Aktiva Finance Group OÜ võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
29 475,44 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema
hagi
R.Q
vastu
Kostja R.Q (isikukood XXX) Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada osaliselt Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479) hagi R.Q (isikukood XXX) vastu.
2.Välja mõista R.Q-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks 19 556,06 eurot, sealhulgas põhinõue 19 107,98 eurot ja intress 448,08 eurot.
3.Välja mõista R.Q-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis põhinõude (19 107,98 eurot) tasumata osalt määraga 0,02% päevas alates 16.07.2025 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
4.Jätta menetlusosaliste menetluskulud 71% ulatuses R.Q kanda ja 29% ulatuses Aktiva Finance Group OÜ kanda.
5.Rahuldada osaliselt Aktiva Finance Group OÜ menetluskulude kindlaksmääramise avaldus.
6.Välja mõista R.Q-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulud 1526,50 eurot.
7.Välja mõista R.Q-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis menetluskulude 1526,50 eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
1 (12)
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud
1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 14.04.2025 Tartu Maakohtule hagiavalduse R.Q (kostja) vastu. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista 27 981,60 eurot, millest põhinõue on 20 463,58 eurot, intress on 448,08 eurot, lepingu haldustasu on 10 eurot ja viivis on 7059,94 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise määraga 0,02% päevas põhivõlgnevuselt (20 463,58 eurolt) alates 15.04.2025 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank (krediidiandja) ja kostja 08.07.2019 tarbijakrediidilepingu nr L89002775024, mille alusel sai kostja 22 800 eurot. Vastavalt lepingule arvestati laenu väljastamisel maha lepingu sõlmimise tasu 342 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel perioodil 15.08.2019–15.07.2025. Kostja on põhiosa katteks tasunud 2336,42 eurot. Kostjal on tasumata põhivõlg 20 463,58 eurot (22 800,00–2336,42). Lepingust tulenevalt on intressimäär 5,90% aastas ja lepingu krediidi kulukuse määr 6,82% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus alates 9. osamaksest, s.o alates 15.04.2020 kuni lepingu ülesütlemiseni, s.o kuni 24.07.2020 summas 448,08 eurot. Viivisenõue perioodi 25.07.2020–14.04.2025 eest on 7059,94 eurot. Lepingus on viivisemääraks kokku lepitud 0,02% päevas. Lepingust tulenevalt kohustus kostja tasuma lepingu haldustasu igakuiselt 2,50 eurot. Kostjal on lepingu haldustasu võlgnevus perioodi 15.04.2020–15.07.2020 eest summas 10 eurot. Kostjal jäid tasumata 15.04.2020, 15.05.2020 ja 15.06.2020 osamaksed. Algne võlausaldaja saatis 08.07.2020 ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud lepingust tulenevat võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles esialgne võlausaldaja 24.07.2020 lepingu üles. 31.07.2020 loovutati nõue hagejale. Pärast lepingu lõppemist arvestas hageja sissenõudmiskuludeks 50 eurot, mis kaeti kostja poolt tasutud summast. Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja vastuväited
2.Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja jätta kõik kõrvalnõuded rahuldamata. Kostja leiab, et hageja nõue on aegunud. AS Inbank ütles lepingu üles 24.07.2020, mistõttu muutus kogu nõue 25.07.2020 2 (12)
sissenõutavaks ja 3-aastane aegumistähtaeg möödus hiljemalt 25.07.2023. Hagi esitati 14.04.2025. Intressi- ja viivisenõuded aeguvad osamaksetena, mistõttu enne 14.04.2022 sissenõutavaks muutunud kõrvalnõuded ei kuulu väljamõistmisele, sest need on aegunud. Aegumine ei ole katkenud. Kostja ei ole kohustust tunnistanud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3.Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
4.VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
5.Hageja on esitanud kohtule tõendina AS-i Inbank ja kostja vahel 08.07.2019 sõlmitud auto24 tagatisega laenu lepingu nr L89002775024 (auto24 liising) ja registerpandi seadmise kokkuleppe (dtl 13–20). Leping on kostja poolt allkirjastatud. Lepingu kohaselt oli laenusummaks 22 800 eurot. Lepingust nähtuvalt võeti laenusummast 22 800 eurost maha lepingutasu 342 eurot ning kostjale kanti üle 22 458 eurot (maksekorraldus dtl 24). Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma intressi, haldustasu ja lepingutasu. Kostja kohustus krediidiandjale tegema 72 osamakset, kuumakse suurusega 314,69 eurot, viimane osamakse 6016,35 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu 15-ks kuupäevaks, esimene osamakse tuli teha 15.08.2019 (dtl 15, 16). Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendite alusel tuvastatuks. Krediidi kulukuse määr
6.Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS § 4062 lg-ga 1. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14-15). Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli lepingu ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt 6,82% aastas (dtl 14, 19). Lepingutasu oli 342 eurot, igakuine haldustasu 2,50 eurot, intressimäär oli 5,90% aastas ning kostjal tuli laen tagastada 72 osamaksega (dtl 14). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1.
