Kohtulahend

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOONID:

välisterrassil), aga ... XXXXXXX ja XXXXXXXX XXX sündmuskohtades visati pudelid ka nende tubade akendesse, kus inimesed reaalselt magasid. Ehkki just need süütepudelid aknaid ei lõhkunud ja eluruumidesse ei sisenenud, ei saa ühestki asjas esile toodud asjaolust järeldada, et need pudelid oleksid olnud visatud väiksema jõuga või muul moel aknast sisenemist vältides. Seega faktiliselt magamistuppa süütepudeleid ei visatudki. Faktiliselt mingit ohtu kellegi elule ei tekkinud. Tulenevalt välisest teopildist ei saa seega kuidagi aprioorselt järeldada seda, et teo toimepanija sooviks oli kellegi mõrvamine. Samas võimalik sisemine teopilt, mis tuleneb kohtu poolt pakutud motiivist näitab ilmekalt seda, et teo toimepanija ei soovinud tõenäoliselt kedagi tappa, vaid soovis üksnes mõjutada kedagi tsiviilõiguslikku vaidlust mingil viisil lahendama. Selline järeldus teo välise pildi kohta tuleneb faktilistest asjaoludest. Teo sisemine pilt tuleneb aga nii faktilistest asjaoludest, kui ka kohtu poolt pakutud teo motiivist. Maakohus sisustas ekslikult mõrva katse kaudset tahtlust, mistõttu kohus kohaldas ekslikult KarS §-i 25 lg 2 ja mõistis Z.A Võrgu põhjendamatult süüdi KarS § 114 p 2 ja 3 järgi. Menetlusõiguslikult ei ole lõpuni arusaadav, miks leidis kohus, et M. T. mõningaid ütlusi on võimalik käsitleda tõendina ning miks mõningatel ütlustel tõendi tähendus puudub. Apellandi teadmise kohaselt ei ole ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele in corpore võimalik tõendi tähendust anda. Seega ei saa ebausaldusväärse tunnistaja ütlustega lugeda tuvastatuks ka seda, et Z.A viibis 26.11.2006 K. K. „P.“ toidupoes. Kui lugeda aga tuvastatuks, et Z.A viibis tõesti kõnealusel ajal „P.s“, siis tulenevalt M. T. ütlustest (kohtuotsuse lk 7) ostis Z.A suitsu ja toiduaineid ja mingeid laste pudeleid. „P.“ kassatšekist nähtuvalt ostis keegi tõepoolest 26.11.2006 kell 19.02 ainult 6 piimapudelit. See ostja aga ei saanud kuidagi olla Z.A, kuna väidetavalt ostis ta ka toiduaineid ja suitsu. Z.A ei saanud piimapudelite ostja olla ka põhjusel, et temaks peetud isik (tumeda jope ja tumeda nokamütsiga mees, kes kannab logoga kilekotti) väljub K. K.t 18:59:51, so vähemalt 2 minutit enne pudelite ostu. Kohus on püüdnud sellest ebakõlast üle minna väitega, et tõenäoline on erinevate fikseerimisseadmete väike erinevus ajalises seadistuses. Kohtu selline seisukoht ei ole tõenduslikus mõttes tõsiselt võetav. Nimelt tuleneb KrMS §-st 60 lg 1, et kohus saab tugineda kriminaalasja lahendades, kas tõendatud asjaoludele või üldtuntud asjaoludele. Lõpetuseks soovib apellant juhtida tähelepanu ka sellele, et kohus on teinud sündmuskohtadelt leitud DNA analüüsidest selliseid järeldusi, mida nendest tegelikult ei ole õige tuletada. DNA jälg on kaudne tõend. Kohtupraktika on andnud kaudsele tõendile otsuse tegemisel abistava tähenduse. Ühele ainsale kaudsele tõendile ei saa kohtupraktika kohaselt süüdimõistev kohtuotsus aga rajaneda. Apellant jääb ka sellele kohtuvaidlustes esitatud seisukohale, et Z.A ei seo T. M. elukohas toimunud süütamisega mitte midagi. Ei ühtegi kaudset ega ka mitte otsest tõendit. Ülaltoodust tulenevalt kaitsja leiab, et Z.A tuleb tõendamatuse tõttu talle etteheidetud teos õigeks mõista. Palub tühistada Harju Maakohtu 13.01.2009 otsus ning mõista Z.A KarS § 114 p 2, 3- § 25 lg 2 järgi õigeks.

