Võlaõigus › Töövõtulepingud

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 07.11.2022 AR Technic OÜ (edaspidi hageja) ja RD Resolve OÜ (edaspidi kostja I) ning X.M (edaspidi kostja III) lepingu nimega „Kinnitus ja kokkulepe“ (edaspidi Võlaltunnistus 1). Võlatunnistuse 1 kohaselt tunnistasid kostja I ja kostja III tingimusteta, et võlgnevus hageja ees oli Lepingu sõlmimise päeval 1 272 064,75 eurot. Võlatunnistuse 1 punkti 4 kohaselt kostja I ja kostja III kinnitasid, et kuni Võlatunnistuse 1 sõlmimiseni ei ole kostjad lepingutest, arvetest ja käenduslepingutest

tulenevaid kohustusi täitnud nõuetekohaselt. Võlatunnistuse 1 punktis 6 kinnitasid kostjad I ja III, et võlgnevus summas 1 272 064,75 eurot eksisteerib. 07.11.2022 sõlmisid AR Technic OÜ ja Solartex SIA (edaspidi kostja II) ning X.M (edaspidi kostja III) lepingu nimega „Kinnitus ja kokkulepe“ (edaspidi Võlatunnistus 2). Võlatunnistuse 2 kohaselt tunnistasid kostja II ja kostja III tingimusteta, et võlgnevus hageja ees oli Lepingu sõlmimise päeval 1 765 843,25 eurot. Võlatunnistuse 2 punkti 4 kohaselt kostja II ja III kinnitasid, et kuni Võlatunnistuse 2 sõlmimiseni ei ole kostjad lepingutest, arvetest ja käenduslepingutest tulenevaid kohustusi täitnud nõuetekohaselt. Võlatunnistuse 2 punktis 6 kinnitasid kostjad, et võlgnevus summas 1 765 843,25 eurot eksisteerib. Kostjad I ja III on Lepinguga andnud võlatunnistuse VÕS § 30 tähenduses, st kostjad I ja III on tunnistanud enda võlgnevust/nõude tasumise kohustust summas 1 272 064,75 eurot hageja ees. Kostjad ei ole kuni käesoleva hagiavalduse esitamise päevani võlgnevust summas 1 272 064,75 eurot tasunud, ega ka seda osaliselt tasuma hakanud. Seega on kostjad I ja III rikkunud hagejaga sõlmitud lepinguid, mis on fikseeritud 07.11.2022 Võlatunnistuse 1 punktis 1 ning hageja nõuded kostjate vastu on muutunud sissenõutavaks seisuga 05.06.2019. Kostjad II ja III on Lepinguga andnud võlatunnistuse VÕS § 30 tähenduses, st kostjad II ja III on tunnistanud enda võlgnevust/nõude tasumise kohustust summas 1 765 843,25 eurot hageja ees. Kostjad ei ole kuni käesoleva hagiavalduse esitamise päevani võlgnevust summas 1 765 843,25 eurot tasunud, ega ka seda osaliselt tasuma hakanud. Kostjad II ja III on rikkunud hagejaga sõlmitud lepinguid, mis on fikseeritud 07.11.2022 Võlatunnistuse 2 punktis 1 ning hageja nõuded kostjate vastu on muutunud sissenõutavaks seisuga 20.06.2019. Eluliselt ei ole usutav, et kostjad teades, et hagejal puudub nõue (nõudeõigus) kostjate vastu, olid vabatahtlikult nõus sõlmima ja allkirjastama võlatunnistuse ja kokkuleppe koguvõlgnevusele summades 1 765 843,25 eurot (Solartex SIA ja X.M) ning 1 272 064,75 eurot (RD Resolve OÜ ja X.M). Poolte vahel sõlmitud võlatunnistus ja kokkulepe oli koostatud kakskeelsena, st nii eesti kui ka vene keeles, seega ei saa ka kostjad esitada maakohtule väiteid, et nad ei mõistnud dokumentide sisu, mille nad allkirjastasid. Käesolevas tsiviilasjas menetleb maakohus hageja nõuet kostjate vastu, mis tuleneb poolte vahel sõlmitud võlatunnistustest. Hageja ei ole enda hagiavalduses tuginenud käenduslepingule. Seega kostjate viited mingitele muudele lepingutele on asjasse mitte puutuvad ning hageja palub jätta sellised kostjate väited tähelepanuta. Kostja III on kostja I ainu juhatuse liikmeks ning ainuosanikuks. Seega palub hageja jätta tähelepanuta kostjate esitatud väited ning viited VÕS § 143 lg 2 sätetele. 1.6. Sõlmitud lepingute puhul ei ole tegemist tüüptingimustel põhinevate ja sõlmitud lepingutega. Hageja ja kostjad töötasid eelnevalt lepingutingimused läbi ehk kokkuvõtvalt kostjatel oli võimalik lepingutingimusi muuta. Kostjad nõustusid poolte vahel kokkulepitud lepingutingimuste osas, kuid kostjad enda kohustusi täitnud ei ole. Samuti ei ole kostjad mitte kunagi esitanud mitte ühtegi vastuväidet hageja nõuete osas. Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine, st võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga või et see on lõppenud. Käesoleval juhul ei ole hageja nõuded aegunud, samuti on nõuded muutunud sissenõutavaks ning tegemist ei ole tingimuslike nõuetega. Hageja on seisukohal, et käesolevas tsiviilasjas ei ole kostjad tõendanud, et neil ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Hageja palub menetluskulud jätta kostjate kanda ja välja mõista kostjatelt riiigilõiv summas 10 000 eurot ja esindajakulu summas 4 176 eurot. Samuti palub hageja mõista menetluskuludelt välja viivise.