3 (12)
juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 08.07.2019 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 20,01% (kohaldus alates 01.01.2019 kuni 30.06.2019 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 60,03%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 6,87%. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine
7.Sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohus hindab, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet.
8.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr , p-d 13 ja 17).
8.1.VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 403 4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
4 (12)
Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr , p 18). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr , p 23). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr , p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, , p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, , p 35).
8.2.Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks ning andis võimaluse ümberarvestuse tegemiseks (dtl 59 jj). Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral saab hageja nõuda tarbijalt VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 alusel tagasi põhivõla koos VÕS §-s 94 sätestatud intressiga (v.a VÕS § 403 4 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral). Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti
5 (12)
määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja esitas kohtule kostja pangakonto väljavõtte ja selle analüüsi (dtl 80–101). Perioodil 01.01.2019–30.06.2019 laekus kostjale regulaarselt töötasu keskmiselt 2271,78 eurot kuus. Kostjale laekus samal perioodil tööandjalt lisatasusid keskmiselt 121,96 eurot kuus, boonuseid 907,82 eurot kuus ning puhkustasu 209,78 eurot kuus, kuid need ei olnud igakuised laekumised. Kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et samal perioodil olid tal märkimisväärsed püsikohustused. Laenulepingu LD1627300004 alusel tasus kostja intressi ja põhiosa kokku keskmiselt 229,91 eurot kuus. TF Bank AB (publ.) Eesti ees kujunes alates märtsist igakuine osamakse ligikaudu 255,26–259,92 eurot. AS-ile LHV Finance tasus kostja märtsist alates ligikaudu 180–184 eurot kuus (jaanuaris 70 eurot). Luminor Bank AS-i (Nordea krediit) tagasimaksed olid 100–120 eurot kuus. Elisa Teleteenused AS-ile tasus kostja 45,55–72,22 eurot kuus. Seega moodustasid üksnes nimetatud teadaolevad püsikohustused vähemalt 810,72–866,05 eurot kuus. Uue lepingu igakuine osamakse oli 314,69 eurot. Seega suurenesid kostja teadaolevad püsikohustused pärast lepingu sõlmimist vähemalt 1125,41–1180,74 euroni kuus. Lisaks tasus kostja vastavatel kuudel Eesti Energia AS-ile 224–427,77 eurot ning AS-ile Võru Vesi 34,66–70 eurot. Samuti tegi kostja suuremahulisi ühekordseid väljamakseid laenuna Maasikaoru Talu OÜ-le summades 1100 eurot 26.05.2019 ja 1300 eurot 09.06.2019. Pangakonto väljavõttest nähtub ka, et kostja kulutused tanklates olid mõnel kuul väga suured. 2019. aasta aprillis kulus kostjal tanklates 2105,69 eurot, mais 317,58 eurot ja juunis 307,07 eurot. Samal ajal jäid väljavõttel kajastuvad igakuised kulutused toidupoodides 100 euro kanti. See asjaolu viitab sellele, et kostja võis kasutada igapäevaste kulutuste tegemiseks ka sularaha või teist pangakontot. Teise pangakonto olemasolule viitab ka see, et kostja tegi makseid enda teisele pangakontole nr xxxxxxxxxxxxxxx järgmiselt: 21.02.2019 summas 2200 eurot, 21.02.2019 summas 1240 eurot ning 21.03.2019 summas 1780 eurot. Teise pangakonto väljavõtet kohtule esitatud ei ole, mistõttu ei ole võimalik hinnata kostja kõiki sissetulekuid, väljaminekuid ega tegelikku vaba rahavoogu tervikuna. Lisaks võttis kostja vaadeldaval perioodil pangakontolt regulaarselt välja sularaha. Kostja sularaha väljavõtted olid järgmised: 19.01.2019 summades 400 eurot ja 100 eurot, 23.02.2019 summas 200 eurot, 20.03.2019 summades 750 eurot ja 350 eurot, 23.03.2019 summas 100 eurot, 17.04.2019 summas 300 eurot, 26.04.2019 summas 70 