Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-24-1697

Kohtunik selgitas 05.08.2024 istungil, et käsitleb M. S. 11.03.2024 menetlusdokumenti vastusena hagile, mitte määruskaebusena (nagu see oli pealkirjastatud). Samuti selgitas kohtunik, et vastuhagi tuleb korrektselt vormistada ning tasuda riigilõivu; esitatud väiteid tuleb põhjendada – eelkõige kostjal laenulepingu lõpetamise alusetust ning hagejal selle õigustatust. Kostja leidis, et hagi on õigustatud 4681 euro ulatuses, kuid ta soovib esitada vastuhagi. Kostja nõudis 14.08.2024 vastuhagis hagejalt 4302,27 eurot, millest pool elektrikulu (eluruumi kulud) 1352,27 eurot, auto mahamüümine 2500 eurot ja koolituskulud 450 eurot. Vastuhagile lisati elektrienergia arved, mis hõlmasid perioodi 2022. a aprillist 2023. a lõpuni (dtl 31-74). Hageja leidis, et majapidamiskulude nõue on põhjendamatu, sest enne kostja majja kolimist elati mitu aastat hageja korteris, kus kulusid kandis hageja. Samuti ei avaldanud kostja soovi, et ta kulude kandmises osaleks, kuid kui ta ütles, et elektrikulu oli 260 eurot, siis maksis hageja ise sellest pool kostjale. Samuti maksis hageja poole pumba remondi ja küttepuude rahast ning hoolitses kooselu ajal kodu sisustamise, remondi, toidu ja ühise lapse vajaduste eest ainuisikuliselt. Kostja soovis hageja osalemist koolitusel, kuigi hageja polnud kindel, kas see talle sobib. Kostja oleks võinud tasuda vaid osa selle maksumusest ja ülejäänud osa tagasi küsida, kui selgus, et hageja sinna rohkem ei lähe. Auto ostis kostja hageja nimele. Selle müügist andis hageja siiski 1125 eurot kostjale. Teises menetluses on kostja öelnud, et kooselu lõppes 2023. a suvel. Hageja lisab kirjad, mille kohaselt oli hageja iga kuu kaks nädalat XXX. Laenulepingu rikkumine seisnes hilinemises, hageja pidi meelde tuletama, kuid ka siis maksis järgmisel päeval vähem. Ka veebruaris ei laekunud midagi ning märtsis maksis vaid sel eesmärgil, et hagi tagasi võetaks. Hageja lisas foto e-kirjast auto ostmise kohta (dtl 80), auto müügi ja remondi kohta (dtl 81), sõiduki XXX 05.04.2021 omanikuvahetuse kohta kostjalt hagejale (dtl 82), sõnumivahetuse kohta (dtl 83), maksete kohta eraisikule perioodil 12.05.2023 kuni 12.07.2023 1457,43 euro ulatuses (dtl 84-5), sõiduki XXX 15.10.2023 omanikuvahetuse kohta (dtl 86), menetlusdokumendi esilehest, mille kohaselt kostja on avaldaja ja hageja puudutatud isik ning avalduse tekstis on märgitud poolte kooselu lõppemine suvel 2023.a (dtl 87), ning kostja maksete kohta, mh on 03.04.2023 makstud kostjale 360 eurot ja eelnevalt 150 eurot (dtl 88). Kohus jättis 22.08.2024 määrusega vastuhagi käiguta ning selgitas nõudeid vastuhagile. Kostja esitas 29.08.2024 uue vastuhagi, kuid ei esitanud endiselt asjaolusid, millele nõue tugineb. Kostja lisas ekraanipildi sõiduki XXX 05.04.2021 omanikuvahetuse kohta kostjalt hagejale (dtl 94), maksekorralduse, mille kohaselt M.S. on 12.03.2024 maksnud hagejale 1000 eurot selgitusega „laenu tagasimakse“ (dtl 95), maksekorralduse, mille kohaselt M.S. on 22.12.2023 maksnud hagejale 1125 eurot