Ele Liiv (eesistuja), Peeter Pällin, Siret Siilbek
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.11.2024, Tallinn
Tsiviilasja number
2-20-17955
Tsiviilasi
Aktsiaselts Mainor hagi Akciné draudimo bendrové „Gjensidige“ Eesti filiaali vastu kindlustushüvitise ja viivise saamiseks Harju Maakohtu 29.02.2024 kohtuotsus
Vaidlustatud kohtulahend
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Akciné draudimo bendrové „Gjensidige“ Eesti filiaali 27.03.2024 apellatsioonkaebus 854 280 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Hageja Aktsiaselts Mainor (registrikood 10099531), Menetlusosalised ja nende lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius esindajad ringkonnakohtus Kostja Akciné draudimo bendrové „Gjensidige“ Eesti filiaal (registrikood 11193232), lepingulised esindajad vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik ja advokaat Oliver Grauberg
1(13)
14.10.2024 kohtuistung Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Võtta asjas juurde Aktsiaselts Mainor 31.10.2024 esitatud tõend.
2.Tühistada Harju Maakohtu 29.02.2024 otsus tsiviilasjas nr 2-20-17955 ja teha uus otsus, millega jätta Aktsiaseltsi Mainor hagi Akciné draudimo bendrové „Gjensidige“ Eesti filiaali vastu täiendava kindlustushüvitise 791 000 euro ja sellelt arvestatava viivise väljamõistmiseks rahuldamata.
Akciné draudimo bendrové „Gjensidige“ Eesti filiaali apellatsioonkaebus rahuldada.
4.Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta Aktsiaseltsi Mainor kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Aktsiaselts Mainor (hageja) esitas 14.12.2020 Harju Maakohtule hagi Akciné draudimo bendrové „Gjensidige“ Eesti filiaali (kostja) vastu, milles palub kostjalt hageja kasuks välja mõista kindlustushüvitise 791 000 eurot ning viivise põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kindla summana ja edasi protsendina põhinõudest kuni kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõude suurus.
1.1.Hageja tugineb kindlustuslepingu sõlmimise ja kahjujuhtumi tekkimise osas peamiselt järgmistele asjaoludele: - hageja tütarettevõtte Rekman OÜ (Rekman) sõlmis kostjaga ettevõtte varakindlustuse ja majandustegevuse katkemise kindlustuse (MKK) lepingud, mille kohta väljastati kindlustuspoliis nr GJEEE1089007; - maksimaalne tasumisele kuuluv hüvitis Rekmanile oli 1 100 000 eurot ühe kindlustusjuhtumi kohta;
2(13)
- 30.07.2019 toimus Rekmani tootmishoones põleng, milles hävis ca 2/3 tootmishoone katusest koos kõigi akendega, samuti viimistlus- ja komplekteerimistsehh koos viimistlusliiniga ja muu sisseseade, mistõttu oli ettevõtte majandustegevus tugevalt häiritud; - 29.06.2020 nõustus kostja hüvitama majandustegevuse katkemise kahju 309 000 euro ulatuses; - Rekman taastas tootmisvõimekuse 01.05.2020, kuid müügitulu ei ole siiani taastunud.
1.2.Hageja heidab kostjale ette kindlustushüvitise arvutamisel kindlustushüvitise arvestusperioodi valesti määramist ja leiab, et kindlustushüvitis oleks tulnud välja maksta 1,1 miljoni euro ulatuses tulenevalt kindlustustingimuste kahju arvestamist reguleerivatest järgmistest tingimustest: a) p-de 4.1 ja 4.1.1 kohaselt hüvitab kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumise tagajärjel arvestusperioodil brutokasumi vähenemise, s.o vahe bruto tulu, mis oleks olnud, kui kindlustusjuhtumit ei oleks toimunud ja tegeliku vastutusperioodi bruto tulu vahel; b) p 5.2 kohaselt hakatakse vastutusperioodi lugema kindlustusjuhtumi toimumise hetkest ja see kestab kuni hetkeni, mil müügitulu on taastunud tasemeni, nagu see oleks olnud ilma kindlustusjuhtumi toimumiseta; c) p-d 6.1 ja 6.2 sätestavad arvestusperioodi, milleks on majanduskahju suuruse arvestamiseks ettenähtud aeg, mille maksimaalseks pikkuseks on kindlustuslepingus märgitud vastutusperiood; d) maksimaalne arvestus- ja vastutusperiood on üldtingimuste p-de 5.3, 6.2 ja eritingimuste kohaselt 12 kuud.
3(13)
Seega tuleb arvestus- ja vastutusperioodi alguseks lugeda kindlustusjuhtumi toimumise päev 30.07.2019 ja selle kestus peaks olema 12 kuud.
1.3.Kostja on eksinud Rekmani majandusnäitajate arvutamise põhimõtetes. Kindlustusjuhtumi järgse brutokasumi prognoosimine tootmismahu languse läbi on vastuolus kindlustustingimuste p-ga 4.1.1. Lähtuda oleks tulnud tegelikust kindlustusjuhtumile järgnenud 12 kuu brutotulust. Rekmani brutokasum on sellel ajavahemikul olnud negatiivne, mistõttu on see null.
