Osaühing Ipso Jure hagi Osaühing KINNISVARA vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
Hagi hind 18 552,28 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
MAKET
nende Hageja: Osaühing Ipso Jure (registrikood 10377220; asukoht Pärnu mnt 23-5, Kesklinna linnaosa, Tallinn, Harju maakond, 10141) Hageja lepinguline esindaja advokaat Sergei Tšurkin (epost XXX) Kostja: Osaühing
MAKET
KINNISVARA
(registrikood 10846131; asukoht Pärnu mnt 105, Tallinn, Harju maakond, 11312; e-post [email protected]) Kostja lepinguline esindaja K. S. (e-post XXX)
Asja läbivaatamine
Avalik kohtuistung 03.06.2024, edasi kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada osaliselt Osaühing Ipso Jure hagi Osaühing MAKET KINNISVARA vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.
2.Mõista välja Osaühingult MAKET KINNISVARA Osaühing Ipso Jure kasuks 7 806,52 eurot, millest 3 903,26 eurot on põhivõlgnevus ja 3 903,26 eurot on viivis. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
1.Jätta menetluskulud hageja Osaühing Ipso Jure kanda.
2.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
2-21-110196 Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Osaühing Ipso Jure esitas 13.04.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 2 970 euro saamiseks. Kohus tegi 15.04.2021 võlgnikule makseettepaneku, võlgnik esitas 20.04.2021 vastuväite.
2.Pärnu Maakohtu 28.04.2021.a määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
3.Osaühing Ipso Jure esitas 18.05.2021 kohtule hagi Osaühing Maket Kinnisvara üürivõlgnevuse saamiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista põhinõudena 1 485 eurot ja 1 485 eurot viivitusintressina, kokku 2 970 eurot.
4.22.06.2021 menetlusdokumendis hageja suurendas oma nõuet. Hagiavalduse tervikteksti kohaselt sõlmisid OÜ Ipso Jure ja OÜ Maket Kinnisvara 23.01.2013 üürilepingu aadressil XXX asuvate bürooruumide kasutamiseks. 03.08.2015 kokkuleppega pikendati üürileping poolte kokkuleppel kuni 31.12.2018. Üürileping lõpetati 30.04.2018. 03.08.2015 kokkuleppe punkti 2.3. kohaselt oli üüritasu suurus 2018. aastal 8,25 eurot ruutmeetri eest kuus, millele lisandus käibemaks, kokku seega 9,90 eurot ruutmeetri eest. Ruumide pinna 150 ruutmeetri puhul pidi kostja maksma üüritasu 9,90 eurot x 150 m = 1 485 eurot kuus. Üürilepingu punktide 6.4.1. ja 6.4.2. kohaselt pidi üürnik maksma kokkulepitud rahasummad igakuiselt hiljemalt 7 päeva jooksul arve esitamisest. Lisaks üüritasu maksmisele pidi kostja hüvitama igakuiselt hagejale ruumidega seotud kõrvalkulud. Alates 2018 algusest kuni üürilepingu lõppemiseni jättis kostja hageja poolt üüritasu arved maksmata. Nimelt jättis kostja maksmata 15.01.2018 arve nr 20180115-1, 14.02.2018 arve nr 20180214-1, 19.03.2018 arve nr 20180319-1 ja 16.04.2018 arve nr 20180416-1. Kokku on kostja seega jätnud ajavahemikus 01.01.2018.a – 30.04.2018.a maksmata üüritasu nelja kuu eest kogusummas 1 485 x 4 = 5 940 eurot. Samuti jättis kostja tasumata järgmised kõrvalkulude hüvitamiseks esitatud arved: 19.03.2018 arve 20180319-2 summas 603,95 eurot, millest on tasutud 198,95 eurot ja seega on jäänud tasumata 405,00 eurot, 16.04.2018 arve nr 20180416-2 summas 516,67 eurot ja 16.05.2018 arve nr 20180516-2 summas 416,59 eurot. Kokku on seega tasumata kõrvalkulude kogusuurus 405,00 + 516,67 + 416,59 = 1 338,26 eurot. Kostja võlgnevuse kogusuurus on 5 940,00 + 1 338,26 = 7 278,26 eurot, mille hageja palus kostjalt välja mõista. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista hagi esitamise ajaks juba sissenõutavaks muutunud viivitusintressi põhinõude ulatuses, s.o summas 7 278,26 eurot ning kuni põhinõude täitmiseni
2-21-110196 protsendina 0,15% päevas põhinõudest. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
5.Kostja hagi ei tunnista. Kostja hinnangul lõppes pooltevaheline üürileping kostja 31.10.2017 erakorralise ülesütlemisavalduse alusel 28.02.2028. Kostja hinnangul ei vastanud ruumid ega ka hoone, kus need paiknesid pikemat aega lepingutingimustele. Pikki perioode vältavate ehitustegevuste tingitud müra, tolm, praht ja korduvad uputused ei võimaldanud kostjal üüritud ruumides oma äritegevusega jätkata. Kahjustada said nii ruumid kui ka kontoritehnika, mis omakorda häiris lisaks välistele teguritele töötajate igapäevatööd. Lisaks ruumide ja kogu maja ebasanitaarsele seisukorrale (sh trepikojad olid täis ladustatud ehitusmaterjale, põrandaid ei koristatud, aknad pesemata ja määrdunud) ei köetud ruume piisavalt, et normaalset toatemperatuuri tagada. Kostja töötajate töö oli seeläbi oluliselt häiritud ning ruumide alakütmine tekitas ühtlasi ka ohtu töötajate tervisele. Oli põhjust arvamuseks, et kui küttesüsteem tööta normaalselt soojade ilmadega, siis talvekülmade saabudes alakütmine võimendub veelgi
