T.I hagi K.B vastu soodustingimustel vanaduspensioni ja pensionilisa saamisest loobumise kohta tahteavalduse andmiseks kohustamiseks ning tahteavalduse asendamiseks kohtulahendiga
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 13. mai 2026 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
T.I määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad
1.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 13. mai 2026 määrus muutmata.
2.Jätta määruskaebuse menetlemise kulud T.I kanda. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja
pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.T.I (hageja) esitas 1. aprillil 2026 K.B (kostja) vastu hagi, milles palus kohustada kostjat andma nõusolek, et ta loobub laste H.K.B, G.K.B ja A.K.B kasvatamise eest riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 10 lg 1 p-s 2 ette nähtud soodustingimustel vanaduspensioni õiguse kasutamisest ja RPKS § 24 lg-s 11 ette nähtud pensionilisa saamise õigusest hageja kasuks. Hageja taotles, et kohus asendaks kostja tahteavalduse kohtuotsusega. Maakohus võttis 14. aprillil 2026 hagi menetlusse.
2.Kostja teavitas 12. mail 2026 kohut, et tema alaline elukoht on Soome Vabariigis ja ta soovib asja arutamist Soome Vabariigis.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 13. mai 2026 määrusega T.I hagi K.B vastu kohustada andma tahteavaldus soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks läbi vaatamata ja menetluskulud hageja kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Määruse kohaselt peab maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 75 lg 1 esimese lause alusel avalduse saamise järel kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. See säte ei välista siiski rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgimise kontrollimist ka hiljem. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1215/2012, 12. detsember 2012, kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüssel I bis) üldise mõtte järgi tuleb hagi esitada kostja elukoha järgi (art 4). Kostja on vastuses hagile märkinud oma elukohaks XXX XXXX, XXX ning on selgitanud, et tema alaline elukoht, töökoht ja peamised elulised huvid asuvad Soome Vabariigis. Kostja märkis, et kuna vaidlus puudutab kostja sotsiaalseid tagatisi ja pensioniõigusi, on kostja jaoks oluline, et menetlus vastaks tema elukohariigi, s.o Soome Vabariigi, kohtualluvuse reeglitele ning tagaks kostjale parimad võimalused enda kaitseks. Kuna kostja elukoht on Soome Vabariigis ja kostja on teavitanud kohut, et ta soovib asja arutamist Soome Vabariigis, jättis kohus hagi TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata, kuna kohus ei ole pädev asja lahendama.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist. Määruskaebuse esitaja palub tagastada talle määruskaebuselt tasutud riigilõiv 70 eurot. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on kohus ekslikult hinnanud rahvusvahelist kohtualluvust. Brüssel I bis art 1 lg 2 p c järgi nimetatud määrust ei kohaldata järgmise suhtes: „sotsiaalkindlustus“. Vaidlus puudutab otseselt Eesti riikliku pensionikindlustuse süsteemi, s.o RPKS § 10 lg 1 p 2 alusel soodustingimustel vanaduspensioni õigust ja RPKS § 24 lg 11 alusel pensionilisa õigust. Seega ei ole tegemist tavapärase eraõigusliku tsiviilvaidlusega, vaid vaidlusega Eesti avalik-õiguslikus pensionisüsteemis tekkiva õiguse kasutamise üle. Asja ese on lahutamatult seotud Eesti riigi makstava pensioni ja Eesti sotsiaalkindlustusõigusega. Lisaks TsMS § 72 lg 1 p 3 ja lg 2 kohaselt, kui asi ei allu üldsätete järgi Eesti kohtule või kui sellist alluvust ei ole võimalik kindlaks teha ja välislepingust või seadusest ei tulene teisiti,
lahendab asja Harju Maakohus, kui asi on muul põhjusel Eestiga tihedalt seotud ja isikul ei ole võimalik välisriigis oma õigusi kaitsta või kui õiguste kaitsmist välisriigis ei saa avaldajalt oodata. Harju Maakohus lahendab asja ka juhul, kui asi allub küll Eesti kohtule, kuid ei ole võimalik kindlaks määrata, millisele Eesti kohtule. See kehtib ka juhul, kui kokku on lepitud Eesti kohtualluvuses, aga mitte selles, milline Eesti kohus asja lahendab. Asjas on täidetud mõlemad eeldused, sest vaidlus puudutab Eesti riigi makstavat pensioni, mis tuleneb Eesti pensionikindlustuse seadusest; hinnata tuleb Eestis omandatud pensioniõigusi; tõendid ja tunnistajad asuvad Eestis; hageja ja laste kasvatamisega seotud asjaolud on seotud