlust ei ole, et pooled ei ole sõlminud kirjalikku kokkulepet laenu tähtaja muutmiseks. Kuivõrd uut laenulepingu lisakokkulepet, millest nähtuks uus laenu tagastamise tähtaeg või laenusumma tagastamise tähtaja määramata ajaks edasilükkamine sõlmitud ei ole, leiab kohus, et hagi kohtusse esitamise ajaks on laenulepingus kokku lepitud laenu tagastamise tähtaeg möödunud ning kohustus on muutunud sissenõutavaks.
18.Iseenesest on kostjal õigus selles, et põhimõtteliselt saab lepingut muuta ka suuliselt, kuid kostja väide, et pooled jõudsid detsembris 2020 suulisele kokkuleppele, et kostja tasub hagejale edasi intressi ja pooled jätkavad põhisumma osas läbirääkimisi lahenduse leidmiseks, mis viiks lõpuks võlgnevuse tasumiseni ja seega ei pea kostja tagastama laenusummat, ei ole tõendamist leidnud.
19.Kohtuistungil kostja tunnistajana üle kuulatud X selgitused olid läbirääkimiste osas olid kohtu hinnangul konkretiseerimata ja umbmäärased. Kostja taotlusel vande all üle kuulatud hageja seaduslik esindaja kinnitas kohtuistungil, et mitte kunagi pole 27.12.2017 laenulepingu muutmise kokkuleppeid olnud, ei telefoni teel ega kohtumisel ei olnud kordagi juttu lepingutingimuste muutmisest.
20.Kostja hinnangul kinnitab ka hageja enda tegevus, et 27.12.2017 laenulepingust tulenev nõue ei ole sissenõutavaks muutunud poolte ühisel kokkuleppel, kuivõrd hageja on allkirjastanud 23.01.2020 saldokinnituse, millest tuleneb, et seisuga 31.12.2019 (mil hageja väidetav laenu tagastamise tähtaeg oli juba möödas) hagejal mingit viivisenõuet ei olnud, vaid oli üksnes põhisumma- ja intressinõue. Samuti on 21.07.2022 sõlmitud kavatsuste kokkulepe, millega lepiti kokku võimalik kostja kui äriühingu omandamine. Kavatsuste kokkuleppes ei ole taas mainitud viivisemakset, vaid 27.12.2017 laenulepingu puhul on märgitud tasutavateks summadeks vaid põhi- ja intressinõue. Kostja järeldab nendest dokumentidest, et hageja on aktsepteerinud seda, et laenu sissenõutavaks muutumise tähtaeg lükkus poolte kokkuleppel edasi ka oma tegevusega, sh konkreetsete tahteavaldusega.
21.Kohus kostja seisukohta ei jaga. Asja materjalidest nähtub, et asja materjalide juurde esitatud saldokinnitused on koostatud kostja raamatupidaja poolt. Sellele viitab asjaolu, et hageja poolt allkirjastamata 18.01.2021 ja 02.01.2022 saldokinnitustel on vaid kostja raamatupidaja allkiri. Seega saab neist saldokinnitustest vaid järeldada, et hageja ei nõustunud kostja arvutustega ning hinnanguga tagastatava kohustuse suurusele. See, et hageja on allkirjastanud 23.01.2020 saldokinnituse aga ei tähenda koheselt, et pooled oleksid saavutanud laenulepingu tähtajatu kokkuleppe ja hageja oleks loobunud viivisenõudest. Kostja on kahjuks jätnud tähelepanuta märkuse 23.01.2020 saldokinnitusel viivisenõude olemasolu kohta. Seega ei saa 23.01.2020 saldokinnitusest kuidagi teha järeldust, et hageja oleks viivisenõudest loobunud ja pooled oleksid saavutanud kokkuleppe laenulepingu tähtajatuks muutmiseks.
22.Ka 21.07.2022 kavatsuste kokkuleppest ei saa teha kostja soovitud järeldust, et laenulepingut on pikendatud tähtajatult ning viivist ei nõuta. Kokkulepe ei ole suunatud kostjale. Võlaõiguses kehtiva üldpõhimõtte kohaselt lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile ja viivisele. Kuigi 21.07.2022 kavatsuste kokkuleppele kehtib Vene Föderatsiooni õigus, ei ole kohtul alust arvata, et Vene Föderatsiooni õiguses eelpool viidatud üldpõhimõte ei kehti ning kavatsuste protokollis oleks pidanud ilmtingimata detailselt näitama ka kõrvalnõuete sh viivise suuruse. 5
23.Kohus ei nõustu kostjaga ka selles, et tagastamata laenusumma sissenõudmiseks kohtusse pöördumine on käesoleval juhul vastuolus hea usu põhimõttega.