6.Kostja ei olnud kohustatud tasuma tervet kuu üüri ruumide üürilepingu tingimustele mittevastavuse tõttu. Kostja avaldas 18.03.2022 menetlusdokumendis, et nõuab 23.01.2013 sõlmitud üürilepingu alusel üüritud Pärnu mnt X kolmanda korruse büroopinna lepingutingimuste mittevastavusest tulenevalt üürihinna alandamist ajavahemiku 31.10.2017-28.02.2018 eest 50% võrra. Vähemalt vastavas ajavahemikus rikkus hageja olulisel määral lepingust tulenevaid kohustusi, muuhulgas ei suutnud tagada hageja nii elementaarset tingimust nagu on üüritud ruumide kütmine. Eeltoodut arvestades on põhjendatud langetada üürisumma 1485 eurolt 742,50 (1485*50%) euroni viidatud ajavahemikus. Poolte vahel pole vaidlust, et kostja tasus korrektselt 2017. aasta novembrija detsembrikuus esitatud arved. Seega tasus kostja 1485 (742,50*2) euro võrra rohkem üüri kui oleks pidanud ning seeläbi on kostjal enam makstud üüri summas 1485 eurot osas tagastamisnõue hageja vastu
7.Kostja tugineb oma vastuväidetes sellele, et kostja tasus hagejale tagatisraha kokku summas 3 375 eurot (29.01.2013 1 000 eurot; 16.02.2017 1 187,50 eurot; 23.03.2017 1 187,50 eurot. 11.04.2018 edastas kostja hagejale tasutud tagatisraha alusel tasaarvestuseks avalduse, mille kohaselt tasaarvestas kostja hagejaga järgmised nõuded: 15.01.2018 arve nr 20180115-1 summas 1485 eurot, 14.02.2018 arve nr 20180214-1 summas 1485 eurot ja 28.02.2018 arve nr 20180319-2 summas 405 eurot.
8.11.04.2018 e-kirjale lisatud raamatupidamise arvestusest nähtub tasaarvestuse jaotus hageja esitatud arvete vahel. Põhinõude põhjendamatuse tõttu on ainetu ka hageja viivise nõue. Hageja nõue baseerub poolte vahel 23.01.2013 sõlmitud üürilepingul aadressil XXX asuvate bürooruumide kasutamiseks. Täpsemini eelviidatud üürilepingu raames 15.01.2018 esitatud arvel nr 20180115-1, mille maksetähtaeg oli 22.01.2018. Lähtudes TsÜS § 147 lg-test 1 ja 2, algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisest, s.t alates ajast, mil õigustatud isik võib nõuda kohustuse täitmist ehk alates 22.01.2018. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitas hageja 13.04.2021, milliseks ajaks oli aegumistähtaeg möödunud. Eeltoodu põhjal aegus hageja nõue 21.01.2021. Kostja palub juhul, kui hageja vaidleb mingil teadmata põhjusel vastu tagatisrahaga tehtud vastastikuste nõuete tasaarveldusele, kohaldada kohtul hageja nõude suhtes aegumist. Kostja ei nõustu hageja nõude suurendamise avaldusega ega anna hagi muutmiseks oma nõusolekut..
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
2-21-110196
9.Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
10.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 järgi kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.
11.Vaidlust ei ole selles, et pooled sõlmisid 23.01.2013 üürilepingu aadressil XXX asuvate bürooruumide kasutamiseks ning 03.08.2015.a kokkuleppega pikendasid pooled üürilepingut kokkuleppel kuni 31.12.2018 (dtl 26-41). Vaidlust ei ole ka selles, et hageja esitas kostjale üüritasu saamiseks 15.01.2018 arve nr 20180115-1, 14.02.2018 arve nr 20180214-1, 19.03.2018 arve nr 20180319-1 ja 16.04.2018 arve nr 20180416-1, kokku summas 5 940 eurot (dtl 42, 79-81). Vaidlust ei ole, et kostja on jätnud viidatud arved tasumata. Samuti ei ole vaidlust, et kostja on jätnud tasumata kõrvalkulude hüvitamiseks esitatud arved: 19.03.2018 arve 20180319-2 summas 603,95 eurot (millest on tasutud 198,95 eurot ja seega on jäänud tasumata 405,00 eurot), 16.04.2018 arve nr 20180416-2 summas 516,67 eurot ja 16.05.2018 arve nr 20180516-2 summas 416,59 eurot, kokku on seega tasumata kõrvalkulude kogusuurus 1 338,26 eurot (dtl 82-84). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.
12.18.03.2022 menetlusdokumendis esitas kostja vastuväite hageja nõude suurendamise osas ja selgitas, et ei anna nõusolekut hagi muutmiseks. Kohus juhib kostja tähelepanu, et TsMS § 376 lg 4 p2 kohaselt ei peeta hagi muutmiseks hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist. Hageja on laiendanud hagetava võlgnevuse perioodi, kuid seda ei saa pidada hagi muutmiseks.
13.Pooled vaidlevad selle üle, millal ja millisel õiguslikul alusel lõppes pooltevaheline üürileping, kas üürileping lõppes 30.04.2018 poolte kostjapoolse korralise ülesütlemise avalduse alusel nagu väidab hageja või lõppes üürileping 28.02.2018 kostjapoolse erakorralise ülesütlemise avaldusega nagu väidab kostja. Kostja tõi esile, et ütles üürilepingu üles 31.10.2017 ülesütlemisavaldusega põhjusel, et üüritud ruumid ega hoone, milles need paiknesid ei vastanud juba pikemat aega lepingutingimustele.