Eestiga; kostja on Eesti kodanik; kostja saab Eesti riigilt pensioni (mis on vaidluse ese). Asja menetlemine Soomes oleks hageja suhtes ebaproportsionaalselt koormav ja kahjustaks tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, sest hageja ei oska soome keelt ning peaks Soomes kohtusse pöördumiseks kandma märkimisväärseid lisakulusid (menetlusdokumentide koostamine, tõlkimine, õigusabi hankimine välisriigis). Samas ei kaasne kostjale Eesti kohtus võrreldavat koormust, sest kostja on Eesti kodanik, valdab eesti keelt, saab Eesti pensioni, menetlust on võimalik läbi viia kirjalikult ja vajadusel saab kostja osaleda videosilla teel. Lisaks võib asja lahendamisel tekkida vajadus hinnata, kas kostja on pensioni määramisel esitanud Eesti riigile õigeid andmeid laste kasvatamise kohta. Sellel võib olla tähendus ka Eesti riigi võimaliku tagasinõudeõiguse seisukohalt. Seetõttu on vaidluse kese selgelt Eestis. Vaidluse materiaalõiguslik raamistik tuleneb Eesti õigusest. Eesti kohus tunneb kohaldatavat õigust, saab vajadusel koguda tõendeid Eestis ning hinnata Eesti pensioniõiguse küsimusi ja pensioniõiguste tekkimise asjaolusid. Asja lahendamine Soomes looks põhjendamatu olukorra, kus välisriigi kohus peaks sisuliselt lahendama Eesti pensioniõigusest tulenevat vaidlust. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole arvesse võetud Brüssel I bis art 1 lg 2 p-i c ega TsMS § 72 lg 1 p 3, lg 2 sätteid. Määrus on üldsõnaline ning määruse tegemisel ei ole lähtutud seadusest, tõenditest ega kohtupraktikast.
VASTUSTAJA VASTUVÄITED
5.Kostja vaidleb määruskaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt kohaldas maakohus rahvusvahelist kohtualluvust õigesti. Hageja väide, nagu ei kuuluks asi Brüssel I bis reguleerimisalasse sotsiaalkindlustuse erandi tõttu on väär. Antud kohtuasi ei ole halduskohtu vaidlus riigiasutuse (sotsiaalkindlustusameti) ja kodaniku vahel sotsiaalkindlustuse määramise üle. Tegemist on kahe eraisiku vahelise tsiviilvaidlusega, kus hageja nõuab kostjalt tahteavalduse andmist. Eraisikute vahelistele tsiviilnõuetele kohaldub Brüssel I bis art 4 lg 1 täies ulatuses. Kostja alaline elukoht, töökoht ja elulised huvid on olnud pikalt Soome Vabariigis. Kuna hageja soovib sekkuda kostja Soome sotsiaalsetesse tagatistesse, on kostja õiguste tagamiseks hädavajalik asja arutamine Soome Vabariigis. Seega hagi tuleb esitada kostja elukohajärgsesse riiki, milleks on XXX. Sotsiaalkindlustusamet on kostja pensioniõigust ja laste kasvatamise asjaolusid pärast hageja protesti korduvalt ja põhjalikult kontrollinud. Sotsiaalkindlustusamet tuvastas kostja õiguse sooduspensionile ning taastas väljamaksed. Sotsiaalkindlustusameti haldusakt on kehtiv. Hageja püüab tsiviilkohtu kaudu saavutada riikliku sotsiaalkindlustuse otsuse ümberhindamist, mis ei kuulu tsiviilkohtu pädevusse. Hageja väited õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele on küünilised. Hageja poolt tõendina esitanud chati-vestlusest nähtub, et tunnistajad pakkusid kostjale kohtuasjast ja väidetest
loobumist rahalise hüvitise (4560 euro) vastu. Tunnistustega kauplemine ja väljapressimiskatse tõendavad, et menetlust kasutatakse kostja kiusamiseks ja varalise kasu saamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata (TsMS § 667 lg 1, § 659).
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust selle tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub kõigi maakohtu määruse põhjendustega ning ei korda neid TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt.
8.Ringkonnakohus märgib vastuseks määruskaebuse esitaja väidetele järgmist.
8.1.Maakohus on õigesti leidnud, et maakohus peab TsMS § 75 lg 1 esimese lause alusel avalduse saamise järel kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule, ning see säte ei välista rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgimise kontrollimist ka hiljem. Samuti on maakohus õigesti leidnud, et asjas määrab kohtualluvuse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012, 12. detsember 2012, kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüssel I bis) art 4, mille kohaselt tuleb hagi esitada kostja elukoha järgi. Vaidlust ei ole selles, et kostja elukoht on Soome Vabariigis ja kostja on teavitanud kohut, et ta soovib asja arutamist Soome Vabariigis. Seega jättis maakohus õigesti hagi TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata, kuna kohus ei ole pädev asja lahendama.
