Dokumendid, mis nimetavad selles lahendis osalenud ettevõtteid.
Kohtu nimetus
Harju Maakohus
Kohtunik
Jüri-Karl Leppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
18.06.2026, Tallinn
Tsiviilasja number
2-26-103031
Tsiviilasi
AS-i AS ÜHISTEENUSED hagi G. H. vastu 55 euro ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind
70,24 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS ÜHISTEENUSED (registrikood 11052490), lepinguline esindaja Ahto Järvela Kostja G. H. (isikukood XXX), lepinguline esindaja Aleksei Smelov
Menetlusliik
lihtmenetlus
Rahuldada hagi.
Mõista kostjalt G. H.-lt hageja AS-i ÜHISTEENUSED kasuks välja leppetrahv 55 eurot ning perioodil 30.07.2024-18.06.2026 sissenõutavaks muutunud viivis 11,29 eurot.
Mõista kostjalt G. H.-lt hageja AS-i ÜHISTEENUSED kasuks välja viivis põhinõude 55 eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 19.06.2026 kuni põhinõude täitmiseni.
Määrata menetluskulud kostja G. H. kanda.
Mõista kostjalt G. H.-lt hageja AS-i ÜHISTEENUSED menetluskulude hüvitis 600 eurot.
kasuks
välja
Kohustada kostjat G. H.-d tasuma väljamõistetud menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
Edasikaebamise kord Kohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Apellatsioonkaebuse võib esitada ainult siis, kui on täidetud TsMS § 637 lõikes 21 sätestatud eeldused - maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Nimetatud alustel võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud
AS ÜHISTEENUSED (hageja) esitas 05.02.2026 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse G. H.-lt (kostja) 79,23 euro saamiseks. Kohus tegi 06.02.2026 kostjale makseettepaneku. Kostja esitas 06.02.2026 nõudele vastuväite.
Hageja esitas 03.03.2026 hagiavalduse kostja vastu. Hageja nõudis 55 euro väljamõistmist tasumata leppetrahvi eest ja viivist alates 30.07.2024 kuni kohustuse kohase täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
Hagiavalduse kohaselt oli kostja 15.07.2024 parkinud sõiduki numbrimärgiga XXX (sõiduk) hageja opereeritaval parkimisalal Aia tn 3, Narva-Jõesuu. Kostja oli 15.07.2024 seisuga sõiduki omanik. Kostja parkis sõidukit parkimistingimusi rikkudes - kostja ei olnud parkimise algusaega parkimiskellaga fikseerinud ega parkimise eest tasunud. Hageja esitas kostjale leppetrahvinõude summas 55 eurot. Hageja leiab, et tal on õigus lisaks leppetrahvile nõuda ka viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 30.07.2024. Lepingutingimuste kohaselt ei vabasta liikumispuudega isiku parkimiskaardi olemasolu sõidukijuhti parkimistingimuste täitmisest, sealhulgas parkimiskella kasutamise või tasu maksmise kohustusest.
Kostja vaidles hagile vastu. Kostja parkis sõidukit 15.07.2024 hageja opereeritaval parkimisalal spetsiaalselt tähistatud liikumispuudega inimese parkimiskohal. Sõiduki esiklaasile oli nähtavale kohale asetatud liikumispuudega inimese sõiduki parkimiskaart. Kostjale oli tekitatud õigustatud ootus, et selles kohas kohalduvad puudega isikutele ettenähtud erireeglid. Kostjal oli parkimiskaart ja seeläbi luba kasutada erimärgistatud parkimiskohti ka lepingutingimuste järgi. Parkimiskella väljapanemine olukorras, kus on olemas parkimiskaart, on ülemäärane ja ebaproportsionaalne ning seda tingimust kui tüüptingimust tuleb tõlgendada kostja kasuks. Hagejale ei tekkinud kahju, sest teised juhid ei oleks sellele kohale tohtinud ilma vastava õiguseta parkida. Parkimiskella
2 (7)
puudumise eest selles olukorras leppetrahvi nõudmisega kuritarvitab hageja enda õigusi. Hageja ei saa kanda oma ebaselgelt koostatud tüüptingimuste keelelisi riske üle tarbijale. Kohtu põhjendused
Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
Kohus lahendab käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lõike 1 alusel. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lõikes 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. See tähendab, et maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-2316, p 16).