14.Kohus selgitab, et tähtajaline üürileping saab lõppeda kas tähtaja möödumisel, poolte kokkuleppel või ülesütlemisega. Enne tähtaja möödumist seda reeglina lõpetada ei saa. Hageja hinnangul on üürileping lõppenud korralise ülesütlemisega 30.04.2018, kostja leiab, et üürileping lõppes temapoolse erakorralise ülesütlemisega 28.02.2028, kuivõrd ei saanud eeldada, et ta jätkab lepingu täitmist (VÕS § 313 lg 1). Kuivõrd üürilepingu lõppemise ajast sõltub, kas kostja peab tasuma hageja poolt nõutava summa, tuleb kõigepealt kindlaks teha, millal üürisuhe lõppes.
15.Üürilepingu 03.08.2015 muutmise kokkuleppe p 3.2 kohaselt leppisid pooled kokku, et üürileandjal on õigus leping igal ajal üles öelda, teatades sellest üürnikule vähemalt 6 kuud ette. Üürnikul on õigus lepingu igal ajal üles öelda, teatades sellest üürileandjale vähemalt 6 kuud ette (dtl 40).
2-21-110196
16.VÕS § 278 p 1 kohaselt kui üüritud asjal tekib lepingu kehtivuse ajal puudus, mille eest üürnik ei vastuta ja mida ta ei pea oma kulul kõrvaldama, või kui asja lepingujärgne kasutamine on takistatud, võib üürnik nõuda üürileandjalt puuduse või takistuse kõrvaldamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 279 sätestatule. VÕS § 279 lg 1 on sätestatud, et kui üürileandja käesoleva seaduse §-s 278 nimetatud puudusest või takistusest teab või peab sellest teadma, kuid ei kõrvalda puudust või takistust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest või takistusest teada sai või teada saama pidi, võib üürnik lepingu etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, kui puudus või takistus välistab asja sihtotstarbelise kasutamise või piirab seda olulisel määral.
17.Kohus selgitab, et üürileandjal on seadusest tulenevalt üürieseme korrashoiu kohustus. Seadus lähtub eeldusest, et suurem osa korrashoiukohustusest on üürileandjal ning üürnikul on üldjuhul üksnes pisipuuduste kõrvaldamise kohustus (VÕS § 280). Üürileandja kohustus võimaldada üürieseme kasutamist tähendab, et üürileandja peab tagama üürnikule üürieseme kasutamise võimaluse kogu üürilepingu kehtivusajal. Üldreeglina toob üürileandja üürieseme kasutamise võimaldamise või korrashoiukohustuse rikkumine alati kaasa üürileandja vastutuse, st üürniku võimaluse kasutada üürileandja suhtes õiguskaitsevahendeid.
18.Kostja on 31.10.2017 esitanud hagejale avalduse, mille kohaselt „soovime lõpetada bürooruumide xxx, kolmas korrus, üürilepingu. Võimaluse korral soovime lepingu lõpetada alates 28.02.2018. Hoone ja büroopind ei vasta enam kaasaegsetele tingimustele. Toimuvad pikki perioode vältavad ehitustegevused, mille jooksul said ruumid ja kontoritehnika kahjustatud tolmu, prahi ja korduvate uputustega. Töötajate töö on olnud pidevalt häiritud. Trepikojad on täis ladustatud ehitusmaterjale, põrandad koristamata. Aknad on aastaid pesemata ja määrdunud. Lisaks on uue ebameeldivusena ilmnenud tõsised probleemid madala temperatuuriga bürooruumides. Kui süsteem ei tööta normaalselt praeguste soojade ilmadega, siis talvekülmade puhul tõenäoliselt alakütmine veelgi suureneb. Oleme teinud aastaid koostööd, kuid sellel aastal on olukord majas kardinaalselt muutunud halvemuse poole. Täname Teid osavõtlikkuse eest, olete meid püüdnud kõiges aidata. Kahjuks maja omanikud sellisel seisukohal ei ole.“ (dtl 92).
19.Kohus ei saa kostja seadusliku esindaja 31.10.2017 avaldusest teha järeldust, et tegemist on erakorralise ülesütlemiseavaldusega VÕS § 279 lg 1 mõttes. Kuigi avalduses on loetletud üürilepingu esemel esinevaid puudusi ja ebameeldivusi, on avaldus sõnastatud tingimuslikult ega võimalda teha järeldust, et kostja lõpetab üürilepingu erakorraliselt. Nii on kostja esindaja avaldanud, et „võimaluse korral soovime lõpetada alates 28.02.2018“. Kohtu järeldust toetab ka kostja seadusliku esindaja 09.11.2017 kiri hageja seaduslikule esindajale, milles kostja selgitas, et „kolimise planeerime 2018 veebruari kuu jooksul. Seega veebruari lõpuni on üürileping xxx ruumidele vajalik. Ühepoolselt me lepingut ei kavatse rikkuda ja tasume üüri kogu nõutud kuuekuulise etteteatamise aja jooksul. Kui leiate märtsist uue üürniku, oleks meeldiv, kui vabastate meid alates sellest ajast üürikohustustest. Kütte ja remontidega seoses tekkinud probleemid aitasid meil lahti saada inertsist ja mugavusest. Vaatasime üle oma vajadused seoses büroopinnaga. Nagu riigiasutused oma uues majas, nii ka meie tahame pinda vähendada. Hakkame rohkem rakendama kodus töötamise variante. Kesklinna sõidule kulub järjest rohkem aega ja energiat. Mõni aeg tagasi kinnitas maja omanik, et üsna varsti suletakse seoses algava ehitusega sissepääs hooviparklasse. Seega büroo uue asukohaga tegelemine kujunes igal juhul vajalikuks. Otsus kolimiseks ei põhine mitte meie kapriisidel, olnud probleemid suudame unustada, need ei ole nii kaalukad. Oleme aastaid head koostööd teinud ja ei soovi mingeid halbu mälestusi. Usun, et kesklinnas, heas asukohas, on uue üürniku leidmine mitte keeruline.“ (dtl 93). Seega on kostja seaduslik esindaja vaid 9 päeva pärast
2-21-110196 ülesütlemisavalduse saatmist ise avaldanud, et olnud probleemid üürileandjaga ei olnud nii kaalukad ja teatas nõusolekust tasuda üüri kogu nõutud kuuekuulise etteteatamisaja jooksul. Seega ei saa kohus pooltevahelise kirjavahetusest kuidagi teha järeldust, et tegemist on üürilepingu erakorralise ülesütlemisega üürileandjapoolse kohustuste rikkumise tõttu.
