Aktsiaseltsi Mainor hagi Akciné draudimo bendrové „Gjensidige“ Eesti filiaali vastu kindlustushüvitise 791 000 eurot ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25.10.2021 vaheotsus
Kaebuse esitaja ja liik
Akciné draudimo bendrové „Gjensidige“ Eesti filiaali apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
213 570 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Aktsiaselts Mainor (registrikood 10099531), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Margus Lentsius ja Geidi Sile Kostja Akciné draudimo bendrové „Gjensidige“ Eesti filiaal (registrikood 11193232), lepinguline esindaja vandeadvokaat Urmas Kukk
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta Akciné draudimo bendrové „Gjensidige“ Eesti filiaali apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.
2.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646 alusel otsustada asi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.
3.Harju Maakohtu 25.10.2021 vaheotsus tsiviilasjas nr 2-20-17955 tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.
5.Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel.
2-20-17955 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktsiaselts Mainor (hageja) esitas 04.12.2020 Harju Maakohtule hagi Akciné draudimo bendrové „Gjensidige“ Eesti filiaali (kostja) vastu kindlustushüvitise 791 000 eurot ja viivise saamiseks.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja kostjaga ettevõtte varakindlustuse ja majandustegevuse katkemise kindlustuse lepingud hageja tütarettevõtte Rekman OÜ vara ja majandustegevuse katkemise kindlustamiseks. Kindlustuspoliisi kohaselt oli maksimaalseks tasumisele kuuluvaks hüvitiseks ühe kindlustusjuhtumi kohta 1 100 000 eurot. Rekman OÜ tootmishoones toimus 30.07.2019 põleng, mis põhjustas tootmishoone ja vara osalise hävimise, mille tõttu oli Rekman OÜ majandustegevus tugevalt häiritud. Kostja teatas 29.06.2020 hagejale, et hüvitab tulekahjust põhjustatud majandustegevuse katkemise kahju 309 000 euro ulatuses ning edastas 16.07.2020 sellekohase allkirjastatud otsuse.
1.2.Hageja hinnangul on kostja ebaõigesti määranud lepingujärgse arvestus- ja vastutusperioodi pikkuseks 9 kuud. Rekman OÜ müügitulu ei taastunud kindlustusjuhtumile järgnenud 12 kuu jooksul tasemeni, nagu see oleks olnud ilma kindlustusjuhtumi toimumiseta. Eeltoodu tõttu ja kindlustuse üldtingimuste punktide 5.3 ja 6.2 kohaselt on arvestus- ja vastutusperiood 12 kuud. Kostja 16.07.2020 e-kirja kohaselt on arvestusperioodi pikkuse määramise aluseks Rekman OÜ kinnitus tootmisvõimekuse taastumise kohta seisuga 01.05.2020. Hageja ei vaidlusta, et Rekman OÜ taastas tootmisvõimekuse 01.05.2020, kuid ei nõustu, et tootmisvõimekuse taastamine tõi automaatselt ja koheselt kaasa ka majandustegevuse (sh müügitulu) täieliku taastumise, mis on lepingu kohaselt aluseks arvestus- ja vastutusperioodi määramisele. Tootmisvõimekus ja müügitulu on erinevad mõisted.
1.3.Kostja kindlustushüvitise suuruse arvestus ei ole samuti pooltevahelise lepinguga kooskõlas. Kindlustustingimuste punkti 4.1.1 kohaselt hüvitab kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumise tagajärjel arvestusperioodil brutokasumi vähenemise, s.o brutotulu, mis oleks saadud, kui kindlustusjuhtumit ei oleks toimunud, ja tegeliku vastutusperioodi brutotulu vahe. Seega tuleb kindlustushüvitise summa arvutamiseks omavahel võrrelda prognoositavat brutokasumit (ilma kindlustusjuhtumita) ja vastutusperioodi tegelikku brutokasumit (koos kindlustusjuhtumiga) ning hüvitada nende vahe. Kindlustushüvitise otsuse kohaselt lähtuti kahju arvutamisel jooksva 12 kuu keskmise brutokasumi maksimaalsest tasemest ning perioodil august 2019 kuni aprill 2020 eeldusest, et nii brutokasumi kui tootmismahu puhul oleks tavapärane tase sama nagu jooksva 12 kuu keskmine tase. Eeldusel, et perioodil august 2019 kuni aprill 2020 oleks brutokasum ilma kindlustusjuhtumita püsinud 96 000 euro tasemel, oleks vastava perioodi brutokasum olnud 864 000 eurot (otsuses ekslikult
2-20-17955 märgitud 866 000 eurot). Hageja ei vaidlusta kindlustusandja otsust prognoositava brutokasumi suuruse kohta (96 000 eurot kuus). Hageja vaidleb vastu kostja poolt kindlustusjuhtumi järgse brutokasumi prognoosimisel aluseks võetud tootmismahu languse arvestusele. Kindlustusandja arvutus on põhimõtteliselt vale, vastuolus kindlustuslepinguga ning täis arvutusvigu. Rekman OÜ tegelik brutokasum kindlustusjuhtumi järgselt arvestusperioodi jooksul on olnud null.