24.Eeltoodust tulenevalt ja hinnates kõiki tõendeid kogumis ei saa kohus teha teistsugust järeldust, kui seda, et poolte vahel ei sõlmitud laenulepingu muutmise lepingut ega laenu tasumise tähtaja edasilükkamise kokkulepet.
25.Kostja hageja laenuarvestusele sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Kohus kontrollis hageja arvestust ja nõustub sellega täiesti. Kostja võlgneb hagejale põhisummana tagastamata laenusumma 650 000 eurot ja kohus mõistab selle summa kostjalt hageja kasuks välja Hageja on palunud kostjalt välja mõista viivise kuni 30.06.2022 summas 540 075,98 eurot ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis põhivõlasummalt kindla summana alates 01.07.2022 kuni otsuse tegemiseni ja edasi võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Viivisekalkulaatori kohaselt on viivise suuruseks summalt 650 000 eurot alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni 585 650 eurot.
26.Kohus ei nõustu kostjaga ka selles, nagu oleks hageja viivisenõudest loobunud või oleks viivisenõudmine hea usu põhimõtte vastane. Asjas ei ole tõendamist leidnud, et hageja oleks viivisenõudest loobunud. Kohus ei nõustu kostjaga ka selles, et tagastamata laenusummalt viivise nõudmine on käesoleval juhul vastuolus hea usu põhimõttega. Kohtupraktikas on hea usu põhimõttega vastuolus olevaks peetud võlausaldaja vastuolulist käitumist. Pelgalt see, et kostja enda koostatud saldoarvestusel ei olnud märgitud viivist, ei andnud kostjale veel alust arvata, et hageja on selle allkirjastamisega loobunud viivisenõudest. Nagu kohus jube eelnevalt märkis, on kostja jätnud tähelepanuta märkuse 23.01.2020 saldokinnitusel viivisenõude olemasolu kohta. Kostja ei ole kohtu ette toonud ühtegi muud asjaolu, millest kohus saaks teha järelduse, et hageja on väljendanud kostjale tahet viivisenõudest loobuda. Kostja väited vastuolu kohta hea usu põhimõttega ei ole asjakohased, ega anna alust viivisenõude rahuldamata jätmiseks ja hagejal on õigus nõuda kostjalt viivise tasumist.
27.Alternatiivselt palub kostja kohtul viivist vähendada nullini. Kostja leiab, et viivise vähendamine nullini on põhjendatud Ukraina-Venemaa sõjast tulenevate käibelanguste tõttu, sest kostja põhiline majandustegevus toimub Vene Föderatsioonis.
28.Kohus leiab, et kostja ei ole suutnud praegusel juhul kohut veenda, et nõutav viivis oleks ebaproportsionaalselt suur. Kostja on oma kohustuste täitmisega viivituses 6,5 aastat ning hagejal on seega õigus kohaldada kostja suhtes õiguskaitsevahendeid. Kohus märgib, et viivisenõude suurus ei ole iseenesest tingitud kõrgest viivisemäärast, vaid eeskätt kostja poolt kohustuste täitmisega venitamise aja pikkusest.
29.Kohus osundab täiendavalt, ka et majandus- või kutsetegevuses tegutseva võlgniku puhul on keelatud viivisenõude välistamine (VÕS § 113 lg 10), seega ei ole võimalik antud juhul viivisenõuet nullini vähendada. Kohus on ka eelnevalt tuvastanud, et kostja etteheited hagejale on olnud põhjendamatud, samuti nõustub kohus hageja arvamusega Vene-Ukraina sõja kontekstis: hageja nõue muutus sissenõutavaks 04.07.2019, Venemaa täiemahuline kallaletung Ukrainale aga 24.02.2022.
30.Hageja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista viivise võlgnevuse kuni 30.06.2022 summas 540 075,98 eurot, mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis põhivõlasummalt kindla summana alates 01.07.2022 kuni otsuse tegemiseni ja edasi võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Kohus mõistab kostjalt välja viivise põhinõude ulatuses ja sealt edasi VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni võla tasumiseni. Üldjuhul on viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise 6
kohustus sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet kohtus põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses; sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Kohus juhib tähelepanu, et Riigikohus on 14.06.2005 otsuse 3-2-1-66-05 punktides 18-19 leidnud, et põhivõlast suurema viivisenõude korral peab vastava kahju olemasolu tõendama võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist. Antud juhul ei ole hageja vastava kahju olemasolu tõendanud. Samuti ei ole viivisenõue põhinõude ulatuses ebamõistlikult suur nagu on leidnud kostja.
