Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja: I.T (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Leon Glikman Kostja: D.Q (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Maris Kure
Menetluse liik
RESOLUTSIOON
Kirjalik menetlus
Jätta Harju Maakohtu 26. märtsi 2024 otsus muutmata. Jätta I.T apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta apellatsioonimenetluse kulud I.T kanda. Rahuldada D.Q taotlus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks ja mõista I.Tlt D.Q kasuks tema menetluskulude hüvitamiseks välja 1610,40 eurot.
5.Mõista I.Tlt resolutsiooni punktis 4 temalt välja mõistetud menetluskuludelt D.Q kasuks välja viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused
2-23-15974 Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
1.I.T (hageja) esitas 10.11.2023 Harju Maakohtule D.Q (kostja) vastu hagi, milles palus kohustada kostjat tasuma hagejale 9605 eurot ja alates 13.11.2023 viivis 9205 eurolt ning alates 11.01.2024 viivis 400 eurolt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt tegi hageja kostjale 2020. a rahaülekandeid kokku 9220 eurot järgmiselt: 11.11.2020 5000 eurot, 23.11.2020 250 eurot, 01.12.2020 2000 eurot, 14.12.2020 200 eurot, 15.12.2020 620 eurot, 21.12.2020 200 eurot, 23.12.2020 120 eurot ja 25.12.2020 160 eurot. Hageja tegi kostjale 2021. a rahaülekandeid kokku 670 eurot järgmiselt: 05.01.2021 50 eurot ja 18.01.2021 620 eurot. Kostja tagastas hagejale 15.01.2021 15 eurot. Hageja esitas 12.09.2023 laenulepingu ülesütlemise teate 9205 euro osas, nõudes raha tagastamist kahe kuu jooksul.
3.Ülekandekorraldustel on märgitud „perevod“ (eesti keeles ülekanne). Selline selgitus on tavapärane ka tähtajatu laenu puhul. Kostja avaldas hagejale, et ta vajab raha, eeskätt USAs elamiseks, kodulaenu kustutamiseks ja muude kulude hüvitamiseks ning hageja andis talle tähtajatut laenu. Pooled leppisid tähtajatus laenus, mille hageja küsib kunagi tagasi, kokku novembris 2020 Q juuresolekul videosilla teel. Hageja lubas laenata kostjale niipalju kui tal on momendil võimalik. Q teab ka, et hageja võttis kostjale raha laenamiseks laenu Clt. Hageja ütles laenulepingu 12.09.2023 üles ja nõudis raha tagastamist kahe kuu jooksul. Kostja ei ole raha tagastanud.
4.Alternatiivselt kuulub hagi rahuldamisele alusetu rikastumise sätete alusel. Hagejal ei olnud kostja ees kohustusi ja kostjal ei olnud õiguslikku alust hagejalt raha saada. Hageja arvas, et ta annab kostjale laenu, kuid kui kohus laenulepingu olemasolu ei tuvasta, langeb ära ka hageja poolt tehtud kannete alus. Hagi rahuldamine on võimalik ka käsundita asjaajamise sätete alusel. Hageja aitas kostjal tema kohustusi täita ja kostja aktsepteeris seda.
5.X OÜ kandis 13.12.2016 kostja arvelduskontole AS-s Swedbank 400 eurot selgitusega „laen“. Nõue loovutati hagejale 07.11.2023 ja kostjat teavitati sellest 10.11.2023. Teostatud ülekanne on käsitatav laenuna, nagu see on märgitud ka maksekorraldusel. Kostja aktsepteeris raha laenuna. Hageja ütles 10.11.2023 tähtajatu laenulepingu üles. Kostja ei ole raha tagastanud. Kostja vastuväited
6.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2-23-15974
7.Nõue on esitatud vale kostja vastu, kostjal võib olla nõue Q, s.o oma poja vastu. Hageja poeg Q ja kostja olid 17.07.2015–11.01.2022 abielus ja neil on kolm ühist last. Q suhtes algatati 2014. a kriminaalmenetlus ja 18.09.2017 kuulutati välja tema pankrot. Q vältis sellel ajal enda pangakonto kasutamist ja kasutas kostjale ning lastele ülalpidamise andmiseks ja perekonna kulutuste eest tasumiseks hageja kontot. 02.11.2020–27.12.2020 viibis kostja USA-s, kus 23.11.2020 sündis tema ja Q tütar. Sellel ajal suhtlesid kostja ja Q rahaasjade arutamisel interneti teel, kasutades Viberi rakendust, ja Q saatis kostjale hageja vahendusel raha. Raha ülekanded langevad nii kuupäevaliselt kui summaliselt kokku hageja teostatud ülekannetega. X OÜ ülekande tegi Q ise kostja kontole, kuna soovis osta endale Itaalias, Milaanos viibides jopet. Q oli X OÜ faktiline ühingujuht. Miks Q kirjutas ülekande selgituseks „laen“, kostja ei tea. Isegi kui ülekanne oli laen, oli laenu saajaks Q.
8.Kostja ei ole hagejaga laenulepingut sõlminud. Sellise lepingu sõlmimiseks puudus ka vajadus. Kostjal oli endal piisavalt vara, sh kasumlik osaühing ja viis kinnisasja, mille arvelt vajadusel ennast üleval pidada. Tal ei olnud põhjust laenu võtta oma ämmalt, kellel vabu rahalisi vahendeid ei olnud. USA-s viibimisega seotud kulud ei tulnud kostjale üllatusena, kuna ta oli ka kaks vanemat last sünnitanud USA-s ja oskas sinna reisimise kulusid planeerida. Kostja oli arvestanud ka abikaasa rahalise toetusega. Mitte ämmalt raha laenamisega.
9.Kostja ei ole raha alusetult saanud. Hageja täitis kostja alaealiste laste ülalpidamiskohustust oma poja asemel. Kuna Q oli pankrotis, oli hageja ülalpidamiskohustuslane. Kui tegemist ei olnud ülalpidamiskohustuse täitmisega, oli tegemist kinkega. Ülekannete selgitusse ei ole märgitud laen, vaid lihtsalt „perevod“, ehk ülekanne. Hageja sooviski oma poja peret rahaliselt toetada. Tegemist oli kõlbelise kohustuse täitmisega, mida ei ole võimalik tagasi nõuda.