selgitusega „laen tagasimakse“ (dtl 96), maksekorralduse, mille kohaselt M.S. on 11.01.2024 maksnud hagejale 194 eurot selgitusega „laenu tagasimakse(lasteraha maha arvestatud -80€)“ (dtl 97) ja maksekorralduse, mille kohaselt M.S. on 23.12.2023 maksnud hagejale 60 eurot selgitusega „ülekanne“ (dtl 98 ja 99 on ühesugused dokumendid, mida kostja kinnitas istungil, vt dtl 104). Kohtunik selgitas 09.09.2024 istungil, et vastuhagi sellisena arutada ei saa. Kostja on esitanud hagile vastuväiteid vaid 319 euro ulatuses ning väitis istungil, et vastuhagina esitatud dokument ja selle lisad puudutavad ka vastuväiteid hagile. Hageja selgitas, et 1125 eurosest maksest ei puudutanud 125 eurot laenu, kuid ei pidanud seda selgitustest hoolimata vajalikuks tõendama hakata. Kostja leidis, et poolte vahel ei olnud üldse lepingut, kuid hagi esitati varem, kui tal oli vaja laenumakse maksta. Kostja ei nõustunud, et pooltel oli kokkulepe 1000 euro kohese tagasimaksmise kohta. Hageja selgitas, et kostja hilines jaanuari maksega ning hagi menetlusse võtmise ajaks oli hilinenud ka veebruari maksega. Lisaks istungile selgitas kohus kostjale asjaolude esitamise ja tõendamise vajadust 11.09.2024 vastuhagi käiguta jätmise määruses. Vastuhagi 20.09.2024 täienduses selgitas kostja, et selle eesmärk on hagi tasaarvestamine.

2-24-1697

Kostja ei olnud kohustatud hageja kulusid kandma ning ta nõuab VÕS § 1041 alusel kulutuste hüvitamist. Kostja on võimaldanud hagejal enda kinnistul elektrit tarbida. Hageja ei ole tarbitud elektri eest tasunud. Vastuhagile lisati uuesti juba varem esitatud tõendid, s.o ekraanipildi sõiduki XXX 05.04.2021 omanikuvahetuse kohta kostjalt hagejale (dtl 116) ja elektriarved (dtl 118-161). Kuivõrd tõendite mitmekordselt esitamist ei ole põhjendatud, siis jätab kohus need vastu võtmata ja eemaldab dtl 116 ja 118-161 toimikust. Hageja esitas vastuhagile kirjaliku vastuse (dtl 169-170) ning taotluse tunnistaja ülekuulamiseks (lisaks ka dtl 162). Hageja rõhutas, et oli majanduslikult iseseisev ning tegi samuti perele kulutusi. Kui eelnevad aastad toetas kostja last rahaliselt, siis 2023. a ta seda ei teinud, vaid hoopis hageja kandis kostjale erinevateks kulutusteks raha. Tõenditena esitas hageja konto väljavõtte perioodil 01.01.2023- 01.01.2024 kostjaga teostatud maksete kohta (dtl 171) ja krediidikontolt kostjale laenamiseks võetud 5000 euro ja teostatud tagasimaksete kohta (dtl 172-175). Kohtuistungil 21.10.2024 väitis kostja, et ei ole saanud hageja seisukohaga tutvuda, mistõttu kohus andis talle selleks täiendava tähtaja. Hageja selgitas, et ta nõude suuruseks on (60002194) 3806 eurot. Kostja leidis, et pooltel oli kokkulepe koolituskulu tagasimaksmise kohta. Elektri eest nõuab poolt raha, sest mõlemad peavad võrdselt panustama. Ütles seda esimest korda poolteist aastat tagasi. Koos elasid 2023. a lõpuni. Sõiduki raha soovib tagasi, sest hageja müüs selle maha, et rikastuda. Kohus jättis tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamata, sest esitatud asjaolusid arvestades ei olnud tõend asjakohane.

