Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad
Kirjalik menetlus
Wolfest
OÜ
vastu
võla
Hageja (apellant) Minion OÜ (registrikood 12191838), lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul Talts Kostja (vastustaja) Wolfest OÜ (registrikood 16041515), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rene Hallemaa
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 21. märtsi 2024 otsus muutmata.
2.Jätta Minion OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Minion OÜ kanda. Mõista Minion OÜ-lt Wolfest OÜ kasuks menetluskulude katteks välja 704 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Minion OÜ (hageja) taotleb Wolfest OÜ-lt (kostja) üleantu tagastamata jätmisest tekkinud võlgnevuse 814,80 euro ja viivise väljamõistmist ning menetluskulude jätmist kostja kanda. Hageja ja kostja sõlmisid 19. juunil 2023 ostu-müügilepingu, millega kostja müüs hagejale soojusvaheti ja kaks seinasoklit ning kohustus kauba hagejale kätte toimetama. Ostuhinna 842,80 eurot tasus hageja ettemaksuna. Kauba kättetoimetamiseks kasutas kostja kullerit, kes toimetas kauba 20. juunil 2023 sihtkohta Nuudi tee 7, Kostiranna küla, Harju maakond. Kedagi kauba vastuvõtmiseks kohal ei olnud, kuid hageja lasi kulleri kaugjuhtimisega aiaväravast sisse ja kuller pani kauba garaažiukse ette päikese kätte. Sama päeva õhtul saadetist avades avastas hageja, et soojusvaheti on kahjustunud ja selle osaks olev polümeermembraan kokku sulanud, mistõttu ei saa seda kasutada. Hageja teavitas puudusest kohe kostjat ja palus asja välja vahetada või raha tagastada. Kostja puuduse tekkimises endal vastutust ei näinud ega nõustunud ei soojusvahetit vahetama ega raha tagastama. Hageja saatis kauba kostjale tagasi ning esitas 29. juunil 2023 lepingust taganemise avalduse, paludes kogu lepingu järgi tasutu tagastada. Hageja kordas ostuhinna tagastamise soovi 3. juulil 2023. 21. juulil 2023 kinnitas kostja kauba kättesaamist ning tagastas hagejale seinasokli eest tasutud 27,60 eurot koos käibemaksuga. Soojusvaheti eest makstud 814,80 eurot keeldus kostja tagastamast. Kostja on rikkunud kohustust anda üle kokkulepitud tingimustele vastav asi. Kostja valitud pakend ei sobinud soojusvaheti transportimiseks, kasutatud oli üksnes pakkekilet. Samas olid pakendil kleebised, mis hoiatasid kauba kergesti purunemise eest. Kusagil ei olnud märget, et kaup on temperatuuritundlik. Kui pakendil oleks olnud temperatuurimärgis, oleks kuller saanud hagejale seda öelda ja hageja oleks andnud teistsuguse juhise kauba ladustamise kohta. Pakendi puudus, mille tõttu asi saab kahjustada, on käsitatav asja lepingutingimustele mittevastavusena võlaõigusseaduse (VÕS) § 217 lg 2 p 5 alusel. Kahju on tekkinud kostja kohustuste rikkumise tõttu. Kostja vastutab ka juhul, kui kahju tekkis kostja valitud vedaja tegevuse tulemusena. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise alates 30. juunist 2023 kuni hagiavalduse esitamiseni 25 eurot 95 senti ja alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast kuni nõude täitmiseni seadusjärgses määras.
