Politsei- ja Piirivalveameti taotlus I.Z kinnipidamise jätkamiseks kinnipidamiskeskuses tema üleandmiseks Läti Vabariigile
Kohtuistungil osalenud menetlusosalised ja nende esindajad
Taotluse esitanud haldusorgan – Politsei-ja Piirivalveamet, volitatud esindajad Triin Tähtla, Kaidi Pikner Puudutatud isik – I.Z (Somaalia Liitvabariigi kodanik, sündinud XX.XX.XXXX), keda esindab PPA-ga sõlmitud lepingu alusel Janus Paurman Kohtuistungil viibis puudutatud isiku eestkostja ülesannetes ka Tallinna rändekeskuse juhtumikorraldaja Reelika Rikkand
Kohtuistungil osalenud tõlk
eesti-soome-eesti keele tõlk Egle Meos Soome-somaali-soome keele tõlk Abdullahi Rage
Asja läbivaatamise viis
Lihtmenetluses 28. augusti 2026. aasta kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Politsei- ja Piirivalveameti taotlus I.Z kinnipidamiskeskuses kinnipidamise õigusliku aluse muutmiseks.
2.Politsei- ja Piirivalveametil tuleb koos puudutatud isiku esindajaga määrust puudutatud isikule viivitamatult tutvustada.
3.Asendada avaldatavas määruses puudutatud isiku nimi tähemärgiga. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuistungil osalenud isikute, sh tõlkide, isikusamasuse on tuvastanud kohtuistungi sekretär ning kohtunik 28.08.2026 toimunud kohtuistungil. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. Kooskõlas HKMS § 134 lg 2 punktiga 1 asendab käesolev määrus halduskohtu istungi
kirjalikku protokolli. Kohtuistungi helisalvestis on kättesaadav e-toimikust. Kuna puudutatud isikul on esindaja ning kohus selgitas kohtuistungil kohtumääruse resolutsiooni ning tegi kokkuvõtte põhjendustest, siis ei tõlgi kohus määrust somaali keelde. Vajadusel on puudutatud isikul võimalik endal tõlkida määrus kasutades selleks internetis kättesaadavaid masintõlkeprogramme.
ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
1.Puudutatud isik, kes on alaealine, peeti Eestis kinni 25.07.2026 ning ta esitas samal kuupäeval rahvusvahelise kaitse taotluse. Taotlus registreeriti 27.07.2026. Tallinna Halduskohus andis 26.07.2026 määrusega haldusasjas nr 3-26-2253 loa tema kinnipidamiseks välismaalaselt rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (edaspidi VRKS) § 65 lg 2 punktide 1 ja 2 alusel kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni kuid mitte kauemaks kui 26.09.2026. Isiku Eestisse saabumise ja senise kinnipidamise asjaolud on kirjeldatud nimetatud määruses ning neid ei korrata.
2.Puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõtmise järgselt alustas PPA määruse (EL) 2024/1315 vastutava liikmesriigi määramise menetluse ning 10.08.2026 esitati Läti Vabariigile tagasivõtutaotluse, mis rahuldati 17.08.2026. PPA tegi 27.08.2026 rahvusvahelise kaitse taotluse sisuliselt läbivaatamata jätmise ja vastutavale liikmesriigile üleandmise otsuse nr 12607270047-1 (edaspidi 27.08.2026 otsus), millega otsustati jätta puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotlus läbi vaatamata ning anda ta määruse (EL) 2024/1351 artikli 33 lg 1 alusel Lätile. PPA leidis, et puudub alus kasutada määruse (EL) 2024/1351 artiklis 35 ette nähtud kaalutlusõigust rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamiseks Eestis, kuna Lätis on toimiv rahvusvahelise kaitse menetlus- ja vastuvõtusüsteem, puuduvad andmed sealsete süsteemsete puuduste või ebainimliku kohtlemise ohu kohta, taotlejal ei esine üleandmist välistavaid erivajadusi ning tal puuduvad Eestiga olulised isiklikud sidemed. Läti ametivõimud nõustunud taotlejat vastu võtma, mis omakorda tähendab seda, et Läti ametivõimud on kinnitanud, et nad suudavad pakkuda saatjata alaealisele menetluslikke eritagatisi ja tema taotluse nõuetekohaselt läbi vaatama.