Põhjendav osa Kohus, tutvunud poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb osaliselt rahuldada. Kostja väited on olnud heitlikud, kuid üldiselt on need keskendunud hageja nõude tasaarvestamisele. Vastuses hagile tunnistas kostja laenulepingut, kuid leidis, et hageja ei saa seda ühepoolselt lõpetada. Kuigi kostja on ka väitnud, et poolte vahel laenulepingut ei olnud, on ta siiski kinnitanud raha tagasi maksmist, kuid see olevat olnud hea tahte väljendus. Vastuhagi jääb rahuldamata, sest nõude alus ei ole selge ning arusaadavas osas on nõue põhjendamatu. Maksekorraldustega laenu andmise (vt p 6) ja selle tagasimaksmise (vt p 13) kohta on tõendatud, et pooled sõlmisid laenulepingu 6000 euro ulatuses, hageja täitis enda kohustuse laenu välja maksmiseks ning kostja on laenu tagasi maksnud (1125+194+1000) 2319 euro ulatuses. Hageja esitatud kontoväljavõte (dtl 171) on samuti maksekorraldustega kooskõlas. Kostja on esitanud maksekorralduse ka 60 euro maksmise kohta, kuid seda ei saa seostada laenu tagasi maksmisega, sest erinevalt teistest maksetest selgitusega „laenu tagasimakse“, on selle selgituseks „ülekanne“. Täiendavaid tõendeid ei ole ka pärast kohtuniku selgitusi esitatud. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid väidet, et 1125 euro suurusest tagasimaksest ei olnud 125 eurot seotud laenuga, kuigi kostja on järjepidevalt sellele tuginenud kui laenu tagasimaksele. Seega jääb arvestamata kostja väide 60 euro ja hageja vastuväide 125 euro ulatuses ning laenust tuleb lugeda tagasi makstuks 2319 eurot. Poolte väidetest võib järeldada, et laenu tuli tasuda igakuiselt. Hageja väidet, et kuumakse pidi olema 274 eurot, kinnitab kostja 11.01.2024 makse (dtl 97), sest üle kantud 194 eurost on selgituse kohaselt kinni peetud 80 eurot, mistõttu pidas kostja üle kantava summana silmas just 274 eurot (194+80). Samuti kinnitab seda krediidikonto väljavõte 5000 euro laenu võtmise kohta 28.11.2023 ja teostatud tagasimaksete kohta, kus esimese tagasimakse (10.01.2024) suuruseks on 273,4 eurot (dtl 172-175). Hageja on läbivalt väitnud, et kohe tuli tagasi maksta 1000 eurot. Kostja eitas seda, kuid täpsustavale küsimusele vastates ütles, et hageja tahtis seda ja kostja lubas maksta, kui tal võimalik (vt 09.09.2024 istungi protokoll dtl 107). Poolte tahte välja selgitamine selles küsimuses on oluline, sest sellest sõltub, kas hagejal oli alus laenulepingu üles ütlemiseks. Hageja on selgitanud, et 1000 eurot soovis

2-24-1697 kohe tagasi saada, sest see oli tema enda raha. Ülejäänud osas võttis hageja ise laenu ning kostja pidi seda tagasi maksma osamaksetena. Hageja esitatu kohaselt võis kokkulepe seisneda selles, et kostja maksab hagejale täpselt samas summas laenu tagasi kui hageja laenumaksed enda laenuandjale. Kuivõrd viidatud krediidikonto väljavõttest nähtub, et hageja on saanud krediiti 5000 eurot samal päeval, kui ta selle kostjale edasi kandis, lisades sinna 1000 eurot, siis loen esitatud tõendeid arvestades tõendatuks, et pooltel oli algselt kokkulepe, et hageja võtab laenu 5000 eurot ning kannab kostjale üle 6000 eurot ning kostja kohustub detsembris maksma tagasi vähemalt 1000 eurot. Kostja leidis, et 1000 euro korraga maksmine oli hageja soov, millele ta tuli vastu. Järelikult ei saa ka algse kokkuleppe puudumisel, et 1000 eurot tuli korraga tagastada, käsitleda makstut järgnevate kuude ettemaksuna. Kostja avaldatust nähtub, et sel juhul olnuks see ühekordne tagasimakse, mis ei mõjutanud järgnevaid makseid. Seda kinnitab ka asjaolu, et jaanuari maksest pidas kostja vajalikuks maha arvata 80 eurot lasteraha. Kui tegemist olnuks ettemaksuga, siis ei pidanuks kostja jaanuaris midagi maksma. Hageja on läbivalt leidnud, et 1125 