lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-1-1-21-05

Kohtulahend

KriminaalasiJõustunudRiigikohus · 11.04.2005

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-1-1-21-05
Asja liik
Kriminaalasi
Kuulutamise aeg
11.04.2005
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1120
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (2)

lahend.ee
1-25-3444/20Tartu Maakohus Tartu kohtumaja21.11.20251-25-1126/30Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium09.07.2025

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number

3-1-1-21-05

Otsuse kuupäev

11. aprill 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher

Kohtuasi

K. M. süüdistusasi KarS § 25 lg 2 ja § 113 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2004. a otsus nr 2-1-390/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Liane Peetsi kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

9. märts 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1.Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2004. a otsus tühistada K. M.-le mõistetud karistuse osas ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
3.Prokuröri kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Jõgeva Maakohtu 11. oktoobri 2004. a otsusega tunnistati K. M. KarS § 25 lg 2 ja § 113 järgi süüdi ning kohaldades KarS § 60 sätteid, mõisteti talle karistuseks viieaastane vangistus, millest KarS § 74 lg-te 1, 2 ja 3 alusel loeti koheselt kandmisele kuuluvaks kaks aastat ja kuus kuud. Ülejäänud osas määrati, et vangistust ei pöörata tingimisi täitmisele, kui K. M. ei pane kolmeaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle KarS § 75 järgi sätestatud kontrollnõudeid ning kohustusi. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg üks aasta ja kakskümmend kuus päeva ning kandmata karistuseks loeti kolm aastat üksteist kuud ja neli päeva vangistust, millest koheselt kandmisele kuuluvaks loeti üks aasta viis kuud ja neli päeva vangistust. Maakohus rahuldas kannatanu J. S. tsiviilhagi. K. M. tunnistati süüdi selles, et ta lõi tapmise eesmärgil J. S. noaga vasakule poole rindkeresse südame piirkonda, tekitades kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse. Seejärel püüdis ta kannatanut veel ka teist korda noaga tapmise eesmärgil lüüa, kuid tapmine jäi lõpule viimata K. M. tahtest mitteolenevatel põhjustel, sest teda takistasid teist korda löömast teised isikud, tänu millele õnnestus J. S.-l põgeneda ja saada õigeaegset arstiabi. K. M.-le karistuse mõistmisel arvestas maakohus, et tema käitumises puuduvad süüd kergendavad või raskendavad asjaolud. Maakohus märkis, et K. M. on varem kahel korral kriminaalkorras karistatud ja teda on karistatud ka väärtegude eest. Samuti tõdes maakohus, et K. M. on viimastel aastatel sageli alkoholi tarvitanud, mis on ühtlasi olnud tema kriminaal- ning väärteokorras karistamise põhjuseks. Ka käesoleval juhul pani K. M. talle inkrimineeritud kuriteo toime alkoholijoobes. Maakohus leidis aga, et süüdistatav on suurepärane lapsevanem. Kuna kuritegu jäi katsestaadiumi, siis pidas maakohus KarS § 25 lg-le 6 tuginevalt võimalikuks kohaldada KarS § 60 lg-d 1 ja 2 ja kergendada K. M.-le mõistetavat karistust. Ühtlasi leidis maakohus, et K. M.-i saab mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ilma, et ta peaks pikaajalist vangistust ära kandma.
2.K. M. kaitsja esitas Jõgeva Maakohtu 11. oktoobri 2004. a otsuse peale apellatsiooni, milles palus maakohtu otsuse mõistetud karistuse osas tühistada, mõista K. M.-le karistuseks nelja-aastane vangistus, millest kohesele kandmisele kuuluks üks aasta ja kolm kuud vangistust ning ülejäänud osas jääks karistus KarS § 74 sätete alusel tingimisi täitmisele pööramata. Kaitsja leidis, et maakohus mõistis K. M.-le põhjendamatult raskema karistuse kui seda taotles prokurör. Kaitsja arvates on maakohtu poolt kohesele täitmisele määratud karistuse osa liiga pikk, et täita karistuse kohaldamise eesmärke, täpsemalt selle