1.4.Eelnevat kokku võttes oleks kindlustushüvitise arvestus- ja vastutusperiood pidanud olema 9 kuu asemel 12 kuud ning iga kuu eest kuulunuks hüvitamisele 96 000 eurot. Seega kuulub kindlustuslepingu alusel hüvitamisele 96 000 x 12 = 1 152 000 eurot. Kuivõrd lepingu kohaselt on kindlustussumma 1 100 000 eurot ja kostja on juba hüvitanud 309 000 eurot (millest peeti kinni omavastutus 7895 eurot), siis nõuab hageja kostjalt täiendava 791 000 euro (1 100 000 – 309 000) hüvitamist. Lisaks palub hageja TsMS § 367 alusel mõista kostjalt välja viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemääras kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest kuni kohase täitmiseni, kuid mitte suuremas summas kui 791 000 eurot.
2.Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata.
2.1.Hagejal puudub seadusega kaitstud huvi hagi esitamiseks. Kindlustatud isikuks on Rekman OÜ, millest tulenevalt rakenduvad hageja ja kostja kindlustussuhetele VÕS § 463 kuni § 465 kohaselt kolmanda isiku kindlustusriski kindlustamise sätted. Kuna kolmanda isiku kindlustusriski kindlustamisest tulenevad nõuded kindlustusandja vastu ei ole täidetavad kindlustusvõtjale ehk hagejale, vaid Rekman OÜ-le, võib järeldada, et hageja on esitanud nõude, mille osas puudub tal nõudeõigus.
2.2.Majandustegevuse katkemise kindlustuslepingu alusel hüvitatav kahju lähtub kindlustusjuhtumi mõjust brutokasumile. Hageja on alusetult arvamusel, et kahjujuhtumi kindlustus tähendab üleüldise majandusliku heaolu garantiid. Kostja leiab, et hüvitamisele kuulub vaid selline brutokasumi vähenemine, mida põhjustas konkreetselt kahjujuhtum, mitte üleüldse igasugune kasumi vähenemine, mille põhjuseks on muud, kahjujuhtumiga mitteseotud faktorid. Kuna tulekahjust oli mõjutatud just tootmisprotsess ning see protsess jätkus arvestusperioodil (ehk jäid püsima tootmisest sõltuvad äriprotsessid), siis oli võimalik tuvastada peamine tegur, mille kaudu kindlustusjuhtumi tekitatud kahju hinnata, selleks on tootmisvõimekuse võimalik vähenemine arvestusperioodil. Kokkuvõtlikult oli tulekahjust põhjustatud majandustegevuse kahju arvutatud järgnevalt. Esiteks leiti kindlustusjuhtumile eelnenud 12 kuu keskmine ühe kuu brutokasum – 96 000 eurot, kuid hüvitamisele kuulub vaid kahjujuhtumist põhjustatud brutokasumi vähenemine. Teiseks arvutati kindlustusjuhtumile eelnenud 12 kuu keskmine ühe kuu tootmismaht – 410 000 eurot. Tegemist on kõige objektiivsema teguriga, mille alusel saaks hinnata tootmishoone tulekahjust tekitatud majandustegevuse kahju, sest tulekahju oli vaid tootmisalal. Kolmandaks arvutati arvestusperioodi ühe kuu keskmine tootmismaht – 264 000 eurot. Sellest tulenevalt on Rekman OÜ tootmismaht vähenenud 36% (35,61%). Sellest arvutusest on järeldatav, et tootmishoone põleng võis põhjustada 36%-lise tootmisvõimekuse vähenemise. Kui tulekahju põhjustas tootmisvõimekuse vähenemist, siis pidi see mõjutus kõige hiljemalt lõppema 01.05.2020, mil Rekman OÜ kinnitas, et tootmisvõimekus on taastatud. Seega on tootmishoone põlengust tingitud majandustegevuse kahju tuvastamiseks oluline ajaperiood august 2019 – aprill 2020 ehk 9 kuud.
2.3.Kindlustuslepingu vastutusperiood ei määra kahjuhüvitise suurust. Kahju sisulisel määramisel ei ole oluline, et vastutusperiood sai ajaliselt pärast kindlustusjuhtumi mõju lõppemist edasi kesta. Kostja on seisukohal, et kahjujuhtumi mõju Rekman OÜ brutokasumile
2-20-17955 lõppes vastutusperioodi jooksul, kuna esialgne tootmisvõimekus taastus. Sellest tulenevalt tuli tootmisvõimekuse langemisest ehk tootmishoone põlengust tingitud brutokasumi vähenemise ühe kuu kohta arvutatud määr korrutada 9-ga. Ülejäänud vastutusperioodi 3 kuu osas kuulub hüvitamisele 0 eurot, kuivõrd Rekman OÜ esialgne tootmisvõimekus oli taastatud ehk kindlustusjuhtumist tekitatud mõju oli lõppenud. Käesoleva vaidluse tuum seisneb küsimuses, kuidas tuleks prognoosida kasumit, mida Rekman OÜ oleks teeninud, kui kahjujuhtumit poleks juhtunud. Kostja seisukoht on, et kasum, mida Rekman OÜ oleks teeninud, kui kahjujuhtumit poleks juhtunud, sõltub ennekõike kahjujuhtumi reaalsest tagajärjest Rekman OÜ majandustegevusele, mis antud juhul oli asenduspinna kasutamisest tulenev potentsiaalne tootmisvõimekuse vähenemine.