euro asemel tuleb detsembris lugeda makstuks 1000 eurot. Samas on kostja lugenud selle laenumakseks ning hageja ei ole vastupidist tõendanud, kuigi seda istungil selgitati. Veelgi enam, hageja on deklareerinud, et ei pea otstarbekaks seda tõendama hakata. Seega tuleb 125 eurot lugeda siiski makstuks laenu katteks, kuid leian, et see ei takistanud laenulepingu üles ütlemist. Esiteks, nagu märgitud p-s 26, ei lugenud kostja jaanuaris makset tehes, et tal olnuks ettemaks, kuigi see asjaolu, et ta oli 22.12.2023 kandnud üle 1125 eurot, ei saanud olla 11.01.2024 ununenud. See võib kaudselt kinnitada hageja väidet, et 125 eurot ei olnudki laenuga seotud. Leian, et olukorras, kus hageja on jätnud enda vastuväite tõendamata, tuleb see siiski lugeda laenumakseks, kuid esitatud maksekorralduste alusel loen tõendatuks, et ettemaksuna ei käsitletud ka 125 euro suurust osa, st poolte kokkulepe oli seisnes vähemalt 1000 euro maksmise kohta detsembris. Seega detsembris makstu vastas just makstud ulatuses poolte tahtele ja pooled ei lugenud seda ettemaksuks. Eelnevast järeldub, et kostja hilines jaanuari maksega ning ei tasunud seda täielikult. Kostja ei ole tõendanud veebruaris maksete tegemist hagejale ega seda ka väitnud. Järelikult oli kostja talle hagi kättetoimetamisel viivituses kahe osamakse tasumisega. Kuivõrd kostja maksis pärast hagist teada saamist hagejale alles 12.03.2024, siis oli kostja viivituses ka märtsi maksega. Järelikult oli kostja viivituses jaanuari maksega osaliselt ning veebruari ja märtsi maksetega täielikult kuni 12.03.2024, s.o enam kui kahe osamaksega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg 1 kohaselt kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Lepingulise kohustuse rikkumise korral tuleb üldjuhul anda rikkunud poolele täiendav tähtaeg, v.a juhul, kui kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi (VÕS § 196 lg 2 ja § 116 lg 2 p 4). VÕS § 399 lg 1 p 1 sätestab, et laenuandja võib laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. Kuigi hagi esitamise ajal ei olnud esitatud tõendite kohaselt veel alust lepingu üles ütlemiseks, oli see alus ilmselgelt olemas hagile vastamise ajal, sest selleks ajaks oli kostja viivituses kolme osamaksega. Hageja hagiavaldust saab kohtupraktika kohaselt käsitleda ülesütlemisavaldusena, mis toimetati kostjale kätte menetluse ajal. Kui kostja oleks tasunud märtsi osamakse ja järgnevad osamaksed tähtaegselt, võinuks asuda seisukohale, et ülesütlemine ei olnud põhjendatud. Kostja ei ole pärast märtsis tehtud makset enam täiendavaid makseid teinud. Ka kostja positsioonist lähtudes on ta lepingut rikkunud, sest 2319 eurot katab ca 8,5 kuud, st septembri makse ei ole enam täielik. Jättes välja detsembris makstud 1000 eurot, mille kohta kostja seisukoht on olnud erinev, jääks juba maikuu makse ebapiisavaks. Seetõttu, lähtudes VÕS § 399 lg 1 p 1 ning § 196 lõigetest 1 ja 2 ning § 116 lg 2

2-24-1697 p 4, leian, et hagi tuleb rahuldada ning tasumata laen kostjalt välja mõista. Kostja käitumisest ka menetluse ajal nähtub, et võib eeldada kohustuse rikkumist ka edaspidi. Hageja on pidanud võetud ja kostjale edasi laenatud kohustust täitma iseseisvalt alates veebruarist ning hagi esitamata olnuks tõenäoline, et kostja ei oleks midagi tasunud ka märtsis. Seetõttu puudub alus mõista välja vaid tasumata osamaksed ning jätta ülejäänud summad ositi maksmiseks. Kuivõrd hageja on jäänud selle juurde, et välja tuleb mõista (6000-2194) 3806 eurot, kuid loen detsembris makstu tervikuna laenu tagasimakseks, s.o 125 euro ulatuses enam, kui hageja tunnistab, siis tuleb hagi rahuldada osaliselt. Kostjalt tuleb välja mõista (6000-2319) 3681 eurot. Vastuhagi käsitles kolme erinevat osa – koolituskulud, elektrikulu ja automakse. Koolituskulude kohta esitas kostja 20.09.2024 väite, et ei olnud kohustatud neid tasuma, hageja ei ole kostja panust tagastanud ning kostja nõuab VÕS § 1041 alusel kulutuste hüvitamist. 