3.PPA esitas 27.08.2026 halduskohtule taotluse jätkata puudutatud isiku kinnipidamist VRKS § 65 lg 2 punkti 7 ja määruse (EL) 2024/1351 artikli 44 alusel kuni kaheks kuuks, et tagada tema üleandmine Lätile. PPA hinnangul esineb põgenemisoht, sest isik sisenes Schengeni alale ja Eestisse ebaseaduslikult, kavatses liikuda edasi Soome, kasutas ebaseadusliku reisi korraldajate abi, esitas eri isikuandmeid ning tal puuduvad Eestis sidemed, elukoht ja reisidokumendid. PPA leidis, et kindlaksmääratud kohas elamine, PPA-s registreerimine ja dokumendi hoiuleandmine eraldi ega koos ei tagaks isiku kättesaadavust. PPA andmetel puuduvad isikul kinnipidamist mõjutavad terviseprobleemid või vastuvõtu erivajadused.
4.Puudutatud isik ja tema esindaja ei nõustu taotlusega ning vaidlevad sellele vastu. Isik on teinud koostööd ja käitunud KPK-s korralikult ning puudub alus arvata, et isik ei käituks väljaspool KPK-d õiguskuulekalt. Isik on nõus enda Lätile väljaandmisega, kuid ta soovib enda üleandmiseni elada väljaspool KPK-d. PPA ei ole taotlust piisavalt põhjendanud, miks isik lahkuks Eestist ning puuduvad tõendid. Täiendavalt selgitas puudutatud isik, et kuigi tagatud on võimalus viibida vabas õhus, vaadata telekat ja veeta vaba aega ning kinnipidamiskeskuses peetakse eraldihoidmise põhimõttest kinni, siis on tekkinud stress ning unehäired ja tunneb end kui vangis.
5.Tallinna rändekeskuse juhtumikorraldaja, kes osales kohtuistungil puudutatud isiku eestkostja ülesannetes, nõustub taotlusega ning leiab, et kõik vajalik on isikule seal tagatud.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Taotlus tuleb jätta rahuldamata.
7.Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et olemasolevas õiguslikus ja faktilises olukorras tuleb puudutatud isikut käsitada saatjata alaealisena. Nii on seda teinud ka PPA 27.08.2026 otsuses, märkides sõnaselgelt, et „taotleja puhul on praegusel hetkel tegemist saatjata alaealisega“. PPA ei ole seega 27.08.2026 otsuses lähtunud sellest, et puudutatud isik oleks täisealine või et tema alaealisus oleks välistatud. Et puudutatud isik ei ole enda vanuse tõendamiseks esitanud dokumente ning tema vanuse kohta olemasolev teave põhineb eeskätt puudutatud isiku ütlustel, ei muuda eeltoodud järeldust. PPA ei ole teinud otsust, millega oleks puudutatud isik tunnistatud täisealiseks, ega ole läbi viinud sellist vanuse hindamist, mille tulemusel saaks tema alaealisuse välistada. Vastupidi, PPA enda otsuse sõnastusest nähtub, et puudutatud isikut käsitatakse jätkuvalt saatjata alaealisena. Ka käesolevas menetluses on puudutatud isikut peetud saatjata alaealiseks ning teda esindas mh eestkostja ülesannetes Tallinna rändekeskuse juhtumikorraldaja.
