Määruse tegemise aeg ja koht 5. august 2026, Tallinn Kohtuasja number
2-26-103031
Kohtuasi
AS-i ÜHISTEENUSED hagi X vastu 55 euro ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18. juuni 2026. a otsus
Tsiviilasja hind
70,24 eurot
Kaebuse esitaja ja liik
X 20. juuli 2026. a apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja: AS ÜHISTEENUSED (registrikood 11052490), lepinguline esindaja Ahto Järvela Kostja: X (isikukood XXX), lepinguline esindaja Aleksei Smelov
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Keelduda X apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.
2.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud X kanda.
3.Jätta menetluskulude rahaline suurus kulude puudumise tõttu kindlaks määramata. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.AS ÜHISTEENUSED (hageja) esitas 05.02.2026 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse X (kostja) vastu 79,23 euro väljamõistmiseks. Seoses makseettepanekule vastuväite esitamisega anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 03.03.2026 maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista leppetrahvi 55 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 9,66 eurot ja seadusjärgses määras viivise alates 04.04.2026 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.1.Hagiavalduse kohaselt parkis kostja 15.07.2024 sõiduki numbrimärgiga XXXXXX hageja opereeritavale parkimisalale Aia tn 3, Narva-Jõesuu parkimistingimusi rikkudes. Kostja oli sellel ajal sõiduki omanik. Hageja esitas kohe pärast parkimistingimuste rikkumist kostjale leppetrahvinõude 55 eurot. Lisaks on hagejal õigus nõuda viivist. Lepingutingimuste kohaselt ei vabasta liikumispuudega isiku parkimiskaardi olemasolu sõidukijuhti parkimistingimuste täitmisest, sealhulgas parkimiskella kasutamise või tasu maksmise kohustusest.
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
3.1.Kostja parkis sõiduki hageja opereeritaval parkimisalal spetsiaalselt tähistatud liikumispuudega inimese parkimiskohal. Kostjal oli õigustatud ootus, et selles kohas kohalduvad puudega isikutele ettenähtud erireeglid. Kostjal oli parkimiskaart ja seeläbi luba kasutada erimärgistatud parkimiskohti ka lepingutingimuste järgi. Parkimiskella väljapanemine olukorras, kus on olemas parkimiskaart, on ülemäärane ja ebaproportsionaalne. Hagejale ei tekkinud kahju, sest teised juhid ei oleks sellele kohale tohtinud ilma vastava õiguseta parkida.
4.Harju Maakohus rahuldas 18.06.2026 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvi 55 eurot, seisuga 18.06.2026 sissenõutavaks muutunud viivise 11,29 eurot ja seadusjärgses määras viivise alates 19.06.2026 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 600 eurot ja seadusjärgses määras viivise menetluskuludelt kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni.
4.1.Otsuse kohaselt kinnitas kostja, et ta parkis 15.07.2024 sõiduki hageja opereeritavale parkimisalale Aia tn 3, Narva-Jõesuu. Kostja sõlmis sellega hagejaga parkimislepingu. Lepingu järgi on hagejal lepingu rikkumise korral õigus leppetrahvile. Kostja ei väitnud, et ta oleks parkimise eest tasunud või kasutanud parkimiskella. Kostja ei väitnud, et tal oleks ka muu parkimisluba.
4.2.Liikumispuudega inimese sõiduki parkimiskaart ei vabastanud kostjat parkimistingimuste järgi parkimistasu maksmisest või parkimise algusaja fikseerimisest. Tegemist ei ole ebatavalise või ootamatu tingimusega võlaõigusseaduse (VÕS) § 37 lg 3 mõttes. Tegemist ei ole ka VÕS § 39 lg-s 1 sätestatud olukorraga. Kostja ei väitnud, et leppetrahv oleks ebamõistlikult suur ega toonud välja asjaolusid, mis võimaldaksid kohtul sellele järeldusele jõuda.
2-26-103031
4.3.Menetluskulud tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda. Asjaolusid, mis annaksid alust kalduda sellest reeglist kõrvale, ei ole teada. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 100 eurot, menetluskulu maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot ja õigusabikulu 676 eurot. Riigilõiv ja maksekäsu kiirmenetluse kulu on põhjendatud kulud. Esindaja tunnitasu 169 eurot on liiga kõrge. Põhjendatud on 120 eurot (käibemaksuta). Õigusteenuse osutamiseks kulunud neli tundi on põhjendatud ja vajalik. Kokku on põhjendatud ja vajalik kulu lepingulisele esindajale 480 eurot (käibemaksuta).
5.Kostja esitas 20.07.2026 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt jätta menetluskulud poolte endi kanda.
5.1.Kaebuse kohaselt jättis maakohus analüüsimata hageja parkimistingimuste p-i 7 grammatilise sõnastuse. See sisaldas alternatiivset kohustust, mille kostja faktiliselt täitis (sõiduki armatuuril oli liikumispuudega inimese sõiduki parkimiskaart ehk muu kehtiv dokument). Ka eiras kohus VÕS § 39 lg-s 1 sätestatud reeglit, mille kohaselt tuleb ebaselget tüüptingimust tõlgendada hageja kui selle koostaja kahjuks. Samuti jättis kohus põhjendamatult kohaldamata VÕS § 6 (hea usu põhimõte) ja VÕS § 37 lg 3 (üllatuslikud tüüptingimused).