Kohus on rikkunud KrMS § 7 p 3 põhimõtet. Kõrvaldamata kahtlused on tõlgendatud kohtu poolt tema kahjuks. Apellant toob ära Riigikohtu otsustes kajastatu puudutvalt süütuse presumptsiooni. Otsus rajaneb prokuröri poolt esitatud kaudsetel ja puudulikel tõenditel. Tema ütlused on jäetud arvestamata, taotlused tähelepanuta. Kohtu järeldused on oletuslikud ja välja selgitamata on jäänud tema motiiv, pole alust tegusid vaadelda ühtse teona. Kohus on jätnud tähelepanuta tema väited sündmuskohalt leitud erinevate jalajälgede osas. Süüdistaja on väitnud, et ta võis olla kaastäideviija rollis, mida apellant tõlgendab kui kaasaaitamist või kihutamist. Ei nõustu järeldusega, et tegu oli suunatud kahe või enama isiku vastu ja tegemist oli ühe teoga. Bioloogilise materjali alusel pole võimalik kindlaks teha kas isik viibis sündmuskohal ja millises rollis ta oli. DNA ekspertiis ja eksperdi A. A. kohtuistungil antud ütlused on kohtukõlbmatud tõendid kuna on saadud menetlusnorme oluliselt rikkudes. Eksperdi vastu esitatud taandamistaotlus jäeti ebaseaduslikult rahuldamata. Z.A esitab uuesti oma põhjenduse eksperdi taandamiseks, leides, et kohus pole tema väidetele hinnangut andnud. A. A. ei vannutatud, kuigi ta enam ekspert ei ole. Seega ei pidanud ta tõtt rääkima. Ta on taotlenud täiendekspertiisi teostamist, kuid kohus on väitnud vastupidist. Tema poolt antud väidetele on jäetud hinnang andmata. Tema kaitseõigus on pärsitud. Ei nõustu et ekspert andis kohtus ütlusi tähtsust omavatest asjaoludes. Faktiliselt ei selgitanud ekspert mis oli arvutuste aluseks ning ei andnud teaduslikku põhjendust aktile. Tema pole väitnud, et DNA võis sattuda ekspertiisiobjektidele juhuslikult või tegudele eelnevast ajast. Tema ütles, et seda on tehtud sihilikult lavastamaks teda süüdi. Tikk ja tikutoos on toodud sündmuskohale hiljem. Teised olid segaproovid, mis tema süüd ei kinnita. Apellant, viidates riigikohtu lahenditele leiab, et M. T. ütluste õigsus on kahtluse all. Tema kohtumine tunnistajaga vangla etapikambris polnud juhuslik ja andis süüdistajale võimaluse süüdistada teda tunnistaja mõjutamises. Puudub võimalus tunnistaja ütlustega arvestada. Süüdistatav annab oma hinnangu tunnistajate ütlustele ja salvestistele puudutavalt K. K. viibimist. Apellant toob ära kõneeristused M. K. ja leiab, et kohtu järeldused alibi puudumisest pole kooskõlas nimetatud materjalidega. Apellant leiab, et pole võimalik rääkida kaudse tahtlusega tapmiskatse toimepanemisest. Antud juhul pole alust rääkida ei otseset ega kaudsest tahtlusest toime panna tapmine. Puudub teave pudelite viskaja mõtete kohta. Kuna füüsiliselt kannatanuid ei ole on kummaline kohtu poolt kuriteo toimepanemine kergemeelsusest välistamine. Pole välistatud et kui oleks vaja läinud, oleks viskaja kannatanutele appi läinud. Ei nõustu kohtu järeldusega, et süütevedelikuga pudeli aknasse viskamine öisel ajal toob üldtuntult kaasa inimese surma. Lähtuda tuleb reaalsest tagajärjest. Pudelite viskaja ootus, et inimesed ei saa surma on olnud adekvaatne kuna nad ei saanud surma oma tegutsemise tõttu. Seega on tegu valesti kvalifitseeritud. Tegu vastab oma väliselt pildilt KarS § 404 tunnustele. Alles tema poolt kokkuleppemenetlusest keeldumine tõi kaasa KarS § 114 kvalifikatsiooni. Prokurör on seda teinud subjektiivsetel kaalutlustel. Taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