1.4.Kuna kindlustushüvitise arvestus- ja vastutusperiood pidanuks olema 12 kuud ning iga kuu eest kuulunuks hüvitamisele 96 000 eurot, on kahju kokku 1 152 000 eurot (96 000 * 12). Kuna lepingu kohaselt on kindlustussumma 1 100 000 eurot ja kostja on juba hüvitanud 309 000 eurot (millest peeti kinni omavastutus 7895 eurot), siis nõuab hageja kostjalt täiendava 791 000 euro (1 100 000 – 309 000) hüvitamist. Samuti palub hageja TsMS § 367 alusel mõista kostjalt välja viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemääras kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest kuni kohase täitmiseni, kuid mitte suuremas summas kui 791 000 eurot. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata.
2.1.Hagi tuleb jätta läbi vaatamata, sest kindlustatud isikuks on Rekman. Sellest tulenevalt rakenduvad hageja ja kostja kindlustussuhetele kolmanda isiku kindlustusriski kindlustamise sätted (VÕS §-d 463–465). Kuna kolmanda isiku kindlustusriski kindlustamisest tulenevad nõuded kindlustusandja vastu ei ole täidetavad kindlustusvõtjale ehk hagejale, vaid kolmandale isikule ehk Rekmanile, puudub hagejal nõudeõigus VÕS § 425 lg 1 alusel. Hagiavalduse lisaks olevas kindlustuspoliisis on soodustatud isikuks OP Corporate Bank plc Eesti filiaal (pank). Lisaks lasub hageja varadel kommertspant. Kommertspandiseaduse § 9 lg 1 sätestab, et kui kommertspandiga koormatud vara on kindlustatud, ulatub kommertspant ka kindlustushüvitise nõudele.
2.2.Sisulises vaidluses tugines kostja peamiselt järgmistele vastuväidetele: - MKK lepingu alusel hüvitatav kahju lähtub kindlustusjuhtumi mõjust brutokasumile; - prognoositav kasum lähtub nii eelneva perioodi kasumist kui ka kindlustusjuhtumi mõjust arvestusperioodi kasumile, kuivõrd ettevõtte majandustegevuse kasumit mõjutavad paljud tegurid, samas kindlustuslepingu alusel kuulub hüvitamisele vaid kahjujuhtumi mõju kasumile; - lepingu tingimuste p 4.1.1 kohaselt hüvitatakse brutokasumi vähenemine, mida arvutatakse lähtuvalt sellest, mis oleks olnud brutokasum, kui kindlustusjuhtumit ei oleks toimunud; - kahju sisu majandustegevuse katkemise puhul on arvestusperioodil tekkiv kahju, mille määramisel lähtutakse vastavast diferentsihüpoteesist; - kuigi tulekahju mõjutas Rekmani tootmishoonet, jätkas ta pärast kindlustusjuhtumit oma majandustegevust (sh tootmist) alternatiivses tootmishoones, mistõttu oli võimeline sõlmima ja täitma tähtajalisi tootmislepinguid; - võttes aluseks kindlustusjuhtumile eelnenud aasta erakordselt kõrged majandustulemused ning kohandades neid vastavaks tootmismahu vähenemisele, hindas kostja kindlustusjuhtumi tõttu brutokasumi vähenemist, mida ei oleks olnud, kui kindlustusjuhtumit ei oleks tekkinud (kui tootmisvõimekus oleks püsinud muutumatuna); - Rekmani ei suutnud erakordselt kõrge kasumimääraga jätkata, kuid see on põhjustatud muudest teguritest.
4(13)
2.3.Kostja lähtus kahjujuhtumi mõju hindamisel KPMG-lt tellitud majanduslikust analüüsist ja selgitas kahju suuruse arvestamist järgmist. Esmalt leiti kindlustusjuhtumile eelnenud 12 kuu keskmine ühe kuu brutokasum – 96 000 eurot. Selline brutokasum oleks Rekmanil arvestusperioodil olnud vaid siis, kui kõik majandustegurid oleksid püsinud muutumatuna. Arvutati kindlustusjuhtumile eelnenud 12 kuu keskmine ühe kuu tootmismaht – 410 000 eurot. Tegemist on objektiivse teguriga, mille alusel saab hinnata tootmishoone tulekahjust tekitatud majandustegevuse kahju, sest tulekahju oli vaid tootmisalal. Arvutati arvestusperioodi ühe kuu keskmine tootmismaht – 264 000 eurot. Sellest tulenevalt on Rekmani tootmismaht vähenenud 36% (35,61%). Kuna tulekahju põhjustas tootmisvõimekuse vähenemise, siis pidi see mõjutus lõppema hiljemalt 01.05.2020, mil Rekman kinnitas, et tootmisvõimekus on taastatud. Arvutati 9 kuu brutokasumi baasväärtus 866 000 eurot (9 * 96 000) ning see korrutati tootmismahu vähenemise ulatusega (35,61%), et tuvastada brutokasumi vähenemine, mida võis põhjustada tootmishoone tulekahjust tuleneva tootmisvõimekuse vähenemine. Selleks summaks on ca 309 000 eurot, mille kostja on ka hagejale välja maksnud. Kostja ei ole määranud arvestus- ja vastutusperioodi pikkuseks 9 kuud. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Maakohus rahuldas hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja kindlustushüvitise 791 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise põhivõlgnevuselt (791 000 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates hagi esitamisest 04.12.2020 kuni kohtuotsuse tegemiseni 29.02.2024 summas 236 646,37 eurot, kuid mitte suuremas summas kui põhinõue 791 000 eurot ning viivise põhivõlgnevuselt (791 000 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 01.03.2024 kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 33 255 eurot ning märkis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hageja kasuks kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
3.1.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: - kindlustuspoliisi nr GJEEE1089007 kohaselt oli kindlustusobjektiks hageja tütarettevõtte Rekmani majandustegevuse katkemine; - Rekmani oli sõlminud vaidlusaluseks ajavahemikuks varakindlustuse ja MKK lepingu; - üldtingimuste p-des 5 ja 6 määratleti kaks võimalust vastutus- ja arvestusperioodi lõpphetke tuvastamiseks: müügitulu taastumine, või kui müügitulu 12 kuu jooksul ei taastu, siis on vastutus- ja arvestusperiood 12 kuud kindlustusjuhtumi toimumisest; - lepingu p-de 5.2 ja 6.2 kohaselt on määrav müügitulu taastumine; - üldtingimuste p-de 5.3 ja 6.2 kohaselt on arvestus- ja vastutusperiood 12 kuud; - 30.07.2019 toimus kindlustusjuhtum: tulekahjus Rekmani tootmishoones hävines värviliin, akende komplekteerimisliin, alumiiniumi osakond; - kostja tasus seoses majandustegevuse katkemise kindlustusega hagejale 309 000 eurot.