20.Samuti ei saa kohus poolte kirjavahetusest teha järeldust, et pooled lõpetasid üürilepingu 28.02.2018 kokkuleppel. Kostja on teinud küll hagejale ettepaneku võimalusel lõpetada leping 28.02.2018, kuid poolte kirjavahetusest ei nähtu, et hageja oleks ettepaneku vastu võtnud ja pooled oleksid üürilepingu lõpetamises 28.02.2018 kokkuleppele jõudnud. Hageja on küll märkinud, et iseenesest on olemas võimalus üürilepingu ülesütlemise tähtaja lühendamiseks, kuid konkreetset kokkulepet asja materjalidest siiski ei nähtu. Seega ei saa kohus nõustuda kostjaga ka selles, et üürileping lõppes 28.02.2018 poolte kokkuleppel.
21.VÕS § 296 lg 1 järgi ei pea üürnik maksma üüri ega kandma kõrvalkulusid või hoone korrashoiu- ja parenduskulusid ajavahemiku eest, mil ta ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada käesoleva seaduse §-s 278 nimetatud puuduse või takistuse tõttu või seetõttu, et üürileandja ei andnud asja tema kasutusse. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kui asja sihtotstarbele vastava kasutamise võimalus on käesoleva seaduse §-s 278 nimetatud puuduse või takistuse tõttu üksnes vähenenud, võib üürnik alandada üüri puudusele vastaval määral puudusest teada saamisest kuni puuduse kõrvaldamiseni kestnud ajavahemiku eest.
22.Kostja esitas 18.03.2022 menetlusdokumendis hagejale üürihinna alandamise avalduse 50% ulatuses perioodi 31.10.2017-28.02.2018 osas. Kohus selgitas lisaks 16.02.2023 ekirjaga kostjale, et tema väited üürilepingu puuduste kohta (üürilepingu ese ei vastanud enam lepingutingimustele, kuivõrd ehitustegevusest tingitud tolm, müra ja korduvad uputused ei võimaldanud üüritud ruumides äritegevusega jätkata, kahjustada said ruumid kui ka kontoritehnika. Ruume ei köetud piisavalt), ei ole tõendatud. Kohus selgitas, et kostjal tuleb oma vastuväiteid selgitada ja tõendada, et viidatud puudused üüripinnal esinesid ning üüripinna kasutamine oli üürnikul oluliselt takistatud. Samuti palus kohus selgitada ja tõendada, et kostja on pöördunud üürileandja poole, teda probleemidest teavitanud ja nõudnud puuduste kõrvaldamist, kuid üürileandja on jätnud üürniku pöördumised tähelepanuta. Kohus palus kostjal esile tuua ja ka tõendada, et viidatud perioodil oli üüripinna sihtotstarbeline kasutamine olulisel määral häiritud. Kohus selgitas kostja 18.03.2022 menetlusdokumendis esitanud üürihinna alandamise avalduse 50% ulatuses perioodi 31.10.2017-28.02.2018 osas, et üürnikul on iseenesest õigus alandada üüri selle perioodi eest, mil üüripinna sihtotstarbeline kasutamine oli takistatud ja pärast mõistliku aja möödumist ka üürileping üles öelda. Kuid saab üürnik üüri alandada niivõrd, kuivõrd oli takistatud üüripinna kasutamine ja palus esitatud väiteis selgitada ja tõendada (dtl 217). Kostja seda ei teinud ei ole.
23.Kostja esitas küll kirjavahtuse, millest nähtub, et mõnel päeval oli oktoobris 2017 üüripinnal / kontoris nii madal temperatuur, et kostja saatis töötajad koju, kuid see kirjavahetus ei ole kostja väidete tõendamiseks piisav. Ei ole üheselt tuvastatav, mitmel päeval oli temperatuur liiga madal ja seega töötegemine häiritud. Lisaks tuvastas kohus eelnevalt, et kostja ülesütlemisavaldusest ei nähtu, et madal temperatuur kontoris oleks olnud üürilepingu erakorralise ülesütlemise aluseks. Kostja seaduslik esindaja on oma kirjas hagejale selgelt väljendanud, et olnud probleemid suudame unustada, need ei olnud nii kaalukad (dtl 93). Ka ei saa üüripinna väidetavalt liiga madalat temperatuuri käesoleval juhul lugeda üürihinna alandamise aluseks. Kostja poolt esile toodu kirjavahetusest
2-21-110196 nähtuvalt heitis kostja hagejale ette üüripinna madalat temperatuuri 24.10.2017 30.10.2017 peetud kirjavahetuses. Samas on kostja soovinud üüri alandada perioodi 31.10.2017-28.02.2018 osas, selle ajavahemiku kohta ei ole toodud esile ühtegi faktiväidet ega tõendit, et sellel perioodil esines üüripinnal töötamiseks ulatuslikult kontoritöö tegemiseks ebasobiv temperatuur.