tunnistaja selgitanud miks on tema poolt eelneval kohtuistungil antud ütlused erinevad kohtueelsel uurimisel antud ütlustest ning on teinud seda veenvalt. Pealegi tema põhjendust süüdistatavaga kohtumisest kinnitas ka süüdistatav ise. Antud juhul pole tegemist olukorraga, kus kohtu poolt tõendite seaduslikkuse ja usaldusväärsuse hindamise hetkeks olid vaid tunnistaja erinevates menetlusstaadiumites antud erinevad ütlused, mis annaks aluse hinnata need ebausaldusväärseteks ning tõendite kogumist välja jätta. M. T. on kohtuliku uurimise staadiumis oma ütlusi muutnud ning on esitanud ka oma põhjendused miks esimesel ristküsitlemisel antud ütlused olid kantud soovist mitte süüstada Z.A. Kuna maakohtu poolt oli tunnistaja selgitus aktsepteeritud puudus kohtul alus tema poolt kohtuistungil antud ütluste kui ebausaldusväärsete kõrvale jätmiseks ning kohtul oli alus anda tunnistaja kohtuistungil antud ütlustele hinnang koos teiste seaduslike ja usaldusväärsete tõenditega. Seda on maakohus ka teinud ning asjaolu, et kohus on tunnistaja poolt antud ütluste otsese viite kindlale kannatanule tõlgendanud süüdistatava kasuks, ei anna alust tunnistaja ütlusi kaitsja ja süüdistatava apellatsioonide alusel ümber hinnata. 6.2 Vaidlustatud tõendiks on ka DNA ekspertiisiaktis antud arvamus ja leitakse et eksperdi selgitus kohtuistungil ei olnud piisav. Eksperdi vastu esitatud taandus ja uue ekspertiisi tegemise taotlus jäeti ebaseaduslikult rahuldamata. Kohtuistungi protokollide kohaselt on kaitsja esitanud eksperdi kohtuistungile kutsumise taotluse, millele prokurör vastu ei vaielnud. Kohtuistungil on maakohus küsinud kas on taandusi eksperdi vastu, ning vastavalt 12 novembri 2008 kohtuistungi protokollile taandusi ei esitatud/ IV kd. t.lk. 150/. Ekspert andis kohtuistungil selgitusi tema poolt läbiviidud ekspertiisi asjaolude ja aktis antud arvamuse kohta. Kohus on eksperdile selgitanud, et talle kehtib jätkuvalt KarS § 321 sätestatu. Selline asjaolu oli eksperdile teada ning puudub igasugune viide ja põhjendus apellatsioonis esitatud väitele, et oma selgistuste andmisel ekspertiisiarvamuse kohta oleks ekspert kohtuistungil valetanud. Kohus on küsinud süüdistatavalt kas pärast kohtuistungil eksperdi küsitlemist soovib süüdistatav uut DNA ekspertiisi ja süüdistatav on kohtule vastanud et ta ei soovi seda/ t.lk. 152 pöördel/. Sellisel seiskohal on kohtuistungitel olnud nii süüdistatav kui kaitsja. Alles järgmisel kohtuistungil 21 novembril, kus ekspert enam ei osalenud, on süüdistatav esitanud kirjaliku taotluse eksperdi taandamiseks, mis on maakohtu poolt jäetud seaduslikult rahuldamata nagu ka 21 novembri 2008 istungi lõpus süüdistatava poolt esitatud taotlus uue ekspertiisi tegemiseks. Protokolli kohaselt süüdistatav mingit asjassepuutuvat põhjendust selleks ei esitanud. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt tõstatus küsimus asja arutamise edasilükkamiseks prokuröri taotluse alusel, kuna oli vajalik kontrollida süüdistatava enda poolt esitatud alibit. Süüdistatav ja kaitsja vaidlesid asja arutamise edasilükkamisele vastu, mõlemad leidsid, et kohtulikku uurimist on võimalik lõpetada, seega olid seisukohal, et uute tõendite kogumine pole vajalik. Kui kohus rahuldas asja arutamise edasilükkamise taotluse väljendus süüdistatava rahuolematus selles, et ta seadusliku aluseta taotles uut eksperthinnangut/ IV kd. t.lk. 178/. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on seaduslikult hinnanud ekspertiisiaktis antud arvamust kogumis teiste tõenditega ning maakohtu poolt eksperdi kohtuistungile kutsumine andis küllaldase võimaluse menetluspooltele veenduda eksperdiarvamuse põhjendatuses ning jälgida arvamusele jõudmise käiku. Nii on ekspert piisava selguse ja põhjalikkusega selgitanud millistele algmaterjalidele toetuvalt, millise metoodikaga ja vahenditega ta ekspertiisiaktis antud arvamusele jõudis.