31.Kõige eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada, põhivõlgnevus summas 650 000 eurot, alates 04.07.2022 sissenõutavaks muutunud viivis kogusummas 650 000 eurot ja lisanduv viivis VÕS § 113 sätestatud määras alates kohtuotsuse tegemisest kuni kohustuse täitmiseni kostjalt välja mõista.
32.Kostja palus kohtul määrata kindlaks ka kohtuotsuse täitmise korra. Hageja vaidleb taotlusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Hageja hinnangul ei ole kostja põhitegevus Vene Föderatsiooni ega Valgevenega seotud. Lisaks on hageja seisukohal, et kostjale pidid Vene Föderatsioonis toimuva äritegevusega seotud riskid olema teadlikud juba eelnevalt, kui pärast 2014 Krimmi poolsaare annekteerimist kehtestas Euroopa Liit Vene Föderatsiooni suhtes laialdased majandussanktsioonid.
33.Kohus jätab kostja taotluse otsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaksmääramiseks rahuldamata. Kostja taotlus maksegraafiku osas lükkab otsuse täitmise tähtaja edasi paari aasta pikkuseks tähtajaks. Hagejal on õigus saada õiguslikult põhjendatud ja sissenõutavaks muutunud nõude osas täitedokument ning sellisel viisil otsuse täitmise viisi kindlaks määramine riivab oluliselt hageja õigusi ja huve. Selline kokkulepe oleks kohtu hinnangul võimalik üksnes hageja nõusolekul. Käesoleval juhul hageja sellist nõusolekut andnud ei ole. Apellatsioonkaebus
34.Apellatsioonkaebuses palus hageja maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi jätta rahuldamata, alternatiivselt hagi rahuldamise korral ja selles osas Harju Maakohtu 17.12.2024 otsuse muutmata jätmise korral määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord järgmiselt: a. esimese osamakse summas 100 000 eurot tasub aktsiaselts KEVELT VioKey Promedbioscience Tech Invest OÜ-le 30 päeva jooksul pärast asja lõpetava kohtuotsuse jõustumist; b. ülejäänud laenusumma (põhinõue) 550 000 eurot tasub aktsiaselts KEVELT VioKey Promedbioscience Tech Invest OÜ-le võrdsete osamaksetena summas 61 111,11 eurot kohtuotsuse jõustumise kuule järgneva 9 kuu jooksul iga kuu 30. kuupäevaks; c. laenusummale (põhinõue) 650 000 eurot täiendavate summade väljamõistmise korral tasub aktsiaselts KEVELT VioKey need Promedbioscience Tech Invest OÜle alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast 10. kuust osamaksetena, mis ei ületa 60 000 eurot kuus, iga kuu 30. kuupäevaks.
35.Apellatsioonkaebuse järgi oli pooltel kokkulepe laenu tagastamise tähtaja muutmise kohta, seda tõendavad nii 14.10.2024 istungil antud tunnistaja ütlused kui ka poolte käitumine (intressi tasumine ja selle vastuvõtmine hageja poolt) ning pärast kokkuleppe sõlmimist vormistatud dokumendid. Maakohtu otsus võimaldab viivist summas 650 000 kuni 1 300 000 eurot – sellise suurusega viivis ei ole kooskõlas viivise eesmärkidega. Viivise vähendamine on põhjendanud ka kostja majandusliku seisundi tõttu – VenemaaUkraina sõja tõttu on kostja sattunud majanduslikult keerulisse olukorda (sh on kostjal oluline ja osaliselt ajatatud maksuvõlg) ning kohtuotsuse täitmine võib tuua kaasa tema maksejõuetuse. Juhul, kui kohus siiski rahuldab hagi, tuleb neil põhjustel määrata 7
kindlaks kohtuotsuse täitmise kord - sisuliselt oleks olukord samaväärne sellele, kui kohus määraks laenu tagastamise tähtaja kui 2020. a kokkuleppes lahtiseks jäetud tingimuse.
