Eileen Kubparti ja Arvi Tamme hagi OÜ Mauleman vastu hinna alandamisest tulenevalt enam tasutud raha ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
7560 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 5. aprilli 2024 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eileen Kubparti ja Arvi Tamme apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad
Kirjalik menetlus Hagejad (apellandid): Eileen Kubpart (isikukood XXXXXXXXXXXX) Arvi Tamm (isikukood XXXXXXXXXXXX) lepinguline esindaja vandeadvokaat Robert Sprengk Kostja (vastustaja) OÜ Mauleman (registrikood 10607571), lepinguline esindaja vandeadvokaat Margo Normann
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 5. aprilli 2024 otsus muutmata, täiendades otsuse põhjendusi.
2.Jätta Eileen Kubparti ja Arvi Tamme apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 20% ulatuses Eileen Kubparti ja 80% ulatuses Arvi Tamme kanda. Mõista OÜ Mauleman kasuks menetluskulude katteks välja Eileen Kubpartilt 117,12 eurot ja Arvi Tammelt 468,48 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Hagejad nõuavad kostjalt 7000 euro ja viivise välja mõistmist tulenevalt hinna alandamisest ning taotlevad menetluskulude jätmist kostja kanda. Hagejad ja kostja sõlmisid 10. augustil 2020 kinnistute müügilepingu, millega kostja müüs hagejatele kinnistu asukohaga X, XXXXXXX küla, X vald, XXXX maakond, registriossa nr XXXXXXXX (X kinnistu) ja kinnistu asukohaga XX, XXXXXXX küla, X vald, XXXX maakond, registriossa nr XXXXXXXX (XX kinnistu), hinnaga kokku 85 000 eurot. Hagejad on müügihinna kostjale tasunud. Müügilepingu p-s 1.10.6 kinnitas kostja, et X kinnistul asuvasse majja tuleb vesi kaevust ja et kinnistul ei ole varjatud puudusi, millest kostja ei ole hagejaid teavitanud või mida hagejad ei saanud ülevaatuse käigus märgata. Kui hagejad hakkasid sügisel 2020 kinnistuid kasutama, selgus, et vesi kaevus ainult vähenes, uut vett kaevu juurde ei tulnud ning vesi polnud joogikõlbulik. Hagejad tellisid kaevu ülevaatuse ja kaevu puhastamise. OÜ Elu Allikas 1. märtsil 2021 koostatud akti kohaselt oli vesi kaevus hägune ja kollane ning kaev täitus pinnasevee arvelt, aktiivset veesoont kaevus ei olnud. Hagejad teatasid 29. märtsil 2021 kostjale, et kaev ei vasta nõuetele, ning esitasid 28. aprillil 2021 kostjale avalduse X kinnistu müügihinna alandamiseks 8000 euro võrra. Enne kinnistute ostmist hinnati X kinnistu 80 000 eurole ning eksperthinnangus arvestati sellega, et elamut varustatakse veega salvkaevust. Ilma kaevuta hindas ekspert X kinnistu väärtuseks 73 000 eurot. Hagis nõuavad hagejad hinnavahe 7000 euro tagastamist. Kostja ei ole hagejatele enammakstud summat tagastanud. X kinnistu ei vasta lepingutingimustele, sest lepiti kokku, et vesi tuleb majja kaevust. Hagejad said eeldada, et veevarustus on elamule vajaliku kvaliteediga, st veevarustus on pidev ja vee kvaliteet vastab joogivee nõuetele. Tegelikult on kaevuvesi pinnavesi, vett ei tule juurde ning vesi on kollane ja hägune. Kostja seda enne müügilepingu sõlmimist hagejatele ei avaldanud, kuigi teadis kaevu puudustest. Viimast on kinnitanud üleandmise juures viibinud maakler ja seda kinnitab ka kostja saadetud puurkaevu hinnapakkumine, samuti ütles kostja, et jõi kaevuvee asemel allikavett. Hinna alandamise eeldused on täidetud. Kostja väide, et hagejad on taotlenud puurkaevu rajamiseks toetust, ei ole asjakohane. Hagejad nõuavad hinna alandamist, mitte kahju hüvitamist. Ei ole õige, et hagejad ei teatanud kaevuprobleemist kohe. Hagejad teatasid kostjale kaevu ülevaatuse tulemusest ühe kuu jooksul akti saamisest. Tuleb arvestada, et kostja teadis puudusest enne müügilepingu sõlmimist, kuid jättis selle hagejatele ütlemata.