Apellatsioonis uuesti ülalnimetatud küsimuste tõstatamine ei sea kahtluse alla maakohtu järeldust ekspertiisiaktis antud ja kohtuliku uurimise käigus piisava üksikasjalikkusega selgitatud, arvamuse seadusliku tõendina hindamise osas. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses nii tõendi loetelus esitatud kui ka kohtu põhistuses uuesti lahtikirjutatud DNA ekspertiisiaktis antud arvamust ning täielikult nõustub maakohtu järeldusega, et XXXXXXX ja XXXXXXXX tn. sündmuskohtadelt leitud ja kaasavõetud esemetelt DNA analüüsiks võetud proovist määratletud DNA profiili kas osaline või täielik kokkulangemine Z.A Võrgu võrdlusproovist määratletud DNA profiiliga annab aluse lugeda tõendatuks, et just süüdistatav Z.A on isikuks, kes süüdistuses äratoodud kuriteod toime pani. M.Võrgu poolt väidetu, et need leitud ja võetud esemed on sihilikult sinna viidud tema süüstamiseks, on paljasõnaline ning väheusutav. Kokkulangevad profiilid leiti tikult, tikukarbilt ning ka süütepudelisse topitud kangalt, seega esemetelt, millised otseselt viitavad kuriteo toimepanemisele. 6.3 Maakohus on põhjendanud M.Võrgu süüdimõistmist Tallinnas XXXXXXXX XXX XXX kuriteoepisoodis ja kohtukolleegium maakohtu motiividega nõustub. Kaitsja väide, et viimaselt sündmuskohalt äravõetud ja ekspertiisiks esitatud esemetelt võetud proovidest ei tuvastatud M.Võrgult pärinevat bioloogilist materjali on õige ning aktis antud arvamus pole hinnatav Z.A selles episoodis süüstava tõendina. Samas sellise tõendi puudumine ei sea kahtluse alla kohtu veendumuse kujunemisel aluseks olevaid fakte, et tegemist oli ühe kannatanuga ja aktsiaseltsiga seotud isikutega, ajaliselt lähedaste sündmustega, tegude toimepanemiste tehiolud olid kattuvad, kõikide kuritegude toimepanemiste vahendid olid ühise päritoluga. 6.4 K. P. 26.11.2006 õhtul viibimise on maakohus lugenud tuvastatuks istungil uuritud tõenditega, eelkõige aga tunnistajate S. J. ja M. T. ütlustega ning ka süüdistatava enda ütlustega, kes ei välistanud, et ta võis sellel kuupäeval peremarketis viibida. Kohus on analüüsinud uuritud salvestustes fikseeritud isikute liikumist ja eelnimetatud tunnistajate ütluste kokkulangemist ning ka tunnistajate V. Š. ja E. L. ütlusi samal tuvastatud ajavahemikul M.Võrgu viibimisega marketis ka kuue ühesuguse pildiga tühjade klaaspudelite ostu. Samasuguse pildiga klaaspudelite killud olid leitud kõikidelt kuriteo sündmuskohtadelt. Kohtukolleegium leiab, et nimetatud tõendite kogumi alusel on õigustatult kinnistunud kohtu veendumus, et Z.A on isikuks, kes süüdistuses kirjeldatud teod toime pani. 6.5 Apellantide väidete osas, et Z.A on süüdi tunnistatud vaid kaudsete tõendite alusel ning kõrvaldamata kahtlused on tõlgendatud süüdistatava kahjuks, peab kohtukolleegium vajalikuks osutada Riigikohtu poolt sedastatule, et In dubio pro reo põhimõttest ei tulene mingil määral, et isikut süüstavaid järeldusi saaks teha üksnes otseste tõendite pinnalt ja et süü tuvastamisel ei tohiks tugineda kaudsetele tõenditele. See tähendab, et otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiesti loomulik on see, et otseste tõendite puudumisel püütakse otsida ja leida isiku süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja põhimõtteliselt pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest. Alles tõendamisprotsessi lõppetapil - siis, kui kõigi - nii otseste kui kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole./ otsus nr 3-1-1-12-07/.

