Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Q.I (hageja, laps) esitas 6. mail 2025 Viru Maakohtule hagi A.E (kostja, lapse isa) vastu elatise nõudes. Hageja palus kostjalt välja mõista elatise miinimummääras alates 1. märtsist 2025. Hagiavalduse kohaselt lõppes lapse ema ja kostja suhe 27. veebruaril 2025. Käimas on lahutusprotsess. Hageja elab alates 27. veebruarist 2025 ema juures. Isa ei ole alates 27. veebruarist 2025 elatist maksnud. Ema juures elab ka varasemast suhtest 11-aastane tütar. Teine hageja ema ja kostja ühine laps A.A.E viibib ema ja kostja juures võrdse aja. Hageja viibib isa juures 2 päeva nädalas. Hageja leidis vastuseks kostja vastuväidetele, et hageja ema ei ole saanud kostjalt varalist kompensatsiooni. Kostja küll maksis hageja emale 28 150 eurot, mis oli laenu katteks ja mida hageja ema kostja eest tagasi maksab.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja palus arvestada, et alates 28. veebruarist 2025. a on kostja katnud laste vajadusi 3000 euro ulatuses, sh toit, riided, ravimid ja muud vajalikud tarbed. Kostja andis hageja emale lisaks rahalisele kompensatsioonile (28 150 eurot) laste voodid, madratsid, külmiku ning mitmeid muid esemeid. Kostja peab nüüd need esemed ostma, et tagada lastele turvatunne ja kodune hubasus. Hageja nõue on ebaproportsionaalne ja alusetu. Elatise määramisel peab arvestama tegelikku osalust laste kasvatamises. Laste heaolu seisukohalt võib olla otstarbekas säilitada elukorraldus, kus kostja osaleb aktiivselt laste elus ja katab laste vajadusi vahetult.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas 22. augusti 2025 otsusega hagi. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise 636 eurot 20 senti ajavahemiku 1. märts 2025 kuni 31. mai 2025 eest ja alates 1. juunist 2025 elatise perekonnaseaduse (PKS) § 101 alusel arvutatud määras 216 eurot 74 senti (282,31 (baassumma) + 59,43 (3% Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) - 75 (pool lasterikka pere toetusest jagatud kahega ja jagatud seejärel laste arvuga, kes saavad toetust) - 50 eurot (50% lapsetoetusest)), mis muutub iga aasta 1. aprillil, lähtudes baassumma indekseerimisest ning brutokuupalga muutusest vastavalt PKS § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse (perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 ja § 21 lg 2) suuruse muutumisest alates toetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja vajaduste tõendamine vajalik, sest elatist taotletakse miinimummääras. Igakuine elatis ei või ühele lapsele olla väiksem PKS § 101 alusel arvutatud summast (PKS § 101 lg 1). Elatise suuruse arvutamisel tuleb arvesse võtta lapsetoetust ning lasterikka pere toetust. PKS § 101 alusel arvutatud elatise suurus on alates 1. aprillist 2024. a 202 eurot 72 senti (272,76+54,96-50-75=202,72) ja alates 1. aprillist 2025. a 216 eurot 74 eurot (282,31+59,43-50-75=216,74).