3.Kostja esitas 29.04.2021 kohtule taotluse kohtuliku ekspertiisi määramiseks Rekman OÜ majandustegevusele perioodil 31.07.2019–31.07.2020.
4.Hageja esitas 06.05.2021 taotluse TsMS § 449 lg 1 alusel vaheotsuse tegemiseks. Hageja taotluse kohaselt on täiendavalt hüvitamisele kuuluva rahasumma tõendamine olemuslikult keeruline ja kulukas. Tõendamise keerukus seisneb poolte põhimõtteliselt erinevas arusaamas kindlustushüvitise arvestuse aluseks olevatest majanduslikest teguritest. Poolte erimeelsuse tõttu on kostja esitanud taotluse kohtuliku ekspertiisi läbiviimiseks, mis aga põhjustab menetluse venimise ning on kulukas, arvestades materjalide hulka, mis tuleb eksperdil läbi töötada. Lahendades küsimust, kas kostja on hagejale välja maksnud lepingukohase kindlustushüvitise, tuleks kohtul vaheotsuse tegemisel tuvastada, kas tootmismahu vähenemisel põhinev valem, mida kostja rakendas ning mille alusel hüvitati 36% brutokasumist, on lepinguga kooskõlas. Juhul, kui kohus tuvastab vaheotsusega, et valem, mille alusel kostja on hagejale kohtumenetluse eelselt kindlustushüvitise välja maksnud, ei ole pooltevahelise lepinguga kooskõlas ning kohus ei pea võimalikuks lähtuda ka hageja kindlustustingimustel põhinevast valemist, siis tuleb asjas kahju suuruse kindlaksmääramiseks tõenäoliselt korraldada ekspertiis. Sel juhul saab tulenevalt vaheotsusest esitada eksperdile konkreetsemaid küsimusi ning nii vältida hiljem ebavajalikuks osutuda võivat ekspertiisi või ebavajalike küsimuste esitamist. Juhul, kui kohus aga tuvastab, et valem, mille alusel kostja on hagejale kohtumenetlusele eelnevalt kindlustushüvitise väljamakse teinud, on kooskõlas pooltevahelise kindlustuslepinguga, siis ei ole hageja nõue täiendava kindlustushüvitise saamiseks põhjendatud ning tegemist on lõppotsusega.
5.Kostja palus jätta vaheotsuse tegemise taotluse rahuldamata. Hagiavalduses ei soovinud hageja kindlustushüvitise ja viivisenõude olemasolu tuvastamist. Oma 06.05.2021 taotlusega soovib hageja lisada täiendava hagi eseme, mis on sisult tuvastusnõue. Seejuures on hageja jätnud esitamata tuvastusnõude aluse, mis vastavalt TsMS § 363 lg 1 p-le 2 on hagiavalduse sisu kohustuslik osa. Hagi eseme lisamine on hagi muutmine, mis vastavalt TsMS § 376 lg-le 1 saab toimuda üksnes kostja nõusolekul. Hageja esitatud tuvastusnõude puhul ei ole rakendatav ka ükski TsMS § 376 lg-s 4 toodud alus. Kostja ei anna nõusolekut täiendava hagi eseme lisamiseks. Kostja on seisukohal, et vaheotsuse tegemiseks puudub vajadus ja alus. Kostja hinnangul ei ole kohtul võimalik vaheotsust teha, kuna tuvastamaks, kas hagejal on õigus täiendavale hüvitisele, peab kohus aru saama, milline on õige hüvitise summa (s.o kas see on suurem kui see, mis on hagejale juba välja maksud). Siinjuures ei oma tähtsust, kas hüvitise arvutuseks tuleb kasutada hageja või kostja poolt toodud valemit või hoopiski kolmandat varianti. Et prognoositava kasumi suurust on võimaik tuvastada vaid ekspertiisi abil, siis ei ole vaheotsuse tegemine ilma ekspertiisi määramata ka võimalik.
6.Kostja esitas 30.09.2021 vastuväite kohtu tegevusele, kuna kohus otsustas teha vaheotsuse kirjalikus menetluses.
2-20-17955 Maakohtu otsus ja põhjendused
7.Maakohus tuvastas 25.10.2021 vaheotsusega, et hageja esitatud kahjuhüvitise ja viivise nõue kostja vastu on põhjendatud ja otsustas jätkata asjas menetlust kahju hüvitamise nõude suuruse üle. Maakohus jättis otsusega rahuldamata kostja poolt 30.09.2021 esitatud vastuväite Harju Maakohtu 14.09.2021 määrusele.
