2-21-12736/44 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Tartu Maakohus Võru kohtumaja Põlvas - lahend.ee

1.1.V.N ja K.I esitasid 13.08.2021. a kohtusse hagi OÜ MAULEMAN vastu hinnaalandamisest tulenevalt enam tasutud rahasumma ning viivise väljamõistmise nõudes. Hagi asjaolude kohaselt sõlmisid pooled 10.08.2020. a kinnistute müügi- ja asjaõiguslepingud, millega kostja müüs hagejatele kaks Põlva maakonnas Kanepi vallas Varbuse külas asuvat kinnistut: 1) kinnistu, registriosa numbriga XXX, edaspidi XXX, ja 2) kinnistu, nimetusega XXX, registriosa numbriga XXX. Kinnistute müügihind kokku oli 85 000 eurot, sh XXX müügihind 80 000 eurot ja teise kinnistu müügihind 5000 eurot. Hageja 1, V.N, omandas 2/10 mõttelist osa kinnistute kaasomandist ja hageja 2, K.I, 8/10 mõttelist osa kaasomandist. Hagejad on lepingus kokku lepitud müügihinna, kokku 85 000 eurot, kostjale tasunud. Müügilepingu kohaselt tuleb XXXl asuvasse majja vesi kaevust ning kostja kinnitas, et puuduvad igasugused varjatud puudused, millest kostja pole hagejaid teavitanud või mida hagejad ei saanud ülevaatuse käigus märgata. Hagejatele selgus aga 2020. aasta sügisel, kui nad asusid kinnistut kasutama, et kaevust kinnistul asuvasse majja vett pärast kasutamise alustamist enam ei tule, kuna vesi kaevus ainult vähenes, uut vett kaevu juurde ei tulnud ning vesi polnud joogikõlbulik. Hagejad tellisid kaevutöid teostava XXX-lt kaevu ülevaatuse ja kaevu puhastamise. XXX vaatas kaevu üle, puhastas selle ja koostas ülevaatuse kohta 01.03.2021. a akti, mille kohaselt oli vesi kaevus hägune ja kollane ning kaev täitus pinnaseevee arvelt ja aktiivset veesoont kaevus ei olnud. Hagejad esitasid 29.03.2021. a kostjale teate selle kohta, et XXXl olev kaev ei vasta kaevunõuetele, millest tulenevalt ei varusta kaev majapidamist veega. 28.04.2021. a esitasid hagejad kostjale avalduse XXX müügihinna alandamiseks 8000 euro võrra. Hagejad palusid tagastada nende poolt ülemäära tasutud 8000 eurot hageja 1 arveldusarvele hiljemalt 7 päeva jooksul arvates hinna alandamise avalduse esitamisest. Kostja nõuet ei täitnud. 09.07.2021. a tellis hageja 1 Ober-Haus Hindamisteenuste OÜ-lt eksperthinnangu XXX turuväärtuste kohta eeldusega, kui kinnistul ei ole kaevu, mis varustab maja veega. Vastavalt 26.07.2021. a koostatud ekspertarvamusele on XXX turuväärtus seisuga 22.07.2020. a ilma kaevuta, mis maja veega varustaks, 73 000 eurot. Lähtudes ekspertarvamusest nõuavad hagejad kostjalt XXX hinnaalandamisest tulenevalt tagasi 7000 eurot. Hagejad taotlevad hagiga, et kohus mõistaks kostjalt hageja 1, V.N-i, kasuks välja hinna alandamisest tulenevalt ülemäära makstu summas 1400 ja hageja 2, K.I, kasuks summas 5600 eurot. Lisaks taotlevad hagejad, et kohus mõistaks kostjalt nende kasuks välja viivise summade tasumisega viivitamise eest VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni nõuete täitmiseni.