21.10.2024 istungil väitis kostja, et neil oli hagejaga kokkulepe, et ta maksab need tagasi. Kostja ei ole tehtud kulutuste suuruse ega nende tasumise asjaolude kohta esitanud mitte ühtegi tõendit. Hageja kinnitas, et koolitus oli, kuid kostja soovis, et ta sinna läheks. Hageja käis seal vaid ühel korral ning kostja oleks võinud makstu tagasi küsida. Kuivõrd poolte väited ei kattu, pidi kostja enda väiteid tõendama TsMS § 230 lg 1 kohaselt. Viidatud sätte sisu on menetlusosalistele selgitatud nii hagi menetlusse võtmise kui vastuhagi käiguta jätmise määrustes. Kostja ei ole oma väiteid tõendanud. Kostja üldsõnalistest ja vastukäivatest väidetest ei nähtu nõude alust, mistõttu sellist nõuet ei saa rahuldada. VÕS § 1041 ei kohaldu, sest kuigi kostja väidab, et tema ei olnud kohustatud koolituse eest maksma, ei ole kostja selgitanud, millest tulenes hageja kohustus selle eest maksta. Nõue on sätte kohaselt isikul, kes on täitnud teise isiku kohustuse. Nõue võiks tuleneda vastavast kokkuleppest poolte vahel, mida kostja väitis istungil, kuid hageja on sellist kokkulepet eitanud ning kostja ei ole selle kohta tõendeid esitanud. Kaaluda võiks ka nõuet tulenevalt käsundita asjaajamisest, kuid sel juhul saaks nõude rahuldada vaid hageja poolt asjaolude omaksvõtmisest lähtudes, sest kostja pole tõendeid esitanud. Omaksvõtt kehtib vaid faktiliste väidete kohta. Kostja esitatud faktid on, et hageja osales koolitusel, (mida hageja ei ole tingimusteta omaks võtnud, vaid väitis, et seda soovis kostja), kostja maksis selle eest (hageja oli sellega nõus), kostja maksis 450 eurot (hageja käis esimesel koolitusel, mille eest pidi maksma 100 eurot). Seega võiks poolte väidetest kõne alla tulla nõude rahuldamine 100 euro ulatuses, sest vaid selles ulatuses võis pidada kulutuste tegemist mõistlikult vajalikuks (VÕS § 1023 lg 1). hageja on aga 16.10.2024 vastuses leidnud, et koolituskulusid ei ole õigust küsida, sest kostja tahtis, et ta sinna läheks ja sellest on ka mitu aastat tagasi (dtl 169). Need asjaolud välistavad nõudeõiguse tulenevalt VÕS § 1023 lõikest 3. Seega ei ole esitatud nõue piisavalt selge, et sellele saaks vastu vaielda, sest selgusetu on kulude tegemise aeg, suurus ja asjaolud, mis välistab nõude rahuldamise. Elektrienergia nõude põhjendusena on toodud selle olemasolu hageja huvides ning hageja ei ole selle kasutamise eest tasunud. Pooled on olnud ühel meelel selles, et nad elasid koos kostjale kuuluval kinnistul. Hageja on väitnud, et eelnevalt elasid pooled koos hageja kinnistul ning seal tasus kulude eest hageja. Kostja ei ole selle kohta seisukohti avaldanud. Hageja on esitanud väite, et pooltel oli ka ühine laps, mis nähtub ka esitatud dokumendist (dtl 87) ning et tema tasus toidu, remondi jm kulude eest. Selle kohta ei ole pooled tõendeid esitanud, kuid kostja on väitnud, et toit osteti kahe peale ning remondikulu ei olnud märkimisväärne (dtl 180). Hageja on esitanud tõendid kostjale 2023. a üle 500 euro maksete tegemise kohta (dtl 88). Hageja väitis, et teises menetluses on kostja öelnud, et kooselu lõppes 2023. a suvel ja lisanud sõnumivahetuse, kes kostja väidab, et hageja oli iga kuu kaks nädalat XXX. Kuigi hageja esitatud sõnumivahetusest endast ei ilmne selle osalised, ei ole kostja väitele vastu vaielnud. Kostja on esitanud arved, mis on adresseeritud talle. Seega oli kostja teenuse tellijaks, kes pidi selle eest tasuma. Teiste isikute kohustus kulude tasumiseks tuleb esile tuua ja põhjendada, mida kostja ei ole teinud. Vastavat kokkuleppe olemasolu pole tõendatud ning hageja ei ole kostja arvel alusetult