eurot, 10.05.2019 kahel korral summas 500 eurot, 21.05.2019 summas 200 eurot, 22.05.2019 summas 240 eurot, 19.06.2019 summas 50 eurot ning 21.06.2019 summas 100 eurot. Kokku võttis kostja jaanuarist juunini 2019 sularaha välja 3860 eurot, mis teeb keskmiselt 643,33 eurot kuus. Kostja teadaolevad igakuised väljaminekud koos uue 314,69 euro suuruse laenumakse, varasemate püsikohustuste, sularaha väljavõtete ja kommunaalkuludega olid keskmiselt 2027,40–2321,84 eurot kuus. Need summad ei hõlma veel kõiki võimalikke elamiskulusid ega teisel pangakontol tehtud kulutusi. Kuigi kostjale laekus regulaarne töötasu keskmiselt 2271,78 eurot kuus, olid tema teadaolevad igakuised väljaminekud ligikaudu 2027,40–2321,84 eurot kuus. Seega olid kostja kulud võrreldes regulaarse töötasuga väga suured ning teatud kuudel ületasid need töötasu suurust. Sellest järeldub, et kostjal ei olnud püsivat ja piisavat kuupõhist rahalist puhvrit, mille arvelt oleks saanud eeldada täiendava laenukohustuse korrapärast täitmist. Kohtu hinnangul ei saanud krediidiandja kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, mistõttu ei oleks krediidiandja VÕS § 403 4 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.
6 (12)
Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr , p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjatele mingi teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt nende esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5). Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine
9.Järgmisena tuvastab kohus, kas leping lõppes ülesütlemisega.
9.1.VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Laenulepingust nähtub, et kostjal tuli maksegraafiku kohaselt tasuda ajavahemikul 15.08.2019–15.15.07.2025 igakuiseid põhiosa makseid, intressimakseid ja haldustasu makseid ning ühekordne lepingutasu. Põhiosamaksete tasumise kohustus algas 15.08.2019 (dtl 15, 16). 15.08.2019 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 170,20 eurot; 15.09.2019 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 197,22 eurot; 15.10.2019 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 201,90 eurot; 15.11.2019 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 199,25 eurot; 15.12.2019 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 203,87 eurot; 15.01.2020 muutus
7 (12)
sissenõutavaks põhiosa makse 201,29 eurot; 15.02.2020 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 202,32 eurot; 15.03.2020 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 210,37 eurot; 15.04.2020 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 204,41 eurot; 15.05.2020 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 208,89 eurot; 15.06.2020 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 206,51 eurot; 15.07.2020 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 210,94 eurot. Kokku 2417,17 eurot. Hageja avaldas, et kostja on teinud algsele võlausaldajale tagasimakseid 2550,02 eurot, mis nähtub ka kohtule esitatud tõendist (dtl 27–31, 66). Kostja tegi tagasimakseid perioodil 23.08.2019–09.04.2020. Arvestades, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei võlgne kostja haldustasu ja lepingutasu ning arvestades, et 2019. ja 2020. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 0%, siis ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa tagasimaksega lepingu ülesütlemise ajal, s.o 24.07.2020. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et lepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud. Hagejale tasus kostja 29.10.2020 400 eurot ja 14.04.2022 400 eurot (dtl 51, 52).
9.2.Leping lõppes viimase osamakse tähtaja möödumisega, s.o 16.07.2025. Lepingu lõppemisega muutus sissenõutavaks kostja kohustus tagastada krediidi põhiosa. Seda kohustust ei mõjuta asjaolu, et krediidiandja oli lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja arvestas kostja tasutud 3350,02 eurot põhivõla katteks ja palub kostjalt välja mõista põhivõla 19 107,98 eurot (22 458-3350,02). Kohus rahuldab hageja nõude põhivõla 19 107,98 eurot väljamõistmiseks kostjalt.