Kostja, OÜ MAULEMAN, hagi ei tunnistanud ja vaidleb hagile täies ulatuses vastu. Kostja leiab, et hagejate poolt hinna alandamise eeldused ei ole täidetud, sest kostja ei ole müünud hagejatele lepingutingimustele mittevastavat kinnistut. Hagejad on müügilepingus kinnitanud, et on tutvunud müügiobjekti koosseisu kuuluva ehitisega ja on teadlikud sellest, et vesi tuleb majja salvkaevust. Kostja väitel müügilepingu sõlmimise hetkel XXXl asuv salvkaev toimis. Kuna põhjavesi asub antud piirkonnas sügaval, siis ei ulatu seal piirkonnas salvkaevud kindlalt põhjaveeni. Hagejad pidid teadma, kui sügaval on antud piirkonnas põhjaveekiht, kuid asjatundmatult lasid kaevu rekonstrueerimistööde käigus vettpidava kihi läbi kaevata, mistõttu ka salvkaevust vesi kadus. Seega hagejad ise rikkusid asjatundmatu rekonstrueerimisega kinnisasjal asuva salvkaevu. Enne kinnistu valduse hagejatele üleandmist kasutati kinnistut ja sel ajal oli mõistliku tarbimise juures vett piisavalt. Varasemalt majutati aastaid samas majas suveperioodil laululaagris osalejaid, inimesi oli kümmekond ja vett jagus. XXX kaevu kasutas ka kõrvalolev Varbuse muusikamõis, kus osutati avalikel üritustel toitlustusteenust. Kuni kinnistu hagejatele üleandmiseni elas ja kasutas XXXt üürnikuna E.I, kelle tunnistajana antud ütlused tõendavad, et sel ajal sai kaevust tarbevett. Müügitehingu eelselt selgitas kostja hagejale, K.I-le, et kostja ise kaevu vett joogiks ei tarbinud ja tõi joogivett lähedal asuvast Merione allikast. Kostja ei ole aga kunagi väitnud, et salvkaevu vesi oli joogikõlbmatu. Joogivett toodi allikast, sest see oli maitse poolest ja psühholoogiliselt eelistatum. Mingeid tajutavaid probleeme salvkaevuga ei olnud, kuid kostja esindaja soovitas hagejatele siiski rajada tulevikus puurkaev, sest selle piirkonna salvkaevud lihtsalt ei ulatu põhjaveeni ja on seetõttu ebakindlamad tagamaks veevarustus. Kostja teavitas ka hagejaid, et kinnistule on tellitud puurkaev XXX-lt ning kaks päeva peale müügitehingut edastas kostja hagejatele puurkaevu hinnapakkumise. Kostja leiab, et isegi, kui salvkaev olnuks müügihetkel kasutuskõlbmatu, siis ei ole hagejatel õigust hinna alandamiseks, sest nad ei teavitanud kostjat asja mittevastavusest mõistliku aja jooksul. Hagejate teatel avastasid nad väidetava puuduse 2020. aasta sügisel. Esmakordselt esitasid hagejad kostjale kui müüjale pretensiooni aga alles 29.03.2021. a, s.o ca 7-8 kuud peale kinnistu omandamist. Kuna hagejad kasutasid kinnistut elupaigana, siis ei ole selline 3 (11)

3.2.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 77 lg 1 kohaselt peab võlgnik täitma kohustuse lepingule või seadusele vastava kvaliteediga. VÕS § 217 lg 1 näeb ette, et ostjale üleantav asi peab vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Vastavalt VÕS § 217 lg-le 2 ei vasta asi muu hulgas lepingutingimustele, kui: 1) asjal ei ole kokkulepitud omadusi; 2) kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. VÕS § 101 lg 1 p 5 järgi võib võlausaldaja võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda õiguskaitsevahendina hinna alandamist. VÕS § 101 lg 3 kohaselt ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. VÕS § 112 lg 1 sätestab, et kui lepingupool võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise, võib ta alandada tema poolt selle eest tasumisele kuuluvat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. VÕS § 112 lg 2 kohaselt toimub hinna alandamine avalduse tegemisega teisele lepingupoolele. VÕS § 112 lg 3 järgi võib hinna alandamiseks õigustatud lepingupool, kes on juba maksnud alandatud hinda ületava rahasumma, hinna alandamise korral nõuda ülemäära makstu tagastamist vastavalt sama seaduse § 189 lõikes 1 ja § 191 lõikes 1 sätestatule. VÕS § 218 lg 1 järgi vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Vastavalt VÕS § 218 lg-le 4 ei vastuta müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma. VÕS § 220 lg 1 järgi peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. VÕS § 220 lg 3 sätestab, et kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt, ei või ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib ostja siiski lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada ostuhinda või nõuda, et müüja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu. VÕS § 221 lg 1 kohaselt võib ostja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda sõltumata sellest, et ta asja üle ei vaadanud või selle lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui: 1) asja lepingutingimustele mittevastavus on tekkinud müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu; 2) müüja teadis või pidi teadma asja lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest ja ei avaldanud seda ostjale.