Kostjate vastuväited ja põhjendused

Võlatunnistuse aluseks olevate kaubandus- ja partnerluslepingutes väljatoodud kohustuste täitmise eeldused pole täidetud, mistõttu puudub hagejal õigus nõuda kostjatelt 1 272,064,75 euro ja 1 765,843,20 euro tasumist. Võlatunnistuse 1 punktide 1.1, 2 ja 3 kohaselt on hageja nõude, so 1 272 064,75 euro aluseks hageja ja RD Resolve OÜ vahel 08.01.2018 sõlmitud partnerlusleping nr 1/222018, 09.01.2018 sõlmitud kaubandusleping nr 3/22-2018 ning 05.04.2018 sõlmitud kaubandusleping nr 5/22-2018. Lisaks on võlatunnistuses 1 toodud nõuete aluseks punktide 1.4, 2.3 ja 3.3. kohaselt hageja, RD Resolve OÜ ning füüsilise isiku X.M vahel 29.04.2021 sõlmitud käendusleping nr ARRD1, ARRD5 ja ARRD3. Võlatunnistuse 2 punktide 1.1 ja 2 kohaselt on hageja nõude, so 1 765 843,25 euro aluseks hageja ning Solartex SIA vahel 15.06.2017 sõlmitud partnerlusleping nr 2/432017 ja 02.03.2018 sõlmitud kaubandusleping nr 8/22-2018. Lisaks on võlatunnistuses 2 väljatoodud nõuete aluseks punktide 1.4 ja 2.3 kohaselt hageja, Solartex SIA ning füüsilise isiku X.M vahel 29.04.2021 sõlmitud käendusleping nr ARRD2 ja ARRD4. Kostjad leiavad, et poolte vahel on sõlmitud deklaratiivsed võlatunnistused. Hageja on enne võlatunnistuste allkirjastamist korduvalt kinnitanud võlatunnistuste aluseks olevate nõuete puudumist ning on tunnistanud Solartex SIA ehk kostja II nõuet hageja vastu summas 176 931,92 eurot. Solartex SIA on äriühing, mille tegevust auditeeritakse iga aastaselt vandeaudiitorite poolt. Sellega seoses on nii hageja kui ka kostja II kinnitanud iga majandusaasta lõppedes, et hagejal puuduvad igasugused nõuded kostja II suhtes. Kostjad leiavad, et võlatunnistuses viidatud lepingutest (partnerlusleping nr 1/22-2018, kaubandusleping nr 3/22-2018, kaubandusleping nr 5/22-2018, partnerlusleping nr 2/432017 ja kaubandusleping nr 8/22-2018) ei tulene hagejale võlatunnistustest ja hagiavalduses väljatoodud summade tasumiseks õiguslikku alust ning seetõttu puudub hagejal õigus nõuete maksmapanekuks. Võlatunnistuse 2 aluseks on hageja ning kostja II vahel 15.06.2017 sõlmitud partnerlusleping nr 2/43-2017 ning 02.03.2018 sõlmitud kaubandusleping nr 8/22-2018. Hageja ning kostja II vahel 15.06.2017 sõlmitud partnerluslepingu nr 2/43-2017 eesmärgiks on reguleerida poolte tegevust ühiste eesmärkide saavutamiseks. Partnerluslepingu nr 2/43-2017 punkti 2.2 alusel kohustus maksetega seotud küsimusi reguleerima kostja II, kuna seltsing ei saa pangakontot avada. Lisaks oli p 2.4 alusel kostjal II õigus sõlmida ostjatega lepinguid. Lepingu punkt 2.6 kehtestab konkreetsed eeldused, millal tuleb pooltel ühise tegevuse käigus tekkinud kasumit jagada. Lepingu punkti 2.6 kohaselt kohustusid pooled ühistegevuse tulemusena saadud kasumi jagama iga kuu lõpus kirjaliku dokumendi alusel. Kuna pooled pole partnerluslepingus nr 2/432017 kokkulepitud tegevuste läbiviimise tulemusena kasumit teeninud ning seda ka jaganud, ehk lepingus kokkulepitud eeldused on täitmata, siis pole hagejal õiguslikku alust nõuda kostalt II 920 000,00 euro tasumist. Hageja ning kostja II vahel 02.03.2018 sõlmitud kaubanduslepingu nr 8/22-2018 alusel kohustus hageja osutama kostjale II konsultatsiooniteenust ning kostja II kohustus maksma hagejale teenuse osutamise eest tasu. Pooled sõlmisid 14.07.2019 üleandmise akti nr 01, mille alusel anti kostjale II üle 02.03.2018 sõlmitud kaubanduslepingu nr 8/222018 alusel osutatud tööd. Üleandmise akti kohaselt on kaubanduslepingu nr 8/222018 alusel sõlmitud lepingu kogumaksumus 845 843,25 eurot. Vastavalt 14.07.2019 allkirjastatud üleandmise akt nr 01 sõnastusele on summa 845 843,25 kaubanduslepingu