36.Maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid ja vääralt kohaldanud materiaalõigust. Lisaks on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme – muu hulgas on maakohus väljunud haginõude raamest, arvestades viivist pärast hagi esitamist hageja nõutust suurema määraga ning mõistes viivist välja üle põhivõla, kuigi hageja seda ei nõudnud. Selle tulemusena on maakohus mõistnud hageja kasuks kostjalt välja viivise summas, mis moodustab 100% kuni 200% põhivõlgnevusest, ehk suurendanud viivise kaudu võlasummat 2-3 korda. Samuti peaks kostja kohtuotsuse tulemusena maksma sama perioodi eest nii intressi kui ka viivist. Vastus apellatsioonkaebusele
37.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
38.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja viivised 540 075,98 eurot ületavas osas ning menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jätta otsus muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
39.Asja materjalidest nähtuvalt puudub apellatsioonimenetluses vaidlus selles, et: -Pooled sõlmisid 27.12.2017 laenulepingu, mille alusel kandis hageja kostjale 03.01.2018 650 000 eurot (dtl 29-35, 37). -Kostja sai laenusumma kätte. -27.12.2017 kirjalikus lepingus leppisid pooled kokku raha tagastamise tähtaja 1,5 aastat ning seega pidi kostja raha tagastama hiljemalt 03.07.2019. -Lepingu p 7.2 järgi on kõik lepingu muudatused lubatud ainult poolte kokkuleppel täiendava kokkuleppe sõlmimise teel lepingu juurde, välja arvatud juhtudel, mis on otseselt ettenähtud käesoleva lepinguga (dtl 33, 56). -Pooled ei ole sõlminud kirjalikku kokkulepet laenu tähtaja muutmiseks.
40.Apellatsioonimenetluses on vaidlus jätkuvalt selles, kas laenulepingust tulenev kostja kohustus tagastada laenusumma on muutunud sissenõutavaks ning kas ja millises ulatuses on põhjendatud hageja viivisenõue.
41.Kostja leiab, et laenusumma tagastamise kohustus ei ole muutunud sissenõutavaks, kuna pooled sõlmisid kokkuleppe täitmise tähtaja edasilükkamiseks. Ringkonnakohus saab kostja väidetest aru nii, et kokkuleppega muudeti väidetavalt täitmine tähtajatuks, st konkreetne tähtaeg jäi määramata. Kostjal tuli vastavalt TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada poolte tahteavaldusi lepingu täitmise tähtaja muutmiseks. Maakohus tuvastas, sh kostja taotluse alusel hageja seadusliku esindaja ärakuulamisel antud seletustest ja tunnistajate ütlustest, et hageja ja kostja ei ole kunagi sõlminud kokkulepet lepingu täitmise tähtaja muutmiseks. Asjas tuli ka tuvastada, kas kostja võis hageja käitumisest, eelkõige 23.01.2020 allkirjastatud saldokinnitusest järeldada, et lepingu tähtaega on muudetud. Maakohus analüüsis igakülgselt asjas esitatud väiteid ja tõendeid ning leidis ringkonnakohtu arvates põhjendatult, et kostja väited ei ole tõendatud. Ringkonnakohus ei korda selles osas pikemalt maakohtu seisukohti nõustudes nendega TsMS 654 lg 6 alusel. TsÜS § 68 lg 2 ja 3 järgset otsest või kaudset tahteavaldust, millest nähtuks hageja soovi tuua kaasa õiguslik tagajärg, st lepingu täitmise tähtaja muutmine, asjas veenvalt tuvastada võimalik ei ole. Kuna konkreetsete läbirääkimiste pidamine lepingu 8
täitmise tähtaja edasilükkamiseks tõendamist ei leidnud, 2019.aastal pidi kostja hagejale intressi maksma, sest lepingu täitmise tähtaeg saabus 2019.a, siis ei ole ainuüksi hageja 23.01.2020.a saldokinnitus, milles on märgitud intressivõlgnevus ebaõige suurusega, veenvaks tõendiks, et tõendada hageja tahteavaldust lepingu täitmise tähtaja edasilükkamiseks määramata ajaks. Maakohus leidis seega põhjendatult, et hageja põhinõue on muutunud sissenõutavaks ning rahuldas õigesti selles osas hagi.