10.Kostja ei ole X OÜ-ga laenulepingut sõlminud. Raha laekus küll kostja kontole, kuid selle saaja ja kasutaja oli Q. Hageja ei ole esile toonud väidetava laenusuhte asjaolusid. Isegi, kui tegemist oli laenuga, on selle tagastamise nõue aegunud. Puuduvad tõendid selle kohta, et laen anti tähtajatult. Tähtajatu laenu andmine ei vasta juriidilise isiku huvidele. Kostjal puudus ka 2016. a vajadus kelleltki raha laenata. Tegelikult laenas kostja raha Qle. Maakohtu otsus ja põhjendused
11.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 4143,60 eurot ja viivise sellelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
12.Maakohus tuvastas, et hageja kandis 2020. a kostjale üle 8550 eurot ja 2021. a 670 eurot. Kostja on tagastanud 15 eurot ja võlgneb seega hagejale veel 9205 eurot.
13.Hagi rahuldamiseks tuli hagejal esile tuua ja tõendada väidetavate tähtajatute laenulepingute sõlmimine. Kui pooled laenulepinguid ei sõlminud, ei saa kostjal olla hagejale laenu tagastamise kohustust ja laenulepingu alusel esitatud hagi tuleb jätta rahuldamata. Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe (VÕS § 9 lg 1). Poolte tahe laenulepingu sõlmimiseks peab olema äratuntavalt väljendatud ja üksnes rahasumma ülekandmine kostja arvelduskontole ei anna alust lugeda laenulepingut sõlmituks (RKTKo 24.11.2011, 3-2-1109-11). Hageja tehtud ülekannetele märgitud selgitusest (ülekanne), ei järeldu laenulepingu sõlmimist. Laenulepingut ei saa lugeda sõlmituks selle põhjal, kuidas hageja
2-23-15974 enda rahaülekannet (tagantjärele) mõistis. Hageja ei ole tõendanud, millal ja milliste äratuntavalt väljendatud tahteavalduste tegemisega laenuleping sõlmiti.
14.Tõendid ei kinnita hageja tahteavaldust kostjaga laenulepingu sõlmimiseks ega seda, et rahasummasid oleks laenuks pidanud kostja. Q ega C seletused ei tõenda laenulepingu sõlmimist hageja ja kostja vahel. C 10.11.2023 kirjaliku seletuse kohaselt andis ta novembris 2020 hagejale laenu kokku 5150 eurot kostjale edasilaenamiseks ja hageja olevat kinnitanud, et laenas raha edasi kostjale. Sama asjaolu kinnitas Q oma 10.11.2023 seletuses, väites, et „I.T ütles, et ta laenab talle alul 5000 eurot ning et C laenab talle raha, millisel juhul saab ta edasi laenata“. Nii Q kui C ütlused on vastuolus sündmuste faktilise ajalise kulgemisega. „Edasi laenamiseks“ pidanuks C esmalt raha üle kandma hagejale ja seejärel hageja edasi kostjale. Tegelikult tegi hageja kostjale novembris 2020 kaks ülekannet (laenule viitamata) järgmiselt: 11.11.2020 5000 eurot ja 23.11.2020 250 eurot. C tegi hagejale novembris 2020 kaks ülekannet aga pärast seda, kui hageja oli kostjale raha juba üle kandnud (24.11.2020 3150 eurot ja 26.11.2020 2000 eurot). Seega ei ole õiged Q ja C väited raha kostjale „edasilaenamisest“. C, kostja suhtes kõrvalise isikuna, ei ole ka pädev hindama, kas hageja ja kostja vahel oli laenuleping. C väide, et ta olevat 3 aastat tagasi kuulnud hagejalt kostjale laenu andmise kohta, ei tekita hageja ja kostja vahelist laenusuhet. See, mis ettekäändel hageja Clt raha laenas, on väljaspool kostja mõjusfääri.
15.Hageja ja kostja vahelist laenusuhet ei tõenda Q vastuolulised ja ebausaldusväärsed seletused.
15.1.Q väitis ekslikult, nagu oleks hageja Clt saadud raha kostjale edasi laenanud.
15.2.Q väitis, et „I.T ja D.Q suhtlesid laenus kokkuleppimisel WhatsApp (video- ja sõnumivahetust võimaldav kiirsuhtluse rakendus) kaudu, selle video oli sisselülitatud ja ma olin I.T kõrval“. Kostja ja hageja WhatsApp rakenduse vestluse väljavõtte kohaselt ei ole hageja ja kostja ajavahemikus 15.12.2018–28.10.2021 aga omavahel suhelnud. Ka kostja ja Q ei suhelnud novembris 2020 WhatsApp rakenduses. Seega on vale Q kirjeldus, et ta oli tunnistajaks suulise laenulepingu sõlmimisele WhatsApp rakenduse kaudu tehtud videokõnes. Q ütluste usaldusväärsust ei muuda tema poolt vastusena kostja vastuväidetele 08.01.2024 tehtud ütluste parandus, et laenu andmises võidi kokku leppida WhatsApp rakenduse kaudu või ka mingi muu rakenduse kaudu, kuna need on kõik kvaliteedilt sarnased ja rakendus ei oma mingit tähtsust. Sellised tagantjärele antud selgitused ei ole usaldusväärsed. Q viide suhtlusele WhatsApp kaudu ei saanud olla juhuslik eksimus. Just Q kinnitas algselt korduvalt ja kindlas kõneviisis just WhatsApp rakenduse kasutamist.
15.3.Ebausaldusväärne on Q algne väide, et ta olevat olnud laenulepingu sõlmimise juures. Q vastuolulised väited kinnitavad hoopis seda, et ta tegelikult hageja ja kostja vahelise väidetava laenulepingu sõlmimise kohta midagi ei teadnud. Kostja ja Q vahel mobiilirakenduses Viber perioodil november 2020 kuni jaanuar 2021 toimunud vestlustes ei ole samuti viiteid laenudele. Hageja abstraktsed viited sellele, milliseid erinevaid rakendusi kostja oma suhtluses kasutas, on asjassepuutumatud. Nendest tõenditest ei nähtu hageja ja kostja vahelist laenusuhet. Hagi ei saa rahuldada hageja lepingulise esindaja oletuste ja spekulatsioonide alusel, et „Tõenäoliselt toimus suhtlus laenu teemal 05.11.2023 Viber video vahendusel, kuid kuivõrd palju aega on möödunud, siis võis see toimuda ka mõnel muul novembrikuu päeval“. Hageja lepingulise esindaja arvamus ei ole tõend.