9.3.Hageja esitas intressinõude osas ümberarvestuse (dtl 66 jj, 102, 103). Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. 2023. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 2,5% perioodil 01.01.2023–30.06.2023; 4% perioodil 01.07.2023–31.12.2023; 4,5% perioodil 01.01.2024–30.06.2024; 4,25% perioodil 01.07.2024–31.12.2024; 3,15% perioodil 01.01.2025–30.06.2025; 2,15% perioodil 01.07.2025–31.12.2025. Hageja esitas intressinõude osas ümberarvestuse ning intress on 931,46 eurot, mis on arvestatud VÕS §-s 94 sätestatud intressimääras (dtl 102, 103). Hagis nõudis hageja intressi 448,08 eurot. Kohus märgib, et ümberarvestuse esitamine ei anna alust mõista hageja kasuks välja suuremat summat, kui hageja on hagis nõudnud. Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ning hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes esitatud nõudest. Ümberarvestus võib täpsustada nõude arvestuskäiku ja põhjendada esitatud nõude õigsust, kuid sellega ei saa esitada uut nõuet ega laiendada hagi eset, kui hageja ei ole nõuet menetluses nõuetekohaselt suurendanud või hagi muutnud. Kuna hageja nõudis hagis intressina 448,08 eurot ning menetluses ei ole intressinõuet suurendanud, ei saa kohus mõista kostjalt välja ümberarvestuses märgitud 931,46 eurot. Seetõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista intress hagiavalduses nõutud ulatuses, s.o 448,08 eurot.
10.Hageja esitas viivisenõude osas ümberarvestuse. Hageja palub viivise välja mõista alates 16.07.2025 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohase täitmiseni (dtl 72). VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja palus hagis mõista kostjalt välja viivise määraga 0,02% päevas põhivõlgnevuselt alates 15.04.2025 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Ümberarvestuses märgitud VÕS § 113 lg 1
8 (12)
järgse seadusjärgse viivisemäära kohaldamine tooks kaasa hagiavalduses nõutust suurema viivisemäära kohaldamise. Kohus selgitab, et ümberarvestusega saab täpsustada viivise arvestuskäiku, kuid sellega ei saa esitada uut nõuet ega laiendada hagi eset. Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ning hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes esitatud nõudest. Seetõttu ei saa kohus mõista kostjalt välja viivist suuremas määras, kui hageja hagis nõudis. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja viivisenõude osaliselt. Kuna hageja on hagis nõudnud viivist määras 0,02% päevas, ei ole alust mõista välja viivist kõrgemas määras. Samas on hageja viivisenõue põhjendatud alates ajast, mil kogu tasumata põhiosa jääk muutus sissenõutavaks. Seetõttu mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõude 19 107,98 euro tasumata osalt määraga 0,02% päevas alates 16.07.2025 kuni põhinõude kohase täitmiseni.
11.Hageja palub ümberarvestuses kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 50 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Lõike 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja saata esimese tasulise meeldetuletuskirja kõige varem seitsme päeva möödumisel lepingu lõppemisest. Teise ja kolmanda tasulise kirja võib võlausaldaja saata kõige varem seitsme päeva möödumisel eelmise kirja saatmisest. Esmalt märgib kohus, et hageja ei ole hagis kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist summas 50 eurot nõudnud. Hageja esitas selle nõude alles ümberarvestuses. Ümberarvestuse eesmärk saab olla juba esitatud nõude arvestuskäigu täpsustamine, mitte uue iseseisva rahalise nõude esitamine või hagi eseme laiendamine. Hagimenetluses on kohus seotud hageja esitatud nõudega ning kohus ei saa mõista kostjalt välja summat, mida hageja ei ole hagis nõudnud ega mille võrra ei ole hageja nõuet menetluses nõuetekohaselt suurendanud. Seetõttu puudub kohtul alus mõista kostjalt hageja kasuks välja ümberarvestuses esitatud sissenõudmiskulu 50 eurot. Lisaks märgib kohus, et ka sisuliselt ei ole hageja sissenõudmiskulude nõue põhjendatud. VÕS § 1132 lg 2 kohaldamise eelduseks on, et tegemist on pärast lepingu lõppemist saadetud tasuliste meeldetuletuskirjadega. Käesolevas asjas on kohus eespool leidnud, et leping ei olnud hageja väidetud ajal kehtivalt üles öeldud ning leping lõppes alles viimase osamakse tähtaja möödumisega. Seega ei saa 2022. aastal saadetud meeldetuletuskirju lugeda pärast lepingu lõppemist saadetud kirjadeks VÕS § 1132 lg 2 tähenduses.
