Aktiva Finance Group OÜ hagi B.E võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
477 eurot 10 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479), lepinguline esindaja Kristiine Urb
vastu
Kostja: B.E (isikukood XXX) Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista B.E-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevus 134 eurot 42 senti ja intress 2 eurot 84 senti.
3.Mõista B.E-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis põhivõlalt (134 eurolt 42 sendilt) alates 17. juunist 2026 kuni põhivõla tasumiseni määras 9,9% aastas.
4.Mõista B.E-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhivõla osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast järgmiselt: Maksetähtaeg
5.Mõista B.E-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt maksegraafiku tagasimaksetelt alates maksetähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni määras 9,9% aastas.
6.Jätta menetluskuludest 30% B.E ja 70% Aktiva Finance Group OÜ kanda.
7.Mõista B.E-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulud 114 eurot.
8.Mõista B.E-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis menetluskuludelt (114 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.
9.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Selgitus menetlusabi taotlejale Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 5. novembril 2025 Tartu Maakohtule B.E (kostja) vastu hagi, milles palub mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 356 eurot 18 senti, intressi 19 eurot 55 senti, sissenõudmiskulud 30 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 36 eurot 31 senti, samuti viivise põhivõlalt alates 6. novembrist 2025 kuni põhivõla tasumiseni määras 9,9% aasta. Menetluskulud palub hageja kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank Finance (esialgne võlausaldaja) ja kostja
3.septembril 2022 järelmaksulepingu nr L89009681276, mille alusel sai kostja kauba maksumusega 539 eurot 99 senti järelmaksuga. Kuivõrd kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, saatis esialgne võlausaldaja 4. oktoobril 2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, saatis esialgne võlausaldaja 25. oktoobril 2024 kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta. Esialgne võlausaldaja on oma nõuded kostja vastu loovutanud hagejale.
2.Kostja ei ole hagile vastanud.
KOHTU SEISUKOHT
3.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
4.Kohus menetleb hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 järgi lihtmenetluses. Kohus selgitab, et eelneva tõttu ei määranud kohus otsuse avalikult teatavakstegemise aega. Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).
5.Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja kostja vahel 3. septembril 2022 sõlmitud järelmaksulepingu nr L89009681276 (dtl 4; maksegraafik dtl 5; Euroopa tarbijakrediidi standardinfo dtl 6 – 7; üldtingimused dtl 8 – 13). Lepingu aluse sai kostja kauba maksumusega 539 eurot 99 senti.
6.Vaidlust ei ole selles, et poolte oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Hageja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1 ja 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).
8.VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 19,80%. Lepingu sõlmimise ajal oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,30% Seega ei ületa lepingujärgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
9.Tarbijakrediidilepingu puhul peab kohus kontrollima ka seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:
· tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); · tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); · tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); · tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 221-13098, p 18).
10.Hageja selgitas hagis, et esialgne võlausaldaja tegi kostja krediidivõimelisuse hindamiseks päringu Maksu- ja Tolliametisse, Pensioniregistrisse ja maksehäireregistritesse ning analüüsis saadud teavet koos taotluses kostja esitatud andmetega. Esialgne krediidiandja on laenuotsuse tegemisel lähtunud sissetulekust 400 eurot kuus ja arvestanud igakuiseid kohustusi 10 eurot. Kohus selgitas 26. veebruari 2026 puuduste kõrvaldamise kohtunõudes, et hageja peab esile tooma ja tõendama, et laenuandja nõudis laenusaajalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pikka ajavahemiku kohta (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-10661, p 55). Eelnevat arvestades palus kohus hagejal täpsustada, kas esialgne võlausaldaja on nõudnud kostjalt pangakonto väljavõtte esitamist. Kohus selgitas, et kui esialgne võlausaldaja on kostjalt pangakonto väljavõtte esitamist nõudnud, siis tuleb kohtule pangakonto väljavõtted ka esitada. Hageja 18. märtsi 2026 menetlusdokumendist saab kohus aru selliselt, et esialgne võlausaldaja ei ole kostjalt nõudnud pangakonto väljavõtte esitamist. Samuti ei ole hageja kohtu hinnangul tõendanud, et kostja (tarbija) kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hageja on kohtule esitanud kostja laenutaotluse (dtl 17). Kuigi hageja on hagis märkinud, et esitab maksehäireregistri väljavõtte, ei ole seda kohtule esitatud. Samuti on hageja märkinud, et esialgne võlausaldaja on kontrollinud kostja sissetulekuid Maksu- ja Tolliametist/Pensioniregistrist, kuid ka selle kohta ei ole kohtule tõendeid esitatud. Esialgne võlausaldaja ei ole kindlaks teinud ka kostja kohustusti. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kostja kohustused olid 10 eurot kuus. Kohtule esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt võib järeldada, et esialgne võlausaldaja on kostja väidete pinnalt pigem eeldanud tema krediidivõimelisust ning ei ole tegelikkuses kontrollinud esitatud andmete õigsust Eelneva tõttu on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.
11.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud
intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-134930, p 10).