Kostja on märkinud oma igakuiseks sissetulekuks 2540 eurot. Kostja ei ole täitnud hageja ees ülalpidamiskohustust. Kostja tõendina esitatud maksed on toimunud ajal, mille eest elatist ei nõuta. Kostja väidetavad kulud hagejale on ülepaisutatud. Enda korterisse mööbli ostmine, ehituspoes ostude tegemine ja mänguasjade ostmine ei ole ülalpidamiskohustuse täitmine. Elatise vähendamine alla PKS § 101 alusel arvestatud määra ei ole põhjendatud. Kostja majanduslik seisund võimaldab miinimummääras elatist tasuda.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata või vähendada elatise suurust, arvestades hageja viibimist kostjaga ja kostja kulutusi. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus lapse tegelike asjaoludega arvestamata. Kostja esitas maakohtus kalendri hageja viibimise kohta (2–4 ööd nädalas), samuti ostutšekid ja kulutuste arvestuse. Elatist tuleb vähendada proportsionaalselt kostja hageja juures viibimisega. Maakohus mõistis kostja kulutõendeid valesti. Tõendatud kulusid tuleb arveldada lapse ülalpidamise osana. Mööbli, sisustuse ja mänguasjade ostmine kuulub ülalpidamiskohustuse täitmise alla. Kostja tõendas mööbli, madratsite ja kodutarvete üleandmist. Maakohus järeldas, et kostja igakuine sissetulek on 2540 eurot, mis koosneb palgast (520 eurot), ettevõtlustulust (2000 eurot) ja muust. Kostja ettevõtlustulu on ebastabiilne. Kostja majanduslik olukord on pärast lahutust keeruline, sest ta on kandnud hageja emale erinevate kokkulepete raames üle 28 000 eurot. Kostjal on tekkinud elektriarvete võlgnevused ning sageli ei ole tal võimalik tasuda õigeaegselt trahve ega muid kohustusi. Kostja pöördus pärast 7. augusti 2025 kohtuistungit hageja ema poole ettepanekuga korraldada lapse hooldus ja ülalpidamine graafiku alusel, mille kohaselt laps viibib kolm ööpäeva järjest ema juures ja seejärel kolm ööpäeva järjest isajuures. Hageja ema nõustus graafikuga. Lapse viibimine ja ülalpidamine jaguneb seega vanemate vahel võrdselt. Kostjal on ülalpidamiskohustus ka teise lapse suhtes, kes viibib hageja ema ja kostja juures võrdselt. Seetõttu kannab kostja poole teise lapse ülalpidamiskuludest. Alates 1. aprillist 2026 on kostja tasunud hagejale elatist 50 eurot kuus ja kandnud ka muid hageja kulusid.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele menetluskulude kostja kanda jätmist.
vastu
ja
taotleb
selle
rahuldamata
ning
Hageja leiab, et kostja väited ei lükka ümber maakohtu järeldusi. Kohus arvestas elatise suuruse määramisel õigesti kostja sissetulekuid. Esitatud kuludokumendid viitavad sellele, et kostja sissetulekute ümberhindamine ei ole põhjendatud. Kostja arveldab olulisel määral eraklientidega sularahas, mistõttu tema sissetulek on selles osas varjatud. Hageja ema ja kostja ei ole kokku leppinud hageja hooldust ja ülalpidamist 3+3 graafiku alusel. Hageja ei viibi pool aega kostja juures. Kui hageja läheb õhtul isa juurde, siis eelneva aja viibib ta ema juures, kes kannab lapse ülalpidamisega seonduvad kulud. Lapsed lähevad pärast kooli alati ema juurde ka siis, kui nad peaksid olema isaga. Lapsed käivad sisuliselt isa juures vaid magamas. Laste elu korraldab ema. Seega ei saa hageja isaga viibimist elatise määramisel arvestada. Alates 2025. a veebruarist on hageja viibinud kostja juures keskmiselt mitte rohkem kui 4–5 ööpäeva kuus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
7.Ringkonnakohtu hinnangul jõudis maakohus õigele järeldusele, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista ajavahemiku 1. märts 2025 – 31. mai 2025 eest elatis 636 eurot 20 senti ja alates 1. juunist 2025 igakuine elatis miinimummääras, mis muutub vastavalt PKS § 101 sätestatule.