3.2.Rahuldamata jäi kostja taotlus hagi läbivaatamata jätmiseks TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Kindlustuspoliisis on soodustatud isikud märgitud kindlustuspoliisis kahes erinevas kohas. Esimesele leheküljele on soodustatud isikuks märgitud pank ja teisel leheküljel eritingimuste p-s 9 hageja.
5(13)
Kostja kindlustusandjana tasus 2019 septembrist kuni 2020 juulini Rekmanile korduvalt kindlustushüvitist nii ettevõtte varakindlustuse kui ka MKK lepingu alusel. Hea usu põhimõttega vastuolus on käitumine, mille kohaselt hüvitab kindlustusandja kohtumenetluse eelselt kindlustusvõtjale kindlustushüvitise, kuid esitab kohtumenetluses samast kindlustuslepingust tulenevalt vastuväite hageja nõudeõiguse puudumise kohta VÕS § 425 lg 1 alusel. Maakohus viitas VÕS § 29 lg-s 1 sätestatud reeglitele. Lähtudes kindlustuspoliisi eritingimuste p-st 9 ja Rekmanile kindlustushüvitise tasumisest, tuleb kindlustuslepingut soodustatud isiku osas tõlgendada lähtudes poolte tegelikust tahtest ja sellest, kuidas pooled ise sõlmitud lepingut mõistsid ja seda täitsid. Seega on kindlustuspoliisi kohaselt hageja nii kindlustusvõtjaks kui ka soodustatud isikuks, kellel on õigus esitada kostja vastu nõue.
3.3.Hageja kindlustushüvitise nõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 476 lg 1. Hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lg 1, TsÜS § 138 lg 1) ei ole kooskõlas kostja tegevus, kui enne kohtumenetluse algust on kostja lähtunud kindlustushüvitise arvutamisel ühesugusest metoodikast, kuid kohtumenetluses hakanud sellele vastu vaidlema (brutokasumi erinevuse arvestamine arvestusperioodi prognoositud tasemest). Kindlustushüvitise arvutamine peab tuginema poolevahelisele lepingule, olema ühemõtteline ja kindlustusvõtjale arusaadav.
3.4.Maakohus tsiteeris tunnistaja RR ütlusi, mille kohaselt ei peatunud Rekmani majandustegevus täielikult, kuid tootmises olid piirangud tulenevalt ajutisest värviliinist: tööde valmimise kiirus oli väiksem, kõiki töid ei saanud vastu võtta ja ära pidi ütlema umbes miljoni euro väärtuses tööde tegemisest; enne põlengut oli ettevõte kasumlik; piiratud tootmisvõimekus kestis umbes aasta ja tootmine käivitus taas 2020. a juulis, see võttis aega 2-3 kuud ning septembris ja oktoobris 2020 oli tootmisvõimekus samal tasemel, mis enne põlengut; kostja makstud majandustegevuse katkemise kindlustushüvitis 309 000 eurot ei katnud ära tulekahju tagajärjel tekkinud brutokasumi vähenemist.