6.6 Alles 01 septembri 2008 aasta kohtuistungil, esmakordselt, on süüdistatav avaldanud, et tal on kuritegude toimepanemiste ajaks alibi ja seda saab kinnitada M. K., kelle pool ta viibis. Riigikohus on osutanud, et kui süüdistatav esitab tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks, peab nende tõendite põhjal olema menetlejal reaalne võimalus alibi olemasolu kontrollida. Kohus kontrollib eriti põhjalikult alibit, mille süüdistatav, kes end kunagi süüdi tunnistanud ei ole, esitab ebaloogiliselt pika ajaperioodi möödumisel. Kui süüdistatav otsustab alibit kinnitavate tunnistajate nimed avaldada menetlejale alles mitu aastat pärast kuriteosündmuse asetleidmist, võib nimetatud tunnistajate ütluste põhjal olla võimatu välja selgitada alibi paikapidavust. Nimelt on ebatõenäoline, et tunnistaja mäletab sellisel juhul üksikasju alibiks olulisel ajavahemikul toimunud sündmuste kohta. Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriumeid on aga see, kas tunnistaja ütlused on eluliselt usutavad. Järelikult puudub menetlejal olukorras, kus tunnistaja väidab, et ei mäleta sündmusest midagi muud peale selle, et ta viibis süüdistatavaga koos, reaalne võimalus kontrollida tunnistaja ütluste usaldusväärsust./ otsus 3-1-1-85-07/ Antud juhul on M. K. andnud kohtuistungil ütlusi, et ta ei mäleta kas Z.A viibis tema juures 26.11.2006 õhtul ja ööl vastu 27.11.2006/ IV kd. t.lkl 241/. Seega pole tunnistaja mingilgi määral M.Võrgu alibit kinnitanud. Z.A on alibi kinnituseks selgitanud, et talle jäi just nimetatud kuupäeval M. K. juures ööbimine meelde, kuna see oli esimene kord kui ta ei ööbinud kodus abikaasa juures./ IV kd. t.lk. 153/. Samal ajal M. K. andis ütlusi, et Z.A ööbis tema juures korduvalt ka enne 2006 aasta novembrit/ IV kd. t.lk. 241 pöördel/. Samuti ei anna mobiiltelefoni kõneeristused informatsiooni, mis kinnitaksid M.Võrgu alibit/ IV kd. tlk. 184-193/. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on seaduslikult leidnud, et M.Võrgu poolt esitatud alibi ei ole kinnitust leidnud ei tunnistaja ütlustega ega ka jälitusmenetluse läbiviimisel saadud andmetega M.Võrgu kasutuses oleva mobiiltelefoni kõneeristuste kohta / IV kd. t.lk. 184192/. Uuesti analoogsetele tõenditele tuginevalt alibi olemasolu väidete esitamine apellatsioonis on asjakohatu ega anna alust tulla ringkonnakohtul maakohtust erinevale järeldusele M.Võrgul süüdistuses esitatud aegadel alibi puudumise osas.

tegemist eramajaga. Korterite ja eramaja omanikud, nendes elavad isikud olid seotud kas H. L. või AS L. tegevusega. Tuvastamist on leidnud, et eluruumide akendesse visati kõikidel juhtudes kaks ülisüttivate vedelikuga täidetud ja põlema süüdatud klaaspudelit. Teod pandi toime lühikese ajavahemiku jooksul, öisel ajal. Eelnimetatud maakohtu poolt tuvastatud objektiivsete asjaolude osas vaidlus puudub.

Maakohus on põhistanud süüdistatava tegevuse kvalifitseerimist KarS § 114 p 2,3 järgi läbi KarS § 25 lg 2 ning kohtukolleegium peab vaid vajalikuks märkida, et süüdistatava tegevusele on antud õige juriidiline hinnang. Toime oli pandud kahe või enama isiku suhtes kaudse tahtlusega tapmine eluruumide süütamise teel ehk üldohtlikul viisil ning vaid kannatanute endi tegevuse tõttu, seega süüdlasest sõltumatult, jäid ülirasked tagajärjed saabumata. 9.2 Maakohus on leidnud, et kõiki osategusid ühendab ühisest eesmärgist kantud motiiv mis lähtus ühe väikeaktsionäri rahuolematusest seoses AS L. aktsiate omandiõigusega ning H. L. soovimatusega aktsiaid talle loovutada, mis võimaldab käsitada kõiki kuritegusid ühtse teona. Sellisele järeldusele toetuvalt on kaitsja leidnud, et kohus on teo eesmärgiks tuvastanud mitte mõrva vaid süütamise, et anda signaal-ähvardus H. L.le, et AS L. aktsiatega on asju aetud valesti. Kohtukolleegium leiab, et ülaltoodud väide on meelevaldne kuna maakohtu põhistusest sellist järeldust ei tulene. Kohus on esitanud vaid oma põhistuse osategude ühtse teona käsitamisest.

IVI KESKÜLA

JÜRI PAAP

MALLE PREIMER

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.