B2 Impact OÜ hagi S.R vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
1113 eurot 62 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046), lepinguline esindaja Marie Tsine Kostja S.R (isikukood XXX)
Kohtuistungi toimumise aeg
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta B2 Impact OÜ hagi S.R-i vastu võla väljamõistmiseks rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
3.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Selgitus menetlusabi taotlejale Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku
tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
1.B2 Impact OÜ (hageja) esitas 13. jaanuaril 2026 Tartu Maakohtule S.R-i (kostja) vastu hagi, milles palub mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 830 eurot 4 senti, intressi 70 eurot 85 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 108 eurot 49 senti, sissenõudmiskulud 20 eurot ja viivise põhivõlalt alates 13. jaanuarist 2026 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid OÜ Omaraha (esialgne võlausaldaja) ja kostja 23. jaanuaril 2023 laenulepingu nr S235850198, mille järgi leppisid pooled kokku laenusummas 1500 eurot, perioodiga kaks aastat ja krediidikulukuse määraaga 34,3% aastas. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt. Kostja poolt on lepingu katteks tehtud tagasimakseid kokku summas 1204 eurot 10 senti, millest maksegraafikujärgse põhiosa katteks on arvestatud 669 eurot 96 senti, intressi katteks 463 eurot 83 senti, menetlustrahvi katteks 10 eurot ja viivise katteks 60 eurot 32 senti. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles esialgne võlausaldaja lepingu üles 1. juulil 2025. Esialgne võlausaldaja loovutas oma nõude kostja vastu hagejale.
2.Kostja ei ole hagile vastanud.
KOHTU SEISUKOHT
3.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
4.Kohus menetleb hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 järgi lihtmenetluses. Kohus selgitab, et eelneva tõttu ei määranud kohus otsuse avalikult teatavaks tegemise aega. Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).
5.Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja kostja vahel 23. jaanuaril 2023 laenulepingu nr S235850198. Laenusumma 1500 eurot on kostja arvelduskontole kantud 23. jaanuaril 2023, millest on laenusaaja laenutingimuste muudest tingimustest tulenevalt kinni peetud lepingutasu 30 eurot, tagatisfondi tasu 45 eurot ja ülekandetasu 50 senti.
6.Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Esialgne võlausaldaja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 403 4 p-d 1 ja 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).
7.VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse
määra enam kui kolm korda. Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 34,30% aastas. Lepingu sõlmimise ajal (23. jaanuaril 2023) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 15,31% (kolmekordne määr seega 45,93%). Seega ei ületa lepingu järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
8.Tarbijakrediidilepingu puhul peab kohus kontrollima ka seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: · tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); · tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); · tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); · tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-2113098, p 18).
9.Hageja on hagis selgitanud, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis esialgne võlausaldaja arvesse kostja tausta, maksehäireid ning kostja poolt esitatud andmeid. Enne lepingu sõlmimist esitas kostja taotluse krediidi saamiseks, esitades andmed sissetuleku (950 eurot), majapidamiskulude (100 eurot) ja finantskohustuste (200 eurot) kohta, peale mida kontrollis Omaraha OÜ kostja andmeid avalikest andmebaasidest, tehes päringu AS-ile Creditinfo Eesti ja OÜ-le Krediidiregister ning tegi krediidiskooringu kontrolli kostja
maksevõime hindamiseks Skoori määramisel arvestatakse andmeid Krediidiinfo, Krediidiregistri andmebaasis. Kehtivaid maksehäireid kostjal ei olnud. Keskmise igakuise sissetuleku kontrollimiseks tehti päring Maksu- ja Tolliametisse ja saadi vastus 390 eurot 15 senti. Maksuameti päringu sissetuleku andmetele lisati 20%, kuna laenutaotluses oli palju kõrgem sissetulek ja kõik sissetulekud ei pruugi maksuameti päringus kajastuda ehk 78 eurot 3 senti. Lõplik arvestatud sissetulek saadi vastavalt menetlusandmetes toodud arvutustele ja Omaraha arvestas laenusaaja sissetulekuna
eurot 18 senti. Andmete analüüsimise tulemusel jõudis krediidiandja veendumusele, et kostja on võimeline täitma lepingust tulenevaid kohustusi kokkulepitud tingimustel, sissetulekute ja kohustuste vahe oli laenu saamiseks piisav. Kohus jättis hagiavalduse 27. märtsi 2026. a määrusega käiguta ning selgitas, et hageja peab esile tooma ja tõendama, et laenuandja nõudis laenusaajalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-10661, p 55). Kohus palus hagejal esitada täiendavad asjaolud ja tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta või esitada kohtule teave krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 4034 lg 7 sätestatuga. Hageja ei esitanud kohtule ümberarvestust.