24.Kohus juhib täiendavalt tähelepanu, et VÕS § 297 reguleerib, kuidas saab üürnik oma nõuet tasaarvestada või üüri tasumisest keelduda. Tulenevalt VÕS § st 297 võib elu- või äriruumi üürnik talle kuuluva nõude tasaarvestada üürileandja üürinõudega või seaduses sätestatud alusel keelduda üüri maksmisest, kui ta on sellest kavatsusest teatanud üürileandjale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt üks kuu enne üüri maksetähtpäeva saabumist. Sellest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Seega peab üürnik üürinõude tasaarvestamise või üüritasu maksmisest keeldumise eelduste esinemisel vastava õiguskaitseabinõu rakendamisest üürileandjat eelnevalt teavitama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Ei ole piisav, kui üürnik lihtsalt teatab, et ta mingist hetkest alates üüri tasumisest keeldub või jätab oma kohustused täitmata. Õiguskirjanduses on selgitatud, et üürnik peab teavitamisel ära märkima need asjaolud, mis tema meelest tasaarvestamise või üüri maksmisest keeldumise õiguse annavad. Üürileandja peab teadma, mis üürniku meelest selle õiguse andis (VÕS kommenteeritud väljaanne II, Juura 2019, lk 300). Samas on selgitatud, et üürnik peab üürileandjat üüritasu tasaarvestamise või üüri maksmisest keeldumise kavatsusest teavitama vähemalt üks kuu enne üüri maksetähtpäeva saabumist. See nõue puudutab iga konkreetset maksetähtpäeva (VÕS kommenteeritud väljaanne II, ibid). Kohtu ette toodud selliseid üürnikupoolseid avaldusi, mida kohus saaks käsitleda VÕS § 297 kohase kohustuse täitmisest keeldumise või tasaarvestusavaldusena.
25.Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et pooltevaheline üürileping lõppes kostjapoolse korralise ülesütlemisavalduse alusel 30.04.2018 ning kostja üürihinna 50% ulatuses perioodi 31.10.2017-28.02.2018 alandamise avaldus tuleb jätta tähelepanuta.
26.Kostja on ka seisukohal, et on üürivõlgnevuse tasaarvestanud temal hageja vastu oleva tagatisraha nõudega. Oma väidete kinnitusena esitas kostja 29.01.2013 maksekorralduse nr 11/11, millest nähtub, et kostja on hagejale tasunud 1 000 eurot 25.01.2013 arve nr.20130125-3 alusel, 16.02.2017 maksekorralduse nr 18601/6, millega tasus 3 099,21 eurot arvete nr 0170213-3, nr 20170213-1, nr 20170213-2 katteks, 23.03.2017 maksekorralduse nr 18837/5 summas 1 187,50 eurot arve nr 20170317-3 katteks (dtl 105108). Samuti on kostja esitanud asja materjalide juurde hageja 17.03.2017 arve nr 20170317-3 summas (dtl 109) ning 13.02.2017 arve nr 20170213-3 summas 1 187,50 eurot (dtl 443). Arvetele on teenuse sisuna märgitud „tagatis 23.01.2013.a.üürilepingup.3.7alusel“. Üürilepingu p 3.7 kohaselt lepingust tulenevate üürniku kohustuste nõuetekohase täitmise tagamiseks kohustub üürnik tasuma üürileandja pangakontole tagatise hiljemalt 15 kalendripäeva jooksul lepingu sõlmimisest – 1 000 eurot; hiljemalt 01.07.2013 suurendatakse tagatise summa 2 000 euroni; hiljemalt 01.01.2014 suurendatakse tagatise summa 3 000 euroni; alates 01.01.2016.a suurendatakse tagatise summa selliselt, et see oleks võrdne vähemalt kolme kuu üüritasu summale (dtl 27).
27.Hageja vaidles kostjale väidetele vastu ja selgitas, et kostja poolt tasutud tagatisraha on hageja poolte kokkuleppe alusel kasutanud kostja võlgnevuse kustutamiseks aastaid enne üürilepingu lõppemist. Kostja hageja väitega ei nõustunud. Kohus palus hagejal selgitada ja esile tuua, kuidas ja millal on hagejapoolne tasaarvestus toimunud. Hageja selle kohta selgitusi esile ei toonud. Hageja seaduslik esindaja kinnitas 03.06.2024 korraldaval
2-21-110196 istungil, et „me ei saa täiendavaid tõendeid esitada. Meil tegeles üüriasjadega teine inimene, kes 2017 aasta lõpus lahkus meie firmast ja tema lahkumise tõttu on tekkinud korralik segadus, paber- ja elektroonilisi dokumente ei ole võimalik üles leida. Olen pöördunud tema poole ja küsisin ja tema ütles, et ta ei mäleta. Et tema mäletamist mööda oleme seda raha kasutanud aga kus need dokumendid on ta ei tea.“ (prt lk 3, ▶ 00:14:47). Seega ei ole hageja väited temapoolse tasaarvestuse toimumise kohta tõendatud ja kohus asub seisukohale, et hageja ei ole aastaid varem kostja väidetava üürivõlgnevuse suhtes tasaarvestust teinud. Kohus leiab, et hageja vastuväide temapoolse tasaarvestuse tegemise kohta tuleb jätta tähelepanuta.