3.3.Hagejad tuginevad XXX ostuhinna alandamisel sellele, et kinnistul olev kaev ei vasta kaevunõuetele ning kaev ei varusta elamut veega. Poolte vahel sõlmitud müügilepingu punktis 1.10.6. (tl 7) on kostja müüjana kinnitanud, et XXXl tuleb vesi majja kaevust. Lepingus ei ole täpsemalt kirjeldatud kinnistul asuva kaevu ega sealt saadava vee omadusi. Kohus leiab, et seetõttu tuleb lepingut tõlgendada, lähtudes VÕS § 29 lg 1 kohaselt poolte ühisest tegelikust tahtest. Kui poolte ühine tegelik tahe ei ole tuvastatav, siis saab kohus asja lepingutingimustele mittevastavuse tuvastamisel lähtuda VÕS § 217 lg 2 p 2 kriteeriumitest, s.o asi ei sobi otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Kohus leiab, et poolte esitatust saab teha järelduse, et mõlemad mõistsid müügilepingu punktis 1.10.6. tingimust „kinnistul tuleb vesi majja kaevust“ selliselt, et kaevust on võimalik saada majja elamiseks vajalik tarbevesi. Hageja 1 on müügilepingu punktis 1.11.4. (tl 7p) avaldanud, et soovib XXX osta eesmärgiga kasutada seda elukohana. Seda arvestades saab ka mõistlikult järeldada, et hageja 1 tahe lepingu sõlmimisel oli, et majja saab kaevust elamise tarbeks vajaliku vee. Tulenevalt ehitusseadustikust (EhS) on põhjavee kättesaamiseks kahte tüüpi kaevusid: puurkaevud ja salvkaevus. EhS § 123 lg 1 kohaselt on puurkaev veehaarde, põhjaveeseire ja soojussüsteemi puurkaev. Keskkonnaministri 09.07.2015. a määruse nr 43 § 2 p 3 kohaselt on salvkaev maapinnalähedasse põhjaveekihti kaevatud kaev vee võtmiseks, mille seinad on toestatud raketega. Hagejad on esitanud kohtule tõendina Ober-Haus Hindamisteenuste OÜ kutselise hindaja eksperthinnangu XXX ja XXXte turuväärtuste hindamise kohta 28.07.2020. a seisuga (tl 2244). Tõendist nähtub, et kinnistute hindamise on tellinud kosja 2, K.I. Ekspert on hinnanud kinnistute turuhinnaks kokku 87 000 eurot, sh XXX turuhinnaks 80 000 eurot ja XXX turuväärtuseks 9000 eurot. Ekspertiisiaktis on märgitud, et XXXl on elamus olemas ühendus septikuga ja veevarustus salvkaevust hüdroforiga.

Kohus leiab, et nimetatud eksperthinnang tõendab, et hagejad olid enne kinnistu müügilepingu sõlmimist teadlikud, et XXXl on salvkaevu tüüpi kaev, kuhu teadaolevalt tuleb vesi maapinnalähedasest põhjaveekihist või pinnaseveest. On üldteada asjaolu, et kuivemal ajal võib olla salvkaevus veetase madalam ja salvkaevus vee kvaliteedi ning piisava koguse tagamiseks tuleb kaevu regulaarselt hooldada. Kostja on esitanud tõendina kinnisvaramaakleri N. S. 22.09.2021. a e-kirja kostjale (tl 74) alljärgneva sisuga: „Põlvamaal Varbuse külas asuva XXX üleandmisel 10.08.2020 olid kohapeal ostja esindaja K.I, müüja K.I ja mina, maakler, N. S. . Seal oli muuhulgas juttu olemasolevast salvkaevust ning müüja A. M. soovitas rajada sinna puurkaevu, kuna nad ise seda kaevuvett ei joonud. Müüja lubas saata ka Ostjale puurkaevu puudutava materjali.