8.Maakohtu otsuse põhjendavast osast tuleb välja jätta kostja tehtud kulutuste kirjeldus ning maakohtu hinnangud kulutustele (maakohtu otsuse p 25–26). Maakohus ei põhjendanud, miks ta kostja kulutusi kirjeldas ja hindas. Pärast kulutuste kirjeldamist ja hindamist on maakohus vastuoluliselt märkinud, et kostja kulutuste kohta esitatu jäetakse tähelepanuta. PKS § 100 lg 1 kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega. Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil. Vanem võib ülalpidamiskohustust täita muul viisil ja teistsuguse ajavahemiku kaupa, kui ta on selles teise vanemaga kokku leppinud, st sõlminud lepingu lapse ülalpidamise kohustuse täitmise kohta (RKTKo 31.03.2025, 2-17-6713/196, p 24). Kostja ei ole väitnud ning menetluses esitatud asjaoludest ei nähtu, et kokku oleks lepitud ülalpidamise andmises muul viisil kui raha perioodilise maksmisega. Järelikult ei saa kostja võimalikke hageja huvides tehtud kulusid arvestada hageja ülalpidamise osana. Kostja ei ole esitanud ka mõjuvat põhjust, et ülalpidamist võimaldataks anda muul viisil. Kostja väidetavad hageja vajaduste katteks tehtud kulud ei oma seega asja lahendamisel tähendust.
9.Maakohtu otsuse põhjendavas osas tuleb muuta maakohtu märgitud kostja sissetuleku suurust (maakohtu otsuse p 21). Maakohus märkis kostja väidetavaks igakuiseks sissetulekuks 2540 eurot, sh töötasu 520 eurot, ettevõtlustulu 2000 eurot, kanamunade müük 20 eurot ja ehitusmaterjalide jääkide müük. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja väitis oma ettevõtlustulu suuruseks 2000 eurot aastas ja kanamunade müügist tuleneva tulu suuruseks 20 eurot nädalas (dtl 35). Ettevõtlustulu suuruseks oleks kostja esitatud andmete kohaselt seega 166 eurot 66 senti kuus ning kanamunade müügist tuleneva tulu suuruseks u 80 eurot kuus. Kostja avaldatud igakuise tulu suuruseks on järelikult 766 eurot 66 senti (520+166,66+80). Maakohtu eksimus ei ole siiski aluseks otsuse muutmisele. Maakohtu põhjendusi tuleb kostja tulude osas täiendada järgnevaga. Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 alusel arvutatud elatise summa (PKS § 102 lg 2 III lause). Mõjuv põhjus võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmise korral PKS §-s 101 sätestatud ulatuses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps (PKS § 102 lg 2 IV lause). Riigikohus on rõhutanud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. /.../ Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt (vt RKTKo 24.10.2012, 3-2-1118-12, p 15).
Kostja ei ole maakohtu menetluses väitnud, et ta ei ole oma rahalise seisundi tõttu võimeline andma kostjale ülalpidamist. Kostja väited tema varalise olukorra kohta on äärmiselt vastukäivad ning ei lähe kokku tema väidetavate kuludega. Mh väitis kostja, et ta kattis oma kahe lapse vajadusi 28. veebruarist 2025 – 20. maini 2025, st vähem kui kolme kuu jooksul, üle 3000 euro ulatuses (dtl 34). Samuti tasus kostja 3. veebruaril 2025 hageja emale kinnistu loovutamise kompensatsiooniks 12 000 eurot (dtl 33). Nimetatud kulud ületavad märkimisväärselt kostja väidetavat sissetulekut. Kostja ei ole oma sissetulekute suurust tõendanud. Kostjale kuulub ettevõtte Majaehitaja OÜ 100% suurune osalus. Hageja väitel on kostja varasemalt saanud eraklientidega arveldades sissetuleku olulisel määral sularahas. Kostja sissetulek võib olla seega varjatud. Juhul kui kostja sissetuleku suurus vastaks tema väidetule, ei oleks see siiski elatise vähendamise aluseks. Kostja ei toonud välja, et ta oleks töövõimetu või esineksid muud probleemid seoses sissetuleku teenimise võimalustega. Kostjal on kahe alaealise lapse vanemana piisava sissetuleku teenimise kohustus, et katta lapse ülalpidamise kulud (vt RKTKo 07.02.2018, 2-16-118651/31, p 18). Eestis oli 2025. a brutomiinimumpalk täistööajaga töötamisel 886 eurot kuus. Netopalgaks arvestatuna teeb see u 810 eurot kuus. Kuna kostja sai 2025. a töötasuna väidetavalt 520 eurot kuus, töötab kostja osalise tööajaga. Kostja ei põhjendanud osalise tööajaga töötamist olukorras, kus ta on kohustutud oma alaealisi lapsi ülal pidama. Kostja ei ole kohustatud tegelema ettevõtlusega, kus tema tulu on vaid minimaalne ja episoodiline, vaid võib minna palgatööle teise ettevõttesse, et saada regulaarset ja suuremat sissetulekut. Eeltoodud põhjustel ei ole asjakohased ka apellatsioonimenetluses esitatud kostja tõendamata väited tema raske majandusliku olukorra kohta pärast lahutust.