nr 8/22-2018 alusel sõlmitud lepingu koguhind. Vastavalt kaubanduslepingu nr 8/222018 punktis 6 sätestatule, tuleb kostjal II maksta hagejale tasu 25 % 845 843,25 eurost, ehk 211 460,81 eurot peale kolmandatele isikutele esitatud arvete tasumist, mitte aga enne. Kuna kaubanduslepingu nr 8/22-2018 punktis 6 toodud eeldused on täitmata, muuhulgas võlatunnistuse 2 punktis 2.1 väljatoodud summa ei vasta tegelikkusele ning tasunõue pole muutunud sissenõutavaks (kolmandad isikud pole oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud), puudub hagejal õiguslik alus nõudmaks 845 843,25 euro tasumist.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

Kohus tuvastab poolte poolt vaidlustamata asjaoludena järgmise.

Hageja ja RD Resolve OÜ (kostja 1) ning X.M (kostja 3) on 07.11.2022 allkirjastanud dokumendi nimetusega „Kinnitus ja kokkulepe“, mida mõlemad pooled on käsitlenud võlatunnistusena (edaspidi nimetatud ka kui „võlatunnistus 1“) (dtl 7-10).

Hageja ja Läti äriühing Solartex SIA (kostja 2) ning X.M (kostja 3) on 07.11.2022 allkirjastanud dokumendi nimetusega „Kinnitus ja kokkulepe“, mida mõlemad pooled on käsitlenud võlatunnistusena (edaspidi nimetatud ka kui „võlatunnistus 2“) (dtl 11-14).

Kostja 3 on ja oli käsitletavate tehingute sõlmimisel nii kostja 1 kui ka kostja 2 juhatuse liige.