8.Maakohus leidis, et vaheotsuse tegemine on praegusel juhul põhjendatud, kuna see võib aidata hoida olulisel määral kokku aega ja menetluskulu. Vaheotsusega saab kohus tuvastada, kas hagejal on täiendav kindlustushüvitise ja viivise nõue kostja vastu, s.t kas kostja on hagejale välja maksnud kogu kindlustuslepingu kohase kindlustushüvitise.
9.Seoses kostja vastuväitega kohtu tegevusele selgitas maakohus, et kuivõrd asjas toimus 15.04.2021 kohtuistung, millel osalesid mõlema poole lepingulised esindajad, kus kohus arutas menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid, tehes muu hulgas kindlaks, mille üle pooled vaidlevad ja milles vaidlus puudub, ning andis pooltele täiendavalt võimaluse esitada seisukohad ja ka vastaspoole seisukohtadele vastused enne vaheotsuse tegemist, on vaheotsus tehtud istungimenetluses.
10.Vaheotsus on olemuslikult TsMS § 449 tähenduses tuvastusotsus materiaalõigusliku eeldusküsimuse kohta ja hageja taotluse sõnastus on suunatud tuvastusotsuse tegemisele. Hageja tuvastusnõue esineb juba hagiavalduses esitatud sooritusnõudes. Sooritushagi ese kattub vaheotsuse taotluse tuvastusnõude esemega ning puudub igasugune vajadus eraldi tuvastusnõude esitamiseks. Hageja sooritusnõude lahendamisel tuleb igal juhul võtta seisukoht pooltevahelise õigussuhte olemasolu või selle puudumise kohta. Seega on põhjendamatu kostja seisukoht, et hageja on hagi muutnud, lisades tuvastusnõudena uue hagi eseme.
11.Maakohtu hinnangul on hageja kindlustushüvitise nõude aluseks VÕS § 463 lg 1 esimene lause, VÕS § 476 lg 1 esimene lause ja majandustegevuse katkemise kindlustuslepingu punkt 4.1.1, viivisenõude aluseks on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 ning hagi esitamisele järgnevat aega puudutava viivisenõude osas TsMS § 367.
12.Vaidlus puudus järgmiste asjaolude üle: • 30.07.2019 leidis aset kindlustusjuhtum (Rekman OÜ tootmishoone põleng), mille riski osas kehtis poolte vahel ettevõtte varakindlustuse kindlustusleping; • kostja kui kindlustusandja leidis, et hüvitamisele kuulub 36% prognoositud brutokasumi ja tegeliku kasumi vahest, ning on hinnanud hüvitatavaks kahjuks 309 000 eurot ja on selle välja maksnud; • Rekman OÜ ei teeninud arvestusperioodil brutokasumit; • Rekman OÜ müügitulu ei taastunud kindlustusjuhtumile järgnenud 12 kuu jooksul; • kostja määras Rekman OÜ kindlustusjuhtumile eelnenud 12 kuu keskmise ühe kuu brutokasumiks 96 000 eurot kuus.
13.Pooled vaidlesid nii täiendava kindlustushüvitise põhjendatuse kui ka selle suuruse üle.
14.Majandustegevuse katkemise kindlustuse tingimuste (edaspidi üldtingimuste) punkti 4.1.1 kohaselt peab kindlustusandja hüvitama vastavalt kindlustuslepingu tingimustele arvestusperioodil brutokasumi vähenemise, s.o vahe brutotulu, mis oleks saadud, kui kindlustusjuhtumit ei oleks toimunud, ja tegeliku vastutusperioodi brutotulu vahel.
2-20-17955
15.Kostja on kahjuhüvitise arvutamisel lähtunud sellest, et prognoositud brutotulu tuleb vähendada tootmisvõimekuse võrra. Kohtu hinnangul pooltevaheline leping seda aga ette ei näe. Kindlustushüvitise arvutamine peab tuginema lepingul ning peab olema kindlustusvõtjale ettenähtav. Pooltevaheline kindlustusleping on sõlmitud kindlustusandja tüüptingimustel ehk varasemalt välja töötatud üldtingimustel, mille sisu ei olnud hagejal lepingu sõlmimisel võimalik mõjutada. VÕS § 39 lg 1 kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Tüüptingimuse tõlgendamisel ei saa kohaldada VÕS §-s 29 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel poolte ühisest tegelikust tahtest. Kahjuhüvitise suuruse arvutus tugineb vaid kostja tüüptingimustel.
16.Kostja on kindlustushüvitise arvutamisel lähtunud tootmismahul põhinevast arvutusest. Kindlustuslepingus ei ole kokku lepitud, et prognoositud brutokasumist tuleb maha arvutada tootmismahul põhinev osa. Seega ei vasta kohtu hinnangul kostja poolt kohtueelselt tasutud kindlustushüvitis 309 000 eurot pooltevahelisele lepingule, millest tulenevalt kohus leidis, et hageja esitatud kahjuhüvitise ja viivise nõue kostja vastu on põhjendatud.