3.5.Kohaldamisele ei kuulu VÕS § 127 lg 6, vaid kohus tugineb kindlustushüvitise suuruse tuvastamisel kindlustuslepingule ja üldtingimustele. Arvestus- ja vastutusperioodi lõpu sidumine tootmisvõimekuse taastamisega ei põhine pooltevahelisel kindlustuslepingul ja lähtuda tuli müügitulu taastumisest. Tootmisvõimekus ja müügitulu ei ole ühetähenduslikud mõisted (üldtingimuste p-d 5 ja 6). Üheksa kuu asemel pidi kindlustusandja arvesse võtma 12 kuu pikkust perioodi ning pidi hüvitama Rekmani kaheteist kuu brutokasumi vähenemise. Kindlustustingimuste p 4.1.1 kohaselt hüvitab kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumise tagajärjel arvestusperioodil brutokasumi vähenemise, s.o bruto tulu, mis oleks olnud, kui kindlustusjuhtumit ei oleks toimunud ja tegeliku vastutusperioodi bruto tulu vahel. Seega tuleb kindlustushüvitise summa arvutamiseks omavahel võrrelda prognoositavat brutokasumit (ilma kindlustusjuhtumita) ja vastutusperioodi tegelikku brutokasumit (koos kindlustusjuhtumiga) ning hüvitada nende vahe. Kindlustushüvitise otsuse kohaselt lähtuti kahju arvutamisel jooksva 12 kuu keskmise maksimaalsest tasemest ning perioodi august 2019 kuni aprill 2020 eeldusest, et nii brutokasumi kui tootmismahu puhul oleks tavapärane tase sama nagu jooksva 12 kuu keskmine tase. Eeldusel, et perioodil august 2019 kuni aprill 2020 oleks brutokasum ilma kindlustusjuhtumita püsinud 96 000 euro tasemel, oleks vastava perioodi brutokasum olnud 864 000 eurot.
6(13)
Kuna üldtingimuste kohaselt on kindlustushüvitise arvestus- ja vastutusperiood 12 kuud (mitte 9 kuud) ning iga 12 kuu eest kuulub hüvitamisele 96 000 eurot, siis kuulub kindlustuslepingu alusel hüvitamisele 96 000 eurot * 12 kuud ehk 1 152 000 eurot. Kindlustuslepingu kohaselt on kindlustussummat piiratud summaga 1 100 000 eurot ning kostja on juba hüvitanud 309 000 eurot. Seega tuleb kostjal hagejale täiendavalt tasuda kindlustuslepingu kohaselt kindlustushüvitist 791 000 eurot (1 100 000 – 309 000 eurot). Eeltoodust tulenevalt rahuldas maakohus hageja täiendava kindlustushüvitise nõude 791 000 eurot ning mõistis selle kostjalt hageja kasuks välja.
3.6.Maakohus mõistis VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 ning TsMS § 367 alusel kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise alates hagiavalduse esitamisest 04.12.2020 kuni kohtuotsuse tegemiseni 29.02.2024 summas 236 646,37 eurot (viivituses oldud päevade arv on 1183 päeva) ning edasiulatuva viivise alates kohtuotsuse tegemisest (01.03.2024) kuni põhinõude (791 000 euro) täitmiseni. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.1.Maakohus tuvastas õigesti, et kindlustuspoliisi kohaselt rakendus Rekmani suhtes kaks kindlustuslepingut: ettevõtte varakindlustus ja MKK. Maakohus eksis, kui põhistas soodustatud isiku küsimust läbi ettevõtte varakindlustuse kindlustuskaitse eritingimuse p-i 9. Ettevõtte varakindlustuse kindlustuskaitse all on eritingimused 1-9 ning majandustegevuse katkemise kindlustuskaitse eritingimuste kohaselt kehtivad ettevõtte varakindlustuse eritingimuste p-d 1-5. Seega ei kehti majandustegevuse katkemise kindlustuse kindlustuskaitse puhul ettevõtte varakindlustuse kindlustuskaitse eritingimus p 9. Järelikult tuleb vaadelda kindlustuspoliisi üldosa, mille kohaselt on soodustatud isikuks pank. Ühe kindlustuspoliisiga mitme kindlustatud isiku, mitme soodustatud isiku ja mitme kindlustuskaitse hõlmamine on kindlustuspraktikas tavapärane. VÕS § 425 lg 1 alusel on soodustatud isikul õigus kindlustusjuhtumi korral kindlustushüvitise saamiseks ning sama sätestavad kindlustustingimused. Soodustatud isikul on õigus kindlustusjuhtumi toimumisel kindlustusandja täitmisele, see aga ei tähenda soodustatud isiku täitmise nõuet kindlustusandja vastu. Seega peab kindlustusvõtja esitama kindlustusandja vastu nõude, et see täidetaks soodustatud isikule. Kui aga kindlustuslepingu subjektid soovivad anda soodustatud isikule iseseisva nõude kindlustusandja vastu, peaks see õigus tulenema kindlustuslepingust (VÕS § 80 lg 2).
4.2.Maakohus jättis hindamata kindlustuse üldtingimuste p 5.2, mille kohaselt määratakse ja muudetakse soodustatud isik kindlustusvõtja ettepanekul. Kindlustuslepingut (sh soodustatud isikut) ei saa seejärel muuta ilma soodustatud isiku nõusolekuta, kui kindlustusleping on sõlmitud kindlustusvõtja ning soodustatud isiku vahelise lepingu täitmise tagamise eesmärgil. Samuti ei saa soodustatud isikut muuta ilma soodustatud isiku nõusolekuta pärast kindlustusjuhtumi toimumist. Ebaõige on maakohtu põhjendus, et soodustatud isiku regulatsioonile tuginemine on välistatud seoses vastuolulise käitumise keeluga. Maksete tegemine soodustatud isiku asemel Rekmanile on kooskõlas lepingutingimustega, kui kindlustusandja on maksed soodustatud isikuga
7(13)
kooskõlastanud. Lisaks ajas maakohus omavahel segamini hageja ja Rekmani. Leides, et maksed on tehtud Rekmanile, järeldas maakohus põhjendamatult, et hageja pidi olema soodustatud isik.