15.4.Q poolt menetluses antud kirjalikud seletused ei ole usaldusväärsed ka seetõttu, et kostja ja Q on endised abikaasad, kelle suhted on konfliktsed. Vastastikku on
2-23-15974 esitatud kuriteokaebusi ja peetud mitmeid tsiviilkohtu vaidlusi, mh on pooleli vaidlus laste hooldusõiguse üle ja kostja on esitanud kohtutäiturile avalduse elatise võla sissenõudmiseks. Hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et 04.10.2023 seisuga oli Q elatise võlg kolme lapse ees 13 633,43 eurot. Ei ole alust eeldada, et endise abikaasaga vaenulikes suhetes olev Q suudaks anda erapooletuid ja usaldusväärseid seletusi küsimuses, mis puudutab Q ema ja kostja vahelist vaidlust. Q kirjalikud seisukohad on vastuolulised ja ebaõiged.
15.5.Q kirjalike seletuste usaldusväärsust vähendab veelgi asjaolu, et need on antud n-ö projektipõhiselt (nagu ka C kirjalikud seletused) ehk allkirjastatud hagi esitamisega samal päeval ja on suunatud hageja esindajale. Tegemist on kunstlikult loodud tõenditega, mille eesmärk on Q poolt endise abikaasa positsiooni kahjustamine vaidluses Q emaga.
16.Hageja ja kostja vaheline laenusuhe on eluliselt ebausutav ka põhjusel, et hageja on kostja endise abikaasa ema. Kostja tõendas, et tal puudus hageja poolt talle ülekannete tegemise ajal vajadus hagejalt raha laenata, kuna tal oli piisavalt realiseeritavat vara. Muuhulgas oli kostja 27.03.2019–22.04.2021 X OÜ ainuosanik ja talle kuulus viis kinnisasja, mida ta ei kasutanud elukohana. Kostjal ei olnud vaja võtta laenu oma ämmalt, kellel hageja enda väitel laenu andmiseks piisavad vabad vahendid puudusid. Kostja ja Q perekond elas kuni abielu lahutuseni juulis 2021 kostjale kuuluvas korteris ja perekonnaga seonduvad kulud (kommunaalkulud, lasteaiatasu) kandis kostja. See kinnitab, et põhjendamatu ja eluliselt ebausutav on hageja konstruktsioon, nagu oleks hageja oma pojanaisele laenu andnud.
17.Q suhtes algatatud kriminaalmenetlus päädis süüdimõistva otsusega 03.05.2016 ja 18.09.2017 kuulutati välja Q pankrot. Kostja selgitas, et Q vältis kriminaalmenetluse ajal, kuid eriti pärast pankroti välja kuulutamist enda pangakonto kasutamist ning kasutas kostjale ja lastele ülalpidamise andmiseks ja perekonna kulutuste eest tasumiseks hageja kontot. Kostja tõendas, et ta suhtles rahaliste kulutuste jagamise osas vaid enda abikaasaga Qga, mitte hagejaga. Hageja poolt kostjale üle kantud raha saadeti kostjale tegelikult Q poolt perekonna kulutuste tarbeks. Kostja ja Q vestlustest on nähtav Q soov kostjat rahaliselt toetada. Hagejalt raha laenamisest ei ole juttu. Kostja ja Q vestlustes on seostatavad nii kuupäevad kui ka rahasummad ning need langevad suures osas kokku hageja poolt kostjale teostatud ülekannetega. Need tõendid lükkavad ümber hageja teooria hageja ja kostja vahelise laenulepingu kohta. Hageja väide, nagu ei mõjutaks kostja Q kirjavahetus tema õigusi, ei ole õige. Kirjavahetus koos teiste tõenditega tõendab, et hageja ja kostja vahel laenusuhet ei olnud.
18.Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks sõlminud tähtajatu laenulepingu X OÜ-ga. Kostja esitatud põhistused ja tõendid seoses X OÜ poolt kostja arvele 13.12.2016 tehtud ülekandega summas 400 eurot on loogilised ja eluliselt usutavad. Kostja versiooni toetab ka asjaolu, et asjas esitatud tõenditest ei nähtu ühtegi arusaadavat põhjust, miks pidanuks Q poolt kontrollitav ettevõte laenama Q abikaasale 400 eurot. Hageja ei ole ka selgitanud, kuidas vastanuks juriidilise isiku huvidele kostjale tähtajatu laenu andmine. Kostja põhistas, et 2016. a puudus tal vajadus kelleltki raha laenata ja tegelikult oli olukord hoopis vastupidine – kostja laenas raha Qle. Laenusuhet kui kahepoolset kokkulepet ei tekita ainuüksi X OÜ maksekorralduse selgitus. Raha maksmine on sooritus, mitte tehing ja selgituse märkimine on ainult hageja enda kontrolli all (TlnRnKo 05.12.2022, 2-21-1798, p 39).
19.Asjassepuutumatud on hageja väited, et kostja poolne rahakäsutus ei mõjuta laenulepingut laenu andja ja saaja vahel ning kostjal on võimalik ükskõik kuidas tema
2-23-15974 kontol olevat raha käsutada. Praeguses asjas ei vaidle pooled raha käsutusõiguse üle, vaid kostja eitab laenulepingu sõlmimist. Kostja tõendid kinnitavad X OÜ ja kostja vahelise laenusuhte puudumist sõltumata sellest, et ostetud jope maksis pisut vähem kui kostjale üle kantud raha. Kostja ei ole X OÜ-lt laenu palunud ega aktsepteerinud tehtud ülekannet laenuna. Seega ei saanud X OÜ-l olla kostja vastu laenulepingust tulenevat nõuet, mida ta saanuks hagejale loovutada. Nõude loovutamise lepingust nähtub ka, et hageja ei omandanud lepingu alusel sisuliselt mingeid õigusi, kuna ta kohustus kandma saadud raha selle loovutajale.