Hageja on esitanud hagiavalduse lähtuvalt võlatunnistustes 1 ja 2 kostjate poolt omaks võetud võlast. Kostja on oma vastuses avaldanud, et ei tunnista hagis esitatud võlanõuet. Kostjatel puudub kohustus täita võlatunnistuses toodud kohustused, kuna nimetatud kohustuste tekkimiseks puudub õiguslik alus. Võlatunnistuse aluseks olevate kaubandus- ja partnerluslepingutes väljatoodud kohustuste täitmise eeldused pole täidetud, mistõttu puudub hagejal õigus nõuda kostjatelt 1 272 064,75 euro ja 1 765 843,20 euro tasumist. Võlatunnistuste aluseks olevad käenduslepingud ei kehti, kuna tegemist on tarbijakäendusega VÕS § 143 tähenduses.

Kohus selgitas pooltele kohalduvat õigust ja tõendamiskoormist 06.02.2024 kirjaga (dtl 259262).

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus.

Riigikohus on 03.06.2021 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 punktis 16.1 selgitanud, et kui hageja esitab kostja vastu võlatunnistusest tuleneva nõude, peab kohus esmalt võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduv võlatunnistus. Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistuse andmisel võlgnik üksnes konstateerib võla olemasolu või teatud asjaolude esinemist, soovimata õiguslikku siduvust. Sellise tunnistuse tagajärg on aegumise katkemine (TsÜS § 158) ning seda võib kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina nende asjaolude osas, mille olemasolu tunnistusega kinnitatakse. Samas ei loo see iseseisvat nõude alust ega piira tunnistuse andja poolt tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist.

Eelnevalt viidatud lahendi nr 2-19-5601 punkti 16.2 kohaselt tuleb juhul, kui tegemist on tehinguga, hinnata, kas väidetud võlatunnistus on abstraktne (konstitutiivne) (VÕS § 30) või kausaalne (deklaratiivne). Seda, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega ning missugune on võlatunnistuse sisu, tuleb välja selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut (vt Riigikohtu 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 16). Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel (vt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 28; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 18). Võlatunnistuse liigi kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt Riigikohtu 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-103-16, p 18). VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärk on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas senise võlasuhte asemele või selle kõrvale (vt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2; 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; vt ka Riigikohtu 17. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1509, p 12).

Sama lahendi nr 2-19-5601 punktis 16.3 on selgitatud, et arvestades võlatunnistusi puudutavat varasemat praktikat, leiab kolleegium, et deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru (vt Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24), on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb kohtutel välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki. Sama lahendi punkti 16.4 kohaselt täpsustab kolleegium oma

varasemat praktikat selles osas ja leiab, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises.

Kohus järgmiseks analüüsib, mis sisuga on poolte poolt allkirjastatud võlatunnistused 1 ja

Võlatunnistuse 1 preambulis kostja 1 (RD Resolve OÜ) ja kostja 3 (X.M) kinnitavad selle dokumendiga, et neil on kohustus maksta hagejale seisuga 07.11.2022 põhivõlgnevus summas 1 272 064,75 eurot.

Võlatunnistuse 1 punkti 1 kohaselt on hageja nõude aluseks hageja ja kostja 1 vahel 08.01.2018 sõlmitud partnerlusleping nr 1/22-2018 (dtl 129-132) (võlatunnistuse p 1.1), 05.06.2019 hageja ja kostja 1 vahel koostatud teenuste üleandmise akt nr 1 vastavalt partnerluslepingule nr 1/22-2018, mille töö kogumaksumuseks oli 880 000 eurot (võlatunnistuse p 1.2) ja 05.06.2019 hageja poolt kostjale 1 esitatud arve nr 1/222018 summas 880 000 eurot (võlatunnistuse p 1.3). Hageja ja kostja 3 vahel oli 29.01.2021 sõlmitud käendusleping nr ARRD1 (dtl 81-85), kus kostja 3 kui käendaja käendas hageja ees kostja 1 kohustusi summas 880 000 eurot (võlatunnistuse p 1.4 ja 1.5).

