2-26-1121/7 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

18.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul ka kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (2-21-13098, p 17). Seda ka juhul, kui kostja pole esitanud sellekohast vastuväidet. Sama lahendi p 18 järgi peab krediidiandja teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:  tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);  tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);  tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);  tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

hagiavalduses välja toonud, et krediidiandja saatis 06.06.2025 kostjale lepingute ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 20.06.2025 vastavalt VÕS § 416 lg-le 1. Ülesütlemise hoiatuse saatmise seisuga oli kostja võlas lepingust nr XXX tulenevalt 10.03.2025-10.05.2025 osamaksetega, lepingu nr XXX osas tulenevalt hageja esitatud lisast nr 11 alates mai osamaksetega ja lepingu nr M. S. osas tulenevalt lisast 11 tasuti viimane osamakse 12.02.2025, seega oli kostja võlgnevuses alates märtsi osamaksest. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kostja vähemalt lepingu nr XXX osas üles ütlemise hetkel võlgnevuses kolme järjestikuse osamaksega. Hageja leiab, et vastavalt võlausaldaja üldtingimuste punktile 5.3. oli AS-il XXX õigus kõik lepingud üles öelda, kuivõrd kostja oli lepinguga nr XXX võlgnevuses kolme järjestikuse osamaksega, sh oli õigus üles öelda ka teised poolte vahel sõlmitud lepingud. Üldtingimuste punkt 5.3, millele hageja tugineb, sätestab, et krediidiandja võib lepingu üles öelda ühepoolselt ilma etteteatamisajata, kui võlgnik rikub süüliselt ja olulises ulatuses lepingust tulenevat kohustust või kui leiab aset muu sündmus, mis on mõjuv põhjus lepingu mittejätkamiseks, eelkõige kui võlgnik on rikkunud mis tahes muud krediidiandjaga sõlmitud lepingut. Tegemist on tüüptingimusega VÕS § 35 lg 1 mõistes. VÕS § 35 lg 1 kohaselt on tüüptingimus lepingutingimus, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C-147/16). Kohus märgib, et VÕS § 35 lg 5 kohaselt on VÕS §-des 35-–39 ja 41–45 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine selle lepingupoole kahjuks, kelle suhtes tüüptingimust kasutati. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 416 lg-st 1 tulenevalt on krediidiandjal õigus leping üles öelda juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. VÕS § 421 kohaselt käesolevas jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Käesolevas jaos sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastamisega. Käesoleval juhul on krediidiandja viidatud lepingu punktiga kõrvale kaldutud VÕS § 416 lg-s 1 sätestatust kostja kahjuks, kohus leiab, et tegemist on ebamõistlikult tarbija huve kahjustava tüüptingimusega ning see on VÕS § 421 alusel tühine, seega ei saanud see tingimus lepingute osaks.

38.Hageja on esitanud 15.01.2026 kohtule menetluskulude nimekirja. Selle kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid kokku 906,50 eurot, mis koosneb lepingulise esindaja kulust 591,50 eurot (käibemaksuta, 3,5 tundi) ja riigilõivust 315 eurot. 29.01.2026 menetlusdokumendis on hageja palunud välja mõista õigusabikulud summas 760,50 eurot. Kohus leiab, et riigilõivukulu summas 315 eurot on põhjendatud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt kulus hageja lepingulisel esindajal alusdokumentidega tutvumisele ja nende analüüsile, hagiavaldusele ettevalmistamisele ja koostamisele, lisade kogumisele ja komplekteerimisele ning dokumentide esitamiseks kohtule kokku 3,5 tundi. Riigikohus on 06.05.2015 lahendi p-s 14 asjas 3-2-1-4-15 asunud seisukohale, et kohus teeb kaalutlusotsuse lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse kohta, hinnates eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust. Hageja ei ole esitanud 29.01.2026 menetlusdokumendis põhjendanud lisandunud õigusabikulude suurust. Kohus peab mõistlikuks esindajal kulunud aega 3,5 tundi. Kohtu hinnangul, arvestades menetlustoimingute ja –dokumentide mahtu ning seda, et hagis on esitatud kolme erineva lepinguga seotud asjaolud, on vajalik ja põhjendatud lepingulise esindaja ajakulu 3,5 tundi. Kohus leiab, et hageja juristist esindaja tasumäär 169 eurot/tunnis on põhjendamatu. Riigikohus on küll varasemates lahendites pidanud põhjendatuks advokaadi tunnitasuks 153 eurot ja ka rohkem, kuid kohus võtab siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem muuhulgas põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitte-advokaadist esindajate puhul nii ei ole. Arvestades asja sisu peab kohus põhjendatud tasumääraks 120 eurot/tunnis, mistõttu leiab kohus, et hageja põhjendatud õigusabikulud käesolevas menetluses on kokku 420 eurot (3,5h x 120€) ilma käibemaksuta. Kohus leiab, et hageja põhjendatud menetluskulud on kokku 735 eurot, so riigilõiv 315 eurot ja õigusabikulud 420 eurot, mis tuleb hagejale hüvitada vastavalt menetluskulude jaotusele. Kuivõrd kohus jättis menetluskulud 73 % ulatuses kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 536,55 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt ei tekkinud kostjal menetluskulusid, mida rahaliselt kindlaks määrata. Lisaks peab kostja tulenevalt hageja taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.