20.Tähtajatute laenulepingute sõlmimine kostja poolt on tõendamata. Laenu andmine ei saa toimuda ühepoolselt ja ilma poolte kokkuleppeta. VÕS § 9 lg 1 mõtteks ei ole luua olukordi, kus väidetav lepingupool ei saa ise aru, et on laenulepingu sõlminud. Poolte tahe laenulepingu sõlmimiseks peab olema äratuntavalt väljendatud, mida käesoleval juhul ei olnud. Puuduvad usaldusväärsed tõendid, et kostja oleks laenu küsinud. Laenu ei saa anda kellelegi ilma, et seda on küsitud ja jäetud selgesõnaliselt kokku leppimata laenu tagastamise kohustuses.
21.Hageja nõue ei kuuluks rahuldamisele ka alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud. Hageja ei ole tõendanud, et tema või X OÜ oleks teinud kostjale eksliku ülekande, soovides täita mõnda oma kohustust, mida ei olnud olemas, ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Hageja poolt kostjale kui oma poja abikaasale kantud raha oli sisuliselt ülalpidamiskohustuse täitmine (Q poolt või Q asemel). Seda kinnitavad ka Q usaldusisiku aruanded, mille kohaselt Q kulutusi ülalpeetavatele kannavad sugulased.
22.Isegi kui hageja oleks pidanud tema poolt kostjale tehtud ülekandeid ekslikult laenuks, ei tekiks hagejal raha tagasinõudmise õigust. Kostja tõendas, et saadud raha on tegelikult saadetud kostjale tema endise abikaasa Q poolt perekonna kulutuste tarbeks. Kostja põhistas ka seda, et pärast pankroti välja kuulutamist vältis Q enda pangakonto kasutamist ja lastele ülalpidamise andmiseks ja perekonna kulutuste eest tasumiseks kasutas ta hageja kontot. Hageja tõendas, et perekonnal olid seoses laste ülalpidamisega märkimisväärsed kulud. Harju Maakohtu 10.06.2022 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-21-19146 punktis 8 on kostja poolt koostatud kolme lapse igakuised ülalpidamiskulud vastavalt nende tavalisele elulaadile kokku 3644,33 eurot, millest kohus mõistis ülalpidamisena välja alates 17.05.2022 kolme lapse peale igakuiselt kokku 753,5 eurot. 04.10.2023 seisuga oli Q elatise võlg 13 633,43 eurot. Seda arvestades vastab üldisele arusaamale, et Q ema toetas oma poja abikaasat ja lastelaste ema kulutuste kandmisel ning seetõttu tegi kostjale rahalisi ülekandeid. Hageja poolt kostjale rahaliste ülekannete tegemist tuleb tõendeid arvestades pidada normaalseks, sest hageja toetas rahaliselt oma poja perekonda ja lapselapsi. Kui eeldada, et hagejal ei olnud oma lastelaste suhtes formaalselt seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust, tuleb hageja poolt tehtud ülekandeid pidada minimaalselt kõlbelise kohustuse täitmiseks, mistõttu vastavalt VÕS § 1028 lg 2 p-le 1 ei ole hagejal õigust neid makseid kostjalt tagasi nõuda.
23.Menetluskulud jäävad seoses hagi rahuldamata jätmisega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja palus mõista hagejalt menetluskulude hüvitisena välja 4143,60 eurot. Kostja vandeadvokaadist esindaja tunnitasu 180 eurot (lisandub käibemaks) on käesolevas asjas aktsepteeritav ega ületa turuhinda. Kostja lepingulise esindaja ajakulu 19 tundi on menetlust arvestades tervikuna vajalik ja põhjendatud. Hageja esindaja ajakulu oli suurem. Tegemist ei olnud kostja poolt kunstlikult
2-23-15974 keerukaks ja mahukaks aetud tsiviilasjaga. Menetlus kujunes keerukaks ja mahukaks hageja esitatud põhjendamatu hagi tõttu. Kostja vajas asjatundlikku õigusabi. Kostja ei ole asja menetlust venitanud. Hageja väited kostja väidetava pahatahtlikkuse, menetlusdokumentide pikka aega mittevastuvõtmise ja „lahmiva“ menetlusliku käitumise kohta on paraku hoopis hagejapoolne lahmiv käitumine. Apellatsioonkaebus
24.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
25.Kaebuse kohaselt seadis kohus laenulepingu tõendamisele standardeid, mida seadus ette ei näe. Suulist laenulepingut saab tõendada eelkõige isikuliste tõenditega ja piisab kui on selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe. Seejuures piisab ka kaudsetest tahteavaldustest. Hageja tõendas rahaülekannete tegemise, lepingu sõlmimise ja raha tagastamise kohustuse võtmise. Kohus hindas tõendeid ebaobjektiivselt ja rajas otsuse kostja vastuolulistele väidetele. Otsusest ei selgu, millisel alusel võib kostja jätta hagejalt ja X OÜ-lt saadud raha endale.
26.Raha ülekanne on tõend, mida tuli hinnata koosmõjus teiste tõenditega. Laenu kohta käivad tõendid riimuvad loogiliselt ülekannetega. Muud eluliselt usutavad versioonid puuduvad. Q seletusest nähtub, et kostja võttis raha tagastamise kohustuse, samuti laenusumma, mille kostja lubas tagastada. Tunnistaja ei pea kõiki laenulepinguga seotud asjaolusid detailselt mäletama. Maakohus ei võtnud seisukohta raha tagastamise kohustuse võtmise kohta.
27.Maakohtu seisukoht, et Q seletus ei ole usaldusväärne põhjusel, et ta nimetas kasutatud videorakendusena WhatsAppi, on otsitud. Tegemist on aga tähtsusetu detailiga. Q täpsustust, et ta ei tee rakendustel vahet, ei ole ümber lükatud. Q seletust selle kohta, et C laenas hagejale raha kostjale edasilaenamiseks, ei ole ümber lükatud. Mingeid sisulisi lahknevusi seletuses ei ole. Et C kandis hagejale raha pärast 11.11.2020, ei tähenda, et ta ei oleks andnud raha edasilaenamise eesmärgil. Hageja oli laenumakse teinud ja vajas varude täiendamist. C seletus ei välista laenulepingut.