2.Kostja vaidleb hagile vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.
Hageja Arvi Tamm käis enne kinnistute ostmist korduvalt nendega tutvumas ning kinnitas, et on kinnistute, sh salvkaevu, seisukorraga kursis. Kostja ei ole väitnud, et salvkaevu vesi on joogikõlbmatu. Aja jooksul, mis kostja kinnistut kasutas, ei olnud probleeme ka vee kogusega. Kostja teatas hagejatele, et kinnistule on tellitud puurkaev, ja edastas kaks päeva pärast tehingut Balti Puurkaev OÜ hinnapakkumise. Salvkaevud toituvad pinnaveest, põhjavesi sinna ei ulatu. Hagejad lasksid kaevu süvendada, kaevu ümberehitamisel tehti olulisi vigu ja süvendamisega rikuti veevarustus. Vee kvaliteedi kohta ei ole hagejad dokumente esitanud. Hagejate väidetud puudus ei ole tõendatud. Hagejad on taotlenud hajaasustuse programmist toetust puurkaevu rajamiseks, mistõttu ei ole õige sama summat kostjalt nõuda. Kui kaev oli müügi hetkel tõesti kasutuskõlbmatu, võiks hagejate nõue olla maksimaalselt uue salvkaevu rajamise kulu, mis on kuni 900 eurot koos käibemaksuga. Kostja on pakkunud hagejatele kompromissina 1158,30 eurot. Hagejad nõuavad kostjalt sisuliselt puurkaevu rajamise kulu, kuid kinnistul puurkaevu puudumine ei saa olla varjatud puudus. X kinnistu müügihind ilma veevarustuseta võib olla samuti 80 000 eurot, sest ekspert on teises hindamisaktis märkinud hindamistulemuse täpsuseks pluss-miinus 10%. Hagejad ei teatanud kaevuprobleemist mõistliku aja jooksul. Hagejad on ise avaldanud, et veepuudus tekkis kahe nädalaga, kuid hiljem oma seisukohta muutnud. Ei ole usutav, et kui vesi kaevus oli augustis kollakas ja hägune, said hagejad sellest teada alles järgmise aasta märtsis.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 5. aprilli 2024 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt peavad hagejad, kes nõude alusena hinna alandamisele tuginevad, tõendama hinna alandamise eeldusi, sh seda, et müügilepingu ese ei vastanud lepingutingimustele, st oli puudustega. Hagejad tuginevad sellele, et kinnistul olev kaev ei vastanud nõuetele ega varustanud elamut veega. Müügilepingu punkti 1.10.6 avaldust „kinnistul tuleb vesi majja kaevust“ tuleb tõlgendada selliselt, et majja saab kaevust elamise tarbeks vajaliku vee. Enne müügilepingu sõlmimist koostatud eksperthinnang tõendab, et hagejad teadsid enne lepingu sõlmimist, et X kinnistul on salvkaev, kuhu tuleb vesi maapinnalähedasest põhjaveekihist või pinnaseveest. On üldteada asjaolu, et kuivemal ajal võib salvkaevus olla veetase madalam ning vee kvaliteedi ja piisava koguse tagamiseks tuleb kaevu regulaarselt hooldada. Kinnisvaramaakler Nele Sõmeri 22. septembri 2021 e-kiri ja kostja 10. augusti 2020 e-kiri tõendavad, et kostja teavitas hagejaid salvkaevu omadustest vahetult pärast müügilepingu sõlmimist samal päeval kinnistute üleandmisel. Kuna hagejad võtsid kinnistute omandi ja valduse vastu, siis on usutav, et nad soovisid sellistel tingimustel ja hinnaga kinnistuid osta. Tulenevalt VÕS § 218 lg-st 1 tuleb asja lepingutingimustele vastavust kontrollida asja üleandmise hetke seisuga. Hagejad ei ole tõendanud, et X kinnistu üleandmise hetkel ei olnud kaevus mõistlikuks tarbimiseks vajalikku vett või oli vesi tarbimiseks kõlbmatu. Elu Allikas OÜ akt ei