“ Kostja on esitanud tõendina veel tema esindaja A. M. i poolt 10.08.2020. a kell 22:53 kostjale 2 saadetud e-kirja (tl 76), mille manuseks on OÜ Balti Puurkaev 06.03.2020. a koostatud hinnapakkumine XXXle puurkaevu rajamiseks. Kostja esindaja märgib kirjas:“Selline pakkumine siis oli. Tundub, et aastatega see suurt muutunud polegi. Samasse hinnaklassi jäi ka mu kodus aastaid tagasi tehtud pakkumus.“ Kohus leiab, et nimetatud tõendid, maakleri kiri ja kostja esindaja kiri, tõendavad kostja väiteid selle kohta, et ta oli hagejaid teavitanud salvkaevu omadustest. Tõendatud on vastav teavitamine samal päeval vahetult pärast müügilepingu sõlmimist kinnistu üleandmisel. Kuna hagejad võtsid kinnistu omandi vastu, siis on eluliselt usutav, et hagejad soovisid sellistel tingimustel ja hinnaga kinnistut osta. Hagejad olid teadlikud, et kinnistul asuvat maja varustab veega salvkaevu tüüpi kaev, millele on iseloomulik, et ei saa vett sügvamast põhjaveekihist ning võib esineda probleeme veevarustuse ja vee kvaliteediga teatud tingimustel. Tulenevalt VÕS § 218 lg-st 1 tuleb kontrollida asja lepingutingimustele vastavust asja üleandmise hetke seisuga. Kohus leiab, et hagejad ei ole tõendanud, et XXX üleandmise hetkel ei olnud kaevus mõistlikuks tarbimiseks vajalikku vett või oli vesi tarbimiseks kõlbmatu. Hagejad on esitanud tõendina XXX juhataja M. T. poolt 01.03.2021. a koostatud akti (tl 1314) järgmise sisuga: „XXXl paikneva salvkaevu vesi oli kollane ning hägune, kaevu sügavus maapinnast oli kaks raket (1,8 m) ning rakete vahed olid tihendamata, mistõttu jooksis pinnasevesi kaevu. Kahe nädala jooksul tarbis majapidamine vett rohkem, kui kaevu vett peale tuli. Telliti kaevu puhastus. Selle teostamise käigus tihendati ka rakkevahed. Rakete täitmise järgselt jäi kaev kuivale, sest siiani oli kaev täitunud just pinnavee arvelt, mis jooksis kaevu rakete vahelt. Aktiivset veesoont kaevus ei olnud. Kaevu süvendati 7,5 meetri sügavusele, kuid veesoont ei leitud. Kinnistule tuleb rajada uus salvkaev. Tööde teostamisaeg: august 2020.“ Kohtu hinnangul ei tõenda eelnimetatud XXX akt XXX kaevu vee kvaliteeti ja omadusi, sh joogiks kõlbmatust. Puuduvad igasugused andmed selle kohta, et vee mikrobioloogilisi ja keemilisi näitajaid oleks üldse analüüsitud. Tõendist saab teha järelduse, et kaevus oli vesi olemas ja see kadus pärast hagejate tellitud puhastus ja süvendamistöid. Hageja taotlusel kuulas kohus kohtuistungil tunnistajana üle M.H. Tunnistaja M.H andis ütlusi (tl 146p-148) selle kohta, et tema elas XXXl 1992. aastal juunist oktoobrini. M.H sõnul oli kinnistul asuv kaev sel ajal praktiliselt tühi. Kaevu põhjas oli vaid sogane vesi ja pumbaga ei olnud võimalik sealt majja vett saada. Ta käis vett toomas naabertalust või kilomeeter või poolteist kilomeetrit eemal asuvast allikast. Majas elas tola ajal ka noorperemehe vanaema, kes ütles, et kaevust saab pumbaga vett võtta ainult vihmaperioodil ja kevadel. 2022 või 2023. aastal käis M.H seal kandis, läks siis XXXt ka vaatama ja tutvus siis K.I-ga. Neil tuli K.I-ga