28.Väide, et kostja ja Q vahel on pingelised suhted, ei välista Q seletusele tuginemist. Kostja ei esitanud seletust ümber lükkavaid tõendeid. Harju Maakohtu 03.05.2016 otsus 2013. a toime pandud teo kohta ei oma tähtsust. Seisukoht, et Q seletused ei ole usaldusväärsed, on üllatuslik.
29.Laenulepingu kehtivus ei sõltu sellest, kas kostjal on vara ja kuidas ta raha kasutab. Kostja väited on vastuolulised, kuna tõenditest nähtub tema püsiv rahavajadus, kuid ta väidab samas, et tal oli piisavalt vara. Kostja majanduslik seis ei ole võlakohustuse lõpetamise alus. Arusaamatu on väide, nagu ei oleks laenu andmine poja naisele usutav. Seadus ei välista laenu andmist hõimlasele.
30.Kuna maakohus tuvastas, et kostja sai hagejalt raha, kuid eitas laenulepingu olemasolu, oleks tulnud kohaldada VÕS §-i 1027. Kostja pidi seega tõendama, et tal on õigus saadu tagastamisest keelduda. Väited, et tegemist oli sisuliselt poja ülalpidamiskohuse täitmisega või pojanaise toetamisega, on paljasõnalised. Maakohus ei tuvastanud, kummaga tegemist oli. Otsus ei põhine hageja tahteavaldusel sellise kohustuse täitmise osas.
2-23-15974
31.Tegemist ei olnud ülalpidamiskohustuse täitmisega. Vanavanematel saaks tekkida ülalpidamiskohustus siis, kui vanem on kohtuotsusega ülalpidamise andmisest vabastatud, mida Q ei ole. Maakohus leidis samal ajal, et hageja täitis Q ülalpidamiskohustust ja et tegemist oli poja abikaasa toetamisega, kuid ei toonud välja, milline makse oli mille eest. Kui kostja oli hästi kindlustatud, ei vajanud ta toetamist. Kuna kostja ja Q vahel kehtis lahusvararežiim, on arusaamatu, miks pidi hageja toetama kostjat tema lahusvara ülalpidamisel. Tõendamata on hageja tahe täita Q kohustusi või toetada kostjat. Maakohus leidis, et ülekandekorraldusel märgitud selgitus „perevod“ ehk „ülekanne“ ei tõenda laenu, kuid see ei tõenda ka toetamist või poja ülalpidamiskohustuse täitmist.
32.Arusaamatu on väide, nagu oleks Q kasutanud kostjale tasumiseks hageja kontot pankrotimenetluse tõttu. Ülalpidamiskohustuse täitmist ei oleks olnud vaja varjata. Isegi, kui Q mõjutas hagejat makseid tegema, ei muuda see hageja ja kostja õigussuhet. Q maksiski elatist kogu hagiperioodil. Maakohus jättis tähelepanuta, et Q tegi kostjale 2019. ja 2020. a regulaarselt ülekandeid, maksis oktoobrist 2020 märtsini 2021 lasteaia eest ja tasus kostja lahusvaraks oleva eluaseme kulusid. Kostja ei esitanud pankrotimenetluses nõudeid. Kostja ise oli Q usaldusisik ja kinnitas 13.02.2020, et Q kulutused ülalpeetavatele on 450 eurot kuus. Viited usaldusisiku aruandele 2020. a on ekslikud.
33.Kohtu (ekslikult) tuvastatud asjaoludel võiks kõne alla tulla kinge, kuid kohus välistas selle. Ülekandekorralduse selgitus „perevod“ ei tähenda kinget, mis on tsiviilkäibes ebatavaline tehing. Kinge eeldab tahteavaldust vara tasuta üleandmiseks, mille kohta tõendid puuduvad. Kohalduda võiks VÕS § 1030, kui tegu oleks saaja kasuks sõlmitud lepingu täitmisega. Tegemist oli aga laenuga. Tõenditel ei ole juttu hageja poolt mõne kõlbelise kohustuse täitmisest. Hagejal puudusid kohustused kostja ees. Kostjal ei olnud alust raha saada.
34.X ülekandekorraldusel oli kirjas „laen“. Maksekorraldus on dokumentaalne tõend selle kohta, et äriühingu tahe oli anda laenu. Õige ei ole väide, et kostja ei saanud kontrollida maksekorralduse selgitust. Kostja aktsepteeris raha laenuna. Kostja ei tõendanud muud õigussuhet. Tähtsust ei ole sellel, kuidas kostja oma kontot ja raha kasutas. Õige ei ole väide, et ülekande tegi Q. Ühingu juhatuse liige oli F. Ql puudusid pangas kasutajaõigused.
35.Maakohus ületas menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsioonipiire. Kostja menetluskulud olid ülepaisutatud. Kostja on menetlust venitanud ja esitanud teadvalt asjakohatuid taotlusi (Q kolmanda isikuna kaasamine ja hagi läbivaatamata jätmine). Menetluskulu kindlaksmääramise taotluse täielik rahuldamine on kohtupraktikas tavapäratu. Vastustaja seisukoht
36.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
37.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad hageja kanda.
38.Pooled vaidlevad ka apellatsioonimenetluses selle üle, kas hageja ja kostja ning X OÜ ja kostja vahel olid laenulepingud ja kas hagejal on õigus kostjalt viimasele üle kantud raha
2-23-15974 tagasi nõuda. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse väidete ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohus ei ole asja lahendamisel materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ega jätnud mõnda asjakohast õigusnormi kohaldamata. Samuti ei ole maakohus hinnanud ebaõigesti tõendeid ega rikkunud menetlusõiguse norme. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja hagi rahuldamiseks, nagu palub hageja. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
39.Hageja tugineb oma apellatsioonkaebuses peaasjalikult sellele, et maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud ja apellatsioonimenetluses tuleks tõendite uue hindamise tulemusel teha maakohtust erinev, s.o hagiavaldust rahuldav otsus. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab kohus otsuse põhjendavas osas muuhulgas märkima tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused ja kui kohus hageja või kostja faktiliste väidetega ei nõustu, peab kohus seda otsuses põhjendama. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohtu otsus vastab nendele nõuetele. Maakohus analüüsis põhjalikult hageja poolt laenulepingu tõendamiseks esitatud tõendeid ja kõrvutas neid kostja tõenditega raha päritolu puudutavate väidete kohta. Maakohtu siseveendumuse kujunemine on otsusest selgelt jälgitav ja järeldused kontrollitavad. Ainuüksi see, et hageja maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ei nõustu, ei anna alust teha maakohtust erinevat otsust. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse väidetega ja kontrollinud maakohtu poolt tõenditele antud kaalu ja tõenditest tehtud järeldusi, nõustub maakohtuga ja ei näe alust jõuda maakohtust erinevale seisukohale.