eripreventiivset eesmärki. Kaitsja hinnangul on enam kui ühe aasta ja ühe kuu pikkune eelvangistus piisavaks ajaks K. M. käitumise ja hoiakute muutumiseks ning alkoholilembusest võõrdumiseks. Samuti on kaitsja arvates kohtu määratud katseaeg piisavalt pikk kontrollimaks K. M. väärtushinnangute muutumist. Seevastu kohtu määratud kahe aasta ja kuue kuu pikkune vangistuses viibimine raskendaks kaitsja hinnangul K. M. resotsialiseerumist. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ka prokurör, kes palus KarS § 25 lg 6 ja § 60 lg-te 1 ja 2 alusel mõista K. M.-le karistuseks neli aastat vangistust. Prokuröri arvates vabastas maakohus K. M. põhjendamatult mõistetud karistusest osaliselt KarS § 74 sätete alusel. Kohus ei võtnud seejuures arvesse K. M.-i iseloomustavaid valdavalt negatiivseid asjaolusid, mistõttu mõistetud karistus ei lähtunud KarS §-s 56 sätestatud karistamise alustest. Prokurör märkis, et pikaajalise vangistustähtaja määramine osaliselt ärakandmisele kuuluvas osas ei vasta karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärgile.

3.Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2004. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ning kaitsja ja prokuröri apellatsioonid rahuldamata. Tuginedes KrMS § 342 lg 3 p-le 1 ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks korrata maakohtu otsuse põhiosa asjaolusid. Ringkonnakohus leidis, et maakohus lähtus karistuse mõistmisel KarS §-st 56, arvestas seejuures põhjendatult kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist süüdistatava käitumises ja asjaolu, et kuritegu jäi katsestaadiumi. Ringkonnakohtu hinnangul oli põhjendatud ka kriminaalhooldaja positiivse hinnangu ning süüdistatava poolt lastesse hooliva suhtumise arvessevõtmine. Ringkonnakohus ei lugenud apellatsioonide põhjendusi sedavõrd kaalukaiks, et need annaksid aluse K. M.-le mõistetud karistuse muutmiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

4.Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2004. a otsuse peale esitas kassatsiooni Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Liane Peets, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Prokuröri arvates kohaldas ringkonnakohus K. M.le maakohtu poolt mõistetud karistust muutmata jättes ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus ka oluliselt kriminaalmenetluse õigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Ringkonnakohus ei põhjendanud K. M.-le mõistetud ja KarS § 60 alusel kergendatud karistuse osalist tingimuslikku täitmisele pööramata jätmist. Prokurör märkis, et pikaajalise vangistustähtaja määramine osaliselt ärakandmisele kuuluvas osas ei vasta karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärgile. Prokurör leidis veel, et sisuliselt otsustas ringkonnakohus käesolevas asjas süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise küsimust KarS § 76 ja KrMS § 426 kohaselt, milleks tal puudus aga pädevus.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5.Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et prokuröri kassatsioon tuleb rahuldada. Jõgeva Maakohus karistas K. M.-i viie-aastase vangistusega, millest kaks aastat ja kuus kuud jäeti KarS § 74 sätete alusel tingimisi täitmisele pööramata põhjendusega, et süüdimõistetut saab mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ilma, et ta peaks pikaajalist vangistust ära kandma. Tartu Ringkonnakohus jättis maakohtu poolt mõistetud karistuse muutmata, leides et maakohtu poolt K. M.-le viie-aastase vangistuse mõistmine ja selle osaline täitmisele pööramata jätmine oli põhjendatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga ning märgib, et vangistuse osalise täitmisele pööramise mõte seisneb ðokiefektis, mis tekitatakse süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vangistusasutusse ja millega antakse isikule tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes. Nimetatud efekti pole aga võimalik saavutada pikemaajalise (enam kui mõnekuulise) vangistusega, sest selle aja jooksul isik kohandub vangistusega. Seega taotletakse nn ðokivangistusega eripreventiivset eesmärki isiku suhtes, kelle täielik karistuse kandmisest vabastamine pole tema teost lähtuva süü suuruse ja isikuomaduste tõttu põhjendatud. Samasugust seisukohta on Riigikohtu kriminaalkolleegium väljendanud ka 4. juuni 2004. a otsuses asjas nr 3-1-1-41-04 (RT III 2004, 17, 205 p 9). Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub prokuröri kassatsioonis märgituga, et Jõgeva Maakohus ja ringkonnakohus, määrates K. M.-le osaliselt ärakandmisele kuuluvaks vangistuse osaks pika tähtaja (poole kogu mõistetud karistusest), otsustasid sellega sisuliselt ka tema vangistusest ennetähtaegse vabastamise küsimuse KarS § 76 ja KrMS § 426 kohaselt, milleks neil puudus aga pädevus. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2004. a otsuse K. M.-le mõistetud karistuse osas ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Peeter Vaher

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.