Võlatunnistuse 1 punkti 2 kohaselt on hageja nõude aluseks ka hageja ja kostja 1 vahel 09.01.2018 sõlmitud kaubandusleping nr 3/22-2018 (dtl 136-147 koos lisadega 1 ja 2), 29.05.2019 hageja ja kostja 1 vahel koostatud teenuste üleandmise akt nr 1 vastavalt kaubanduslepingule nr 3/22-2018, mille töö kogumaksumuseks oli 197 397 eurot (dtl 148) (võlatunnistuse p 2.1) ning 29.05.2019 hageja poolt kostjale 1 esitatud arve nr 3/22-2018 summas 197 397 eurot (dtl 149) (võlatunnistuse p 2.2). Hageja ja kostja 3 vahel oli 29.04.2021 sõlmitud käendusleping nr ARRD5 (dtl 86-90), kus kostja 3 kui käendaja käendas hageja ees kostja 1 kohustusi summas 197 397 eurot (võlatunnistuse p 2.3 ja 2.4).

Võlatunnistuse 1 punkti 3 kohaselt on hageja nõude aluseks ka hageja ja kostja 1 vahel 05.04.2018 sõlmitud kaubandusleping nr 5/22-2018 (dtl 150-160 koos lisadega 1 ja 2), 29.05.2019 hageja ja kostja 1 vahel koostatud teenuste üleandmise akt nr 1 vastavalt kaubanduslepingule nr 5/22-2018, mille töö kogumaksumuseks oli 194 667,75 eurot (dtl 162-163) (võlatunnistuse p 3.1) ning 29.05.2019 hageja poolt kostjale 1 esitatud arve nr 5/22-2018 summas 194 667,75 eurot (dtl 161) (võlatunnistuse p 3.2). Hageja ja kostja 3 vahel oli 29.04.2021 sõlmitud käendusleping nr ARRD3 (dtl 241-245), kus kostja 3 kui käendaja käendas hageja ees kostja 1 kohustusi summas 194 667,75 eurot (võlatunnistuse p 3.4 ja 3.4).

Võlatunnistuse 1 punkti 4 kohaselt kostja 1 ja kostja 3 kinnitasid, et kuni võlatunnistuse 1 sõlmimiseni ei ole kostjad lepingutest, arvetest ja käenduslepingutest tulenevaid kohustusi täitnud nõuetekohaselt. Võlatunnistuse 1 punktis 5 kinnitasid

kostjad 1 ja 3, et neil on kõik hageja nõuete aluseks olevad dokumendid ning nad saavad aru nõuete sisust. Võlatunnistuse 1 punktis 6 kinnitasid kostjad 1 ja 3, et võlgnevus summas 1 272 064,75 eurot eksisteerib.

Kohus tuvastab, et võlatunnistuse 1 punktides 1-3 nimetatud kohustuste liitmisel tuleb nõude summaks 1 272 064,75 eurot. Hageja väitel ei ole kostjad 1 ja 3 hagejale võlgnevust tasunud, seega on hageja nõue kostjate 1 ja 3 vastu kokku summas 1 272 064,75 eurot. Kostjad 1 ja 3 ei ole kohtumenetluses ka väitnud, et nad oleks võlatunnistuse 1 või selle punktides 1-3 viidatud dokumentide alusel hagejale midagi tasunud. Võlatunnistuse 2 preambulis kostja 2 (Solartex SIA) ja kostja 3 (X.M) kinnitavad selle dokumendiga, et neil on kohustus maksta hagejale seisuga 07.11.2022 põhivõlgnevus summas 1 765 843,25 eurot.

Võlatunnistuse 2 punkti 1 kohaselt on hageja nõude aluseks hageja ja kostja 2 vahel 15.06.2017 sõlmitud partnerlusleping nr 2/43-2017 (dtl 102-107 koos lisaga 1, dtl 110114 lisa 2 ja 3) (võlatunnistuse p 1.1), 20.06.2019 hageja ja kostja 2 vahel koostatud teenuste üleandmise akt nr 1 vastavalt partnerluslepingule nr 2/43-2017, mille töö kogumaksumuseks oli 920 000 eurot (dtl 108-109) (võlatunnistuse p 1.2) ja 20.06.2019 hageja poolt kostjale 2 esitatud arve nr 2/43-2017 summas 920 000 eurot (dtl 115) (võlatunnistuse p 1.3). Hageja ja kostja 3 vahel oli 29.04.2021 sõlmitud käendusleping nr ARRD1 (dtl 81-85), kus kostja 3 kui käendaja käendas hageja ees kostja 1 kohustusi summas 920 000 eurot (võlatunnistuse p 1.4 ja 1.5).