10.Kuna ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, siis TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes ei korda kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi osas, milles ta nendega nõustub. Vastusena apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.Kostja vaidlustas maakohtu otsuse põhjendustega, et hageja tegelik suhtluskord jäi arvestamata ning suhtluskord on pärast maakohtu istungit muutunud, kostja esitatud kulusid ja kulutõendeid mõisteti ja arvestati valesti, kostja sissetulekut arvestati ebakorrektselt ning kostjal on ülalpidamiskohustus ka teise alaealise lapse suhtes. Kostja kulude ning sissetulekuga seonduvat on ringkonnakohus juba eelnevalt käsitlenud.
11.1.Kostja väidab, et hageja viibis kostja juures vähemalt 7 ööpäeva kuus, millega on täidetud PKS § 101 lg-s 6 sätestatud elatise vähendamise eeldus. PKS § 101 lg-t 6 tuleb sätte eesmärke arvestades tõlgendada selliselt, et kohus vähendab elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga alati, kui kohtumenetluses on tuvastatud, et laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus (RKTKo 13.06.2025, 2-23-8691/35, p 13). Kostja ei väitnud maakohtu menetluses kordagi, et hageja viibis kostja juures vähemalt 7 ööpäeva kuus. Kostja on väitnud, et tõele ei vasta ema väide, et laps oli kostjaga märtsis 2 päeva ja aprillis 3 päeva (digitoimiku lk (dtl) 34). Vaatamata vastuväitele jättis kostja seejärel selgitamata, kui kaua tema hinnangul hageja kostja juures viibis. Samuti tõi kostja välja, et hageja ööbis kostja juures mais 6 ööd, juunis 7,5 ööd, juulis 11 ööd ja augustist 2 ööd (dtl 55). Keskmiselt teeb see 6,625 ööd kuus, seega vähem kui 7. Seejuures tuleb arvestada, et elatise vähendamise aluseks võetakse kohustatud vanema juures viibitud ööpäevad, mitte ööbimised. Maakohus jättis seega õigesti tuvastamata, et hageja viibib kostjaga rohkem kui 7 ööpäeva kuus.
Kostja esitas apellatsioonkaebuses ka väite, et pärast 7. augusti 2025 kohtuistungit leppisid vanemad kokku, et hageja viibib järjestikku kolm ööpäeva ema juures ja seejärel kolm ööpäeva isa juures. Hageja lükkas väite ümber, selgitades, et pärast kooselu lõppemist on hageja viibinud kostja juures keskmiselt 4–5 ööpäeva kuus. Arvestades, et kostja ei ole oma väidet tõendanud, ei ole võimalik tuvastada, et kostja viibib hagejaga vähemalt 7 ööpäeva kuus.
11.2.Kostja viitas apellatsioonimenetluses oma ülalpidamiskohustusele ka teise lapse suhtes. Kostja ei toonud maa- ega ringkonnakohtus välja asjaolusid, millest nähtuks, et hagejale miinimummääras elatise väljamaksmisel osutuks kostja teine laps varaliselt vähem kindlustatuks kui hageja (PKS § 102 lg 2). Sama lapse ülalpidamiskohustus on ka hageja emal. Elatise vähendamine teise lapse ülalpidamiskohustuse tõttu ei ole seega põhjendatud.
12.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hagejal puuduvad hüvitamisele kuuluvad menetluskulud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.