tõenda kaevuvee kvaliteeti, sh joogiks kõlbmatust. Puuduvad andmed selle kohta, et vee mikrobioloogilisi ja keemilisi näitajaid oleks üldse analüüsitud. Tõendist saab teha järelduse, et kaevus oli vesi olemas ja see kadus pärast hagejate tellitud puhastus- ja süvendamistöid. Tunnistajate ütlused tõendavad, et X kinnistu kaevust on maja veega varustamisega olnud ajuti probleeme, kuid ei tõenda, et kinnistu üleandmise ajal ei olnud võimalik mõistlikus koguses majja tarbevett saada või ei olnud vesi tarbimiseks kõlbulik. Maakohus järeldas, et hinna alandamise esmane eeldus – müüdud asja lepingutingimustele mittevastavus – ei ole tuvastatav.
Maakohus nõustus kostjaga, et isegi kui lepingutingimustele mittevastavus oleks esinenud, ei teavitanud hagejad kostjat sellest mõistliku aja jooksul. Hagejad pidid kaevuga seotud probleemidest teadma hiljemalt 2020. aasta augustis, kuid teatasid sellest kostjale alles 29. märtsil 2021. Hagejad tellisid kaevu süvendamise tööd ja võtsid kostjalt võimaluse väidetav puudus fikseerida, see parandada vms. Maakohus leidis, et hagejad on puudusest teatamise kohustust rikkunud ega saa seetõttu enam asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda ning isegi kui puudus esineks, siis kostja selle eest ei vastuta. Maakohus nõustus kostjaga ka selles, et isegi kui hinna alandamine oleks kehtiv, siis ei ole hagejad tõendanud hinna alandamise ulatust. VÕS § 112 lg 1 järgi võib hinda alandada võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtega kohase täitmise väärtusesse. Hagejad esitasid lisaks müügieelsele hindamisaktile eksperthinnangu, mille koostamisel on arvestatud, et elamus veevarustus puudub. Ei ole aga tõendatud, et müügilepingu sõlmimise ajal oleks majas veevarustus puudunud. Kinnistul oli salvkaev, milles küll kuivemal ajal võis vett olla vähem ja mille kvaliteet ei pruukinud olla nii hea kui puurkaevuveel, kuid see ei tähenda, et majas oleks veevarustus puudunud. Eksperthinnang ei tõenda seega mittekohase täitmise väärtust.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu 5. aprilli 2024 otsuse tühistamist ning uue otsusega hagi rahuldamist ja menetluskulude kostja kanda jätmist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus küll tuvastanud, et kostja teatas vahetult pärast müügilepingu sõlmimist kinnistute üleandmisel hagejatele kaevuprobleemist, kuid kohus on teinud sellest vale järelduse. Seda, et kaevuvesi ei kõlba joomiseks ja rajada tuleb puurkaev, oleks kostja pidanud hagejatele ütlema enne müügilepingu sõlmimist. Selle asemel kinnitas kostja müügilepingus, et vesi tuleb majja kaevust, ning varjas seega puudust enne müügilepingu sõlmimist ja müügilepingu sõlmimisel. Teavitamist pärast müügilepingu sõlmimist ei saa samastada lepingueelse teavitamisega. On õige kohtu seisukoht, et mõlemad pooled mõistsid müügilepingu p 1.10.6 avaldust „kinnistul tuleb vesi majja kaevust“ selliselt, et kaevust on võimalik saada majja elamiseks vajalik tarbevesi. Hagejad ei ostnud kinnistut selliselt, et nad nõustusid sinna rajama puurkaevu ja teadsid, et vesi pole joogikõlbulik. Kohus samastas kinnisasja üleandmise omandi vastuvõtmisega. Selline seisukoht ei ole õige; 2) on maakohus valesti hinnanud Elu Allikas OÜ akti. Kui vesi on