40.Maakohus ei seadnud laenulepingu sõlmimise tõendamisele üleliia kõrgeid tõendamisstandardeid. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik andma teisele isikule rahasumma või asendatava asja, laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Maakohus kohaldas õigesti VÕS § 9 lg-t 1, mille kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Hagi rahuldamiseks pidi hageja seega tõendama tahteavaldused, mis kinnitavad laenulepingule omaste kohustuste võtmist hageja ja kostja vahel. Maakohus märkis õigesti ka seda, et poolte tahe laenulepingu sõlmimiseks peab olema äratuntavalt väljendatud ja kontrollis esitatud tõendite alusel, kas poolte esitatud tõendid võimaldavad sellise tahte olemasolu tuvastada. Praegusel juhul ei kinnita asjas esitatud tõendid, et kokkulepe oleks saavutatud. Õige ei ole ka hageja etteheide, nagu ei oleks maakohus võtnud seisukohta hageja väite osas, et kostja võttis laenu tagastamise kohustuse. Maakohus märkis oma otsuses, et käesolevas asjas puuduvad usaldusväärsed tõendid, et kostja oleks hagejalt või X OÜ-lt laenu küsinud ja et pooled oleksid kokku leppinud tagastamise kohustuses. Igal juhul ei saa olukorras, kus laenulepingu sõlmimine ei ole tõendatud, laenulepingu olemasolu järeldada eraldiseisvalt väite alusel, et kostja tänas hagejat saadud laenu eest ja lubas selle tagastada.
41.Maakohus leidis õigesti, et Clt väidetavalt kostjale raha edasilaenamise eesmärgil võetud laenu puudutavad faktilised asjaolud on vastuolus sündmuste ajalise kulgemisega. Maakohtu järeldused on kooskõlas esile toodud asjaolude ja esitatud tõenditega. Apellatsioonkaebuse väited on eksitavad. Hageja poolt esmakordselt apellatsioonimenetluses esitatud asjaolude kirjeldus, nagu oleks hageja laenanud Clt raha
2-23-15974 oma varude täiendamiseks, s.o pärast raha kostjale laenamist, on vastuolus tema poolt hagiavalduses esitatud väidete ja nende kinnitamiseks esitatud tõenditega. Hageja esialgse versiooni järgi ei olnudki tal endal piisavalt raha, et kostjale üldse laenu anda. Nimelt väitis hageja hagiavalduses, et lubas laenata kostjale niipalju kui tal on momendil võimalik ja võttis Clt kostjale laenu andmiseks laenu. See tuleneb ka Q kirjalikust selgitusest, nimelt, et: „...I.T ütles, et ta laenab talle alul 5000 eurot ning et C laenab talle raha, millisel juhul saab ta edasi laenata.“. Hageja on seega asunud pärast maakohtu poolt tõenditest nähtuvatele vastuoludele tähelepanu juhtimist oma väiteid muutma. Hageja väited ja tõendid on selliselt vastuolulised ja ebausaldusväärsed.
42.Maakohtu järeldused on nõuetekohaselt põhjendatud ka osas, mis puudutavad Q selgituste ebausaldusväärsust videosilla rakenduse kohta, mille kaudu hageja ja kostja väidetavalt laenus kokku leppisid. Õige ei ole apellatsioonkaebuse üldsõnaline väide, nagu oleks maakohus jätnud kõik hageja väited ja tõendid tähelepanuta. Maakohus hindas nii hageja tõendeid kui ka kostja tõendeid ja tegi nende alusel järeldused Q ütluste kohta oma siseveendumuse alusel. Maakohtu järeldused on jälgitavad ja loogilised ega ole vastuolulised. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, sh hageja väidete ja esitatud tõenditega, nõustub maakohtu järeldustega.
43.Õige ei ole hageja etteheide, nagu oleks maakohtu otsus üllatuslik, kuna maakohus leidis alles kohtuotsuses, et Q ütlused ei ole usaldusväärsed. Q ja kostja konfliktseid suhteid puudutavad väited ja tõendid esitas kostja juba maakohtu menetluses. Hagejal oli võimalus nende osas seisukoht esitada ja need kahtlused ka kummutada. Vastavate väidete ja tõendite hindamine maakohtu poolt ei saanud tulla hageja lepingulisele esindajale üllatusena. TsMS § 243 lg 1 ja § 438 lg 1 kohaselt uurib kohus tõendeid vahetult ja hindab neid lahendi tegemisel ning otsustab, mis asjaolud on tuvastatud. TsMS § 238 lg 5 teise lause kohaselt võib tõendi selle hindamise järel jätta arvestama ka siis, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Maakohus hindas hageja väiteid ja tõendeid ning kostja väiteid ja tõendeid sisuliselt, kõrvutades neid omavahel ja leidis, et hageja esitatud tõendid ei kinnita tema väiteid, samuti et hageja poolt esitatud Q kirjalik seletus ei ole usaldusväärne. Seejuures ei pidanud maakohus Q kirjalikku selgitust ebausaldusväärseks põhjendusel, et tegemist on tunnistaja kirjaliku seletusega, mitte tunnistaja vande all antud ütlusega. Maakohus ei saanudki esile toodud asjaolusid ja tõendeid hinnata ega neist lähtuvaid vastuolusid tuvastada enne lahendi tegemist.