42.Hageja palus kostjalt välja mõista viivise kindla summana ning ka edasiulatuvalt TsMS § 367 järgi. Poolte vahel sõlmitud lepingu p-s 5.1 sisaldus kokkulepe, et kui kostja ei tagasta laenu õigeaegselt, kohustub kostja maksma hagejale viivist 0,1% võlgnetavalt summalt (650 eurot päevas 650 000 suuruse põhivõla puhul) iga viivitatud päeva eest. Hagiavalduses tõi hageja esile, et 30.06.2022 seisuga moodustab sissenõutavaks muutunud viivise summa 710 450 eurot (04.07.2019 - 30.06.2022. so 1 093 eurot viivitatud päeva x 650 €/pv = 710 450 eurot). Hageja osutas, et juhindudes hea usu põhimõttest, ei nõua hageja kostjalt viivist põhinõude suurust ületavas summas ning ka seda, et hageja arvestab viivise summa kindlaksmääramisel ajavahemiku 04.07.2019 30.06.2022 jooksul kostja poolt tasutud summasid kokku 109 924,02 eurot, millest tulenevalt nõuab viivist 540 075,98 eurot.
43.Hagiavalduses palus hageja seonduvalt viivisenõudega mõista kostjalt hageja kasuks välja viivise arvestatuna seisuga 30.06.2022.a (hagi esitati 01.07.2022) 540 075,98 eurot, samuti mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis põhivõlasummalt kindla summana alates 01.07.2022. kuni otsuse tegemiseni ja edasi võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus tuvastas, et hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni moodustab viivise suurus täiendavalt 585 650 eurot. Maakohus tõi esile, et erandina tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet kohtus põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses ning sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Maakohus osutas sealjuures ka Riigikohtu 4.06.2005 otsuse 3-2-1-66-05 punktidele 18-19. Maakohus avaldas seisukoha, et antud juhul ei ole hageja vastava kahju olemasolu tõendanud.
44.Hoolimata eeltoodust mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise summas 650 000 eurot ja viivise põhinõudelt (650 000 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 18.12.2024 kuni kohustuse täitmiseni, kuid mitte üle põhivõlgnevuse suuruse.
45.Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et maakohtu otsus on viivise väljamõistmise põhjendamisel vastuoluline, sest maakohtu otsuse järgi on hagejal kohustus tasuda viivist üle põhivõla suuruse, arvestamata isegi kohtuotsuse tegemisest edasiulatuvat viivist. Hagis tõi hageja esile, et ta on juba kostja poolt tasutud 109 924,02 eurot arvestanud viivise katteks. Arvestades, et maakohtu otsuse järgi ei ole hageja tõendanud kahju tekkimist ulatuses, mis ületab põhivõla suurust, ei saanud maakohus mõista kostjalt välja viivist suuremas ulatuses kui 540 075,98 eurot. Samuti on ebaõigesti välja mõistetud viivis otsuse tegemisest edasiulatuvalt seadusjärgses määras kuni põhivõla tasumiseni, sest ka edasiulatuva viivise kulgemise korral ületab viivise suurus põhivõla suurust.
46.Ülejäänud viivisenõuet puudutavad vastuväited on maakohus õigesti lahendanud. Ringkonnakohtul puudub alus neid seisukohti muuta. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et viivisenõude vähendamiseks puudus alus, samuti jättis maakohus põhjendatult kohtuotsuse täitmise korra määramata, ringkonnakohus ei korda maakohtu 9
põhjendusi TsMS 654 lg 6 alusel. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 445 alusel saab kostja taotluses märgitud viisil täitmise korda kindlaks määrata vaid väga erandlikel asjaoludel. Selliste asjaolude tõendamiskoormis on kostjal. Käesolevaks ajaks on selge, et kostja on olnud oma kohustuse täitmisega hageja ees viivituses juba üle 6 aastat. Asjas ei ole kostja tõendanud selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaks aluse taotlus rahuldada. Seega jääb kostja taotletud kohtuotsuse täitmise kord määramata. Menetluskulude jaotus
47.Maakohus jättis kõik menetluskulud kostja kanda, kuna käesoleva otsusega tühistatakse osaliselt maakohtu otsus ning lõpptulemusena rahuldatakse hagi ja apellatsioonkaebus osaliselt, siis arvestades vaidluse olemust ning hagi rahuldatud ja rahuldamata osa proportsiooni, tuleb hageja menetluskulud 95 % ulatuses nii maa- kui ka ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel jätta kostja kanda, ülejäänud poolte menetluskulud nende endi kanda.
48.Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise otsustab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 järgi.
/allkirjastatud digitaalselt/
10
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.