kollane ja hägune, siis ei pea tegema eraldi analüüse vee mikrobioloogiliste ja keemiliste näitajate kohta, kuna vee joogikõlbmatust saab hinnata ka visuaalselt. Kollakas ja hägune vesi ei ole juba visuaalse vaatluse põhjal joogikõlbulik. Tõendeid kogumis hinnates oleks saanud järeldada vee joogikõlbmatust; 3) on maakohus ekslikult leidnud, et hagejad teadsid enne müügilepingu sõlmimist X kinnistul asuvast salvkaevu tüüpi kaevust, kuhu tuleb vesi maapinnalähedasest põhjaveekihist või pinnaseveest. Keskkonnaministri 9. juuli 2015 määruse nr 43 § 2 p-i 3 järgi on salvkaev kaev, mis saab vee maapinnalähedasest põhjaveekihist, mitte sadeveest. Hagejad teadsid, et kinnistul on selline kaev, mis saab vee maapinnalähedasest põhjaveest. Tihendamata rakkevahede tõttu jooksis sadevesi kaevu ja seetõttu võiski vesi olla joogikõlbmatu; 4) ei ole maakohus kohaldanud VÕS § 221 lg-t 1, mille kohaselt võib ostja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda sõltumata sellest, et ta asja lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui müüja teadis või pidi teadma asja lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest ja ei avaldanud seda
ostjale. Seega võisid hagejad kostjat teavitada pool aastat hiljem ja puudusele tuginemine on kehtiv; 5) ei ole õige, et hagejad võtsid kostjalt võimaluse väidetav puudus fikseerida, see parandada vms. Kostja fikseeris puuduse 10. augustil 2020 kinnistute üleandmisel ja teatas, et soovituslik on rajada puurkaev. Kostja pole puurkaevu rajanud ega pakkunud selle rajamist; 6) on vastuoluline maakohtu järeldus, et müügilepingu kohaselt on võimalik kaevust saada majja elamiseks vajalik tarbevesi, kuid ei ole oluline, millise kvaliteediga vesi majja tuleb, ja igasugune vesi on maja veega varustamine. Kui elamiseks vajalikku tarbevett majja ei tule, siis maja veega varustamist kaevu kaudu ei toimu. Hagejate hinnangul on tõendatud maja veevarustuse puudumine müügilepingu sõlmimisel ning seega tõendab eksperthinnang mittekohase täitmise väärtust, sest see on antud arvestusega, et elamus veevarustus puudub.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks puudub alus, apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. 1) Hagejad ei ole tõendanud, et X kinnistu ei vastanud lepingtingimustele, nad ostsid kinnistu, mida varustas veega salvkaev. Hagejad tegid puurkaevu rajamise soovitusest järelduse, et kaevuvesi oli joogikõlbmatu. Kostja meelest maakleri kinnitus sellele ei viita. Kui elamu lähedal voolab allikas, siis allikavee kasutamine ei osunda salvkaevus vee kõlbmatusele. Lisaks ei olnud selle avalduse ajal hagejate kinnisomand veel tekkinud ja valdus vastu võetud. Hagejad võtsid kinnistu vastu ilma ühegi pretensioonita ja esitasid pretensiooni alles 29. märtsil 2021. Pretensioonis ei olnud juttu kaevuvee kõlbmatusest, vaid ainult vee kogusest. Maakohus leidis õigesti, et hagejad ostsid kinnisasja, millel asus salvkaev, ja salvkaevule on iseloomulik, et see ei saa vett sügvamast põhjaveekihist ning teatud tingimustel võib esineda probleeme veevarustuse ja veekvaliteediga. 