10.Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja (tarbija) kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kostja kohustuste suurust ei ole esialgne võlausaldaja kindlaks teinud, vaid on lähtunud laenutaotluses märgitust. Kohtul esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt võib järeldada, et esialgne võlausaldaja on kostja väidete pinnalt pigem eeldanud tema krediidivõimelisust ning ei ole tegelikkuses kontrollinud esitatud andmete õigsust. Kuivõrd esialgne võlausaldaja ei ole hinnanud kostja sissetulekute ja kohustuste suurust piisavalt pika ajavahemiku jooksul, siis on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikutud.
11.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu).
12.Kohus selgitas 27. märtsi 2026. a puuduste kõrvaldamise määruses, et hagejal tuleb haginõuet täpsustada ja esitada kohtule teave krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 4034 lg 7 sätestatuga. Kuigi kohus kohaldab õigust, sh VÕS § 403 4 lg-t 7, ei arvuta kohus hageja asemel välja hageja nõuet, sh intresse. Kohus ei saa rahuldada nõuet, mis ei ole selge. Ilma vastava ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuli 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-22-147795, p 12.2).
13.Hageja ei ole kohtule nõude ümberarvutusi esitanud. Krediidiandjale on seadusega pandud kohustus määrata tagasimaksed uuesti ning tegemist on krediidiandja ühepoolse tahteavaldusega. Seega peab krediidiandja esitama ka kohtumenetluses oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse
laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Hagist nähtuvalt on kostja arvelduskontole 23. jaanuaril 2023 kantud laenusumma 1500 eurot, millest on kinni peetud lepingutasu 30 eurot, tagatisfondi tasu 45 eurot ja ülekandetasu 50 senti. Hageja väitel tasus kostja lepingu kehtivuse ajal krediidisumma katteks 1204 eurot 10 senti, millest maksegraafikujärgse põhiosa katteks on arvestatud 669 eurot 96 senti, intressi katteks 463 eurot 83 senti, menetlustrahvi katteks 10 eurot ja viivise katteks 60 eurot 32 senti. Eeltoodust tuleneb, et kostja on teinud tagasimakseid, millest osa on arvestatud põhivõla ja osa intressi ning teenustasude ja viivise katteks. Hagiavalduse kohaselt jäi kostja viivitusse kolme üksteisele järgneva maksega, kuivõrd kostja jättis tasumata 23. märtsi 2025, 23. aprilli 2025 ja 23. mai 2025 osamakse tasumisega. Esialgne võlausaldaja ütles lepingu erakorraliselt üles 1. juulil 2025. Kohtul puudub võimalus hageja nõude väljaarvutamiseks. Kuivõrd esialgne võlausaldaja on tagasimakseid arvestanud ka intressi katteks, siis ei saa kohus hinnata, kas ülesütlemine oli kehtiv ning kas kostja oli viivituses kolme üksteisele järgneva maksega alates 2025. aasta märtsikuu maksest. Kohus märgib, et lepingu ülesütlemise kehtivusest sõltub hageja sissenõutavaks muutunud nõude suurus. Hageja ei ole tõendanud sissenõutavaks muutunud nõuet. Ka Tartu Ringkonnakohus on 24.05.2024 otsuses nr 2-23-107737/16 rõhutanud tagasimaksete määramise kohustust ja võimalikkust krediidikonto lepingu puhul (otsuse p 11). Kohtul ei ole võimalik ilma ümberarvestuseta hagi rahuldada ka osaliselt, kuivõrd hagi rahuldamiseks tuleb hagejal esile tuua ning tõendada oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvestuse järgsed maksed on sissenõutavaks muutunud. Selleks, et oleks võimalik sisse nõuda põhivõlga, tuleb krediidiandjal uuesti määrata VÕS § 4062 lg 3 kohaselt tagasimaksed ja teha need kostjale teatavaks. Kuna hageja ei ole kohtule nimetatud andmeid ja arvestust esitanud, ei ole võimalik kohtul hagi rahuldada. Kohus jätab hagi rahuldamata.
14.Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kuivõrd kostja ei ole menetluses osalenud, ei ole tal tekkinud ka menetluskulusid. Eelneva tõttu tuleb määrata, et hüvitatavad kulud puuduvad.