17.Järgmisena analüüsis kohus lepingujärgse hüvitise arvutamise perioodi. Poolte vahel puudus vaidlus, et Rekman OÜ müügitulu ei taastunud kindlustusjuhtumi eelsele tasemele kindlustusjuhtumile järgnenud 12 kuu jooksul (kohtuistungi protokoll, salvestis alates 01:38:25; tl 143 pöördel). Üldtingimuste punkti 5.3 kohaselt ei kesta vastutusperiood üle 12 kuu. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et müügitulu 12 kuu jooksul ei taastunud. Kindlustusandja on aluseta lühendanud vastutusperioodi 9 kuule ja sidunud selle lõpu tootmisliini valmimisega. Lepingu punkti 5.2 kohaselt oli määrav müügitulu taastumine. Seega asus kohus seisukohale, et kostjal oli kohustus hüvitada majandustegevuse katkemise tagajärjel tekkinud kahju kindlustusjuhtumile järgneva 12 kuu eest.
18.Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostja on rikkunud pooltevahelist lepingut. Samuti esinevad teised kahju hüvitamise nõude eeldused. Seega ei vasta kindlustusandja ehk kostja hüvitatud summa pooltevahelisele lepingule ning hageja kahjuhüvitise nõue kostja vastu on põhjendatud.
19.Samuti on põhjendatud hageja viivisenõue kostja vastu. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral on võlausaldajal VÕS § 101 lg 1 p-st 6 ja VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda võlgnikult viivist kohustuse sissenõutavaks muutumisest arvates kuni kohase täitmiseni. Pooltevahelisele võlasuhtele kohaldub VÕS § 113 lg 1 teisest lausest tulenev seadusjärgne viivisemäär. Apellatsioonkaebus
20.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.
palub
vaheotsuse
tühistada ja
jätta
21.Maakohus rikkus vaheotsust tehes oluliselt menetlusõigust ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Samuti tuvastas ja tõlgendas kohus ebaõigesti esitatud asjaolusid.
22.Maakohus rikkus menetlusnorme, kui lasi hagejal korduvalt hagi eset ja alust kostja nõusolekuta muuta.
23.Maakohus asus seisukohale, et vaheotsus on tehtud istungimenetluses, kuid kohus jättis seejuures tähelepanuta, et enne hageja 06.05.2021 esitatud taotlust ei maininud hageja kordagi vajadust tuvastada tema nõude olemasolu või selle puudumine. Ka 15.04.2021 kohtuistungil ei
2-20-17955 arutatud küsimust, mille kohta on vaheotsus tehtud. Seega ei ole vaheotsuse esemeks olnud asjaolusid läbi vaadatud ja lahendatud suulises menetluses ning sellega on rikutud TsMS § 341 lg 1.
24.Vaheotsuse tegemine on endaga kaasa toonud olukorra, kus kohus on asunud hindama nõude ulatust ning võtnud selles osas sisulise seisukoha, tuginedes tõenditele ja käsitlustele, mida istungil ei uuritud ega arutatud ning mille kohta ei olnud kostjal seetõttu võimalik oma arvamust avaldada.
25.Vaheotsuse tegemisel rikkus maakohus TsMS § 442 lg 8, kui jättis põhjendamata, miks kostja faktiliste väidetega ei saa nõustuda. Lisaks jättis maakohus osaliselt selgelt põhjendamata, millele otsuses toodud järeldused tuginevad.
26.Maakohus asus seisukohale, et täidetud on kõik kahju hüvitamise eeldused, kuid sellekohased asjaolud on otsuses välja toomata ja tuvastamata. Seejuures ei ole kohus hinnanud seda, kas ja mis ulatuses on väidetav saamata jäänud brutokasum, millel hageja nõue põhineb, seotud kindlustusjuhtumiga. Vaidlust ei ole selles, et hüvitamisele saab kuuluda vaid kahju, mis on tingitud kindlustusjuhtumist, ja pooltevahelise lepingu alusel ei hüvitata kahju, mis on tingitud muudest hageja tegevuse ja turusituatsiooniga seotud asjaoludest. Kohus märkis, et pooltevaheline leping ei näe ette kahju arvutamist tootmismahu mudelist tulenevalt, kuid ei selgitanud seda, millist mudelit siis tulnuks rakendada. Nimelt ei saa seaduse ja lepingu kohaselt tekkida olukorda, kus kahju kannatanu rikastub kahjujuhtumi tõttu. Tootmismahupõhine mudel on olnud võimalikest lähtekohtadest just hagejale soodsaim. Vaheotsusest jääb arusaamatuks, kas ja mis ulatuses saaks põhimenetlus nõude suuruse üle üldse jätkuda või mis osas saaks ekspert vaheotsuse seisukohti arvestades nõude suurust hinnata. Nõude suuruse fikseerimine ei saa toimuda vaheotsusega.