2) Hagejad ei tõendanud, et kinnistu üleandmisel ei olnud kaevus vett või et vesi oleks olnud joogikõlbmatu. Tunnistaja ütlused, et 1992. aastal oli kaevu veevarustusega probleeme, ei kinnita, et samad probleemid esinesid 2020. aastal. Lisaks ütles tunnistaja, et 2022. või 2021. aastal käis ta XXXXXX kinnistul ja hageja Arvi Kuppart ütles talle vee kohta, et „midagi sealt ikka saab“. Vett ei jätkunud, kui veevarustus tuli tagada 50–60 inimesele. Maakohus tuvastas seega õigesti, et pole tõendatud, et kinnistu üleandmisel ei olnud kaevus vett või veekvaliteediga oli probleeme. 3) Kinnistu hindamisel ei saa lähtuda sellest, et kinnistul veevarustus puudus. Kinnistut varustab veega salvkaev ja ilmast tingitud kõikuv veekogus ei ole samastatav veevarustuse puudumisega. 4) Maakohus järeldas õigesti, et kui salvkaevuga oleks olnud probleeme, ei teavitanud hagejad kostjat sellest mõistliku ja jooksul. Isegi kui hagejad avastasid puuduse sügisel 2020, on kuus kuud igapäevaselt vajaliku veevarustuse puudumisest teatamiseks ebamõistlikult pikk aeg. Hagejad pidid samas puudusest teada saama 2020. a augustis, sest Elu Vesi OÜ akti järgi telliti tööd 2020. a augustis. Teatamisega hilinemine ei ole ka mõistlikult vabandatav.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad hagejate kanda vastavalt nende menetluses osalemise proportsioonile.
7.Hagejad esitasid kostja vastu nõude VÕS § 112 lg 1–3 alusel müüdud asja puuduse tõttu hinna alandamise tulemusena enammakstud 7000 euro ja viivise väljamõistmiseks.
8.Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Pooled vaidlevad selle üle, millises seisukorras oli X kinnistul asuv kaev müügilepingu sõlmimise ja kinnisasja üleandmise ajal ning kas hagejatel on alus nõuda hinna alandamist ja enammakstu tagastamist. Hagejate hinnangul on maakohus hinnanud valesti tõendeid ja eksinud, tuvastades, et lepingu ese vastas lepingutingimustele.
8.1.Maakohus on õigesti tuvastanud, et kaevu küsimus kerkis poolte vahel alles pärast lepingu sõlmimist. Selle kohta, et kaevu seisukorda oleks arutatud varem, tõendeid esitatud ei ole. Õigus on ka hagejatel, et asja seisukorra kohta tuleb ostjale infot anda enne lepingu sõlmimist. See info on ostjale vajalik ostuotsuse tegemiseks. Seda eesmärki täidab muu hulgas müügilepingus müüjale teadaolevate puuduste üleslugemine koos kinnitusega, et rohkem puudusi asjal müüja teada ei ole. Pärast lepingu sõlmimist avaldatu enam lepingu osaks ei ole ega välista müüja vastutust varjatud puuduste eest. Maakohus ei arvestanud, et pooled olid müügilepingus sõlminud ka omandi üleandmise kokkuleppe ja teinud avalduse kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks (p 6.3). Lepingu ja avalduse edastas kinnistusosakonnale notar (p 8.4). Omand tekib küll alles kinnistusraamatu kandega, kuid hagejad ei saanud pärast lepingu allkirjastamist (ja riigilõivu tasumist) enam mõjutada kande tegemist. Kinnistamisavalduse saavad tagasi võtta selle esitanud isikud ühiselt. X kinnistu valduse üleandmise aeg oli lepingus kokku lepitud, valduse üleandmine ei olnud seatud sõltuvusse täiendavatest tingimustest, hagejad olid kohustatud valduse vastu võtma (p 3.1). Eelneva tõttu on asjakohatu kostja väide ja maakohtu järeldus, justkui oleksid hagejad kinnistu üleandmisel veel saanud otsustada seda mitte osta. Asja lepingule vastavuse hindamisel tuleb lähtuda kuni lepingu sõlmimiseni antud teabest.
