Tartu Maakohus Karina Kukkes 31. juuli 2026, Võru kohtumaja
Tsiviilasja number Tsiviilasi
2-25-22652 Aktiva Finance Group OÜ hagi V.O vastu põhivõla 1798 eurot 6 sendi, intressi, viivise ja sissenõudmiskulude saamiseks 3229 eurot 72 senti Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479), lepingulised esindajad Sigrid Rahkema, A.O Kostja: V.O (isikukood XXX) Kirjalik menetlus
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad Menetluse liik
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista V.O-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja põhivõlgnevus 796 eurot 67 senti, intress 23 eurot 5 senti ja viivis 21 eurot 31 senti.
3.Mõista V.O-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis põhivõlalt (796 eurolt 67 sendilt) alates 1. augustist 2026 kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
4.Mõista V.O-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja sissenõutavaks muutuvad põhivõla osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast järgmiselt: Maksekuupäe v
5.Mõista V.O-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt põhiosa osamaksetelt alates maksetähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
6.Jätta Aktiva Finance Group OÜ nõuded muus osas rahuldamata.
7.Määrata Aktiva Finance Group OÜ menetluskulude rahaliseks suuruseks 600 eurot (riigilõiv 420 eurot ja õigusabikulud 180 eurot).
8.Jätta menetluskuludest 55% V.O kanda ja 45% Aktiva Finance Group OÜ kanda.
9.Mõista V.O-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulud 330 eurot.
10.Mõista V.O-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis menetluskuludelt (330 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.
11.Toimeta otsus kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Selgitus menetlusabi taotlejale Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
1.Aktiva Finance Group OÜ (Hageja) esitas 12. detsembril 2025 Tartu Maakohtule V.O (kostja) vastu hagi, milles palub mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 1798 eurot 6 senti, intressi 208 eurot 2 senti, sissenõudmiskulu 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 544 eurot 87 senti ja viivise põhivõlalt alates 23. detsembrist 2025 kuni põhinõude täitmiseni määras 37,75% aastas. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Placet Group OÜ (esialgne võlausaldaja) ja kostja 3. mail 2024 tarbijakrediidilepingu nr. TL4086093, mille alusel sai kostja laenu 2000 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel. Kuivõrd kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi, saatis esialgne võlausaldaja kostjale 9. veebruaril 2025 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, mistõttu ütles võlausaldaja 4. märtsil 2025 lepingu üles. Esialgne võlausaldaja loovutas oma nõuded kostja vastu hagejale.
3.Kostja ei ole hagile vastanud.
KOHTU SEISUKOHT
4.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
5.Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja kostja vahel 3. mail 2024 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr. TL4086093 (dtl 16-25; Euroopa tarbijakrediidi standardinfo dtl 19-21, üldtingimused dtl 22-25), mille alusel sai kostja laenu 2000 eurot, intressiga 37,75% aastas. Esialgne võlausaldaja arvas laenusummast maha lepingutasu 100 eurot ja kandis kostja kontole 1900 eurot.
6.Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja vahel on sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Esialgne võlausaldaja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis laenu kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 403 4 p-d 1 ja 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).
7.VÕS § 4062 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 51,99% aastas. Lepingu sõlmimise ajal (3. mai 2024) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 17,36% (kolmekordne määr seega 52,08%). Seega ei ületa lepingu järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
8.Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet
koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:
tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);
tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 221-13098, p 18).
9.Hageja on vastutustundliku laenamise põhimõttega seonduvat selgitanud hagi punktis 1.5. Esialgne võlausaldaja tugines kostja esitatud andmetele, tegi päringu Maksu- ja Tolliametile ning kontrollis maksehäirete puudumist avalikest andmebaasidest. Lisaks analüüsis esialgne võlausaldaja kostja konto väljavõtet. Hageja selgitas, et esialgne võlausaldaja arvestas kostja sissetulekuks 1240 eurot 70 senti, kohustusteks 345 eurot 33 senti, igakuisteks majapidamiskuludeks ja kuludeks ülalpeetavale 490 eurot ning laenu igakuiseks osamakseks 98 eurot. Laenu igakuine osamakse. Kuivõrd kostjal jäi pärast kulude mahaarvamist alles 307 eurot 37 senti, leidis esialgne võlausaldaja, et kostja on krediidivõimeline. Kuigi esialgne võlausaldaja on kogunud teavet kostja sissetulekute ja kohustuste kohta, ei ole ta kohtu hinnangul rakendanud mõistlikku hoolsust asjaolude, sh kostja krediidikäitumise hindamisel. Konto väljavõttest nähtub, et kostja on lepingu sõlmimisele eelneva kolme kuu jooksul võtnud laenu viiel korral, kokku 6308 euro ulatuses. Sealhulgas laenas kostja esialgselt võlausaldajalt 3000 eurot vähem kui kolm nädalat enne lepingu sõlmimist. Sellele vaatamata ei ole esialgne võlausaldaja kostja korduvatele laenudele tähelepanu pööranud ega analüüsinud kostja võimalikku riskikäitumist. Eelneva tõttu on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.