ka kaevust juttu. Tema ütles K.I-le, et see kaev ei tööta ja on tühi. K.I ütles, et „hetkel ikka midagi saab sealt“. Kostja taotlusel kuulas kohus tunnistajana üle E.I. Tunnistaja E.I andis ütlusi (tl 143p-146p) selle kohta, et ta on olnud pikka aega seotud Varbuse külaga ja teab XXXt. Tema aktiivsem tegevus oli seal aastatel 2010 kuni 2014. Ta korraldas seal mõisapargi territooriumil koorilaagreid ja lauluvõistlusi, kus oli osalejaid ligi 50-60 inimest. Külalisi majutati ka XXX elamusse, kus oli kolm tuba ja köök ning sinna mahtus umbes 10 inimest. Ürituste ajal korraldati kogu veevarustus XXX kaevust. Kaevu oli paigaldatud hüdrofoor pump, kus saadi vesti tou kaudu XXX elamusse ja välja ka sinna paigaldatud vesiklosettide jaoks. Juhtus, et sellise suure veekulu peale sai kaevust vesi otsa ja tuli naabrite juures vett tuua. Kui väiksemas koguses inimesi seal ööbis, näiteks neli või viis inimest, siis ei olnud kaevust veevarustusega probleemi. E.I sõnul elas ta ise ajutiselt 2019 või 2020. aastal pool aastat XXX elamus. Kuna alguses ei olnud kaevu tükk aega kasutatud, siis oli vaja kaev eelnevalt 4 kuni 5 korda tühjaks lüüa ja ära puhastada ning siis oli vesi olemas. Vett jätkus dušši all käimiseks ja pesemiseks ning vesi oli joodav. Kohus leiab, et tunnistaja M.H ütlused ei tõenda hagejate väiteid selle kohta, et XXX nendele üleandmise hetkel ei olnud kaevus tarbimiseks vajalikku vett või oli vesi selleks kõlbmatu. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt oli 1992. aasta suvel ja sügisel probleeme kaevust veevarustusega, sest kaev oli praktiliselt tühi. Nagu kohus seda eespool märkis, siis tulenevalt VÕS § 218 lg-st 1 tuleb kontrollida asja lepingutingimustele vastavust asja üleandmise hetke seisuga, mistõttu ei oma asjas tähtsust, millises seisus kaev ja kinnistu veega varustatus 1992. aastal, s.o ligi 28 aastat tagasi oli. Tunnistaja sõnul oli kinnistu uus omanik K.I (hageja 2) 2022 või 2023. aastal temale kaevu kohta avaldanud, et „hetkel ikka midagi saab sealt“. See annab kinnitust sellest, et pärast kinnistu üleandmist oli kaevus vesi olemas. Kohus leiab, et tunnistaja E.I ütlused tõendavad, et aastatel 2010 kuni 2014, samuti hilisemalt 2019 või 2020. aastal, oli XXX kaevus piisavalt vett, et tagada majas veevarustus väiksema arvu inimeste tarbeks. Tunnistaja E.I ütlused annavad kinnitust sellest, et suurema hulga inimeste (50-60 inimest) võõrustamisel/majutamisel kinnistul, kaevus vett siiski ei jagunud ja vesi sai otsa. Kokkuvõttes leiab kohus, et tunnistajate ütlused tõendavad, et XXX kaevust maja veega varustamisega on olnud ajuti probleeme. Kuivemal ajal ja kui pikka aega ei ole kaevu puhastatud, on olnud kaevus vett vähe. See on aga salvkaevule iseloomulik ning seda puudust ei saa lugeda lepingutingimustele mittevastavuseks. Hagejad ei ole tõendanud, et XXX neile üleandmise ajal oli kinnistul asuv kaev sellises seisus, et sealt ei olnud võimalik mõistlikus koguses majja tarbevett saada või ei olnud vesi kaevus tarbimiseks kõlbulik. Eeltoodut arvestades ei ole ostuhinna alandamise esmane eeldus, s.o müüdud asja lepingutingimustele mittevastavus tuvastatav.