4.3.Kohus ei saa põhistada seadustest (VÕS § 425 lg 1, KomPS § 9) ja kirjalikust kindlustuslepingust möödaminekut „poolte ühise tahte“ või vastuolulise käitumise keeluga. Pole esitatud tõendeid selle kohta, et vaidlusalune 791 000 euro suurune kindlustushüvitise nõue oleks soodustatud isiku poolt loovutatud hagejale või Rekmanile. Hageja esitatud panga kinnituskiri on esitatud hilinemisega ja kohus oleks pidanud selle tagastama. Otsuses kohus nimetatud tõendi osas seisukohta ei võtnud. Väidetava kinnituskirja on väljastanud allkirjaõiguseta isik. Kirja sisust ei tulene, et hagejal on täitmisnõue iseendale. Maakohus jättis selle osas seisukoha võtmata.
4.4.Maakohus arvestas kahju suuruse hindamisel vaid KPMG-lt tellitud analüüsi. Maakohus pidas selle metoodikat mittevastavaks kindlustustingimustele ja asus tõendi sisu muutma. Maakohus ei uurinud, mis oleks KPMG hinnang kindlustusjuhtumi mõjule, kui jätta kõrvale tootmismahtude arvestamine. Maakohus jõudis kahju arvutamisel seetõttu järelduseni, mis on vastuolus kahju suuruse kausaalsuspiiranguga. Kindlustustingimused ei sätesta, kuidas tuleb arvutada brutotulu, mis oleks olnud, kui kindlustusjuhtumit ei oleks toimunud. Maakohtu järeldus, et see oleks olnud 1 152 000 eurot, on põhjendamata.
4.5.Hageja nõue on tõendamata. Hageja matemaatika on ebaõige, sest hageja manipuleeris andmetega, tõlgendas KPMG arvutuskäiku valesti ning ei esitanud tõendeid kahju suuruse kohta. Maakohus jättis olulised kahju suuruse kohta esitatud tõendid (Rekmani 2017 kuni 2021 majandusaasta aruanded, UV arvamuse ja ülekuulamisel antud ütlused) arvestamata. Maakohus on eklektiliselt tsiteerinud tunnistaja RR ütluseid, kuid jätnud arvestamata tunnistaja ütluse, et põlengu tagajärjena ei vähenenud Rekmani brutokasum 1 100 000 euro võrra. Maakohus seda vastuolu otsuses ei kajastanud. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Seoses sellega tuleb muuta ka maakohtu menetluskulude jaotust. Maakohus tuvastas siinse otsuse p-s 3.1 märgitud asjaolud, mille üle ei vaidle pooled ka apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab seetõttu aluseks asja lahendamisel. Apellatsioonkaebuse lahendamisel hindab ringkonnakohus poolte väiteid, kas hageja saab nõude kindlustushüvitist endale (I), kas hagejal on kostja vastu kindlustuslepingust tulenev täiendava hüvitise nõue (II) ja teeb menetluslikud otsused (III).
8(13)
I
7.Maakohus leidis lõppjäreldusena õigesti, et hageja saab kostjalt nõuda kindlustushüvitise maksmist endale. Muuta tuleb maakohtu otsuse põhjendusi.
7.1.Vaidlusaluselt kindlustuspoliisilt (I kd, tl 5-6) nähtuvad järgmised asjaolud: a) poliisi ülaosas on märgitud soodustatud isikuks pank; b) ettevõtte varakindlustuse eritingimuste p-s 9 on märgitud soodustatud isikuteks hageja, Rekman ja pank; c) MKK osas on märgitud, et MKK-le kehtivad varakindlustuse eritingimuse p-d 1-5.
7.2.Nimetatust saab teha järelduse, et eritingimuste p 9 MKK osas ei kehti ja soodustatud isikuks on pank. Seega, kuigi kindlustatud on Rekmani vara ehk sisuliselt on kindlustusleping sõlmitud kolmanda isiku kasuks, siis soodustatud isikuks MKK hüvitise osas on pank. Seetõttu ei oma asja lahendamisel tähtsust, et Rekman on andnud kinnituskirja (I kd, tl 76), mille kohaselt võib hüvitise maksta Mainorile.
7.3.Maakohus tuvastas, et kostja maksis hüvitist osaliselt Rekmanile ja leidis, et kostja ei saa seetõttu hea usu põhimõttest tulenevalt väita, et hüvitis tuleks maksta pangale. Maakohtu jättis tähelepanuta, et siinses asjas ei nõua hüvitist endale mitte Rekman, vaid hageja. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti soodustatud isiku küsimust reguleerivat VÕS § 425 lg-t 1 ja selgitanud ebaõigesti oma 08.04.2021 määruse p-s 4, et kohaldamisele kuulub VÕS § 463. Riigikohtu praktika kohaselt (vt RKTKo 07.11.2012, nr 3-2-1-125-12, p 10) on juhul, kui isik on kindlustuslepingus märgitud soodustatud isikuna, täitmisnõue mitte kindlustusvõtjal (hagejal), vaid üksnes soodustatud isikul (nt pangal või hüpoteegipidajal).