2.Kostja vaidleb hagiavaldusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Hageja taganemisavaldus ei ole materiaalõiguslike eelduste puudumise tõttu kehtiv. Kostja väidetava kahju eest ei vastuta, sest kostja andis kullerile üle vigastusteta asja. Asi sai kahjustada eelduslikult pärast seda, kui kuller selle hageja valdusse andis. Müügilepingu p 3 kohaselt läks kauba hävimise riisiko kostjalt hagejale üle lepingu sõlmimise päeval. Lepingus ei lepitud kokku kostja kohustust toimetada asi ostjani, vaid lepiti kokku, et kostja saadab kauba ja hageja tasub saatmise eest. Hiljemalt asja kullerile üleandmisega loeti asi VÕS § 209
lg 4 teise lause kohaselt hagejale üleantuks ning selle juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko läks hagejale VÕS § 214 lg 2 alusel üle. Hageja ei ole tõendanud, et asja lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko hagejale ülemineku hetkel. Asjal ei olnud puudust, mis oleks saanud tekkida selle pakendamisest. Kuumakahjustus ei tekkinud pakendamise ega transportimise tõttu, vaid pärast kauba jõudmist hageja valdusse, kus see jäi tundideks päikese kätte. Hageja ei kasutanud võimalust leppida paki kättesaamiseks kokku muu aeg, asi jäeti hageja valdustesse vastavalt tema enda juhistele. Kostja ei pidanud arvestama, et kaup võib sattuda üle 55-kraadise temperatuuri juurde. Pakendamine ja kahjustus ei olnud omavahel põhjuslikus seoses. Hageja viidatud päikesevalguse kohta käiv hoiatusmärgis on transpordimärgis, transpordi käigus võis kaup saada päikesevalgust, kahjustus tekkis kuumusest. Kostja ei pidanud eeldama, et sisetingimustes kasutatav toode jäetakse õue, pole võimalik näha ette kõike, mis võib kaubaga tellija käes juhtuda. Tuleb arvestada ka hageja enda osa kahju tekkimises.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 21. märtsi 2024 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja etteheited saadetise pakendamisele põhjendatud. Maakohus viitas VÕS § 217 lg 1 ja lg 2 p 5 ning VÕS § 218 lg 1 ja 3. Hageja seab kostjale liiga kõrgeid ootusi. Müüja kohustus on pakendada ese selliselt, et see jõuab turvaliselt, vigastuste ja kahjustusteta ostja kätte. VÕS § 214 lg 2 järgi läheb asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ostjale üle asja üleandmisega. Hageja väidab, et soojusvaheti sai kuumakahjustusi pärast saadetise valduse talle üle andmist. Maakohtu hinnangul ei toonud pakendamine kaasa asja kahjustumist, vaid asi sai kahjustada pakendamisest sõltumata, s.o hageja poolt kullerile antud juhiste tõttu. Maakohus nõustus kostjaga, et kostja ei pidanud ette nägema, et soojusvaheti kui sisetingimustes kasutatav ese võib sattuda sellise temperatuuri kätte (üle 55°C), kus satub ohtu toote vastupidavus, ning oleks ennetavalt pidanud pakendile lisama hoiatuse kuumatundlikkuse kohta. Isegi kui pakendil oleks olnud hoiatus, ei olnud kulleril kohustust hagejat sellest teavitada ning hageja oleks hoiatust näinud alles siis, kui ta saadetise juurde jõudis ja kahjustus oli juba tekkinud. Hageja viide, et pakendil oleks pidanud olema märgis kauba varjus hoidmise kohta, ei ole asjakohane. Kahjustus ei tekkinud mitte valgusest, vaid temperatuurist. Tegemist ei olnud tarbijalemüügiga, kostjal ei olnud kohustust informeerida hagejat kõigist soojusvaheti omadustest. Maakohus leidis, et hageja ei ole suutnud põhjendada ega tõendada, et soojusvaheti ei olnud pakitud soojusvahetite jaoks tavaliselt kasutataval viisil, sellise viisi puudumisel aga asja säilimiseks ja kaitseks vajalikul viisil. Soojusvaheti oli pakitud nõuetekohaselt, kuna see ei saanud vedamisel kahjustada ning jõudis hageja valdusesse tervena, s.o ilma puudusteta. Lepingu ese vastas seega lepingutingimustele. Kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi rikkunud. Hagejal puudus seetõttu õigus lepingust taganemiseks. Hageja lepingust taganemine ei ole järelikult kehtiv ning hagejal ei ole õigust nõuda lepingu alusel üleantu tagastamist VÕS 189 lg 1 järgi.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 21. märtsi 2024 otsuse tühistamist, hagi rahuldamist ning kõigi menetluskulude jätmist kostja kanda. Apellatsioonkaebust põhjendab hageja järgmiselt.