5.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude suuruse. Kostja menetluskulude nimekirja (tl 152) kohaselt on tema menetluskuluks lepingulise esindaja tasu ja kulud kokku koos käibemaksuga summas 3096,96 eurot. Hagejad ei esitanud oma seisukohta ega vastuväiteid kostja menetluskulude kohta. Kohus leiab, et kostja menetluskulud esitatud ulatuses saab lugeda põhjendatuks osaliselt. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Vastavalt TsMS § 144 p-le 1 on menetlusosaliste esindajate kulud kohtuvälised kulud. TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja sama seadustiku §s 218 sätestatu kohaselt. Kostjat on menetluses esindanud lepingulise esindajana vandeadvokaat Margo Normann. Menetluskulude nimekirja lisade (tl 154-157) kohaselt tegi kostja esindaja toiminguid kokku 22 tunni ulatuses alljärgnevalt: 1) tsiviilasja materjalidega tutvumine ja analüüsimine – 5,5 tundi; 2) esindamine istungil Põlva kohtumajas – 1,5 tundi; 3) 14.11.2022 seisukoht hagejate kompromissi kohta – 15 minutit; 4) 30.12.2022 seisukohad – 3 tundi 45 minutit; 5) 04.05.2023 kohtu nõudega tutvumine ja 01.06.2023 täpsustatud seisukohtade koostamine – 5 tundi; 6) ettevalmistus kohtuistungiks – 1 tund; 7) esindamine 12.02.2024 kohtuistungil Tartus – 1 tund; 8) lõppseisukohtade koostamine – 4 tundi. Kostja esindaja taotleb tasu 2022 aastal tehtud toimingute eest 7 tunni ulatuses määras 100 eurot tund, millele lisandub käibemaks ja toimingute eest 4 tunni ulatuses määras 125 eurot tund, millele lisandub käibemaks ning alates 2023. aastal tehtud toimingute eest määras 120 eurot tund, millele lisandub käibemaks. Kokku tasu toimingute eest 22 tunni ulatuses 2520 eurot, millele lisandub käibemaks. Lisaks taotleb kostja esindaja 12.02.2024. a kohtuistungile sõitmise eest sõidukulude hüvitamist summas 48 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohus leiab, et arvestades menetluse asjaolusid, sh asja keerukust ja mahtu ning menetluse käiku, saab lugeda märgitud kostja esindaja toimingud vajalikuks. Kohtu hinnangul saab lugeda vajalikuks ja põhjendatuks ka ajakulu toimingutele märgitud ulatuses. Esindaja on koostanud kostja nimel vastused ja seisukohad hagile ning hagejate taotlustele ning esindanud kostjat kahel kohtuistungil. Mõistlikult võttes pidi esindaja tegema nendeks toiminguteks ka

ettevalmistusi, sh asja materjalidega tutvuma, asjaolusid analüüsima ja seisukoha kujundama. Kohtu hinnangul ei saa lugeda toimingutele märgitud ajakulu ebavajalikuks ega ülemääraseks. Kohus leiab, et põhjendatuks saab lugeda kostja esindaja taotletava tasumäära, mis on 100 kuni 125 eurot tund ilma käibemaksuta. Tasumäär sellises ulatuses jääb kohtumenetluses sarnastes asjades keskmiselt taotletava advokaadist lepingulise esindaja tasu piiresse. Kohus leiab, et põhjendatud on hüvitada kostja esindajale ka kohtuistungil osalemisega seoses sõidukulud summas 48 eurot. Esindaja on sõitnud kohtuistungile Tartusse advokaadibüroo asukohast Viljandist. Tartu ja Viljandi vahemaa on ca 80 km, seega läbisõit kokku ca 160 km. Sõidukulu taotletud ulatuses vastab Justiitsministri 26.07.2016. a määruse nr 16 § 17 lg-s 2 riigi õigusabi osutavale advokaadile hüvitatavate sõidukulude suurusele, mis on 0,3 eurot läbitud kilomeetri kohta. Eeltoodut arvestades loeb kohus põhjendatud kostja menetluskuluks lepingulise esindaja tasu summas 2520 eurot ja sõidukulud summas 48 eurot, kokku kulud 2568 eurot. TsMS § 174 lg 10 kohaselt peab menetlusosaline menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kohus tegi äriregistri andmete alusel kindlaks, et kostja, OÜ MAULEMAN, on käibemaksukohuslane. Kostja ei ole põhjendanud, et ta ei saa menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seetõttu leiab kohus, et kostja lepingulise esindaja tasu ja kulud on hüvitatavad ilma käibemaksuta. Eeltoodu alusel loeb kohus põhjendatud ja hüvitatavaks kostja menetluskuluks lepingulise esindaja tasu ja kulud ilma käibemaksuta kokku summas 2568 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus kostja menetluskulud 20% ulatuses, s.o summas 513,60 eurot kostja kasuks välja hagejalt 1 ja 80% ulatuses, s.o summas 2054,40 eurot hagejalt 2. Kostja taotlusel ning TsMS § 177 lg 2 alusel märgib kohus otsuses, et hagejatel tuleb neilt kostja kasuks välja mõistetud menetluskuludelt tasuda viivist alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses ettenähtud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kask Kohtunik