8.Isiku kinnipidamine kujutab endast intensiivset sekkumist põhiseaduse §-s 20 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 6 tagatud vabaduspõhiõigusse. Seetõttu tuleb kinnipidamist võimaldavaid norme tõlgendada kitsalt ning kinnipidamine peab kogu selle vältel vastama kõigile selle materiaalsetele ja menetluslikele eeldustele. Seda kinnitab ka Euroopa Kohtu lahend liidetud kohtuasjades C-704/20 ja C-39/21 (punktid 87–88 ja 94), kus kohus selgitas, et kinnipidamise õiguspärasust kontrollival kohtul peab olema võimalik otsustada kõigi kinnipidamise õiguspärasuse seisukohalt oluliste faktiliste ja õiguslike küsimuste üle ning kohus peab vajaduse korral kontrollima kinnipidamise õiguspärasuse tingimusi ka omal algatusel. Kohtulik kontroll ei või piirduda üksnes haldusorgani esitatud väidete kontrollimisega. Kui kinnipidamise õiguspärasuse tingimus ei ole või enam ei ole täidetud, peab kohtulik süsteem võimaldama isiku vabastamise. Seetõttu ei piisa kohtu hinnangul VRKS § 65 lg 2 punkti 7 alusel kinnipidamiseks sellest, et PPA on teinud formaalselt kehtiva üleandmisotsuse ja Läti on PPA taotluse rahuldanud. Kohus peab kinnipidamise loa andmisel iseseisvalt kontrollima, kas esineb selline määruse (EL) 2024/1351 kohane üleandmismenetlus, mille täideviimise tagamiseks võib isikult vabaduse võtta, ning kas teised kinnipidamise eeldused on täidetud. VRKS § 65 lg 2 punkti 7 ja määruse (EL) 2024/1351 artikli 44 kohaldamine
9.VRKS § 65 lg 2 punkti 7 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada tema üleandmiseks määruse (EL) 2024/1351 artiklis 44 sätestatud alusel ja korras. VRKS § 12 lg 1 sätestab samuti, et kui PPA otsustab algatada välismaalase üleandmise menetluse määruse (EL) 2024/1351 kohaselt, kohaldatakse tema kinnipidamisele selle määruse artikli 44 lõiget 2.
10.Määruse (EL) 2024/1351 artikli 44 lg 1 kohaselt ei või isikut kinni pidada üksnes põhjusel, et tema suhtes kohaldatakse määruses sätestatud menetlust. Artikli 44 lg 2 järgi võib isikut üleandmismenetluse täideviimise tagamiseks kinni pidada juhul, kui esineb põgenemise oht või kui kinnipidamine on vajalik riigi julgeoleku või avaliku korra kaitseks, tingimusel et kinnipidamine põhineb isiku olukorra individuaalsel hindamisel, on proportsionaalne ning muid leebemaid sunnimeetmeid ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada. Lõike 3 järgi peab
kinnipidamine olema võimalikult lühike ning see võib kesta üksnes aja, mida on põhjendatult vaja selleks, et üleandmine toimuks määruse kohaselt.
11.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et VRKS § 65 lg 2 punkti 7 alusel isiku kinnipidamine eeldab muu hulgas seda, et kinnipidamise eesmärgiks olev üleandmine toimub määrusega (EL) 2024/1351 ette nähtud vastutuskriteeriumide ja menetluslike tagatiste kohaselt. Kuigi kohus möönab, et ei lahenda praeguses menetluses PPA 27.08.2026 otsuse tühistamise nõuet, ent kohus peab kinnipidamise õiguspärasuse eeltingimusena hindama, kas PPA osutatud üleandmismenetlus saab olla selline määruse artiklis 44 nimetatud üleandmismenetlus, mille tagamiseks on lubatud võtta isikult vabadus. Saatjata alaealise suhtes artikli 33 kohaldamine
12.PPA 27.08.2026 otsusega määras PPA Läti vastutavaks liikmesriigiks määruse (EL) 2024/1351 artikli 33 lg 1 alusel. Selle sätte järgi vastutab üldjuhul rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest esimene liikmesriik, mille välispiiri taotleja kolmandast riigist saabudes ebaseaduslikult ületas. Samas on puudutatud isik kogu menetluse vältel väitnud, et ta on alaealine ja viibib liikmesriikide territooriumil saatjata ning selliselt on PPA ka isikut käsitanud.