8.2.Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et antud asjas Brüssel I bis art 4 ei kohaldu, kuna Brüssel I bis art 1 lg 2 p-i c järgi nimetatud määrust ei kohaldata sotsiaalkindlustuse suhtes. Hageja on esitanud kostja vastu hagi, milles palub kohustada kostjat andma nõusolek, et ta loobub poolte laste H.K.B, G.K.B ja A.K.B kasvatamise eest RPKS § 10 lg 1 p-s 2 (võimalik, et mõeldud on RPKS § 10 lg 1 p 3, sest mainitakse kolme, mitte nelja last) ette nähtud soodustingimustel vanaduspensioni õiguse kasutamisest ja RPKS § 24 lg-s 1 1 ette nähtud pensionilisa saamise õigusest hageja kasuks. Hageja taotleb, et kohus asendaks kostja tahteavalduse kohtuotsusega. Kui sama lapse või samade laste eest on õigus saada soodustingimustel vanaduspensioni mitmel õigustatud isikul (nt vanem, kasuvanem, eestkostja vms), peavad nad omavahel kokku leppima, kes seda õigust kasutab. Kokkulepe vormistatakse kirjaliku nõusolekuga, millega teised õigustatud isikud loobuvad oma õigusest. Kui üks või mitu isikut loobuvad, jagatakse pensionisoodustuse aastad ülejäänud õigustatud isikute vahel võrdselt (RPKS § 10 lg 2). Kui õigustatud isikud kokkuleppele ei jõua, jagatakse soodustingimustel vanaduspensioni saamise õigusest tulenevad aastad nende vahel samuti võrdselt (RPKS § 10 lg 3). Vanaduspensionile või teatud juhtudel toitjakaotuspensionile lisandub pensionilisa lapse kasvatamise eest. Pensionilisa saavad vanemad, vanema abikaasad või registreeritud elukaaslased, eestkostjad ja hoolduspere vanemad, kui nad on last kasvatanud vähemalt kaheksa aastat. Pensionilisa suurus sõltub seaduses sätestatud tingimustest ja lapse sünniajast (RPKS § 24 lg 11). Kui sama lapse eest on pensionilisa saamise õigus mitmel isikul, peavad nad kokku leppima, kes pensionilisa saab. Kokkulepe kinnitatakse kirjaliku loobumisega teiste õigustatud isikute
poolt. Kui kokkulepet ei saavutata või kui osa isikuid loobub oma õigusest, jagatakse pensionilisa õigustatud isikute vahel võrdselt (RPKS § 24 lg 7). Poolte väidetest nähtuvalt on Sotsiaalkindlustusamet määranud kostjale soodustingimustel vanaduspensioni ja pensionilisa lähtudes asjaolust, et kostja on kasvatanud kolme last (H.K.B, G.K.B ja A.K.B) vähemalt kaheksa aastat. Hageja on seisukohal, et kostjal puudub õigus soodustingimustel vanaduspensionile ja pensionilisale ning nimetatud hüvesid peab saama täies ulatuses kasutada hageja. Ringkonnakohtu hinnangul on antud nõuete puhul tegemist kahe eraisiku vahelise sisulise vaidlusega, mille ese on ühe vanema kohustamine andma nõusolek Eesti pensioniõiguslikest hüvedest loobumiseks ja vastava tahteavalduse asendamine. Kuigi tulemus mõjutab avalikõiguslikku pensioni, ei vaielda asjas pensioni määramise üle riigiga, vaid laste H.K.B, G.K.B ja A.K.B vanemad vaidlevad omavahel selle üle, kas kostja puhul on täidetud soodustingimustel vanaduspensioni ja pensionilisa saamise eeldused selles osas, et kostja on kasvatanud lapsi vähemalt kaheksa aastat, või on hagejal õigus kasutada nimetatud hüvesid täies ulatuses. Riigikohtu erikogu on 29. juuni 2015 määruse nr 3-3-4-3-15 (pädeva kohtu määramine M.E. kaebuses kohustada M.A soodustingimustel vanaduspensioni õigusest ja pensionilisa saamise õigusest loobumise kohta nõusoleku andmiseks) p-s 9 leidnud, et RPKS § 10 lg-s 3 ja § 24 lg-s 8 nimetatud vaidlus on kahe füüsilise isiku vaheline sisuline vaidlus selle üle, kumb vanematest saab nimetatud õigusi (õigust soodustingimustel vanaduspensionile ja pensionilisa) kasutada, millise asja lahendamine kuulub maakohtu kui tsiviilasju lahendava kohtu