12.Kostja esitas hageja nõudele aegumise vastuväite. Kohus leiab, et hageja nõuded ei ole aegunud. Laenulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat. Kuivõrd laenulepingus oli ette nähtud maksegraafikujärgne igakuiste osamaksete tasumine, tuleb iga osamakse aegumist hinnata eraldi. Korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõuete aegumistähtaeg on TsÜS § 154 järgi kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks ning aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks. Kostja tasus hagejale 14.04.2022 summa 400 eurot (dtl 52). Kohus leiab, et nimetatud maksega tunnustas kostja laenulepingust tulenevat võlgnevust TsÜS § 158 lg 1 ja 2 tähenduses. Võla osaline tasumine kujutab endast nõude tunnustamist, millega aegumine katkeb ja algab uuesti. 14.04.2022 seisuga ei olnud varasemad maksegraafikujärgsed põhiosa nõuded aegunud, mistõttu katkestas kostja nimetatud makse nende nõuete aegumise. Uus kolmeaastane aegumistähtaeg hakkas kulgema 14.04.2022 ning
9 (12)
hageja esitas hagi kohtule 14.04.2025. Seega esitati hagi aegumistähtaja jooksul. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja nõuded aegunud. Kohus selgitab täiendavalt, et kui leping oleks lõppenud ülesütlemisega 24.07.2020 ning ülesütlemise tagajärjel muutus kogu tasumata laenujääk samal kuupäeval sissenõutavaks, tuleks aegumist hinnata mitte enam iga maksegraafikujärgse osamakse kaupa, vaid kogu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõude suhtes. Sellisel juhul alanuks tehingust tuleneva nõude kolmeaastane aegumistähtaeg TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1–2 järgi 24.07.2020 ning nõue oleks ilma aegumise katkemiseta aegunud 24.07.2023. Käesoleval juhul tasus kostja hagejale 29.10.2020 400 eurot ja 14.04.2022 400 eurot. Kohus leiab, et nimetatud maksed kujutavad endast võla osalist tasumist ja seega nõude tunnustamist TsÜS § 158 lg 1 ja 2 tähenduses. Nõude tunnustamisega aegumine katkeb ja algab uuesti. Eriti oluline on kostja 14.04.2022 tehtud makse, mille tegemise ajal ei olnud 24.07.2020 sissenõutavaks muutunud nõue veel aegunud. Seetõttu algas aegumistähtaeg 14.04.2022 uuesti ning lõppes 14.04.2025. Kuna hagi esitati kohtule 14.04.2025, on hagi esitatud aegumistähtaja jooksul. Eeltoodust tulenevalt ei oleks hageja nõue aegunud ka juhul, kui laenuleping oleks lõppenud ülesütlemisega 24.07.2020 ja kogu laenujääk oleks sel kuupäeval sissenõutavaks muutunud, kuivõrd kostja hilisem osaline tasumine katkestas aegumise. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
13.TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt, mistõttu jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.
14.Käesolevas asjas on hagihinnaks 29 475,44 eurot. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele vastav hagihind on 20 950,94 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 71% ulatuses ning jättis rahuldamata 29% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud 71% ulatuses kostja kanda ja 29% ulatuses hageja kanda.
15.Hagilt hinnaga 29 475,44 eurot kuulus riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasumisele riigilõiv 1400 eurot. Riigilõiv on põhjendatud kohtukulu (TsMS § 138 lg 2). Hageja on tasunud riigilõivu seaduses ettenähtud ulatuses. Arvestades, et poolte menetluskulud jäid 71% ulatuses kostja kanda ja 29% ulatuses hageja kanda, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista riigilõiv 994 eurot.