44.Maakohus leidis õigesti, et hageja nõuet ei saa rahuldada ka VÕS §-i 1027 alusel. Iseenesest on õige hageja viide, et olukorras, kus isik on saanud alusetu soorituse, peab ta tõendama, et tal on õigus keelduda saadu tagastamisest. Hageja on aga jätnud tähelepanuta maakohtu selgituse, et esile on toomata soorituse alusetus VÕS § 1028 lg 1 tähenduses. Hageja käsitlus, nagu tuleneks soorituse alusetus asjaolust, et laenuleping langeb ära, kui kohus selle olemasolu ei tuvasta, ei ole õige ega kooskõlas VÕS §-ga 1028.
45.Maakohus tuvastas kostja esitatud tõendite alusel, et kostjal ei olnud hagejaga õigussuhet ja hageja poolt kostjale üle kantud raha on tegelikult saadetud kostjale tema endise abikaasa Q poolt perekonna kulutuste tarbeks. Seega ei ole õige, nagu oleks tõendeid tahteavalduste kohta esitanud üksnes hageja. Samuti ei ole õige seisukoht, nagu ei saaks kostja tõendid (kirjavahetus Q ja kostja vahel) mõjutada käesoleva asja lahendust või hageja ja kostja vahelist õigussuhet. Tegemist on samasid raha ülekandeid, millele tugineb hageja nõue, puudutavate tõenditega, mille alusel maakohus tuvastas, et kostja ei ole hagejalt raha saanud, vaid suhtles rahaülekannete teemal hoopis oma abikaasa, Qga. See tähendab, et kostja mõistis raha saamise ajal, et raha pärineb tema abikaasalt ja ei saanud seega avaldada VÕS § 9 lg 1
2-23-15974 tähenduses hagejale tahet laenulepingu sõlmimiseks. Seejuures ongi kostja tõendid tahteavalduste tõlgendamisel kaalukamad ka põhjusel, et need pärinevad nii hagejalt kui X OÜ-lt saadud raha osas ülekannete tegemise ajast, seevastu hageja tõendid pärinevad nõude esitamise ajast. Tähtsust ei oma väited selle kohta, et Q tegi oma perekonna heaks vaidlusalusel ajal veel kulutusi. See ei välista, et Q toetas oma abikaasat ja lapsi ka seoses nende kulutustega, mis tekkisid tema pere välisriigis viibimisega, s.o hagiavalduse aluseks olevate ülekannetega.
46.Maakohus märkis asjakohaselt ka seda, et isegi kui kostja poolt abikaasaga kokku lepitud kulutuste kandmiseks kandis raha osaliselt hageja ise, täitis ka hageja sellega perekonna ülalpidamise kohustust. Ekslik on hageja seisukoht, nagu tekiks vanavanema ülalpidamiskohustus üksnes juhul, kui lapse vanem on oma kohustuse täitmisest kohtulahendiga vabastatud (vt perekonnaseaduse § 106 lg 2), kuid nimetatud asjaolu ei oma käesoleva asja lahendamisel määravat tähtsust. Siinses asjas ei hinnata Q ega hageja ülalpidamiskohustuse ulatust. Maakohus ei pidanud seega ka tuvastama iga üksiku ülekande kohta, kas hageja täitis sellega enda või Q ülalpidamiskohustust. Hagi rahuldamata jätmiseks piisas, et kostja tõendas, et sai raha seoses perekonna ülalpidamise kohustuse täitmisega, mitte eraldiseisva laenu või muu õigussuhte alusel, millest tuleneks raha tagastamise kohustus.
47.Ekslik on seisukoht, nagu ei mõjutaks käesoleva asja lahendust see, kui Q palus hagejal kostjale rahaülekande teha. See viitabki asjaolule, et hagejal on õigussuhe Qga, kelle korralduse ta täitis, mitte kostjaga. Kui hageja täitis raha ülekannete tegemisel Q korraldust, ei ole tal VÕS § 78 lg 4 tulenevalt õigust kostjalt raha tagastamist nõuda, kuna raha ülekandmisel oli õiguslik alus Q ja kostja vahelises suhtes. Üleantu tagastamise nõude kolmanda isiku vastu, kellele kohustus täideti, välistaks otsesõnu ka VÕS § 1029.
48.Olukorras, kus asjas esitatud tõendid hageja ja kostja vahel laenulepingu sõlmimist ei kinnita, kuid tõendatud on kostja õigussuhe Qga, ei pidanud kostja enam tõendama, millistel täiendavatel põhjustel tal puudub kohustus raha hagejale tagastada. Samuti on asjakohatu hageja etteheide, et kostja ei esitanud hageja ja kostja vahel tahteavalduste vahetamise kohta ühtegi tõendit. Olukorras, kus kostja õigussuhet hagejaga eitab, ei pidanudki ta suhte olemasolu tõendama. Esile toodud ja tõendatud asjaoludel ei ole kostjal hagejaga õigussuhet, millest tuleneks raha tagastamise kohustust. Ekslik on hageja seisukoht, nagu saaks vastupidist järeldada ainuüksi ülekannete tegemisest hageja poolt.
49.Maakohtu järeldused on õiged ka osas, mis puudutavad X OÜ poolt kostjale novembris 2016 tehtud raha ülekannet. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada laenulepingu sõlmimist X OÜ ja kostja vahel, sh X OÜ ja kostja tahteavaldust laenu saamiseks ja kokkulepet laenu andmise kohta. Hageja esitas üksnes maksekorralduse, millelt nähtub X OÜ enda poolt ülekandekorraldusele märgitud selgitus. See ei ole aga laenulepingu sõlmimiseks vajalike tahteavalduste tuvastamiseks piisav. Raha ülekandmine on kokkuleppe täitmine, mitte kokkulepe ise, ja see ei tõenda muude asjaolude tõendamatuse korral iseseisvalt tahteavaldusi lepingu sõlmimiseks. Õige ei ole ka väide, nagu ei oleks kostja teistsuguse õigussuhte olemasolu tõendanud. Kostja tõi esile ja esitas ka tõendid selle kohta, et tema ei avaldanud soovi X OÜ-lt raha saada ega olnud ka raha saaja, s.t kui X OÜ ka sõlmis laenulepingu, siis mitte kostjaga, vaid Qga. Maakohus hindas nii hageja kui ka kostja poolt esitatud väiteid ja tõendeid kogumis ja leidis põhjendatult, et hageja nõue ei kuulu rahuldamisele. Maakohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja järeldused nõuetekohaselt põhjendatud. Ringkonnakohtul ei ole alust jõuda maakohtust erinevale järeldusele.
