Võlaõigus

2-25-9122

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-25-9122 kostja kohustusi ja majapidamiskulude suurust ega küsinud kostjalt ka laenutaotluses andmeid nende kohta. AS Inbank Finance ei hinnangud kostja pangakonto väljavõtet.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

2-25-9122 krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 403 4 lg 3 kohaselt küsib krediidiandja krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS § 4034 lg 4 järgi teavitab krediidiandja krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe omandamiseks tarbijat, missuguse sama paragrahvi lõikes 2 viidatud teabe, missugused tõendid selle kohta ja missuguse tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama. Krediidiandja kontrollib tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lõigetele 3 ja 4. Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm 24.11.2023. a nr 2-21-13098, p-d 17 ja 18), et tulenevalt VÕS § 4034 lg-dest 2 ja 3, samuti KAVS § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 sätestatust, peab krediidiandja omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Riigikohus on sealjuures selgitanud, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Riigikohus on avaldanud ka seisukohta, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hagi asjaolude kohaselt lähtus AS Inbank Finance vaid kostja sissetulekute suurusest, mille kindlaks tegemiseks tegi AS Inbank Finance päringu Maksu- ja Tolliametile. AS Inbank Finance ei küsinud kostjalt, mis on tema kohustuste ja majapidamiskulude suurus ega kontrollinud nende suurust. Kohus leiab, et hageja ei ole põhistanud, et krediidiandja oleks piisava põhjalikkusega selgitanud välja kostja maksevõimet. Kostja esitatud andmed sissetulekute osas ja registritest saadud info kostjal maksehäire puudumise kohta ei saanud olla kostja krediidivõimelisuses veendumiseks piisav ning krediidiandja oleks pidanud koguma krediidivõimelisuse hindamiseks täiendavaid andmeid, sh vajadusel küsima kostjalt pangakonto väljavõtet. Krediidiandja ei teinud kindlaks kostja majapidamiskulude suurust, samuti ei kontrollinud kostja sissetulekute ja kohustuste suurust. Kohtu hinnangul on krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust.

2-25-9122 Kohus leiab, et kuna hageja ei ole tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, siis on põhjendatud hagi alternatiivnõue osaliselt. Kuna kostja ei teinud lepinguliste kohustuste katteks ühtegi makset, on kohtu hinnangul lepingu ülesütlemine VÕS § 416 lg 1 alusel kehtiv ning leping on lõppenud ülesütlemisega 26.11.2024. VÕS § 108 lg 1 järgi kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kuna leping on ülesütlemisega lõppenud ning sellega on kogu laenu põhiosa muutunud sissenõutavaks ja kostja ei ole võlgnevuse katteks ühtegi tagasimakset teinud, tuleb kostjal tasuda põhivõlg 15 000 eurot.

2-25-9122 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1623,85 eurot ja viivise põhivõlalt 15 000 eurolt määraga 6,5% aastas alates 28.07.2026 kuni põhivõla tasumiseni. Kohus jätab rahuldamata hageja primaarse nõude suuremas ulatuses intressi, viivise ja muude kõrvalkulude osas. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

2-25-9122 Kohus leiab, et lepingulise esindaja tunnitasu 169 eurot (ilma käibemaksuta) ei ole põhjendatud ja ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Hageja lepinguline esindaja vastab TsMS § 218 lg 1 p-s 2 sätestatud lepingulise esindaja nõuetele ning ei ole advokaat. Hageja viidatud Riigikohtu lahendites on peetud põhjendatuks tunnitasusid kuni 153 eurot ja 170 eurot vandeadvokaatide osas. Kohtu hinnangul saab lugeda põhjendatuks tasumäära, mis on 120 eurot ühe töötunni eest (ilma käibemaksuta). Kohus loeb vajalikuks ja põhjendatuks hageja lepingulise esindaja tasu 3 töötunni eest kokku 360 eurot (ilma käibemaksuta). Seega loeb kohus kokku vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks 1410 eurot, sh riigilõiv 1050 eurot ning lepingulise esindaja kulu 360 eurot.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.