Võlatunnistuse 2 punkti 2 kohaselt on hageja nõude aluseks hageja ja kostja 2 vahel 02.03.2018 sõlmitud kaubandusleping nr 8/22-2018 (dtl 116-126 koos lisadega 1 ja 2), 14.06.2019 hageja ja kostja 2 vahel koostatud teenuste üleandmise akt nr 1 vastavalt kaubanduslepingule nr 8/22-2018, mille töö kogumaksumuseks oli 845 843,25 eurot (dtl 127-128) (võlatunnistuse p 2.1) ja 14.06.2019 hageja poolt kostjale 2 esitatud arve nr 8/22-2018 summas 845 843,25 eurot (võlatunnistuse p 2.3). Hageja ja kostja 3 vahel oli 29.04.2021 sõlmitud käendusleping nr ARRD4 (dtl 96-99), kus kostja 3 kui käendaja käendas hageja ees kostja 1 kohustusi summas 845 843,25 eurot (võlatunnistuse p 2.3 ja 2.4).

Võlatunnistuse 2 punkti 4 kohaselt kostja 2 ja kostja 3 kinnitasid, et kuni võlatunnistuse 2 sõlmimiseni ei ole kostjad lepingutest, arvetest ja käenduslepingutest tulenevaid kohustusi täitnud nõuetekohaselt. Võlatunnistuse 2 punktis 4 kinnitasid kostjad 2 ja 3, et neil on kõik hageja nõuete aluseks olevad dokumendid ning nad saavad aru nõuete sisust. Võlatunnistuse 1 punktis 5 kinnitasid kostjad 2 ja 3, et võlgnevus summas 1 765 843,25 eurot eksisteerib.

Kohus tuvastab, et võlatunnistuse 2 punktides 1-2 nimetatud kohustuste liitmisel tuleb nõude summaks 1 765 843,25 eurot. Hageja väitel ei ole kostjad 2 ja 3 hagejale võlgnevust tasunud, seega on hageja nõue kostjate 2 ja 3 vastu kokku summas 1 765 843,25 eurot. Kostjad 2 ja 3 ei ole kohtumenetluses ka väitnud, et nad oleks võlatunnistuse 2 või selle punktides 1-2 viidatud dokumentide alusel hagejale midagi tasunud.

Tulenevalt Riigikohtu 03.06.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 antud juhistest tuleb kohtul esmalt võlatunnistusi analüüsides ja VÕS § 29 kohaselt tõlgendades tuvastada tahteavalduse olemasolu, millega kostjad on kinnitanud oma kohustuse olemasolu hageja ees. Seejärel tuleb hinnata, kas tegemist on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitusega (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduva võlatunnistusega. Juhul, kui tegemist on tehinguga, tuleb hinnata, kas väidetud võlatunnistused on abstraktsed (konstitutiivsed) või kausaalsed (deklaratiivsed). VÕS § 29 lg 1 sätestab, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg 5 sätestab, mida tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada, milleks muu hulgas on lepingu olemus ja eesmärk. VÕS § 29 lg 6 kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist.

Kohtu hinnangul nähtub mõlemast võlatunnistusest, et selle eesmärgiks oli esmalt fikseerida erinevatest tehingutest tulenevad kostjate 1 ja 2 võlgnevused hageja ees ja anda kostjate 1 ja 2 poolt hagejale kinnitus, et nad seda võlga tunnistavad ja ei vaidlusta. Samuti oli nende võlatunnistuste eesmärgiks kinnitada, et kostja 3 vastutab koos kostjatega 1 ja 2 solidaarselt nende võlgnevuse tasumise eest käenduslepingute alusel.