Maakohus leidis ekslikult, et kostja ei ole rikkunud oma lepingulisi kohustusi (nii pakendamis- kui ka teavitamiskohustust). Asjas ei ole esitatud tõendeid, et kilepakend on soojusvahetite puhul tavaline pakendamise viis. Hageja ei nõustu maakohtu käsitlusega, justkui ei pidanud kostja ette nägema, et soojusvaheti kui sisetingimustes kasutatav ese võib sattuda üle 55-kraadise temperatuuri kätte, kus satub ohtu toote vastupidavus. Keskmine mõistlik isik teab, et kile on õhku mitteläbilaskev materjal, mistõttu pidi kostja jaoks olema arusaadav, et kui ta pakendab soojusvaheti kilesse, siis selle päeva ilma arvestades võib pakendi sees temperatuur tõusta. Kuivõrd kostja tegutses müügilepingu sõlmimisel majandustegevuses, siis pidi ta teadma, kuidas pakendeid tuleb tähistada. Hageja ei nõustu maakohtuga, et pakendi varjus hoidmise märgis ei oleks olnud asjakohane. Hageja on veendunud, et kui päikese kätte oleks asetatud soojusvaheti, mida ei oleks ümbritsenud kile, siis ei oleks soojusvaheti membraan kahjustusi saanud. Hea usu põhimõttest tulenevalt oleks kostja pidanud hagejat teavitama, et kilepakendisse mähitud soojusvahetit ei ole soovitatav jätta päikese kätte. Hageja ei pidanud teadma, et kaupa ei tohi jätta päikese kätte. Maakohtu järeldus, et märgitus pakendil ei oleks kahju tekkimist välistanud, sest kulleril ei olnud kohustust hagejat sellest teavitada, on eluvõõras ja vastuolus VÕS § 6 lg-ga 1. Kuller informeerib saajat reeglina saadetisega seotud asjaoludest või saatja antud juhistest. Otsuse tegemisel on maakohus jätnud tähelepanuta, et asjas kuulub kohaldamisele ka VÕS § 210 lg 2, sest müüja valis vedaja, leppis kokku veotingimused ja andis kauba vedajale üle. Kindlasti tuleb majandustegevuses tegutseva müüja kohustuseks pidada vedaja ja ostja informeerimist toote transpordi ja käitlemise nõuetest. Maakohus on jätnud arvestamata, et hageja ei saanud kuidagi mõjutada kahju tekkimist, sest ta ei teadnud, et soojusvaheti jätmine päikese kätte võib põhjustada selle membraani sulamist ja muuta seadme kasutuskõlbmatuks.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb maakohtu otsuse muutmata jätmist. Kostja ei nõustu, et on müüjana rikkunud lepingulises suhtes nii pakendamis- kui ka teavitamiskohustust. Maakohus on teinud põhjendatud ja materiaalõigusest lähtuva lahendi, mis arvestab tavapärast praktikat. Ei ole õige, et kostja pakendab kaupa tavaliselt pappkastidesse. Reklaamis on kasutatud pappkasti, sest kastil olevad logod aitavad ettevõtte tooteid ja nime reklaamida. Kostja ei nõustu, et kilepakend ei olnud antud juhul asja säilimiseks ja kaitseks sobilik viis. Müüja ei saa ega peagi nägema ette kõikvõimalikke mõjutusi. Kostja nõustub hageja uue väitega, et kile on õhku mitteläbilaskev materjal. Samas ei pidanud kostja arvestama, et käest kätte toimuva kullertranspordi käigus laseb hageja kulleril asetada soojusvaheti kolmeks tunniks otsese päikese kätte. Maakohus on õigesti märkinud, et kostja ei pidanud nägema ette, et kaup võib sattuda sellise temperatuuri kätte, kus satub ohtu selle vastupidavus ning oleks ennetavalt pidanud pakendile lisama hoiatuse kuumatundlikkuse kohta. Kostja pakendas kauba transportimiseks vajalikult ning kullerteenuse osutamise käigus kaup kahjustada ei saanud. Juriidiline isik on vedajale juhiseid andes kohustatud veenduma, et saadetist saab kahjustamata käidelda. Üksnes saaja teadis, kui kauaks ta kauba kullerile öeldud kohta jätab. Kauba asetamine kolmeks tunniks päikese kätte soojust neelava eseme ette ei ole tavapärane ja mõistlik käitumine, mida kostja oleks pidanud pakendamisel arvesse võtma. Hageja ei tõendanud, et kui soojusvahetit ei oleks ümbritsenud kile, siis ei oleks soojusvaheti membraan kahjustada saanud.