28.22.11.2024 menetlusdokumendis asus hageja seisukohale, et kostja esitatud tõendid ei tõenda tagatisraha tasumist. Kohus leiab, et hageja sellekohane väide on esitatud hilinemisega ning on ka ebaõige. Kohus märgib, et kogu menetluse vältel tugines hageja positsioonile, et ta on kostja poolt tasutud tagatise aastaid varem tasaarvestanud kostja väidetava üürivõlgnevusega. Kuigi 26.04.2022 menetlusdokumendi p 2.11 on hageja tõepoolest üldsõnaliselt märkinud, et hageja, ei pea õigeteks ega võta omaks ühtegi kostja väidet tagatisraha tasumise, kulutamise, tagastamise, tagatisraha tagasisaamise nõude tasaarvestamise jms kohta, ruumide lepingu tingimustele mittevastavuse kohta, hageja väidetava nõusoleku kohta üürilepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks, üürilepingu lõppemise aluste ja asjaolude kohta. Kõik kostja väited on paljasõnalised ja/või ebatõesed ja/või eluliselt ebausutavad, ja palus jätta kostja väited tähelepanuta.
29.Kohus märgib, et hageja seisukoht on ebaõige. Hageja ei ole eelnevas menetluses selgelt esile toonud, et ta eitab tagatisraha saamist. Hageja on kogu menetluse olnud positsioonil, et ta on kostja tasutud tagatisraha tasaarvestanud. Kohtule on arusaamatu, kuidas sai hageja väidetavalt tasaarvestada temal kostja vastu olevat üürivõlgnevuse nõuet, kui tema hinnangul kostja tagatist ei tasunud. Ka 03.06.2024 korraldaval istungil avaldas hageja kahetsust, et vajalikud dokumendid ei ole säilinud, kuid hageja raamatupidamist korraldanud isiku mäletamist mööda on hageja seda raha kasutanud (prt lk 3, ▶ 00:14:47). Hageja ei toonud esile ega juhtinud selgelt kohtu tähelepanu, et kostja ei ole tagatisraha tasunud ja kohus on hagejat valesti mõistnud. Kohus märkis 03.06.2024 istungil, et „Kohus saab aru, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja on tagatisraha tasunud.“(prt lk 6, ▶ 00:38:22). Hageja ei juhtinud kohtu tähelepanu, et kohtu järeldus on ekslik ja tegelikkuses on poolte vahel vaidlus tagatisraha tagastamise üle.
30.Lisaks ei ole hageja sellekohane väide kooskõlas ka kohtule esitatud tõenditega. Nimelt on kostja koos 17.04.2024 menetlusdokumendiga esitanud asja materjalide juurde hageja 19.01.2017 e-kirja, milles hageja juhib tähelepanu kostja poolt tasutud tagatise summa ei vasta üürilepingule, palus kostja raamatupidamisel seda väidet kontrollida ning juhul, ja märkis, et juhul, kui tagatis on tõepoolest osaliselt tasumata tagatise puudujääva osa 3 150-1 000 = 2 150 eurot tasumiseks (dtl 330). Selle tõendi ehtsust hageja vaidlustanud ei ole.
31.Kohtu hinnangul lükkab 19.01.2017 e-kiri seega ümber hageja väite, nagu tagatisraha oleks aastaid varem kasutatud varasemate võlgnevuste katteks. Vastupidi, kuivõrd kirjast nähtub, et osaliselt ei olnud 2017. aasta alguseks kostjale veel tagatise tasumise arveid väljastatud ega kostja tagatisraha tasunud, siis oli hagejal võimatu kasutada tagatist väidetava üürivõlgnevuse katteks.
32.Kostja esitatud arvetelt ja maksekorraldustelt nähtub üheselt, et kostja on tasunud hagejale kokku tagatist summas 3 375 eurot. Kostja esitatud 17.03.2017 arvelt nr 20170317-3 summas 1 187,50 eurot (dtl 109) ning 13.02.2017 arvelt nr 20170213-3 summas 1 187,50 eurot (dtl 443), nähtub üheselt, et arvetele on teenuse sisuna märgitud „tagatis
2-21-110196 23.01.2013.a.üürilepingup.3.7alusel“. Kuigi kostja ei ole esitanud 29.01.2013 maksekorraldusega nr 11/11 tasutud 25.01.2013 arvet nr.20130125-3 summas 1 000 eurot, on see summa tasutud vastavalt üürilepingus kokkulepitud tähtajale (15 kalendripäeva jooksul lepingu sõlmimisest). Seda, et kostja on enne 2017 aastat 1 000 eurot tagatisena tasunud, kinnitab hageja 19.01.2017 e-kiri (dtl 330).
33.Kostja on 21.10.2021 menetlusdokumendi lisana esitanud hageja 17.03.2017 arve ekslikult kaks korda. Kohus võtab vastu kostja 29.11.2024 kohtule esitatud 13.02.20217 arve nr 2070213-3, kuivõrd hageja esitas lõppseisukohas väiteid, mida pole senises menetluses arutatud. Hageja on menetluses käitunud vastuoluliselt, kuivõrd ei ole varasemalt selgelt esile toonud, et vaidleb vastu tagatisraha tasumisele.
34.Eeltoodust nähtuvalt on kohtu hinnangul tõendatud, et kostja on hagejale tagatisena tasunud kokku 3 375 eurot ja hageja ei ole tagatisraha eelneva väidetava üürivõlgnevuse katteks tasaarvestanud.
35.Kostja on esile toonud, et esitas hagejale 11.04.2018 tasaarvestusavalduse. VÕS § 197 lg 1 järgi kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Seega VÕS § 197 lg 1 tulenevalt peaks üürnikul tasaarvestuse tegemise ajal olema üürileandja vastu mingi nõue, millega ta saaks üürileandjal tema vastu oleva üürivõlgnevuse nõude tagatisraha nõudega tasaarvestada. VÕS § 198 järgi toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele.