8.2.Ringkonnakohus nõustub samas maakohtu järeldusega, et hagejad ei ole tõendanud kaevuvee vähest kogust ja halba kvaliteeti kinnistute üleandmise ajal. Hagejate väited selle kohta, millal sai vesi otsa ja kas probleem oli ainult vee koguse või ka kvaliteediga, ei ole olnud järjekindlad. Tõenditest tuleneb, et hagejad hakkasid pärast kinnistute ostmist vett kasutama, kuid kahe nädalaga sai see otsa (hagejate 29. märtsi 2021 ekiri kostjale, dtl 92). Hagejad tellisid augustis 2020 kaevurakete tihendamise ja kaevu süvendamise, mille järel kadus vesi täielikult. Seejärel tõid hagejad tarbevett naaberkülast ja joogivett ostsid poest (hajaasustuse programmi taotlus, dtl 115). Märtsis 2021 said hagejad kaevu süvendanud firmalt akti (dtl 23), esitasid puurkaevu rajamise toetuse taotluse (dtl 113– 115) ja teatasid kostjale, et kaevus ei olnud piisavalt vett (dtl 92). Hajaasustuse programmi taotluses viitasid hagejad nii vee vähesele pealejooksule kui ka halvale kvaliteedile, kostjale teatasid ainult veepuudusest. Suvel 2022 ütles Arvi Tamm tunnistaja A.A.le, et midagi ikka kaevust saab (dtl 262). Maakler kinnitas, et kostja esindaja kaevuvett ei joonud, vaid soovitas rajada puurkaevu (dtl 107), mis võib viidata vee halvale kvaliteedile. Samas tõid hagejad hajaasustuse programmi taotlusest nähtuvalt poest joogivett sellepärast, et kaevus ei olnud vett, mitte sellepärast, et kaevuvee kvaliteet oli halb. Puuduva vee kvaliteeti ei ole võimalik hinnata. Kuna hagejad ütlesid, et vesi kadus kahenädalase kasutamise järel ära, siis järelikult nad kasutasid vett kaks nädalat ja see ei saanud olla täiesti kõlbmatu. Viide vee kvaliteedile on OÜ Elu Allikas aktis, kus vett kirjeldatakse kollaka ja hägusena, mis võis olla tingitud sellest, et kui vett oli kaevus väga vähe, oli see põhjas setetega segamini. Aktist ei nähtu, kas vee värvi ja hägususe põhjuseks olid setted, huumus, vesiliiv, kemikaalid, bakterid või midagi muud. Tunnistaja A.A. sõnul ei olnud kaevus suvel 1992 piisavalt vett, va vihmaga. Tunnistaja B.B. ütlustest tuleneb, et aastatel 2010–2020 jätkus vett viie inimese jaoks, kuid ei jätkunud 50 inimese
jaoks. Vee kvaliteediga sel ajal probleeme ei olnud, va kui vahepeal polnud kaev käigus ja tuli seejärel puhastamiseks tühjendada (dtl 258). Maakohus on tõendeid kogumis hinnates jõudnud õigesti järeldusele, et enne kaevu süvendamist oli kaevus ühe pere jaoks vett piisavas koguses ja see oli tarbimiseks sobiva kvaliteediga. Pärast 1992. aastat, mil vee kogusega oli probleeme, on kaevu puhastatud. OÜ Elu Allikas aktist nähtuvalt kadus vesi kaevust täielikult pärast hagejate tellitud töid. Tõendite pinnalt ei ole võimalik hinnata, millist rolli mängis vee kadumises kaevu seisukord enne tööde tegemist ja mil määral mõjutasid tööd olukorda. On esitatud tõend selle kohta, et tööd ei ole