13.VRKS § 22 lg 3 kohaselt käsitatakse taotlejat alaealisena juhul, kui tema vanus ei ole teada ja on põhjust arvata, et isik on alla 18-aastane. Sama sätte järgi otsustab isiku käsitamise alaealisena või täisealisena PPA. Kui PPA-l tekib põhjendatud kahtlus taotleja esitatud vanuseandmete õigsuses, hinnatakse VRKS § 22 lg 4 kohaselt vanust määruse (EL) 2024/1348 artiklis 25 sätestatud korras. PPA võib § 22 lg 5 kohaselt juhinduda teise liikmesriigi pädeva asutuse juba antud vanusehinnangust. Kohtu hinnangul ei tulene eeltoodust, et iga isiku puhul, kes väidab end olevat alaealine, tuleb tingimata läbi viia formaalne vanuse hindamine, kuid sellest ei saa järeldada, et PPA võib jätta vanuse küsimuse lahendamata ja käsitada sama isikut vastutava liikmesriigi määramisel sisuliselt täisealisena.
14.Vanuse küsimus omab käesolevas asjas vahetut materiaalõiguslikku tähendust, sest sellest sõltub, milliseid vastutava liikmesriigi määramise kriteeriume üldse kohaldada võib. Nimelt sätestab määruse (EL) 2024/1351 art 25 lg 1 ühemõtteliselt, et kui taotleja on saatjata alaealine, kohaldatakse ainult artiklis 25 sätestatud kriteeriume ning neid kohaldatakse lõigetes 2–5 toodud järjekorras. Art 25 järgi tuleb esmalt kontrollida alaealise pereliikme, õe või venna olemasolu teises liikmesriigis, seejärel sobiva sugulase olemasolu ning nende puudumisel on art 25 lg 5 järgi vastutav liikmesriik see, kus saatjata alaealise rahvusvahelise kaitse taotluse sooviavaldus esimest korda registreeriti, kui see on lapse huvides parim.
15.Määruse artikli 25 lõikes 1 kasutatud sõna „ainult“ välistab saatjata alaealise puhul artikli 33 kohase ebaseadusliku sisenemise kriteeriumi kohaldamise. Artikkel 33 ei ole artikli 25 suhtes alternatiivne ega või täiendav kriteerium, mida võiks kohaldada juhul, kui alaealise vanuse suhtes esineb kahtlus või kui haldusorgan artiklit 25 kohaldada ei soovi. Vastupidi, kuni puudub põhjendatud alus isikut täisealisena käsitada, tuleb tema suhtes lähtuda alaealise menetluslikest tagatistest ja kohaldada saatjata alaealisele ette nähtud vastutuskriteeriume. Sama järeldust toetab ka määruse (EL) 2024/1351 artikkel 23. Selle kohaselt tuleb isikule, kes väidab end olevat alaealine või kelle puhul on objektiivne alus arvata, et ta võib olla alaealine, tagada saatjata alaealisele ette nähtud esindamine ja abi. Sellest reeglist võib kõrvale kalduda juhul, kui pädev asutus jõuab seisukohale, et alaealisust väitev isik on ilma kahtluseta vanem kui 18 aastat. Seega ei ole õiguslikult võimalik konstruktsioon, mille kohaselt jätab PPA taotleja vanuse Eestis lahendamata, kohaldab tema suhtes artikli 33 kohast täisealiste üldist
vastutuskriteeriumi ning annab taotleja üle teisele liikmesriigile selleks, et vastuvõttev riik otsustaks alles pärast üleandmist, kas taotleja on alaealine. Sellise tõlgenduse korral kaotaks artikli 25 lg-s 1 sätestatud eriregulatsioon suure osa oma praktilisest toimest. Liikmesriigil oleks võimalik saatjata alaealise erinormist mööda minna üksnes sellega, et ta jätab vanuse küsimuse lahendamata ning rakendab esimese ebaseadusliku sisenemise riigi kriteeriumi. See oleks vastuolus nii artikli 25 sõnastuse kui ka määruse süsteemiga, mille järgi on lapse huvid määruse kohaldamisel esmatähtsad.