36.Kohtule ei ole 11.04.2018 tasaarvestusavaldust kui sellist esitatud, kostja poolt mainitud avaldusena on esitatud e-kirjad, mille manuses on kostja raamatupidamise käibeandmikud, millel on teadmata isiku käsikirjalised märked - tagatisraha. Nimetatu ei ole kohtu hinnangul käsitletav tasaarvestusavaldusena, kuivõrd isegi kaaskirjast ei nähtu, et kostja soovib teha tasaarvestusavaldust. Kuigi seadus ei kehtesta tasaarvestuse avaldusele mingeid vorminõudeid, peab tasaarvestuse avaldusest minimaalselt tulenema, millised pooltevahelised nõuded tasaarvestatakse, tasaarvestuse avalduse alusel peab seega olema identifitseeritav nii nõue või nõuded, millega tasaarvestav pool tasaarvestada soovib (e aktiivnõue), kui ka teise poole nõue või nõuded, mida tasaarvestav pool tasaarvestada soovib (e passiivnõue). Kuigi käibeandmikest võib suures plaanis tuletada soovi teha tasaarvestust ja identifitseerida tasaarvestatavad nõuded, ei ole selline käbeandmike edastamine tasaarvestuse tarbeks piisav, kuivõrd selget tasaarvestuse tegemise soovi ei ole kostja avalduses väljendanud. Kohus palus kostjal kohtule esitada tõend, millest nähtub korrektse tasaarvestusavalduse tegemine või põhistada täiendavalt selle tegemist, kostja seda kohtule ei esitanud. Kostja selgitas 31.03.2023 menetlusdokumendis, et tasaarvestusavaldusel puudub vorminõue ning avalduse võib sisuliselt esitada ka suuliselt. Samas ei ole kostja hagejale suulise tasaarvestusavalduse tegemist tõendanud.
37.Kohus on ka seisukohal, et isegi kui lugeda 11.04.2018 e-kiri piisavalt selgeks tasaarvestusavalduseks, ei saanud kostja tasaarvestusavaldust hagejale esitada, kuivõrd sellel ajahetkel ei olnud tal veel nõuet hageja vastu. Üürilepingu p 13.1 järgi on üürileandjal õigus kasutada tagatisraha mistahes üürileandja nõuete täitmiseks üürniku vastu, mis tulenevad lepingust ja/või on seotud lepinguga (sh mistahes viiviste, leppetrahvide, kahjuhüvitiste jms. nõuded), teatades sellest üürnikule kirjalikult. Lepingu lõppemisel kuulub tagatise summa tagastamisele üürnikule 2 kuu möödumisel arvates lepingu lõppemise/lõpetamise päevast, kui üürileandja ei ole teavitanud üürnikku tagatisraha tasaarvestamisest ning tingimusel, et üüripinnad on üürileandjale tagastatud vastavalt lepingus kokkulepitud tingimustele. Tagatise tagastamise nõue muutub järelikult
2-21-110196 kostja jaoks sissenõutavaks alles üürilepingu lõppedes. Kohus tuvastas eelnevalt, et üürileping lõppes 30.04.2018. Seega ei olnud 11.04.2018 kostjal veel sissenõutavaks muutunud nõuet hageja vastu.
38.Tasaarvestuse õiguse tekkimise e tasaarvestuse olukorra esmaseks eelduseks on, et tasaarvestuse poolte vahel on vastastikused rahalised nõuded. Tasaarvestuse õiguse tekkimiseks ei piisa VÕS § 197 lg 1 kohaselt tekib tasaarvestuse õigus juhul, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Seega nõue, millega tasaarvestatakse, peab olema sissenõutav, st tasaarvestaja peab saama nõuda teiselt poolelt nõudele vastava kohustuse täitmist, nõue, mida tasaarvestatakse, peab olema täidetav e teisel poolel peab olema õigus täita nõudele vastav kohustus tasaarvestavale poolele. Kostja nõue ei olnud 11.04.2018 veel sissenõutavaks muutunud, kuivõrd üürilepingu p 13.1 kohaselt tekkis üürileandjal kohustus tagatis kostjale tagastada. Seega ei ole 11.04.2018 tasaarvestusavaldusel asjas tähtsust.
39.Vaidlust ei ole selles, et kostja on hagejale jätnud ajavahemikus 01.01.2018.a – 30.04.2018.a maksmata üüritasu nelja kuu eest kogusummas 1 485 x 4 = 5 940 eurot. Samuti võlgneb kostja tasumata kõrvalkulude eest 1 338,26 eurot. Kostja võlgnevuse kogusuurus on 5 940,00 + 1 338,26 = 7 278,26 eurot.