10.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitleda viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18- 134930, p 10).
11.Hageja on 4. mai 2026 menetlusdokumendis välja toonud arvestuse olukorraks, kus kohus asub seisukohale, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja sai laenu 1900 eurot ja on tagasi maksnud 593 eurot 7 senti. Kostja on täies ulatuses tasunud osamaksed kuni 10. juuni 2025 osamakseni ja osaliselt 10. juuli osamakse. Ümberarvestuse järgi ei ole leping kehtivalt üles öeldud, kuivõrd kostja ei olnud viivituses kolme järjestikuse osamaksega. Hageja palub kostjalt välja mõista ümberarvestuse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud põhivõla 585 eurot 69 senti, intressi 20 eurot 32 senti ja viivise sissenõutavaks muutunud põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 11. aprillist 2026 kuni põhivõla tasumiseni. Lisaks palub hageja TsMS § 369 alusel välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhivõla osamaksed 796 eurot 72 senti, intressi 2 eurot 73 senti ja viivise põhivõla osamaksetelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni. Kohus leiab, et hageja on eksinud sissenõutavaks muutunud põhivõla arvutamisel. Ümberarvestuste esitamise seisuga oleks kostja pidanud tasuma 24 osamakset, kokku 1194 eurot 92 senti, millest põhivõlg 1103 eurot 28 senti ja intress 91 eurot 64 senti. Kuivõrd kostja on tasunud 593 eurot 7 senti, millest on arvestatud 521 eurot 75 senti põhivõla katteks ja 71 eurot 32 senti intressi katteks, on ümberarvestuse esitamise seisuga (4. mai 2026) sissenõutavaks muutunud põhivõlg 581 eurot 53 senti ja intress 20 eurot 32 senti. Lisaks on kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud ka 10. mai 2026, 10. juuni 2026 ja 10. juuli 2026 osamaksed, kokku 217 eurot 87 senti, millest on põhivõlg 215 eurot 14 senti ja intress 2 eurot 73 senti. Seega on kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud põhivõlg 796 eurot 67 senti ja intress 23 eurot 5 senti.
12.TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Hageja on tuginenud sellele, et viimane makse lepingust tulenevate kohustuste katteks laekus 13. novembril 2024. Seega ei ole kostja kohtuotsuse tegemise ajaks enam kui pooleteise aasta jooksul oma kohustusi täitnud. Kohtu hinnangul on seetõttu alust eeldada, et kostja ei täida oma kohustusi õigel ajal ka edaspidi. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista sissenõutavaks muutunud põhivõlg 796 eurot 67 senti, intress 23 eurot 5 senti ja TsMS § 369 alusel tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhivõla osamaksed 581 eurot 58 senti alates maksetähtpäevale järgnevast päevast järgnevalt:
Maksekuupäe v
Põhivõla osamakse
10.08.2026
75,85
10.09.2026
78,31
10.10.2026
81,41
10.11.2026
83,50
10.12.2026
86,60
10.01.2027
89,03
10.02.2027
86,88
Kuivõrd hageja taotles ümberarvestustes intressi väljamõistmist üksnes 6. juuni osamakseni, mis on sissenõutavaks muutunud, ei mõista kohus välja edasiulatuvat intressi.
