2-25-7024/16 - Võlaõigus - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

2-25-7024 Hageja, Bondora AS, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule laenu oma majandustegevuse raames. Seega on poolte vahel sõlmitud lepingu puhul tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 mõistes. VÕS § 402 näeb ette, et krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu, on tarbijakrediidileping. Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid, millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1 alusel krediidi kulukuse määra ülempiiri ületamise tõttu) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7 alusel) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima nõude õiguslikku alust ja võimalikke tehingu tühisuse aluseid (vt RKTKm 24.11.2023, 2-2113098/50, p 13). VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 järgi peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 403 4 lg 3 kohaselt küsib krediidiandja krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS § 4034 lg 4 järgi teavitab krediidiandja krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe omandamiseks tarbijat, missuguse sama paragrahvi lõikes 2 viidatud teabe, missugused tõendid selle kohta ja missuguse tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama. Krediidiandja kontrollib tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lõigetele 3 ja 4. Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm 24.11.2023. a nr 2-21-13098, p-d 17 ja 18), et tulenevalt VÕS § 4034 lg-dest 2 ja 3, samuti KAVS § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 sätestatust, peab krediidiandja omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: -

Riigikohus on sealjuures selgitanud, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Riigikohus on avaldanud ka seisukohta, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hageja väitis hagiavalduses, et ta järgis lepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja selgitas, et kostja täitis krediidiküsimustiku, milles esitas andmed muu hulgas elukoha tüübi, perekonnaseisu, ülalpeetavate arvu, hariduse, tööandja, tööstaaži, sissetuleku, kohustuste, elamiskulude ja hasartmängukulutuste kohta. Samuti tugines hageja sellele, et kostja esitas pangakonto väljavõtted ning hageja kontrollis enda ja kolmandate isikute andmebaasidest kostja maksehäireid. Hageja tõi konkreetsema arvulise analüüsi välja üksnes lepingu nr BL2407896 kohta, märkides, et enne selle laenu väljastamist nähtus kostja pangakontolt regulaarne sissetulek 1783,74 eurot ja regulaarsed igakuised kohustused 785,15 eurot, hageja arvestas elamiskuludeks 535 eurot ning leidis, et pärast uue laenu kuumakse, teiste kohustuste ja elamiskulude arvestamist jäi kostjale vaba raha 454,10 eurot. Hageja ei ole aga kohtule pangakonto väljavõtet esitanud, mistõttu ei ole kohtul võimalik kontrollida, millised andmed pangakontolt tegelikult nähtusid ning kas hageja järeldused kostja sissetulekute, kohustuste ja kulude kohta olid põhjendatud. Lepingute nr BL2203311 ja nr BL2257345 kohta ei ole hageja esitanud võrreldavalt konkreetset ja kontrollitavat krediidivõimelisuse analüüsi. Hageja ei ole nende lepingute sõlmimise aja seisuga välja toonud kostja tegelikku regulaarset sissetulekut, varaliste kohustuste kogumahtu, majapidamiskulusid ega seda, kui suur vaba raha jäi kostjale pärast seniste kohustuste ja vältimatute kulude arvestamist. Samuti ei ole hageja selgitanud, kuidas ta hindas varem võetud krediidikohustuste mõju kostja maksevõimele iga järgmise lepingu sõlmimisel. Üldsõnaline viide krediidiküsimustikule, maksehäirete kontrollile ja pangakonto väljavõtete olemasolule ei võimalda kohtul järeldada, et hageja hindas kostja krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega. Seetõttu leiab kohus, et hageja ei ole piisavalt tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise kontroll peab võimaldama kohtul hinnata, kas krediidiandja omandas ja kontrollis enne lepingu sõlmimist piisavad andmed tarbija sissetulekute, kohustuste, majapidamiskulude ja varasema maksekäitumise kohta ning kas nende andmete põhjal sai põhjendatult järeldada, et tarbija suudab krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Käesolevas asjas sellist kontrollitavat analüüsi kõigi lepingute kohta esitatud ei ole. Kohus leiab, et kuna hageja ei ole tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, tuleb hagi rahuldada 06.02.2026 esitatud alternatiivse nõude alusel üksnes tagasi maksmata krediidi põhiosa ning seadusjärgses määras viivise nõudes.

9.2.Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja kulud saab lugeda põhjendatud ja hüvitatavaks menetluskuluks osaliselt. TsMS § 144 p 1 kohaselt on menetlusosaliste esindajate kulud kohtuvälised kulud, mis vastavalt TsMS § 139 lg-le 1 kuuluvad menetluskulude koosseisu. TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasud 100 eurot ja 90 eurot tunnis ilma käibemaksuta on põhjendatud ega ületa kohtu hinnangul keskmist sarnase õigusteenuse eest tavapäraselt makstavat tasu. Arvestades menetluse asjaolusid, asja keerukust ja mahukust, hindab kohus siiski, et hageja lepingulise esindaja märgitud ajakulu hagimenetluses kokku 16 tunni ja 23 minuti ulatuses on osaliselt ülepaisutatud. Tegemist on küll kolme tarbijakrediidilepinguga seotud nõudega ning hageja esitas menetluse kestel täiendavaid seisukohti ja alternatiivseid arvestusi, kuid nõude ese ja õiguslik raamistik ei olnud hageja kui krediidiandja jaoks ebatüüpiline. Hageja esitab kohtule samalaadseid tarbijakrediidilepingutest tulenevaid nõudeid ning kasutab vastutustundliku laenamise põhimõtte ja nõude ümberarvestamise kohta tüüpselgitusi. Seetõttu ei saa kogu hageja esindaja märgitud ajakulu lugeda kostja kanda jäetavaks põhjendatud ja vajalikuks kuluks. Kohus arvestab seejuures ka sellega, et menetluskulude suurenemine on olulises osas tingitud hageja enda tegevusest. Hageja ei esitanud juba hagiavalduses selliseid asjaolusid ja arvestusi, mis võimaldanuks kohtul tarbijakrediidilepingutest tuleneva nõude õiguslikku põhjendatust kohe kontrollida. Hageja pidi menetluse käigus esitama täiendavaid seisukohti, uuesti määratud makseid ja alternatiivse nõude ning osa õigusabikulust on tekkinud just seetõttu, et hageja nõuet tuli menetluse kestel korduvalt täpsustada ja ümber arvestada.