12.Hageja on 18. märtsi 2026 menetlusdokumendis toonud välja arvestuse olukorras, kus kohus asub seisukohale, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja on teinud tagasimakseid 393 eurot 89 senti. Ümberarvestuse kohaselt ei ole lepingu ülesütlemine kehtiv. 18. märtsi 2026 seisuga oli sissenõutavaks muutunud põhinõue 89 eurot 67 senti. Sellele lisanduvad 15. aprilli 2026 põhiosa makse (14 eurot 69 senti), 15. mai 2026 põhiosa makse (14 eurot 94 senti) ja 15. juuni 2026 põhiosa makse (15 eurot 12 senti). Kohtuotsuse tegemise ajal seisuga on sissenõutavaks muutunud põhinõue 134 eurot 42 senti.
13.Intressi kohta märgib kohus järgmist. VÕS § 397 lg 1 esimene lause sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Kohus on eelnevalt selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 403 4 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Hageja on 18. märtsi 2026 menetlusdokumendis lähtunud VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimääras. 18. märtsi 2026 seisuga oli sissenõutavaks muutunud intress 2 eurot 43 senti. Sellele lisandub 15. aprilli 2026 - 15. juuni 2026 intressimaksed (kokku 41 senti). Kokku on hageja intressinõue
14.TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Hagis on hageja küll viidanud TsMS §-le 369, kuid ei ole selle alusel esitatud nõuet põhjendanud. Kohus rõhutab, et hageja ülesandeks on põhjendada TsMS § 369 kohaldamise vajadust. Sellele vaatamata peab kohus võimalikuks rahuldada nõue TsMS § 369 alusel. Siinkohal arvestab kohus seda, et kostja ei ole hagile vastanud ning ei ole uuele võlausaldajale (hagejale) tagasimakseid teinud. Kohtu hinnangul on seega ka alust eeldada, et kostja ei täida oma kohustusi õigel ajal ka edaspidi. Seega tuleb kostjalt mõista TsMS § 369 alusel kasuks välja põhivõla ja intressi maksed alates 15. juulist 2026 kuni 15. septembrini 2026 vastavalt
18.märtsi 2026 menetlusdokumendis toodud maksegraafikule.
15.Viivise kohta märgib kohus järgmist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
Lepingus on kokku lepitud viivisemääraks 9,9% aastas. 18. märtsi 2026 menetlusdokumendis viitab hageja viivisemäärale 11,90% aastas ja 19,90% aastas. Kohus peab siiski põhjendatuks lähtuda viivisemäärast 9,9%. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlalt (134 eurolt 42 sendilt) alates 17. juunist 2026 kuni põhivõla tasumiseni määras 9,9%. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja ka viivise sissenõutavaks muutuvatelt põhiosa summadelt alates maksetähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni määras 9,9% aastas.
16.Sissenõudmiskulude kohta märgib kohus järgmist. Hageja nõuab kostjalt 30 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist. VÕS 113 2 lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Hageja on ise märkinud, et ümberarvutuste korral ei ole leping kehtivalt üles öeldud. Seega ei saa hageja nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel. Küll aga saaks hageja nõuda kulude hüvitamist VÕS § 1132 lg 1 alusel. Viidatud sätte kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Praegusel juhul ei ole hageja tuginenud sellele, et ta on enne saatnud kostjale vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Hageja ei ole ka vastavaid tõendeid esitanud. Seega ei ole VÕS § 1132 lg-s 1 sätestatud eeldused täidetud ja hagejal ei ole õigust nõuda sissenõudmiskulusid. Kohus jätab selle nõude rahuldamata.
17.Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 134 eurot 42 senti ja intressi 2 eurot 84 senti. Samuti mõistab kohus põhivõla ja intressi maksed alates 15. juulist 2026 kuni
15.septembrini 2026 vastavalt
18.märtsi 2026 menetlusdokumendis toodud maksegraafikule. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlalt (134 eurolt 42 sendilt) alates
17.juunist 2026 kuni põhivõla tasumiseni määras 9,9% aastas. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja ka viivise sissenõutavaks muutuvatelt põhiosa summadelt alates maksetähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni määras 9,9% aastas. Muus osas jätab kohus hageja nõuded rahuldamata.
18.Arvestades hagi rahuldamise ulatust (hageja nõuded olid kokku 442 eurot 04 senti ja kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 134 eurot 44 senti, seega rahuldab kohus hagi ca 30% ulatuses), jääb TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskuludest 30% kostja ja 70% hageja kanda.
19.Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud kokku 816 eurot (riigilõiv 140 eurot ja lepingulise esindaja tasu 338 eurot). Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud kuluga.
20.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause). Kohtu hinnangul saab tasumäära 169 eurot tunnis pidada põhjendatuks vandeadvokaadist esindaja puhul. Praegusel juhul esindas hagejat mitteadvokaadist esindaja ning sellist tasumäära ei saa kohtu hinnangul Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda mõistlikuks pidada.
Kohtu hinnangul on mitteadvokaadist esindaja puhul mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot. Kohtu hinnangul on hageja lepingulise esindaja ajakulu 2 tundi põhjendatud. Seega on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 380 eurot (140 + 2x120). Kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja menetluskulud 114 eurot (380 x 0,3). Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivist menetluskuludelt (114 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Karina Kukkes kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.