50.Apellatsioonkaebuses heidab hageja küll ette, nagu oleks maakohus jätnud tähelepanuta tema tõendi, mille kohaselt puudusid Ql pangas kasutajaõigused, kuid hageja
2-23-15974 kaebuses viidatud tõend seda ei tõenda. Apellatsioonkaebuses viitab hageja Swedbank AS väljastatud tõendile selle kohta, et hageja arvelduskonto ainus allkirjaõiguslik isik oli vaidlusalusel perioodil hageja. Sellest tõendist ei saa aga teha järeldusi X OÜ arvelduskonto allkirjaõiguslike isikute kohta. Hageja jätab samas tähelepanuta kostja tõendi, mille kohaselt andis X OÜ juhatuse liige F Qle notariaalse volikirja, mis andis Qle õiguse ajada kõiki ühingu asju, sh teha kõiki pangatoiminguid (dtl 367). Hageja etteheited on seega eksitavad. Samuti jätab hageja tähelepanuta, et selle asjaolu näol oli tegemist vaid ühe kostja poolt esile toodud ja tõendatud asjaoluga kogumist, mille alusel maakohus tuvastas, et X OÜ ja kostja vahel laenulepingu sõlmimine ei ole tõendatud ja et X OÜ-l ei ole õigust kostjalt raha tagasi nõuda, kuna ka see õigussuhe oli Qga, mitte kostjaga.
51.Õiged ei ole ka hageja etteheited, mis puudutavad maakohtu määratud menetluskulude suurust. Ainuüksi sellest, et kostja taotlused kolmanda isiku kaasamiseks ja hagi läbivaatamata jätmiseks jäid rahuldamata, ei saa järeldada, et kostja oleks menetlust tahtlikult venitanud ja esitanud teadvalt asjakohatuid taotlusi, mis oleksid olnud kostja õiguste kaitsmise seisukohalt nende esitamise ajal selgelt põhjendamatud. Tsiviilkohtumenetluses kehtib oluline põhimõte, mille kohaselt peab pool, kelle kahjuks otsus tehakse, vastaspoolele menetluskulud reeglina hüvitama (TsMS § 162). Seega kannab kaotaja pool ka nende menetluslike taotlustega, mis jäävad rahuldamata, seotud kulude kandmise riski, v.a kui esinevad erandlikud asjaolud. Asja materjalist selliseid asjaolusid ei nähtu.
52.TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude, s.o nii lepingulise esindaja tunnihinna kui ka menetlustoimingutele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Seega on kohtule antud õigusabikulude hüvitatavuse üle otsustamisel lai otsustusruum, mis tagab võimaluse leida igal üksikjuhtumil õiglane lahendus. Ringkonnakohus saab maakohtu kaalutlust ümber hinnata üksnes siis, kui maakohus on ületanud diskretsioonipiire. Antud juhul ei ole maakohus diskretsioonipiire ületanud.
53.Maakohus, asja sisuliselt lahendanud koosseisus, on kostja menetluskulude nimekirja hinnanud. Maakohus võttis arvesse konkreetse vaidluse asjaolusid, sh asja keerukuse ja mahu, ning leidis, et kostja taotlus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks on põhjendatud. Hageja väide, nagu oleks menetluskulude taotluse täielik rahuldamine kohtupraktikas tavapäratu, ei ole õige ega anna ringkonnakohtule alust maakohtu diskretsiooniõigusesse sekkuda.
54.Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et maakohus asus õigesti seisukohale, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu otsus jääb seetõttu muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
55.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
56.Kostja palub määrata apellatsioonimenetluse kulude suuruseks 1610,40 eurot. Menetluskulude nimekirja kohaselt osutati kostjale tunnihinnaga 150 eurot (lisandub käibemaks) õigusabi, mis seisnes maakohtu otsuse analüüsis (30 minutit), apellatsioonkaebuse analüüsis (1 tund), kaebusele vastuse koostamises (4 tundi). Samuti osutati kostjale tunnihinnaga 180 eurot (lisandub käibemaks) õigusabi, mis seisnes hageja 23.09.2024 menetlusdokumendi ja tõendiga tutvumises (30 minutit), seisukoha koostamises
2-23-15974 (2 tundi) ja menetluskulude nimekirja koostamises (15 minutit). Kostja kinnitas, et ei ole käibemaksukohustuslane.
57.Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulude nimekirjades märgitud toimingud olid tema õiguste kaitsmiseks vajalikud ja neile kulunud aeg, arvestades ka käesoleva vaidluse sisu ja mahtu, põhjendatud. Kostjale osutatud õigusabi tunnitasu määrad on mõistlikud, vastavad turuhinnale ja on kooskõlas ka senise kohtupraktikaga. Ringkonnakohus rahuldab seega kostja taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks ja mõistab hagejalt kostja kasuks menetluskulude hüvitisena välja 1610,40 eurot.
58.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb arvestades kostja taotlust ja TsMS § 177 lg-s 4 sätestatut tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.
(allkirjastatud digitaalselt)
Täiendatud 04.12.2024 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada D.Q 25. novembri 2024 taotlus täiendava otsuse tegemiseks.
2.Täiendada Tallinna Ringkonnakohtu 20. novembri 2024 otsuse resolutsiooni punkti 4 osas, millega ringkonnakohus jättis D.Q 12. novembri 2024 menetluskulude kindlaksmääramise taotluse lahendamata ja mõista I.Tlt D.Q kasuks tema menetluskulude hüvitamiseks välja täiendavalt 219,60 eurot.
3.Lugeda Tallinna Ringkonnakohtu 20. novembri 2024 otsuse resolutsiooni punkt 4 tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „Rahuldada D.Q taotlus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks ja mõista I.Tlt D.Q kasuks tema menetluskulude hüvitamiseks välja 1830 eurot.“
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.