13.Viivise kohta märgib kohus järgmist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja palub kostjalt välja mõista seadusjärgses määras viivise sissenõutavaks muutunud põhivõlalt (585 eurot 69 senti) alates 11. aprillist 2026 kuni põhivõla tasumiseni. Lisaks palub hageja TsMS § 369 alusel välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt põhivõla osamaksetelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni. Kuivõrd kohtuotsuse tegemise ajaks on sissenõutavaks muutunud ka 10. mai 2026, 10. juuni 2026 ja 10. juuli 2026 osamaksed, arvestab kohus viivise välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga järgmiselt: 1) viivis põhinõudelt (581 eurot 53 senti) alates 11. aprill 2025 kuni 10. maini 2026 summas 4 eurot 85 senti; 2) viivis põhinõudelt (651 eurot 32 senti) alates 11. maist kuni 10. juunini 2026 summas 5 eurot 61 senti; 3) viivis põhinõudelt (722 eurot 44 senti) alates 11. juuni 2026 kuni 10. juuli 2026 summas 6 eurot 8 senti; 4) viivis põhinõudelt (796 eurot 67 senti) alates 11. juuli 2026 kuni 27. juuli 2026 summas 4 eurot 77 senti. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 21 eurot 31 senti. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis põhivõlalt (796 eurot 67 senti) alates 1. augustist 2026 kuni põhivõla tasumiseni ning viivis tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt põhiosa maksetelt alates maksetähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
14.Sissenõudmiskulude kohta märgib kohust järgmist. Hageja nõuab kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel 50 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist. Kohus on eelnevalt leidnud, et leping ei ole kehtivalt üles öeldud. Seega ei saa hageja nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel. Küll aga saaks hageja nõuda kulude hüvitamist VÕS § 1132 lg 1 alusel. Viidatud sätte kohaselt võib lepingu
kehtivusajal majandus või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Praegusel juhul ei ole hageja tuginenud sellele, et ta on enne saatnud kostjale vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Hageja ei ole ka vastavaid tõendeid esitanud. Seega ei ole VÕS § 1132 6 lg-s 1 sätestatud eeldused täidetud ja hagejal ei ole õigust nõuda sissenõudmiskulusid. Kohus jätab selle nõude rahuldamata.
15.Eelneva põhjal mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga sissnõutavaks muutunud põhivõla 796 eurot 67 senti, intressi 23 eurot 5 senti ja viivise 21 eurot 31 senti, samuti viivise põhivõlalt (796 eurot 67 senti) alates 1. augustist 2026 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhivõla osamaksed alates 10. augustist 2026 vastavalt hageja 4. mai menetlusdokumendis toodud maksegraafikule ning viivise sissenõutavaks muutuvatelt põhiosa summadelt alates maksetähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
16.Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude 419 euro 81 sendi ulatuses, intressi nõude 184 euro 97 sendi ulatuses, sissenõutavaks muutunud viivise nõude 523 euro 56 sendi ulatuses ja sissenõudmiskulude nõude. Samuti jätab kohus rahuldamata hageja edasiulatuva viivise nõude seadusjärgset määra ületavas osas.
17.Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud 758 eurot (riigilõiv 420 eurot ja lepingulise esindaja kulud 338 eurot). Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause). Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud kuluga. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepingulise esindaja kulud 338 eurot (2 h x 169 eurot/h). Kohtu hinnangul saab tasumäära 169 eurot tunnis pidada põhjendatuks vandeadvokaadist esindaja puhul. Praegusel juhul esindas hagejat mitteadvokaadist esindaja ning sellist tasumäära ei saa kohtu hinnangul Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda arvestades mõistlikuks pidada. Kohtu hinnangul on mitteadvokaadist esindaja puhul mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot. Kohus leiab, et ka lepingulise esindaja ajakulu (2 h) ei ole praeguses asjas põhjendatud. Tegemist on tüüphagiga, kostja ei ole oma vastuväiteid esitanud ning ka täiendava seisukoha esitamine vastavalt kohtunõudele ei õigusta sellist tasu. Kohtu hinnangul on põhjendatud ajakuluks 1,5 h. Hageja lepingulise esindaja kulu on 180 eurot (1,5 x 120).
18.Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud on kokku 600 eurot (420 + 180). Arvestades hagi rahuldamise ulatust (hageja nõuded olid kokku 2600 eurot ja 95 senti ja kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 1422 eurot ja 61 senti, seega rahuldab kohus hagi umbes 55% ulatuses), jääb TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskuludest 45% hageja ja 55% kostja kanda. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulu 330 eurot (600 x 0,55). Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (330 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.