5.2.Maakohus jättis menetluskulude jaotamisel põhjendamatult TsMS § 162 lg 4 kohaldamata. Väljamõistetud menetluskulud ületavad põhinõuet ligi kümnekordselt. Seejuures kuulub kostja sotsiaalselt haavatavasse gruppi.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 637 lg 21 ja TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.
7.TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Hageja esitas maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista 55 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 9,66 eurot ja põhinõudelt viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 04.04.2026 kuni nõude täitmiseni. Kuna tegemist on rahalise nõudega, mille hind ei ületa arvestatuna põhinõudelt 3500 eurot ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurot, on tegemist TsMS § 405 lg-s 1 nimetatud asjaga. TsMS § 637 lg 21 kohaselt saab ringkonnakohus TsMS § 405 lg-s 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtta üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
8.Maakohus ei ole oma otsuses andnud luba selle edasi kaebamiseks. Otsuses on märgitud küll edasikaebamise kord, kuid see ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses. See on seadusest tuleneva nõude täitmine. Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, mille puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole välistatud ka muudel TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud alustel (RKTKm 08.05.2017, 3-2-129-17, p 11).
2-26-103031
9.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, sh maakohtu lahendi, apellatsioonkaebuse ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et maakohus ei ole otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või selgelt rikkunud menetlusõigust või selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid. Seega ei kerki küsimust ka taoliste rikkumiste mõjust lahendile. Asjaolu, et apellant maakohtuga ei nõustu, ei anna alust järeldada vastupidist. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks õiguslik alus. Ringkonnakohus selgitab, et tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest ei pea TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist pikemalt põhjendama (vt nt RKTKm 21.02.2024, 2-22-100795, p 11).
10.Osas, millega kostja vaidlustab menetluskulude jaotust, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel. Viidatud sätte kohaselt ei võta ringkonnakohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt RKTKm 24.04.2013 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid.
10.1.Kuna maakohus rahuldas hagi, jäid menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel õigesti kostja kanda. TsMS § 162 lg 4 kohaldamine on kohtu diskretsioon. Seejuures ei piisa sätte kohaldamiseks üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on selle sättega kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Sätte kohaldamine eeldab seega erandlike asjaolude olemasolu (RKTKo 15.04.2015, 3-2-1-126-14, p 16). Selliseid erandlikke asjaolusid aga kohtute ette toodud ei ole. Asjaolu, et hageja õigusabikulud ületavad mitmekordselt hageja põhinõuet, ei muuda menetluskulude kostja kanda jätmist äärmiselt ebaõiglaseks. Hageja väide, et sellises olukorras ei julge tarbijad enam oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda, on ühepoolne ega arvesta hageja samasugust õigust kohtusse pöörduda. Ka ainuüksi kostja liikumispuue ei ole alus teistsuguseks kulujaotuseks.
10.2.TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude, s.o nii lepingulise esindaja tunnihinna kui ka menetlustoimingutele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Seega on kohtule antud õigusabikulude hüvitatavuse üle otsustamisel lai otsustusruum, mis tagab võimaluse leida igal üksikjuhtumil õiglane lahendus. Ringkonnakohus saab maakohtu kaalutlust ümber hinnata üksnes siis, kui maakohus on ületanud diskretsioonipiire. Kostja ei väida siinsel juhul, et maakohus oleks menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsioonipiire ületanud. Maakohus hindas hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ning on oma järeldusi selle kohta ka põhjendanud. Ringkonnakohtu ülesanne ei ole hinnata lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust uuesti, vaid üksnes kontrollida maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust kaebuses toodud väidete alusel.
10.3.Eelnevast tulenevalt ei oleks ringkonnakohtul võimalik kostja apellatsioonkaebuses toodud väidete põhjal apellatsioonkaebust ka maakohtu menetluskulude jaotuse osas rahuldada. Olulisi menetlusõiguse normi rikkumisi, mis võiksid anda alust tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas TsMS § 656 lg 1 järgi apellatsioonkaebuse
2-26-103031 põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata, kolleegium ei tuvastanud. Seega on apellatsioonkaebus selles osas õiguslikult perspektiivitu.
11.TsMS § 638 lg 4 teise lause kohaselt, kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta kaebust vastustajale kätte ning tagastab selle apellandile koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega. Kuna apellant esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda tagastada. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramine
12.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad kaebuse esitamisega seotud menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel, koosmõjus § 639 lg-ga 1, kaebuse esitaja s.o kostja kanda. Kuna kohus keeldub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja ei edasta seda hagejale seisukoha esitamiseks, ei saanud hagejal apellatsioonimenetluses vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid tekkida. Seega puuduvad asjas kindlaksmääratavad menetluskulud.
13.Kostja ei tasunud apellatsioonkaebuse esitamise eest riigilõivu. Lähtudes menetlusökonoomia põhimõttest ei nõua ringkonnakohus kostjalt riigilõivu tasumist, sest apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral kuulub apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagastamisele (TsMS § 150 lg 1 p 2).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.