2-24-1697 rikastunud. Hoolimata sellest, kas hageja viibis poole kuust XXX või ei viibinud seal üldse, võib sellest järeldada, et hagejal oli ka enda eluaseme ülalpidamisega kaasnev kulu ning hageja kandis kulu ka siis, kui pooled seal elasid. Kuivõrd ka neid asjaolusid ei ole tõendatud, siis sellele otsus ei põhine. Samuti võib hageja esile toodud kostja väitest kooselu kestmise kohta 2023. a suveni tuleneda nõude alusetus pärast 2023. a suve. Pooled elasid koos ühe perena ning lapsevanematena. Perekonnaseaduse § 96 lg 1 ja § 97 p 1 kohaselt on vanematel kohustus oma last ülal pidada ning kooselu ajal täideti seda kohustust eelduslikult vahetult. Seega kulus elektrienergiat ka poolte ühise lapse huvides. Hageja on esitanud tõendeid selle kohta, et on kostjale ülekandeid teinud. Neist asjaoludest järeldub, et hageja elas kostja juures kostja soovil ja nõusolekul tavapärase perena. Kui perena kooselamist ilma abielus olemata käsitleda lepinguna, siis on sellise lepingu osaks ka kokkulepe, et pooled elavad koos nii kaua, kuni neil on ühised arusaamad, erimeelsuste tekkimisel kooselu lõpetatakse ning üldjuhul ei tulene sellest pooltele vastastikuseid nõudeid. Elukaaslasega ei sõlmita üldiselt ka nt üürilepinguid. Seetõttu ei ole kostjal elektrienergia ühisest kasutamisest tulenevalt hageja vastu rahalist nõuet. Poolte väidete ja esitatud tõendite alusel on tuvastatud, et sõiduk kuulus algselt kostjale ning seejärel hagejale, kes on selle võõrandanud. Algselt nõudis kostja raha auto remondi eest, koos koolituskuluga 1400 eurot. Seejärel auto maha müümise eest ning lõpuks, et kostja ostis hagejale sõiduki, et hageja saaks last transportida. Kuigi kostja väidab, et see ei olnud kingitus, ei ole kostja väitnud, et hagejal puudus õigus auto müümiseks. Seega järeldub kostja väidetest, et ta andis auto hagejale ning tegemist ei olnud müügilepinguga, sest hagejal ei olnud kohustust auto eest tasuda, kuid hageja oli ka kostja meelest auto omanik. Viimane nõue on 20.09.2024 formuleeritud „sõiduki võõrandamisel saadud 2500 euro tagastamise“ nõudena. Vallasasja omandi tasuta üleandmine on käsitatav kinkena VÕS § 259 lg 1 järgi. Ei ole oluline, kas hagejal oli sellega seoses koormisi (lapse sõidutamine), sest sellele pooled ei tugine. Kostja nõuab kingitud asja eest raha, kuid ei ole esile toonud, mis sellist nõuet õigustaks. Kui auto oli hagejale antud, ei olnud hagejal kohustust selle eest saadud raha kostjale üle anda. Kuigi hageja väitel andis ta osa saadud rahast sellegipoolest kostjale, jäi seetõttu rahuldamata ka hageja taotlus selle asjaolu tõendamiseks tunnistaja ülekuulamiseks. Seega puudub kostjal alus nõuda auto müügist saadud raha ning puudub vajadus käsitleda võimaliku nõude suurust, st kas saaks nõuda terve auto väärtust, katkise auto väärtust, tegelikku müügihinda vm. Seetõttu ei käsitle ka hageja esitatud tõendeid selle kohta, et auto eest saadi vähem kui 2500 eurot ning eraisikule makstud raha, mis võis olla auto remondi eest hageja poolt makstud raha. Menetluskulude jaotus Juhindudes TsMS § 163 lg-st 2 jätab kohus menetluskulud kostja kanda. Hageja oli kompromissina nõus otsusega välja mõistetud summa tasumisega osamaksetena, kuid kostja ei olnud sellega nõus. Hagi rahuldatakse peaaegu täies ulatuses ning vastuhagi jääb täielikult rahuldamata. Seetõttu pole menetluskulude proportsionaalne jaotus põhjendatud. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuluna riigilõivu 560 eurot. Lõiv on tasutud ning tuleb kostjalt välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Pürn

2-24-1697 kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.