27.Maakohus väljus vaheotsuse eesmärgi raamidest. Praegusel juhul saab vaheotsusega otsustada ainult seda, kas hagejal on nõue kostja vastu või seda ei ole. Kohus aga on otsuses võtnud seisukoha nõude arvutamise aluste ja nõude suuruse kohta, väites, et kostja poolt kohtueelselt tasutud kindlustushüvitis 309 000 eurot ei vasta pooltevahelisele lepingule ning et pooltevaheline leping ei näe ette toomisvõimekuse põhist kahju arvutust ning leides, et kostjal oli kohustus hüvitada kahju 12 kuu ja mitte 9 kuu eest. Seetõttu ei ole vaheotsus õiguspärane ja tekitaks jõustumisel arvukalt küsimusi selle kohta, kas ja mis osas on see pooltele siduv.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
28.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada TsMS § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata TsMS § 449 lg 1, § 656 lg 1 p 5, § 656 lg 2 teise lause ning § 657 lg 1 p 3 alusel läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
29.Ringkonnakohus võib TsMS § 646 alusel otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (§ 656 lg 1). TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme
2-20-17955 kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus ei pea TsMS § 646 kohaldamisel analüüsima apellatsioonkaebuse põhjendusi ega küsima teiselt poolelt apellatsioonkaebusele vastust (TsMS § 641 lg 1) (Riigikohtu 24.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11).
30.Kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks, ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha, võib kohus poole taotlusel TsMS § 449 lg 1 järgi teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta saab TsMS § 449 lg 1 järgi teha vaheotsuse juhul, kui pool seda taotleb ning täidetud on kõik vaheotsuse tegemise eeldused. Vaheotsust ei ole lubatud siiski teha selliselt, et tuvastatakse vaid üks või osa nõude eeldustest.
31.Kohus ei ole seotud poole taotlusega vaheotsuse tegemiseks, vaid peab hindama, kas vaheotsuse tegemine on võimalik, vajalik ja põhjendatud (Riigikohtu 27.05.2015 otsus tsiviilajas nr 3-2-1-44-15, p 14). Vaheotsuse eesmärk on menetlust lihtsustada ja kiirendada. Kohtul tuleb TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse tegemisel kaaluda, kas vaheotsuse tegemine on asjaolude kohaselt otstarbekas ja põhjendatud ning järgib tsiviilasja õige, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega lahendamise eesmärki (TsMS § 2). Vaheotsuse tegemine on maakohtu õigus, mitte kohustus (Riigikohtu 23.05.2021 otsus tsiviilasjas nr 3-21-55-12, p 12). Kohus peab suutma põhjendada, et vaheotsuse tegemine on vajalik tsiviilasja õigeks, kiireks ja säästlikuks lahendamiseks.
32.Vaheotsuse tegemise otstarbekus on maakohtu kaalutlusküsimus ja ringkonnakohus saab kontrollida üksnes seda, kas madalama astme kohus ületas diskretsiooni piire.
33.TsMS § 449 lg 1 kohaldamise eelduseks on nõutava rahasumma suuruse, s.t nõude ulatuse, tõendamise eriline kulukus või keerukus. Kohus peab vaheotsuses välja tooma ja põhjendama, miks on nõutava rahasumma suuruse tõendamine tavapärasest oluliselt kulukam või keerukam (Riigikohtu 17.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-13527, p-d 10-12). Nõude olemasolu peab kohus TsMS § 449 lg-te 1 ja 2 järgi tehtava vaheotsuse puhul igal juhul kindlaks tegema (sõltumata kindlakstegemise kulukusest ja keerukusest). Nõude põhjendatuse all on mõeldud hageja menetlusliku nõude võimalikku materiaalõiguslikku alust ja selle koosseisule vastavaid asjaolusid, mille olemasolu kontrollitakse nõude ulatust mõjutavaid asjaolusid, vastuväiteid ja õigusnorme arvestamata. Nõude alussuhte peab kohus TsMS § 449 lg-te 1 ja 2 järgi tehtava vaheotsuse puhul igal juhul kindlaks tegema.
34.Kohtul tuleb vaheotsuses tuvastada kõik kahju hüvitamise nõude eeldused, sest nõude põhjendatuse kindlakstegemise vaheotsusele järgnevas menetluses lahendab kohus üksnes vaidluse nõude suuruse üle (Riigikohtu 01.06.2016 lahend nr 3-2-1-37-16, p 10). Kuna vaheotsus on kohtule järgnevas menetluses siduv, peab olema üheselt selge, mis osas on vaidlus lahendatud ja mis jääb nõude ulatuse hindamise faasi. Vaheotsus on ette nähtud menetlusökonoomia tagamiseks ja seda tuleb asja lahendamisel alati arvestada. Vaheotsuse tegemine on põhjendatud üksnes juhul, kui see aitab menetlust lihtsustada ja kiirendada.
35.Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et nõude ulatust puudutavad seisukohad on vaheotsuses lubamatud ja seega ei ole siduvad (TsMS kommenteeritud väljaanne, § 449, kommentaar 3.3.3. b, lk 1141). Vaheotsuse tegemine ei ole mõistlik (ja on seega lubamatu), kui nõude alus ja ulatus sõltuvad samadest asjaoludest või on omavahel nii tugevalt seotud, et vaheotsuse tegemine ei täidaks oma eesmärki. Kui juba materiaalõiguse järgi on nõude alusnormi ja selle ulatuse määramist reguleerivate normide koosseisuelemendid kattuvad või nii lähedased, et neid on raske eristada, tekitaks vaheotsus ainult segadust juurde. Üldjuhul
2-20-17955 selgeid kriteeriume vaheotsuse tegemise otstarbekuse hindamiseks siiski ei ole ja lähtuma peab konkreetse vaidluse asjaoludest.