Kostja ei nõustu, et maakohus on otsust tehes jätnud ebaõigesti tähelepanuta ja kohaldamata VÕS § 210 lg 2. Hageja ei ole maakohtus aga esile toonud asjaolusid, mis oleksid tinginud vajaduse kohaldada VÕS § 210 lg-t 2. Hageja ei ole maakohtus kostjale ette heitnud veolepingu sõlmimisel hooletut käitumist. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kahjustus ei tekkinud kauba transportimisest ega kostja ja vedaja vahel kokku lepitud asjaoludest, vaid hageja kullerile antud juhtnööride täitmisest VÕS § 785 lg 4 alusel. Kostja arvestas kulleriga lepingut sõlmides, et kaup jõuaks kahjustusteta juriidilisest isikust ostjani, kes ei ole tarbija.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata.
7.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus TsMS § 442 lg 8 nõuetele vastavalt oma otsust põhjendanud ega ole rikkunud menetlusõiguse norme. Vastusena apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja pidi ette nägema, et kauba pakendamisel kilesse võib see üle kuumeneda või tekkis kahjustus pärast juhusliku hävimise ja kahjustumise riskide üleminekut hagejale kostjast sõltumatult.
8.1.Hageja hinnangul on kostja rikkunud VÕS § 217 lg 2 p-st 5 tulenevat kohustust pakkida kaup seda liiki asjadele tavaliselt omasel viisil. Tavalise pakendamisviisi tõenduseks esitas hageja kostja reklaami, milles on kujutatud pappkasti (dtl 62). Maakohus on õigesti leidnud, et reklaamis kasutatud pakend ei tõenda, et see on hageja ostetud kauba tavaline pakendamisviis. Reklaamis ei ole viidatud ühelegi konkreetsele tootele.
8.2.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei pidanud ette nägema, et soojusvaheti võib sattuda üle 55-kraadise temperatuuri kätte. Tegemist oli kolme ebatavalise asjaolu kokkulangemisega: kaup jäeti õue, see jäeti sinna kolmeks tunniks ja seda kuumasaarena toimivasse kohta. Et Eestis välistemperatuur ületab 50 °C, on ebatavaline. Kuna ostja oli äriühing, ei pidanud kostja ka eeldama, et kulleri tavalisel tööajal ei ole sihtkohas inimest, kes tellitud kaubaga tegeleb.
8.3.Eelnevast tulenevalt ei saa kostjale ette heita, et ta ei valinud teistsugust pakendit, ei kasutanud temperatuuri või päikesevalguse kohta käivat hoiatusmärgist ega teavitanud kullerit või hagejat, et kaupa ei või jätta päikese kätte. Kostja valitud pakend oli hele, temperatuur tõusis taustal oleva tumeda seina tõttu.
8.4.Asjas esitatud väidete ja tõendite pinnalt ei saa ringkonnakohtu hinnangul järeldada ka, et kostja oleks rikkunud VÕS § 210 lg 2 nõudeid. Kostja valis uksest ukseni transpordi, kaup oli tähistatud õrna saadetisena. Et kostja oli vedaja valikul piisavalt hoolas, kinnitab ka see, et asjas ei ole tõendatud ega hageja väitnud, et kaup oleks saanud kahjustada transportimise käigus.
9.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna maakohus määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, määrab ringkonnakohus TsMS § 174 lg 3 alusel kindlaks apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse. Kostja menetluskuluks on õigusabikulu 704 (640+64) eurot, lepingulise esindaja ajakulu oli neli tundi ja 24 minutit, tunnihinnaga 160 eurot, ilma käibemaksuta. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulud on õigusabile kulunud asja liiki, keerukust ja mahukust ning menetlusdokumentide sisu ja mahtu arvestades TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja
vajalikud. Kostjat on esindanud vandeadvokaat, õigusabi tunnihind on tavapärane ning õigusabile kulunud aeg tehtud toiminguid arvestades põhjendatud. Ringkonnakohus määrab hagejalt kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruseks ringkonnakohtus 704 eurot. Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse välja mõista menetluskuludelt viivis TsMS § 177 lg 4 kohaselt, seega tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.