Hageja nõuab kostjalt 15.07.2024 esitatud leppetrahvinõude tasumist, sest kostja on rikkunud parkimislepingust tulenevat kohustust. Leppetrahv on VÕS § 158 lõike 1 järgi lepingus ettenähtud kohustus maksta lepingu rikkumisel kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Seega on leppetrahvi maksmise kohustuse eelduseks kehtiva lepingu ja leppetrahvi kokkuleppe olemasolu, kostja kohustuse rikkumine (VÕS § 100) ning kostja vastutus lepingu rikkumise eest (VÕS §-d 103 ja 160). Lisaks peab hageja teavitama kostjat leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul (VÕS § 159 lg 2). Leppetrahvi eelduseks olevaid asjaolusid peab TsMS § 230 lõike 1 esimese lause järgi tõendama hageja (RKTKo 10.05.2017, 3-2-1-36-17, p 11). Üldjuhul piisab leppetrahvinõude tõendamiseks sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha (RKTKo 06.12.2017, 2-15-3430/58, p 18).
Leping loetakse sõlmituks pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe (VÕS § 9). Parkimislepingule on iseloomulik, et see sõlmitakse ühelt poolt parkimiskorraldaja poolt vastava teabe (infotahvlite) avaldamisega parkla sissesõidu juures ning teiselt poolt parkija poolt sõiduki parkimisega vastavate tingimuste mõjupiirkonnas (vt RKTKo 23.03.2016, 3-2-1-3-16, p 11 teine lõik; TlnRnKo 29.06.2023, 2-22-136652, p 8).
Kohus leiab, et pooled sõlmisid 15.07.2024 parkimislepingu. Kostja on kinnitanud, et kostja parkis 15.07.2024 sõiduki hageja opereeritavale parkimisalale Aia tn 3, NarvaJõesuu (p 1.1; dtl 54). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lõigetest 2 ja 4 lähtuvalt ilma tõendeid hindamata tuvastatuks.
Kohus leiab, et see leping on sõlmitud tüüptingimustel VÕS § 35 lõike 1 mõttes ning tüüptingimused on saanud VÕS § 37 lõike 1 järgi lepingu osaks, sest lepingutingimused (dtl 39) on infotahvlitega kostjale parklasse sissesõitmisel teatavaks tehtud (dtl 26-27). Kohus loeb TsMS § 231 lõigetest 2 ja 4 lähtuvalt ilma tõendeid hindamata tuvastatuks, et pooled on nendel tingimustel lepingu sõlminud, sest kostja ei ole väitnud, et
3 (7)
tüüptingimused ei oleks talle teatavaks tehtud ja lepingut ei olekski sõlmitud – kostja on ise läbivalt tingimustele tuginenud ja nende olemasolu jaatanud (nt p-d 2.1 ja 2.3; dtl 55).
Arvestades eeltoodut leiab kohus, et poolte vahel oli sõlmitud üürileping VÕS § 271 mõttes. Kostja kui üürniku põhikohustuseks on tasuda üüri. Kohus tuvastab, et kostjal oli lepingutingimuste punktide 5 ja 6 (dtl 39) ja parkimisala algust tähistava liiklusmärgi (dtl 27) järgi kohustus tasuda parkimistasu või omada muud parkimisõigust andvat parkimisluba, sealjuures oli parkimiskellaga 30 minutit parkimist tasuta. Seega vastab pooltevaheline leping üürilepingu tunnustele VÕS § 271 mõttes, sest tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) võimaldab parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala (RKTKo 25.01.2017, 3-2-1-68-16, p 29; RKTKo 26.01.2017, 3-2-1-82-16, p 22).
Kohus tuvastab, et lepingupunkti 8 esimese lause järgi kohustub lepingu rikkumise korral üürnik tasuma üürileandjale leppetrahvi 57 eurot (p 8; dtl 39). Kohus peab omal algatusel kontrollima ka tüüptingimustel sõlmitud lepingupunktide kehtivust VÕS §-de 42-44 järgi (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.2). Sealjuures tuleb kehtivuse kontrollimisel arvestada, kas auto parkija oli tarbija või majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik (RKTKo 26.01.2017, 3-2-1-80-16, p 26). Kostja ei ole väitnud, et leppetrahvikokkulepe oleks ebamõistliku suurusega ega pole välja toonud asjaolusid, mis praegusel juhul võimaldaksid kohtul teistsugusele järeldusele jõuda. Kostja on üksnes tuginenud sellele, et selle rakendamine oli vaidlusaluses olukorras ebaproportsionaalne ja õigusi kuritarvitav (p-d 3.1 ja 4.1; dtl 55-56). Kohus leiab, et praegusel juhul on tüüptingimustel sõlmitud leppetrahvikokkulepe saanud lepingu osaks ja kehtiv. Seega on lepingus ette nähtud leppetrahvi tasumise kohustus VÕS § 158 lõike 1 mõttes mistahes lepingurikkumise eest.