Seega oli mõlema võlatunnistuse puhul tegemist tehingulise kokkuleppega ja neist nähtub poolte ühine tahe kinnitada kostjate võla suurus ja välistada nii kostjate sisulised vastuväited tunnustatud nõudele (kohus käsitleb kostja 3 osas võlatunnistusi veel eraldi allpool punktis 11). Võlatunnistuste aluseks olevad lepingud, aktid ja arved on kohtule enamikus esitatud (loetletud otsuse punktides 8.1.1-8.1.3, 8.2.1-8.2.2), need on kõik kostjate 1 ja 2 (keda juhatuse liikmena esindas kostja 3) allkirjastatud. Seega on võlatunnistuste aluseks oleva nõude kujunemine jälgitav. Seega vastavad võlatunnistus 1 ja võlatunnistus 2 deklaratiivse võlatunnistuse tunnustele, sest kostjad kinnitasid oma võlga hageja ees võlatunnistustes nimetatud summades ja selle eesmärgiks oli välistada võlatunnistustes loetletud nõuetele vastuväidete esitamine. Kostjad said seetõttu esitada võlatunnistustele ainult neid vastuväiteid, millest võlatunnistustega ei loobutud. Kui kostja on loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises (RKTKo 03.06.2021, 2195601, p 16.4).

ega esitanud tõendeid nende alusetuse kohta. Kuivõrd hageja saab tugineda võlatunnistustele 1 ja 2 kui deklaratiivsetele võlatunnistustele, mille tagajärjel kostjad loobusid vastuväidetest seoses nõude olemasolu ja suurusega, siis ei saa kostjad kohtumenetluses nõuet vaidlustama ja sisuliselt eitama deklaratiivses võlatunnistuses kinnitatut.

Kostja 3 vaidlustab hageja nõuded põhjusel, et kõik käenduslepingud tarbijakäenduslepingutena olid tühised VÕS § 143 lg 2 alusel, kuna nendes polnud sätestatud käendaja vastutuse maksimummäära.

Kõikidel kostjatel oli sama esindaja, kostjad osalesid menetluses võrdses määras ning kostjad ei ole menetluskulude jaotust nende vahel välja toonud (dtl 312). Kohus eeldab, arvestades menetlusdokumentide sisu ja nendes erinevate kostjate positsioonidele kulunud mahtu, et kostjate menetluskulud jaotusid nende vahel võrdselt kolmeks osaks. Samuti ei ole hageja oma menetluskulude nimekirjas toonud välja nende jaotust iga kostja vastu esitatud nõudega seoses (dtl 316-317). Esitatud menetlusdokumentidest ega menetluskulude nimekirjast ei nähtu, et hagejate menetluskulusid oleks märkimisväärselt suurendanud kostja 3 vastu nõude esitamine solidaarselt koos kostjatega 1 ja 2.

Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista riigilõivu summas 10 000 eurot ja esindajakulu summas 4176 eurot (dtl 315-317).

Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista esindajakulu summas 4176 eurot (dtl 316317). Hageja esindaja tunnitasu määraks on 144 eurot käibemaksuga, kuivõrd hageja ei ole käibemaksukohuslane ja esindajal ei ole võimalik käibemaksu tagasi saada.

Eelnevast tulenevalt kuulub kostjalt 1 hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulu kogusummas 6558,68 eurot ning kostjalt 2 hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulu kogusummas 7161,32 eurot.

Kohus eelnevalt märkis, et kõikidel kostjatel oli menetluses sama esindaja, kostjad osalesid menetluses võrdses määras ning kostjad ei ole menetluskulude jaotust nende vahel välja toonud (dtl 312). Kuna kohus eeldab, arvestades menetlusdokumentide sisu ja nendes erinevate kostjate positsioonidele kulunud mahtu, et kostjate menetluskulud jaotusid nende vahel võrdselt kolmeks osaks, siis kostja 3 menetluskulude kindlaksmääramiseks tuvastab kohus kõigepealt kostjate vajalikud ja põhjendatud menetluskulud kokku, millest seejärel arvestab kostja 3 menetluskuludeks sellest kolmandiku. Kostjad paluvad hagejalt välja mõista esindajakulu kogusummas 8475 eurot (dtl 312).

Kooskõlas TsMS § 177 lg 4 tuleb rahuldada hageja taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

Tulenevalt TsMS § 178 lg 2 võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/ Janek Väli Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.