16.Ka asjaolu, et Läti on PPA taotluse rahuldanud, ei kõrvalda nimetatud vastuolu. Vastuvõtmispalve või tagasivõtmisega nõustumine liikmesriikidevahelises menetluses ei anna PPA-le õigust jätta kohaldamata määruse siduvaid vastutuskriteeriume. Määruse (EL) 2024/1351 art 43 lg 1 punkt c näeb taotlejale sõnaselgelt ette võimaluse vaidlustada üleandmisotsus põhjusel, et muu hulgas artiklit 25 on rikutud. Üleandmist ei muuda määruse (EL) 2024/1351 mõistes lubatavaks ka see, et Läti järgib rahvusvahelisi õigusakte ja inimõigusi ning et Läti ametivõimude nõustumine puudutatud isiku vastuvõtmisega kinnitab nende suutlikkust tagada saatjata alaealisele menetluslikud eritagatised ja tema taotlus nõuetekohaselt läbi vaadata. Need asjaolud võivad olla asjakohased selle hindamisel, millised vastuvõtutingimused puudutatud isikut Lätis ootaksid, kuid need ei vasta eelnevale küsimusele, kas Läti on määruses sätestatud vastutuskriteeriumide kohaselt üldse puudutatud isiku taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik. Vastuvõtva liikmesriigi üldine turvalisus ja valmisolek tagada alaealisele menetluslikud tagatised ei saa asendada määruse artikli 25 kohaldamist ega muuta õiguspäraseks artikli 33 kasutamist olukorras, kus PPA ise käsitab taotlejat saatjata alaealisena.
17.Kohus ei saa käesolevas kinnipidamismenetluses asendada PPA kasutatud artikli 33 lg 1 õiguslikku alust võimaliku artikli 25 lg 5 kohaldamisega. Ka juhul, kui menetlusmaterjalidest võiks näiteks ilmneda, et puudutatud isiku esimene rahvusvahelise kaitse sooviavaldus registreeriti Lätis ja seetõttu võiks Läti olla lõppastmes vastutav ka artikli 25 alusel, ei ole tegemist automaatse järeldusega. Artikli 25 kohaldamine eeldab artiklis nimetatud perekondlike sidemete kontrollimist ja lapse huvide arvestamist. Lisaks näeb määruse art 23 lg 5 ette, et enne saatjata alaealise üleandmisotsuse tegemist tuleb lapse huve individuaalselt hinnata ning hindamise järeldused tuleb üleandmisotsuses sõnaselgelt esitada. Kohtul ei ole kinnipidamise loa menetluses võimalik ega lubatav PPA asemel neid toiminguid teha.
18.Eeltoodu tõttu ei ole PPA näidanud, et artikli 33 lg-le 1 rajatud üleandmismenetlus vastab puudutatud isiku puhul määruse (EL) 2024/1351 nõuetele. Järelikult ei saa sellise menetluse täideviimise tagamiseks anda luba isiku kinnipidamiseks VRKS § 65 lg 2 punkti 7 ja määruse (EL) 2024/1351 artikli 44 alusel. Varasema VRKS § 65 lg 2 punktide 1 ja 2 alusel antud kinnipidamisloa mõju
19.PPA taotluse rahuldamata jätmine VRKS § 65 lg 2 punkti 7 alusel ei too samas kaasa varasema kohtumääruse, millega lubati puudutatud isikut kinni pidada VRKS § 65 lg 2 punktide 1 ja 2 alusel, tühistamist ega selle õigusliku toime lõppemist.
20.VRKS § 65 lg 2 näeb rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks ette mitu iseseisvat õiguslikku alust. Punkti 1 järgi võib taotlejat kinni pidada tema isiku ja kodakondsuse tuvastamiseks või kontrollimiseks, punkti 2 järgi rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks ning punkti 7 järgi tema üleandmiseks määruse (EL) 2024/1351 artiklis 44 sätestatud alusel ja korras. Asjaolu, et käesolevas menetluses ei ole täidetud punkti 7 kohaldamise eeldused, ei tähenda, et ära oleksid langenud ka punktides 1 ja
2 nimetatud kinnipidamisalused. Tegemist on erineva eesmärgi ja kohaldamiseeldustega kinnipidamisalustega.