Hageja väitel parkis kostja sõiduki parkimistingimusi rikkudes. Kostja ei ole väitnud, et ta oli parkimise eest tasunud või kasutas parkimiskella. Kostja pole ka väitnud, et tal oleks muu parkimisluba – kostja tuumväide on, et tal oli liikumispuudega inimese sõiduki parkimiskaart. Kohus nõustub hagejaga, et parkimiskella või muu loa olemasolu ei nähtu sõidukist tehtud fotodelt (dtl 33-38).
Kohus ei nõustu kostjaga, et liikumispuudega inimese sõiduki parkimiskaart andis siinsel juhul loa ilma parkimistasu ehk üüri maksmata parkida. Sealjuures on põhimõtteliselt nõustumisväärne kostja käsitlus, kuid see on asjakohane avalike teede ja tänavate osas. Sealjuures näeb liiklusseaduse (LS) § 68 lõige 2 liikumispuudega juhile õiguse parkida avalikes tasulistes parkimiskohtades tasuta. LS § 186 lõike 5 esimese lause järgi võib teeomanik või teehoiu korraldamise eest vastutav isik kehtestada tasulise parkimise. Lähtudes aga viidatud LS § 68 lõikest 2, § 186 lõike 5 teisest lausest, § 187 lõikest 5 ja § 188 lg 1 punktist 4 ei laienda seadus tasuta parkimise õigust nendele parkimisaladele, kus ei korralda tasulist parkimist kohaliku omavalitsusüksuse avalikul parkimisalal. Kostjal ei saanud olla õigustatud ootust, et tal on LS § 68 lõikega 2 analoogselt õigus tasuta parkida ka eraparklates, kus parkla kui kinnisasja kasutamiseks on sõlmitud üürileping ning kinnisasja kasutamise õigus ei tulene seadusest. Eeltoodut ei muuda ka asjaolu, et parkimisalal olid kohad liikumispuudega isikutele. Liikumispuudega
4 (7)
inimese sõiduki parkimiskaart omas seal parkimisel üksnes niivõrd tähtsust, et kostjale ei saanud ette heita parkimistingimusi rikkuvalt seal parkimist. See aga ei vabastanud parkimistingimuste järgi kostjat parkimistasu maksmisest või parkimise algusaja fikseerimisest parkimiskellaga. Kohus ei nõustu kostjaga, et tegemist on ebatavalise või ootamatu tingimusega VÕS § 37 lõike 3 mõttes, sest kostja ei ole ka väitnud, et üldjuhul võib teistes parklate tingimuste või muu tava järgi liikumispuudega inimese sõiduki parkimiskaardiga jätta parkimistasu maksmata või parkimise algusaja fikseerimata. Kohus ei nõustu ka, et siinsel juhul oleks tegemist VÕS § 39 lõike 1 mõttes olukorraga, kus tingimust tuleks tõlgendada hageja kahjuks.
Seega leiab kohus, et kostja on VÕS § 100 mõttes rikkunud VÕS §-s 271 ja tüüptingimustes sätestatud kohustust tasuda parkimistasu ehk üüri.
Kohus leiab, et hagejal oli õigus esitada kostjale leppetrahv summas 55 eurot. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja rikkus üüri maksmise kohustust ja kehtestatud parkimiskorraldust ehk kostja on VÕS § 100 mõttes lepingut rikkunud. Kostja ei ole väitnud, et ta ei vastuta lepingu rikkumise eest (VÕS §-d 103 ja 160). Hageja esitas koheselt pärast lepingutingimuste rikkumise tuvastamist leppetrahvinõude ning kohus tuvastab 15.07.2024 kell 18:20:26 tehtud foto järgi, et leppetrahv oli sõiduki kojamehe vahele paigutatud (dtl 38). Leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele võib parkimisteenuse osutamisel pidada tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 70 mõttes (RKTKo 05.06.2019, 2-17117146/31, p 12). Kohus tuvastab leppetrahvi koopia järgi, et hageja esitas leppetrahvinõude summas 55 eurot, mille tasumiseks oli aega 14 päeva (dtl 32). Järelikult oli leppetrahvi tasumise viimane päev 29.07.2024.
Kohus leiab, et eeltooduga on hageja tõendanud leppetrahvi esitamise eeldusi ning tal on VÕS § 108 lõike 1 ja § 158 lõike 1 ning lepingutingimuste punkti 8 alusel õigus nõuda leppetrahvi tasumist summas 55 eurot. Nõue muutus VÕS § 82 lõike 7 järgi sissenõutavaks maksetähtpäevale järgneval päeval ehk 30.07.2024.
Kohus rahuldab hageja viivisenõude. Hagiavalduse ja viivisearvestuse kohaselt on hageja nõudnud viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 30.07.2024 (p 2.1; dtl 29 ja dtl 40). Kohus rahuldab seega hageja viivisenõude hagi esitamise ehk 03.03.2026 seisuga 9,66 eurot ulatuses. Kohtuotsuse tegemise ehk 18.06.2026 seisuga on hageja viivisenõude suurus 11,29 eurot.