7.4.Kindlustuse üldtingimuste p 5.2 (II kd, tl 46 pöördel) järgi määratakse ja muudetakse soodustatud isik kindlustusvõtja ettepanekul. Kindlustuslepingut ei saa seejärel muuta (sh soodustatud isikut) ilma soodustatud isiku nõusolekuta, kui kindlustusleping on sõlmitud kindlustusvõtja ning soodustatud isiku vahelise lepingu täitmise tagamise eesmärgil. Samuti ei saa soodustatud isikut muuta ilma soodustatud isiku nõusolekuta pärast kindlustusjuhtumi toimumist. Sellest omakorda järeldub, et hageja kindlustusvõtjana saaks hagi esitada, aga ta ei saaks hüvitist endale nõuda. Välja arvatud juhul, kui soodustatud isikut on vahepeal muudetud viimase enda nõusolekul. Maakohtu menetluses ei esitanud hageja kohast tõendit selle kohta, et pank oleks sellise nõusoleku andnud.
7.5.Apellatsioonimenetluses 31.10.2024 esitatud panga kinnituse kohaselt oli varasema kinnituse andnud kliendihalduril sellekohane volitus ja hagejal on õigus nõuda kindlustushüvitist endale. Ringkonnakohus võtab tõendi asja juurde, kuna see esitati kohtu ettepanekul. Kostja nõustus ringkonnakohtu 14.10.2024 kohtuistungil (ajamärge 00:10:17), et kui selline kinnitus esitatakse, ei oma kommertspandiga seonduv (kommertspandi seadus § 9 lg 1) asja lahendamisel tähtsust.
7.6.Kostja on apellatsioonkaebuse p-s 43 ja 08.11.2024 lõplikes seisukohtades leidnud, et pank oleks pidanud loovutama oma nõudeõiguse või loobuma talle lepinguga antud õigusest. Ringkonnakohus arutas pooltega nimetatud küsimust 14.10.2024 istungil. Kostja ei avaldanud, et kinnituse esitamisest ei piisa, samuti ei esitanud kostja aegumise vastuväidet. 08.11.2024 seisukohtades leiab kostja, et hageja apellatsioonimenetluses esitatud kinnituskirjal ei ole
9(13)
tähtsust, sest nõudeõiguse loovutamine või lepinguga antud õigusest loobumine ei ole võimalik pärast aegumise tähtaja saabumist ja kostja taotleb aegumise kohaldamist. Ringkonnakohus kostja seisukohaga ei nõustu. Tegemist on soodustatud isiku kinnitusega, et ta on peale kindlustusjuhtumi toimumist nõus sellega, et hüvitis makstakse hagejale. Sisuliselt on tegemist nõusolekuga soodustatud isiku muutmiseks. Kindlustuse üldtingimuste p 5.2 (vt siinse otsuse p 7.4) seda ei välista. Kuna tegemist ei ole uue iseseisva täitmisnõudega, ei ole selle suhtes võimalik kohaldada ka aegumist. II
8.Maakohus leidis õigesti, et hageja nõude aluseks on VÕS § 476 lg 1. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses, kas kostja tohtis hüvitise suurust korrigeerida tootmisvõimekuse teguriga või tulnuks arvestada sellega, et Rekmani müügitulu ei taastunud. Pooled vaidlevad täpsemalt selle üle, kuidas määrata prognoositav kasum kindlustustingimuste p 1.1.4 mõttes. Kostja on märkinud (I kd, tl 85 pöördel), et „bruto tulu“ eelneva punkti mõistes tuleks käsitada brutokasumina, mis oleks kooskõlas MKK tingimuste p-ga 1.1. See on hagejale soodsam ja hageja on ka ise lähtunud sellest arusaamast (I kd, tl 2 pöördel, hagiavalduse p 2.2.2).
8.1.Kostja ei ole vaidlustanud menetluses kindlustussumma suhtes arvestatavat 12-kuulist arvestusperioodi kui sellist (I kd, tl 139 pöördel,15.04.2021 protokoll ajamärge 00:40:16). Samuti on kostja on selgitanud (I kd, tl 32 pöördel), et hüvitise arvestamisel võetigi aluseks baasväärtusena eelnenud 12 kuu keskmine ühe kuu brutokasum, kuid hüvitise suuruse määramisel arvestati ka Rekmani majandustegurite muutumisega.
8.2.MKK tingimused ei reguleeri, kuidas brutokasumi vähenemist arvestada. Loogiline on kostja käsitlus, et hüvitamisele kuulub vaid kahjujuhtumi mõju kasumile, mitte igasugune kasumi vähenemine, mille põhjuseks on muud faktorid, mis ei ole kahjujuhtumiga seotud. Vastasel korral viiks see hageja rikastumiseni kindlustusandja arvel.
8.3.Hageja on hagiavalduses (25.11.2020 menetlusdokumendi p 2.1.4) kinnitanud, et tema tootmisvõimekus taastus 01.05.2020.
8.4.Hüvitamisotsusest (I kd, tl 7–8) ja poolte kirjavahetusest (I kd tl 13–22) nähtub, et kostja võttis hageja vastava perioodi brutokasumi arvestamisel arvesse nii brutotulu prognoosi kui ka tulekahju tagajärjel Rekmani tootmisvõimekuse vähenemise. Seda tegi kostja põhjusel, et põlengu tõttu sai kannatada just Rekmani tootmisvõimekus. Kostja arvestas ka sellega, et kindlustusjuhtumi mõju lakkas enne vastutusperioodi ajalist piirangut 9 kuu möödumisel põlengust, kuna Rekmani tootmisvõimekus taastus.