36.Seega peavad TsMS § 449 lg-st 1 ja eelpool viidatud Riigikohtu seisukohtadest tulenevalt vaheotsuse tegemiseks olema kokkuvõtlikult täidetud järgmised eeldused: 1) hagi on raha saamiseks; 2) poole taotlus vaheotsuse tegemiseks; 3) pooltel on vaidlus nii nõude põhjendatuse kui selle ulatuse üle; 4) nõutava rahasumma suuruse, s.t nõude ulatuse, tõendamise eriline kulukus või keerukus; 5) vaheotsuse tegemine on otstarbekas; 6) asi on nõude aluse osas lõplikult valmis lahendamiseks, aga nõude ulatuse osas veel mitte, s.t vaheotsusega saab kohus lahendada kõik põhimenetluses lahendamisele kuuluvad küsimused, v.a nõude ulatus; 7) vaheotsus peab olema tehtud istungimenetluses; 8) vaheotsuse resolutsioonist peab nähtuma, et hagi on mingil alusel põhjendatud.
37.Ringkonnakohus peab omal algatusel kontrollima vaheotsuse tegemise eelduseid.
38.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaheotsus on vaheotsuse tegemise eelduste osas olulises osas põhjendamata TsMS § 656 lg 1 p 5 tähenduses. Lisaks ei vasta maakohtu vaheotsus TsMS § 449 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi, tehes hageja esitatud kahjuhüvitise ja viivise nõude põhjendatuse kohta vaheotsuse. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud praeguses asjas menetluslike eelduste puudumise tõttu vaheotsust nõude põhjendatuse kohta teha. Tehtud vaheotsus ei kiirenda ega lihtsusta menetlust. Need rikkumised annavad aluse maakohtu otsus tühistada ja saata asi maakohtule uueks arutamiseks, kuna neid rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.
39.Hageja nõuab kostjalt kindlustushüvitise ja selle maksmisega viivitamise tõttu tekkinud viivise väljamõistmist ja hageja on taotlenud vaheotsuse tegemist. Seega on esimene ja teine käesoleva otsuse punktis 36 esile toodud eeldus täidetud.
40.Maakohus põhjendas vaheotsuse tegemise vajadust nõutud täiendava hüvitise tõendamise keerukuse ja kulukusega. Maakohus leidis, et vaheotsusega saab kohus tuvastada, kas hagejal on täiendav kindlustushüvitise ja viivise nõue kostja vastu, s.t kas kostja on hagejale välja maksnud kogu kindlustuslepingukohase kindlustushüvitise või mitte. Maakohtu hinnangul on täiendavalt hüvitamisele kuuluva rahasumma tõendamine keeruline ja kulukas, kuna võib eeldada eksperdi eriteadmiste vajalikkust. Tõendamise keerukus seisneb poolte põhimõtteliselt erinevas arusaamas kindlustushüvitise arvestuse aluseks olevatest majanduslikest teguritest ning nende arvesse võtmise alustest. Kuivõrd kostja esitas taotluse ekspertiisi määramiseks, on vaheotsuse tegemine maakohtu hinnangul põhjendatud, kuna ekspertiisi korraldamine ei ole otstarbekas nõude eeldusi tuvastamata, sest võib põhjustada ebaotstarbekalt menetluse pikenemist ning on kulukas (maakohtu otsuse p 11). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on rikkunud vaheotsuse tegemisel oluliselt TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, sest maakohus ei ole otsuses piisavalt põhjendanud, kas ja miks on nõutava rahasumma suuruse tõendamine tavapärasest oluliselt kulukam või keerukam. Ainuüksi nentimine, et pooltel on hüvitise arvutamise aluseks olevatest asjaoludest erinev arusaam ja vajalik võib olla ekspertiisi läbiviimine, ei ole piisav. Otsuses tuleks põhjendada, millised asjaolud nõude ulatuse kohta on raskesti tõendatavad. Otsuse olulises osas põhjendamata jätmine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine, mis tingib TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt maakohtu otsuse tühistamise, sõltumata apellatsioonkaebuse põhjendustest.
2-20-17955
41.Pooltel puudub vaidlus selles, et oli kindlustusjuhtum ja kostja oli kohustatud hagejale välja maksma kindlustushüvitise. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus saada täiendavat hüvitist lisaks hüvitisele, mille kostja on juba hagejale maksnud. Pooltel on erinev arusaam, milliste kriteeriumite järgi tuli kindlustushüvitise suurus arvutada. Hageja leiab, et kindlustushüvitise arvutamine saab toimuda varasemate perioodide majandusnäitajate alusel, kuid kostja hinnangul tuleb arvestada lisaks ka tootmismahu muutumist hüvitise arvestusperioodil. Seega pooled vaidlevad selle üle, millises ulatuses peab kostja hagejale kahju hüvitama ehk nõude suuruse üle. Selleks, et jõuda järeldusele, kas juba kostja poolt väljamakstud hüvitis on piisav, tuleb nõude ulatust analüüsida, mida vaheotsusega ei saa teha, mida maakohus on aga teinud. Eeltoodu tõttu ei olnud täidetud TsMS § 449 lg-s 1 toodud vaheotsuse tegemise eeldus. Ka see rikkumine on TsMS § 656 lg 2 teise lause järgi maakohtu vaheotsuse tühistamise ja asja maakohtule uueks arutamiseks saatmise aluseks.