dokumenteerinud nii, nagu nõuavad keskkonnaministri 9. juuli 2015 määruse nr 43 § 12 lg 1 ja § 13 (X Vallavalitsuse 4. oktoobri 2021 e-kiri, dtl 125). See, et kostja oli võtnud puurkaevu rajamiseks hinnapakkumise, ei tõenda iseenesest veekvaliteeti, arvestades, et salvkaev reageerib kiiresti sademete kogusele ega taga seetõttu kindlust veega varustatusel, mistõttu on selle asendamine puurkaevuga tavaline. Viimast võib pidada üldteadaolevaks asjaoluks. Kuna majas viimati elanud tunnistaja vee kvaliteedi üle ei kaevanud, ei saa eeldada, et huvi puurkaevu rajamise vastu tekkis kostjal vee halva kvaliteedi tõttu.
8.3.Hagejate hinnangul on maakohus eksinud, järeldades, et hagejad pidid kinnistu ostmisel teadma, et sellel on salvkaev, kuhu tuleb vesi põhjaveekihist või pinnaseveest. Hagejad viitavad keskkonnaministri 9. juuli 2015 määruse nr 43 § 2 p-le 3, mille kohaselt saab salvkaev vee maapinnalähedasest põhjaveekihist, mitte sadeveest. Arvestades, et põhjavesi moodustub valdavalt sademete infiltreerumisel (võib pärineda ka pinnaveekogudest), ei ole hagejate eristusel sisulist tähendust. Põhjavesi on vesi, mis on maapinnast allpool, ja mille ülemist, aktiivselt veeringes osalevat kihti nimetatakse ka pinnaseveeks, keskkonnaministri määruses „maapinnalähedaseks põhjaveekihiks“. Salvkaevule kehtestatud nõuete kohaselt tuleb vältida vee voolamist kaevu maapinnalt ja sademete sadamist otse kaevu (keskkonnaministri määruse § 14 lg 2 ja 3). Et kaevu oleks voolanud vesi maapinnalt, ei ole asjas keegi väitnud. Kui tihendamata rakkevahed oleks olnud probleemi põhjus, nagu hagejad e-kirjas kostjale viitavad, siis oleks hagejate tellitud tööd pidanud puuduse kõrvaldama.
8.4.Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kinnistu puudus ei ole tõendatud, ei ole vaja hinnata, kas hagejad sellest kostjale õigeaegselt teatasid, kas kostjal pidi olema võimalus asja parandada või milline oli mittekohase täitmise väärtus.
9.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hagejate kanda.
10.Kostja palus hagejatelt õigusabikulu hüvitamiseks välja mõista 585,60 eurot, lepingulise esindaja ajakulu oli neli tundi, tunnihinnaga 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohtu hinnangul on nii tunnihind kui ka kulunud aeg mõistlikud. Ringkonnakohus määrab TsMS § 175 lg 1 alusel kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruseks ringkonnakohtus 585,60 eurot. Kuna hagejad osalevad menetluses erinevas ulatuses ning Eileen Kubparti nõue moodustab kogu nõudest 20% ja Arvi Tamme nõue 80%, siis jätab ringkonnakohus TsMS § 165 lg 1 alusel menetluskulud 20% ulatuses Eileen Kubparti ja 80% ulatuses Arvi Tamme kanda.
11.Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse välja mõista menetluskuludelt viivis TsMS § 177 lg 4 kohaselt, seega tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.