Hageja nõudis hagiavalduses TsMS §-st 367 lähtuvalt kostjalt hagi esitamise ajaks mitte sissenõutavaks muutunud viiviste väljamõistmist. Kohus leiab, et hageja vastav nõue kuulub rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt 55 eurolt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 19.06.2026 kuni põhinõude kohase täitmiseni.
Hagejal on seega õigus nõuda 55 eurot leppetrahvi ja viivist kohtuotsuse tegemise seisuga 11,29 eurot. Kokku on hageja rahalised nõuded 15.07.2024 aadressil Aia tn 3, Narva-Jõesuu sõlmitud lepingu rikkumise eest kohtuotsuse tegemise seisuga 66,29 eurot (55 + 11,29), millele lisandub viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 55 eurolt kuni põhinõude kohase täitmiseni. 5 (7)
Kohus rahuldab seega hagi täielikult.
Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Kohus määrab järgnevalt kindlaks menetluskulude jaotuse ja suuruse.
Kohus rahuldab hageja hagiavalduse. Kohus jätab menetluskulud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). Kohtule pole teada mistahes TsMS § 162 lõikes 4 nimetatud asjaolud, millest lähtuvalt võiks olla põhjendatud kulude jaotuse üldreeglist kõrvale kalduda.
Lähtudes TsMS § 174 lõigetest 1 ja 2 ning § 177 lg 1 punktist 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 174 lõike 8 järgi määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades TsMS 18. peatüki 5. jao erisusi.
Hageja esitas 26.05.2026 menetluskulude nimekirja (dtl 82-83). Hageja on taotlenud menetluskuluna kostjalt välja mõista lepingulise esindaja kulud nelja tunni eest summas 676 eurot ilma käibemaksuta. Hageja on hagiavalduses taotlenud menetluskuluna ka maksekäsu kiirmenetluses tekkinud menetluskulu summas 20 eurot väljamõistmist.
Lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust arvestades. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada muuhulgas kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga. Lisaks eeltoodule tuleb hinnata ka esindaja ühe tööühiku hinna ehk esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Väljamõistetava menetluskulu suuruse ülempiiri ei ole põhjendatud rangelt tsiviilasja hinnaga siduda. Ka väikese väärtusega hüve üle peetavas kohtuvaidluses võib menetlusosaline arvestada, et kohtuasja tema kasuks lahenemisel hüvitatakse talle lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud (RKTKm 14.04.2021, 2-19-10324/42, p-d 17 ja 19).
TsMS § 175 lõike 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Väljamõistetavate menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel peab kohus eelkõige andma hinnangu lepingulise esindaja kulude suurusele tervikuna ning kaaluma, kas esindamisega seotud kulu tervikuna vastab mõistlikule keskmisele sarnase õigusteenuse hinnale. Kohus ei pea üksikasjalikult igat kuluartiklit välja tooma ja eraldi hindama (RKTKm 17.04.2024, 2-17-124505/94, p 12).
Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada muu hulgas kohtuvaidluse asjaolude, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (RKTKm 17.04.2024, 2-17-124505/94, p 12). Kohtu hinnangul on praegusel juhul hagejale osutatud õigusteenuse tunnitasu 169 eurot asja olemust arvestades liiga kõrge. Kohus leiab, et põhjendatud tunnitasu suurus on siinsel juhul 120 eurot ilma käibemaksuta. Kohus loeb õigusteenuse osutamiseks kulunud aja neli tundi põhjendatuks ja vajalikuks ning kokkuvõttes on põhjendatud ja vajalik kulu lepingulisele esindajale 480 eurot (120 eurot/tund x 4 tundi) ilma käibemaksuta, arvestades esindaja kulude suurust tervikuna.
6 (7)
Lisaks mõistab kohus hageja taotluse ning TsMS § 172 lõike 9 kolmanda lause ja § 4842 alusel välja kiirmenetluses tekkinud menetluskulu summas 20 eurot.
Maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja hagi esitamisel on kokku makstud riigilõivuna 100 eurot, mis on põhjendatud ja vajalik kulu, sest hagi on täielikult rahuldatud.
Kokkuvõttes peab kostja hüvitama hagejale menetluskulud summas 600 eurot (480 + 100 + 20) ilma käibemaksuta.
Tulenevalt TsMS § 178 lõikest 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lõike 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 177 lõike 3 kohaselt toimetatakse menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahend menetlusosalistele kätte.
(allkirjastatud digitaalselt) Jüri-Karl Leppik kohtunik
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.