16.Hageja palub kostjalt lepingulise esindaja kuluna välja mõista 1056,25 eurot (ilma käibemaksuta). Tegemist on lepingulise esindaja kuluga TsMS § 175 tähenduses. Kui asi antakse üle hagimenetluses menetlemiseks TsMS § 486 järgi, siis hagimenetluses määrab kohus lepingulise esindaja kulud kindlaks TsMS § 175 alusel. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta (RKTKm 11.02.2015, , p 11). TsMS § 175 lg 1 võimaldab arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja
10 (12)
asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu (RKTKm 21.06.2021, , p 9). Hageja lepingulisel esindajal kulus alusdokumentidega tutvumisele ja nende analüüsile ning hagiavalduse ettevalmistamisele ja koostamisele, lisade kogumisele ja komplekteerimisele ning dokumentide kohtule esitamisele 2,5 tundi; 21.07.2025 kostja seisukohaga tutvumisele ja seisukoha koostamisele 1,5 tundi; seisukoha ja ümberarvestuse esitamisele 2 tundi; menetluskulude nimekirja koostamisele 0,25 tundi. Kokku 6,25 tundi. Kohus leiab, et nimetatud toimingutele kulunud aeg on vajalik ja põhjendatud, arvestades menetlusdokumentide mahtu ja sisu. Hagi koostamisele ja hagi aluseks olevate materjalide läbitöötamisele kui esmastele toimingutele kulub tavapäraselt rohkem aega kui hilisematele menetlustoimingutele. Kohus arvestab ka seda, et tegemist ei olnud keeruka ega mahuka tsiviilasjaga.
16.1.Hageja esindaja tunnitasu suurus on 169 eurot (ilma käibemaksuta). Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Toimingu tegemisel kohaldatav põhjendatud tunnitasu suurus sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest (RKTKm 29.01.2024, , p 18; RKTKm 11.02.2015, , p 14). Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu suurus 169 eurot (ilma käibemaksuta) ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ja on seetõttu põhjendamatu suurusega. Hageja lepinguline esindaja vastab TsMS § 218 lg 1 p-s 2 esindajale sätestatud nõuetele, kuid hageja esindaja ei ole advokaat. Advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole. Samuti arvestab kohus seda, et tegemist ei olnud mahuka ega õiguslikult keeruka asjaga. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasu suuruseks on 120 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja on märkinud, et arvestades raha väärtuse vähenemist inflatsiooni tõttu ja üldist elukalliduse tõusu, ei saa praegusel ajal nimetatud tunnitasu määra 169 eurot pidada ebamõistlikult suureks. Kohus märgib, et käesolevas asjas ei olnud tegemist mahuka ega õiguslikult keeruka vaidlusega, mis õigustaks kõrgema tunnitasu kohaldamist. Asja lahendamine ei eeldanud eriteadmisi ega ulatuslikku õigusalast analüüsi ning menetlustoimingud olid tavapärased. Seetõttu ei anna pelgalt viide üldisele hinnatõusule ja inflatsioonile alust pidada kõrgemat tunnitasu käesolevas asjas põhjendatuks ja vajalikuks TsMS § 175 lg 1 tähenduses. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et põhjendatud ja vajalik tunnitasu käesolevas asjas on madalam kui hageja esitatud 169 eurot tunnis ning kõrgema tunnitasu kohaldamine ei ole õigustatud. Arvestades, et hageja esindaja menetluses tehtud toimingud olid põhjendatud 6,25 tunni ulatuses, siis on põhjendatud lepingulise esindaja tasu suuruseks 750 eurot (ilma käibemaksuta). Arvestades, et kohus jättis menetluskulud 71% ulatuses kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks lepingulise esindaja kuluna välja mõista 532,50 eurot.
11 (12)
17.Arvestades, et hageja palus kostjalt menetluskuludena välja mõista 2456,25 eurot, kuid kohus rahuldas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 1526,50 euro ulatuses, siis jääb menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata 929,75 euro osas. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates praeguse otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
18.Kostja teatas kohtule, et tal ei ole hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid (dtl 123). Seetõttu kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
19.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates (allkirjastatud digitaalselt) Anneli Roonet kohtunik
12 (12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.