21.Varasema kohtumääruse tegemise ajal leidis kohus, et puudutatud isiku kinnipidamine oli VRKS § 65 lg 2 punktide 1 ja 2 alusel põhjendatud. Käesolevas menetluses ei ole kohtule esitatud taotlust selle määruse tühistamiseks või muutmiseks. Ka ei saa üksnes PPA hilisemast otsusest alustada puudutatud isiku Lätti üleandmist teha järeldust, et varasema kinnipidamisloa aluseks olnud faktilised vajadused on kindlasti ära langenud. Menetlusmaterjalidest nähtub vastupidi, et mitmed puudutatud isiku vanuse, isikuandmete ja rahvusvahelise kaitse menetluse seisukohalt tähtsad asjaolud on jätkuvalt lõplikult välja selgitamata. Nii ei ole PPA muu hulgas läbi viinud menetlust, mille tulemusel oleks puudutatud isiku väidetud alaealisus nõuetekohaselt lahendatud. Samuti on PPA jätnud tegemata osa rahvusvahelise kaitse menetlusega seotud toimingutest, lähtudes eeldusest, et puudutatud isiku taotluse läbivaatamise eest vastutab Läti ning isik antakse Lätile üle.
22.Kuna kohus leiab eespool toodud põhjustel, et PPA ei ole näidanud puudutatud isiku üleandmiseks VRKS § 65 lg 2 punktis 7 ja määruse (EL) 2024/1351 artiklis 44 nõutud õiguslikke eeldusi, ei saa ainuüksi senisest üleandmismenetlusest järeldada, et Eestis läbiviidava menetluse jaoks vajalikud toimingud on muutunud esemetuks.
23.Kohus ei pea käesolevas menetluses siiski vajalikuks võtta lõplikku seisukohta selle kohta, kui kaua ja millises ulatuses on VRKS § 65 lg 2 punktides 1 ja 2 nimetatud kinnipidamisalused pärast käesoleva määruse tegemist jätkuvalt kohaldatavad. Nende aluste püsimist peab PPA hindama pidevalt, lähtudes tegelikult läbiviidavatest menetlustoimingutest ja puudutatud isiku individuaalsest olukorrast. Lisaks on puudutatud isik vaidlustanud Tallinna Halduskohtu 28.07.2026 protokollilise määruse, mis vormistati kirjalikult 31.07.2026, Tallinna Ringkonnakohtus.
24.VRKS § 71 lg 1 järgi tuleb taotleja kinnipidamise aluse äralangemisel kinnipidamiskeskusest viivitamata vabastada. Seega ei anna varasem kohtumäärus PPA-le õigust pidada puudutatud isikut kinni selles nimetatud maksimaalse tähtaja lõpuni sõltumata sellest, kas VRKS § 65 lg 2 punktides 1 ja 2 sätestatud materiaalsed eeldused tegelikult jätkuvalt esinevad. Samas ei näe kohus käesolevas menetluses alust varasema kohtumääruse muutmiseks või tühistamiseks HKMS § 265 lg 2 alusel. Käesoleva taotluse rahuldamata jätmise õiguslik tagajärg on üksnes see, et puudutatud isiku kinnipidamist ei ole lubatud jätkata VRKS § 65 lg 2 punkti 7 ja määruse (EL) 2024/1351 artikli 44 alusel.
25.Kohus tuletab meelde, et PPA peab arvestama, et rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamisega seotud haldusmenetlusi tuleb läbi viia nõuetekohase hoolsusega. Direktiivi (EL) 2024/1346 artikli 11 lg 1 järgi võib kinnipidamine jätkuda ainult seni, kuni vastav kinnipidamisalus on kohaldatav, ning kinnipidamisalusega seotud haldusmenetlused tuleb läbi viia nõuetekohase hoolsusega. Menetluses tekkinud viivitus, mida ei ole põhjustanud taotleja, ei õigusta kinnipidamise jätkamist.
26.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus PPA taotluse muuta puudutatud isiku kinnipidamise õiguslikku alust rahuldamata.
27.Käesoleva määrusega ei muudeta ega tühistata varasemat kohtumäärust, millega anti luba puudutatud isiku kinnipidamiseks VRKS § 65 lg 2 punktide 1 ja 2 alusel.
28.Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja sünnikuupäev tähemärkidega (HKMS § 173 lg 5, VRKS § 9 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.