9.Poolte kirjavahetusest (I kd, tl 17) nähtub, et kostja tugines hüvitise maksmisel Rekmani 2016–2020 majandustulemustele põhinevale audiitori arvamusele.
9.1.Audiitor lähtus arvamuse andmisel järgmistest andmetest ja eeldustest: - ajavahemikul 2016 jaanuar – 2020 aprill saavutasid jooksva 12 kuu keskmine brutokasum ja tootmismaht maksimumi 2019. a juulis, moodustades vastavalt 96 000 ja 410 000 eurot; - ajavahemiku 2019 august kuni 2020 aprill osas eeldati, et nii brutokasumi kui tootmismahu tavapärane tase oleks sama nagu jooksva 12 kuu keskmine tase;
10(13)
- perioodi 2019 august kuni 2020 juuli 9 kuu keskmine tootmismaht oli 264 000 eurot ehk 36% madalam 12 kuu jooksva keskmise maksimaalse tootmismahu tasemest (410 000 eurot).
9.2.Nende andmete pinnalt järeldas audiitor, et kui ajavahemikul 2019 august kuni 2020 aprill oleks brutokasum ilma kindlustusjuhtumita püsinud 96 000 euro tasemel, oleks vastava perioodi brutokasum olnud hinnanguliselt 866 000 eurot. Rakendades tootmismahu langemise mõju 12 kuu keskmise jooksva brutokasumi tasemele, oleks ajavahemiku 2019 august kuni 2020 aprill brutokasum 557 000 eurot (866 000 eurot *(1-36%) = 557 000 eurot), millest tulenevalt on majandustegevuse katkemisest tulenev kahju perioodil 2019 august kuni 2020 aprill 309 000 eurot (866 000–557 000).
9.3.MKK tingimuste (I kd, tl 10–12) p 4.1.1 järgi hüvitab kostja kindlustusjuhtumi tagajärjel [toimunud] arvestusperioodil brutokasumi vähenemise, s.o vahe bruto tulu, mis oleks olnud, kui kindlustusjuhtumit ei ole toimunud ja tegeliku vastutusperioodi bruto tulu vahel. Kostja esitatud arvestuskäik ja selle põhjendused on kooskõlas MKK tingimuste p-ga 4.1.1. Lepingu punktist tuleneb, et hüvitamise aluseks on kindlustusjuhtumi prognoositav mõju ja kostja on sellega audiitori hinnangut aluseks võttes arvestanud. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mille kohaselt oleks kindlustusjuhtum avaldanud tegelikult teenitavale brutokasumi suurusele vaidlusalusel ajavahemikul suuremat mõju. Arvestades, et Rekmani tootmine ei katkenud, vaid tootmist jätkati asenduspinnal ja kolm kuud enne vastutusperioodi lõppemist taastatud tootmishoones, ei ole eluliselt usutav, et Rekman tegelikult midagi ei teeninud ega tulu ei saanud.
10.Asjaolude põhjal ei ole võimalik väita, et põlengu mõju Rekmani majandustulemustele oli suurem.
10.1.Rekmani ja kostja kirjavahetusest (I kd, tl 91–92) nähtub, et kostja palus Rekmanil esitada andmed lepingute kohta, mille täitmisest pidi Rekman loobuma seoses tulekahjuga ja Rekman esitas 8 objekti andmed. 8 objekti kohta antud selgitustest (I kd, tl 93-133) ei nähtu põlengu tõttu lepingute sõlmimata jäämine.
10.2.KPMG Baltics OÜ analüüsist (I kd, tl 134–135) nähtub, et 8-st objektist loobumine ei olnud tingitud tulekahju põhjustatud tootmisvõimekuse langusest. Analüüsis märgitakse, et Rekman, nagu teised ehitussektoriga seotud ettevõtted, teeb jooksvalt palju pakkumisi, mille võitmise protsent on üldiselt madal ja sõltub paljudest asjaoludest (tavaline praktika ehitusega seonduvas sektoris). Samas otsene seos tööde teostamise ja tulekahjuga vähenenud tootmisvõimsusega puudub. Analüüsis järeldatakse, et Rekmanil puudus ka tulekahju eelsel perioodil tootmisvõimekus kõigis osaletud pakkumistes võidu korral tootmismahte täita ja tal tuleb teha valikuid, milliseid projekte reaalselt töösse võtta.
10.3.Kindlustusandja ei ole kohustatud täitma kindlustusvõtjale rohkem, kui on kahju tegelik suurus, isegi kui kindlustussumma on kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem (VÕS § 477).
11(13)
11.Kostja on esile toonud, et Rekmani enda 2018–2020 majandustegevuse tabelist (I kd, tl 36– 47) nähtuvalt ei kajastanud Rekman raamatupidamises suures osas kindlustusjuhtumile eelnenud perioodil kantud muutuvkulusid ning kajastas need alles kindlustusjuhtumi järgsel perioodil. Rekman ei oleks suutnud varasemat kasumimäära säilitada.