42.Ringkonnakohus märgib, et maakohus on vaidlustatud otsuses tuvastanud, et kostja poolt tasutud kindlustushüvitis ei vasta pooltevahelisele lepingule ja hageja nõue hüvitise ja viivise saamiseks on põhjendatud. Maakohus tuvastas hüvitise arvutamise aluseks olevad asjaolud ja perioodi, mille eest tuleb hüvitist tasuda. Nõude suuruse aluseks olevaid olulisi asjaolusid ei saa vaheotsuses tuvastada, kuna need on vaidluse esemeks nõude suuruse tuvastamisel. Eeltoodu tõttu on maakohtu otsus põhjendatud viisil, mida ei saa pidada vaheotsuse puhul asjakohaseks ja lubatavaks. Ka see on käsitatav kohtuotsuse põhjendamise kohustuse olulise rikkumisena TsMS § 656 lg 1 p 5 järgi.
43.Eeltoodu tõttu tuleb maakohtu otsus TsMS § 646 järgi tühistada ja saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
44.Kui seaduses on ette nähtud asja suuline arutamine ja pooled ei ole teisiti kokku leppinud, ei tohi vaheotsust teha kirjalikus menetluses (Riigikohtu 29.05.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-140-13, p 30). Apellatsioonkaebuses heidab kostja maakohtule ette vaheotsuse tegemist kirjalikus menetluses, mis võib anda aluse otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub kostjaga osaliselt. 15.04.2021 toimunud kohtuistungil arutas kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid, tehes muu hulgas kindlaks, mille üle pooled vaidlevad ja mille üle vaidlus puudub, kuid istung toimus enne vaheotsuse taotluse esitamist, mistõttu ei arutatud otseselt vaheotsuse tegemise eelduseid. Kohus andis 14.09.2021 e-kirjaga pooltele täiendavalt võimaluse esitada kirjalikud seisukohad ja ka vastaspoole seisukohtadele vastused enne vaheotsuse tegemist. Ringkonnakohus möönab, et vaheotsuse taotluse esitamisel oleks maakohus võinud määrata uue kohtuistungi hageja nõude põhjendatuse arutamiseks. Asja suulise arutamise põhimõtte rikkumine võttis kostjalt võimaluse anda kohtule suuliselt selgitusi ja põhjendusi nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta ning võtta osa asjakohaste tõendite uurimisest. Asjaolu, et kostja sai esitada vastuväiteid vaheotsuse taotlusele kirjalikult, ei õigusta kohtu tegevust, sest eeltoodut ei saa samastada õigusega arutada asja, sh nõude põhjendatuse küsimust kohtuistungil. Asja lahendamisega kirjalikus menetluses ilma poolte nõusolekuta rikkus maakohus õigusliku ärakuulamise ja menetluse avalikkuse põhimõtet. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et praegustel asjaoludel üksnes TsMS § 341 lg 1 rikkumine ei annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks, arvestades, et enne vaheotsuse taotluse esitamist istung toimus ning seal arutati ja tehti kindlaks, mille üle on pooltel vaidlus, ning kostja ei ole apellatsioonkaebuses selgelt esile toonud, mida ta oleks soovinud suuliselt täiendavalt selgitada ja milliseid tõendeid uurida.
45.Kostja esitas 30.09.2021 vastuväite maakohtu otsustusele vaheotsuse tegemise kohta, kuna vaheotsust ei saa teha kirjalikus menetluses ja vaheotsuse tegemise eeldused ei ole täidetud. Maakohus jättis vaidlustatud otsusega vastuväite rahuldamata. Kuna ringkonnakohus on
2-20-17955 eelnevalt tuvastanud vaheotsuse tegemise eelduste puudumise, siis on maakohtu poolt vastuväite rahuldamata jätmine ebaõige ja otsus tuleb ka selles osas tühistada.
46.Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et maakohus lasi korduvalt hagejal ilma kostja nõusolekuta muuta hagi alust ja eset, selgitab ringkonnakohus, et maakohtu järeldus, et hageja ei ole muutnud hagi alust ja eset, on õige. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega (maakohtu otsuse põhjenduste p-d 13 ja 14) ja selles osas TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendusi ei korda. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
47.Menetluskulude jaotust (ega seega ka hüvitatavate kulude suurust) vaheotsuses TsMS § 173 lg 5 järgi ei märgita, kulud jaotatakse lõppotsuses. Eeltoodust ja ka TsMS § 173 lg 3 teisest lausest lähtuvalt ringkonnakohus menetluskulude jaotust ei määra.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.