pädevusse. Samale seisukohale on Riigikohtu erikogu asunud ka 20. jaanuari 2014 määruses nr 3-3-4-2-13 (p 19). Ehkki nii RPKS § 10 kui ka § 24 sätteid on pärast erikogu viidatud lahendite tegemist muudetud (eelkõige osas, kuidas kokkuleppe mittesaavutamisel nimetatud hüved õigustatud isikute vahel jagatakse), on erikogu seisukoht, mille kohaselt on tegemist kahe eraõigusliku isiku vahelise sisulise tsiviilõigusliku vaidlusega selle üle, kumb vanematest saab neid õigusi kasutada, mille lahendamine kuulub tsiviilkohtu pädevusse, jätkuvalt asjakohane. Ringkonnakohus on seisukohal, et Brüssel I bis art 1 lg 2 p c sotsiaalkindlustuse välistuse alla ei kuulu iga vaidlus, mis puudutab pensioni või sotsiaaltoetust. Art 1 lg 2 p c „sotsiaalkindlustuse“ all on ringkonnakohtu hinnangul silmas peetud isiku ja riigi (sotsiaalkindlustusasutuse kaudu) vahelisi vaidlusi, kus vaieldakse vahetult avalik-õigusliku sotsiaalkindlustussuhte üle (nt kas isikul on õigus pensionile, selle suuruse arvestamine, tagasinõuded jms). Kuigi praeguse vaidluse ese mõjutab Eesti pensioni määramist, ei vaielda otseselt pensioni määramise õiguspärasuse üle riigiga (riik ei ole vaidluse pooleks), vaid tegemist on eraisikute omavahelise vaidlusega asjaolude üle, millest sõltub RPKS § 10 lg-s 1 ja § 24 lg-s 11 ettenähtud hüvede (õigus soodustingimustel vanaduspensionile ja pensionilisa) jaotamine nende isikute vahel. Brüssel I bis art 1 lg 2 p c sotsiaalkindlustuse välistuse tähendust on käsitlenud Euroopa Kohus kohtuasjas C-579/17 28. veebruari 2019 otsuses (p-d 65–67) ning on leidnud, et Brüssel I bis art 1 lg-s 2 sätestatud erandeid selle määruse kohaldamisalast tuleb tõlgendada kitsalt, mõistet „sotsiaalkindlustus“ määratletakse autonoomselt, võrreldes sellega, milline sisu on sellel mõistel liidu õiguses, ning see hõlmab EL sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise määruse nr 883/2004 kohaldamisalasse kuuluvaid küsimusi. Eeltoodut arvestades Brüssel I bis art 1 lg 2 p c sotsiaalkindlustuse välistus ringkonnakohtu hinnangul käesolevale vaidlusele ei kohaldu.
Asjaolud, et vaidlusel on tihe seos Eestiga ja kohaldada tuleb Eesti õigust, ei anna automaatselt pädevust Eesti kohtule. Euroopa Liidu õiguses on kohtualluvus ja kohaldatav õigus eraldi küsimused. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et hageja nõude puhul ei ole tegemist ka kahju hüvitamise nõudega, mis annaks aluse kohaldada Brüssel I bis art 7 lg 2 alusel valikulist kohtualluvust.
8.3.Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kohtualluvuse määramisel saab kohaldada TsMS § 72 lg 1 p 3 ja lg 2 sätteid. TsMS § 72 lg 1 p 3 (ja p 2) sätteid saab kohus kohaldada vaid juhul, kui rahvusvahelist kohtualluvust tuleb kontrollida TsMS kohtualluvuse sätete (mitte välislepingu või Euroopa Liidu määruse) alusel (vt ka V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Komm. välj (2017) § 72 p-d 3.1.a, 3.1.b). Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole, kuivõrd kohtualluvuse määramisel kuulub kohaldamisele Euroopa Liidu määrus, st Brüssel I bis.
8.4.Eeltoodust tulenevalt on asjas tegemist kahe eraisiku vahelise tsiviilvaidlusega, mille lahendamiseks ei ole Eesti kohtule võimalik tuletada pädevust ei rahvusvahelise kohtualluvuse normide ega TsMS üldsätete alusel, ning seega on maakohus õigesti leidnud, et hagejal tuleb esitada oma nõuded kostja vastu Brüssel I bis art 4 kohaselt kostja alalise elukoha järgsesse kohtusse Soome Vabariigis.
9.Menetluskulud (sh määruskaebuselt tasutud riigilõiv) jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.