40.Kostja esitas üüri- ja kõrvalkuludele aegumise vastuväite. Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 143 kohaselt kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kuna kostja on esitanud kohtule taotluse aegumise kohaldamiseks, siis annab kohus hinnangu esmalt aegumisele. Üürilepingust tulenevad üüri- ja kõrvalkulude nõue on tehingust tulenev nõue, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Aegumise algusele tuleb nimetatud nõude korral kohaldada TsÜS § 147 lg-t 1 ja lg 3 teist lauset. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 3 (mis reguleerib eelkõige kokkulepitud lepingulise tasu maksmise nõude aegumist) teine lause sätestab, et kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Seega on nõude sissenõutavus seotud arvete esitamisega. Seega algas üüri- ja kõrvalkulude aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg 3 teise lause alusel 2018. aasta lõppemisest. Nõude aegumistähtaja alguseks peab TsÜS § 147 lg 3 teise lause kohaselt kalendriaasta olema lõppenud, seega algas hageja üürilepingust tuleneva üüri- ja kõrvalkulude nõude aegumine 01.01.2019. kell 00.00. Aegumistähtaeg lõppes 31.12.2021 kell 24.00. Kui asuda seisukohale, et üürilepingust tuleneva nõude korral on tegemist korduvate kohustustega ja kohaldamisele TsÜS § 154, ei muuda see hageja nõuet aegunuks. Nimetatud paragrahvi kohaselt on korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Kostja kohustus tasuma üürimakseid ja kõrvalkulusid hiljemalt 7 (seitsme) kalendripäeva jooksul pärast sellekohase arve esitamist. Seega ka selle sätte alusel aegumistähtaeg samuti 01.01.2019. ning kuna need nõuded on tehingust tulenevad nõuded, mis aeguvad TsÜS § 146 lg järgi kolme aastaga, lõppes aegumistähtaeg 31.12.2021.a. kell 24.00. Kuivõrd hagi on kohtule esitatud 13.04.2021 ja nõude suurendamise avaldus 21.06.2021, ei ole eespool nimetatud nõuded aegunud ja võlgnevus tuleb kostjalt välja mõista.
41.Kostja esitas menetluse kestel hagejale18.03.2022 menetlusdokumendis alternatiivse tasaarvestusavalduse juhuks, kui kohus peaks hageja nõude rahuldama. Kohus tuvastas, et kostja on hagejale tasunud tagatisrahana 3 375 eurot ja ei ole seda kostjale tagastanud.
2-21-110196 Hageja ei ole tagatisraha arvelt vähendanud ka kostja võlgnevust, seega tuleb kostja tasaarvestusavaldus rahuldada. Kohus ei nõustu hageja vastuväidetega selles, et kuivõrd kostja on 11.04.2018 tasaarvestusavalduse esitanud ei saa ta seda teha uuesti. Kohus on eelpool tuvastanud, et kostja 11.04.2018 tasaarvestusavaldus oli toimetu, seega ei lõppenud kostja nõue hageja vastu. Samuti ei nõustu kohus hagejaga selles, et kostja nõue on lõppenud tähtaja möödumisega kahe kuu möödumisel üürilepingu lõppemisest. Kohus märgib, et üürilepingu p-s 13.1 märgitud kaks kuud üürilepingu lõppemisest (30.06.2018) ei ole õigust lõpetav tähtaeg, nagu on esile toonud hageja. Vastupidi, see on aeg, millal kostja nõue hageja vastu muutus sissenõutavaks. Kohus märgib, et 18.03.2022 menetlusdokumendis tasaarvestusnõue võib olla aegunud, kuid juhib tähelepanu, et VÕS § 200 lg 2 järgi võib tasaarvestav pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada ka juhul, kui tasaarvestava poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Kohus selgitab, et käesoleval juhul tekkis tasaarvestuse õigus enne aktiivnõude aegumist, seega ei võta aegumine aktiivnõude võlausaldajalt õigust kasutada talle kuuluvat aegunud nõuet teise poole nõude tasaarvestamiseks.
42.Kostja tasaarvestas 23.01.2013 sõlmitud üürilepingust tuleneva tagatisraha tagastamise nõude Osaühing Ipso Jure samast lepingust tuleneva üürivõla nõudega kohtu poolt Ipso Jure nõude rahuldatavas osas. Kuivõrd kohus peab hageja põhinõuet põhjendatuks summas 7 278,26 eurot, tuleb sellest maha arvata tagatisraha summas 3 375 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõudena 3 903,26 eurot.
43.Samuti palub hageja kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivist summas 7 278,26 eurot ning lisanduva viivise TsMS § 367 alusel. Pooltevahelise lepingu p 12.1 kohaselt käesoleva lepingu järgsete maksetega viivitamisel maksab lepingut rikkunud pool teisele poolele viivist 0,15% tähtaegselt tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et kostjalt tuleb välja mõista viivis summas 3 903,26 eurot so põhinõude ulatuses.
44.Kohus ei pea võimalikuks viivist vähendada nagu on taotlenud kostja ega mõista viivist välja põhinõuet ületavas summas nagu on palunud hageja. Üldjuhul on viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet kohtus põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses; sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses Kohus juhib tähelepanu, et Riigikohus on 14.06.2005 otsuse 3-2-1-66-05 punktides 18-19 leidnud, et põhivõlast suurema viivisenõude korral peab vastava kahju olemasolu tõendama võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist. Antud juhul ei ole hageja vastava kahju olemasolu tõendanud. Samuti ei ole viivisenõue põhinõude ulatuses ebamõistlikult suur nagu on leidnud kostja.
45.Kõige eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista põhinõudena 3 903,26 eurot. Samuti tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista viivis kokku summas 3 903,26 eurot, kokku 7 806,52 eurot.
2-21-110196
46.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
47.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Sama paragrahvi kõike 2 kohaselt kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud.
48.Kohus rahuldas hagi summas 7806,26 eurot. Läbi peaaegu kogu kohtumenetluse kestnud pooltevaheliste läbirääkimiste käigus on kostja pakkunud hagejale tema nõude rahuldamiseks just selles suurusjärgus summat, kuid hageja ei ole kostja pakkumist vastu võtnud. Seega tuleb menetluskulud jätta käesoleval juhul täies ulatuses hageja kanda.
49.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
50.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Ei ole älistatud, et käesolev vaidlus jätkub apellatsioonimenetluses. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.