11.1.Nimetatut kinnitab UV ekspertarvamus (II kd, tl 49–58), mille kohaselt jäi Rekmani tootmishoone värviliini põlengust tulenev saamata jäänud brutokasum vahemikku 180 000–246 000 eurot (olenevalt kas ajaperioodi pikkusena arvestada august 2019 kuni aprill 2020 või august 2019 kuni juuli 2020). Rekman ei ole rakendanud korrektselt tulude ja kulude vastavuse printsiipi ja on kajastanud oma raamatupidamises kulusid viisil, mille tulemusena on tema raamatupidamislik (bruto)kasumlikkus vahetult enne kindlustusjuhtumi toimumist muutunud tavapäratult kõrgeks.
11.2.UV ütluste (II kd, tl 175–176) kohaselt nähtub Rekmani 2017–2020 aastate majandusaasta aruannetest, et ainult 2019. aasta oli [ettevõte] kasumlik ning selline ettevõte ei ole pikalt jätkusuuteline. Kostja ringkonnakohtu menetluses esitatud Rekmani 2023. aasta majandusaasta aruandest nähtuvalt on ettevõtte 2023. aasta brutokahjum 460 570,93 eurot, aruandeaasta kahjum 2023. aastal 763 971 eurot ja 2022. aastal 801 958 eurot, omakapital 759 766 eurot. Kuigi kohtule ei ole teada täpsed asjaolud, miks Rekmani majandustulemused olid majandusaasta aruannetest nähtuvalt halvad, kinnitab see koosmõjus varasemate asjas esitatud majandusaasta aruannetega ja UV arvamusega kaudselt, et Rekmani brutokasumi vähenemine ei olnud tingitud üksnes tema tootmisvõimekuse vähenemisest ja Rekman ei oleks teeninud hageja märgitud ulatuses brutokasumit.
11.3.AA ekspertarvamus kritiseerib UV ekspertarvamust. Ants Asper leiab, et UV arvamus on antud valede sisendite pinnalt (nt 2018. a brutokasumi marginaal võib sisaldada 2017. a toimunud tehingute müügitulu ja kaubakulusid) ja võib sisaldada periodiseerimise vigu. Ekspert peab õigeks kasutada põlengule ajaliselt lähemal oleva 12 kuu keskmise brutokasumi marginaali ja leiab, et tegelik jooksva 12 kuu keskmine brutokasum oli enne tootmishoone põlengut 105 000 eurot. Ekspert heidab ette ettevõtte juhtkonnalt kasumlikkust mõjutavate asjaolude küsimata jätmist.
11.5.Kolleegium leiab, et AA ekspertarvamusest ei ole võimalik teha järeldust, et hageja nõue on põhjendatud. Kui kostja väidete kohaselt (II kd, tl 87, kostja 29.05.2023 menetlusdokumendi p 7) lähtus UV arvamuse andmisel mh Rekmani 2017–2019 aastate majandusaasta aruannetest (II kd, tl 89–100) ja võis tugineda majandusaasta aruannetes esitatud vigadele, siis KPMG arvamus lähtus ka Rekmani enda esitatud majandustulemuste tabelist (I kd, tl 36–47). Samuti ei ole AA ekspertarvamuse ja tema kohtuistungil antud ütluste (II kd, tl 171–173) alusel võimalik teha järeldust, mis osas on UV arvamus Rekmani põlengu tõttu ära jäänud brutokasumi kohta vale ja mis peaks olema selle õige suurus. Ekspert selgitab, et ta ei ole brutokasumi suurust määranud (II kd, tl 172 pöördel) ja ei saa välistada, et tulenvalt erinevast marginaali perioodist ei ole brutokasum 96 000 kuus ebamõistlik ning 105 000 eurot kuus on ebamõistlik (samas, tl 173 ja 173 pöördel).
11.6.Maakohus on tsiteerinud oma otsuses (p 41) tunnistaja RR ütlusi, kuid jätnud sedastamata, mida ta nende ütlustega tuvastas. Ringkonnakohtu hinnangul on ütlused üldist laadi ja nende põhjal on võimalik järeldada, et peale põlengut oli Rekmani tootmisvõimekus piiratud. Selle üle 12(13)
aga pooled ei vaielnud. Tunnistaja arvamus (II kd, tl 186 pöördel ja 187), et kostja makstud kindlustushüvitis 309 000 eurot ei katnud ära aastase perioodi brutokahjumit, on üldine hinnang, mis ei ole kontrollitav. Tunnistaja ütluste kohaselt tuli Rekmanil ära öelda projektidest ligi [ühe] miljoni ulatuses, mis on käive, kuid sellest saamata jäänud käibest ei oleks Rekman oodanud miljonilist brutokasumit.
11.7.Kokkuvõttes ei ole asjas esitatud dokumentaalsete ja isiklike tõendite põhjal võimalik järeldada seda, et kostja on arvestanud kindlustushüvitise ebaõigesti. Seetõttu ei ole võimalik hagi rahuldada ja rahuldamisele kuulub kostja apellatsioonkaebus.
12.Kuigi kostja on tuginenud menetluses ka sellele, mida jättis Rekman kahju vähendamiseks tegemata, puudub vajadus anda vastavatele väidetele hinnangut, sest kostja ei ole taotlenud siinses menetluses seni väljamakstud hüvitise tagastamist. Seetõttu ei analüüsi ringkonnakohus poolte sellekohaseid väiteid ja tõendeid. III
13.Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad poolte maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1).
14.Kuna maakohus ei ole kostja hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
15.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt)
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.