Menetlusosalised Kaebaja X Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet Asja läbivaatamine kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtulahendis isikute nimed tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.9.2026. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.X on sündinud 18.05.1964 Venemaal ja on Venemaa Föderatsiooni kodanik.
2.Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (alates 01.01.2010 Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA)) 01.03.2000 otsusega anti Xle alaline elamisluba Eestis nr EL39G002039, mis seoses 01.06.2006 jõustunud välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) muudatusega muutus automaatselt pikaajalise elaniku elamisloaks (edaspidi elamisluba).
3.PPA poolt läbi viidud järelkontrolli käigus selgus, et X on piiriületuste andmetel 14.02.2025 Eestist lahkunud Venemaale ning ta on viibinud väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike rohkem kui kaksteist (12) järjestikust kuud.
3-26-2067
PPA algatas 08.04.2026 kirjaga nr 15.3-10/228-1 X-i pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse VMS § 241 lõige 2 punkti 2 alusel ning andis isikule võimaluse hiljemalt 08.05.2026 esitada kehtetuks tunnistamise aluseks olevate asjaolude kohta oma arvamus ja vastuväited. X saabus 08.04.2026 Venemaalt Narva-1 piiripunkti, kus talle anti PPA kirja kätte. Isikut ei lubatud siiski eesti Vabariiki siseneda ning kohaldati sisenemiskeeld, kuna tal oli kaasas üksnes Venemaa Föderatsiooni mittebiomeetriline pass, mida Eesti Vabariik ei tunnista alates 31.03.2025. X saabus Eestisse 07.05.2026.
5.X tõi 08.05.2026 isiklikult Narva politseijaoskonda seletuskirja ja tõendid, mis olid registreeritud PPA dokumendihaldussüsteemis numbriga 15.3-10/2282. Seletuskirjas ta selgitas, et tema Eestist puudumine on tingitud tervislikest põhjustest ning vajadusest hoolitseda oma haige tädi eest. Tema sõnul sai ta alates 2024. aa Omski linnas (Venemaa) ravi, selle käigus läbis ta mitu keemiaravikuuri ning talle tehti operatsioon. Lisaks esitas ta kaks väljavõtet Omski oblasti eelarvelise kliinilise psühhiaatriahaigla ambulatoorsest haigusloost, mille kohaselt viibis ta seal statsionaarsel ravil kahel korral: alates 19.12.2025 kuni 13.01.2026 ning alates 14.01.2026 kuni 06.02.2026. Haigusloo väljavõtte alusel kirjutati ta 06.02.2026 haiglast välja tema enda palvel. Raviarst on väljavõttes märkinud, et isik vajab kohaliku psühhiaatri jälgimist ning psühhofarmakoloogilise ravi jätkamist. Arstlikus väljavõttes on elukoha aadressiks märgitud Omsk linn, Oktjabrski haldusringkond, Petra Osminina tn 14, korter 11. Samuti on dokumendis märgitud, et isikule on määratud teine puudegrupp. Lisaks esitas ta Omski oblasti eelarvelise tervishoiuasutuse „Kliiniline diagnostikakeskus“ onkoloogi läbivaatuse kokkuvõtte Omski oblasti eelarvelisest tervishoiuasutusest „Kliiniline diagnostikakeskus“, mis oli väljastatud 24.03.2026. Dokumendist nähtub, et 20.09.2023 diagnoositi isikul mao pahaloomulise kasvaja. Selle dokumendi järgi tehti talle 11.01.2024 maooperatsioon ning 16.01.2024 viidi läbi laboratoorsed uuringud. Seejärel käis ta kontrolluuringul 04.03.2026 ning järgmine plaaniline uuring oli määratud 16.04.2026 kl 08:30. Raviarsti soovituste kohaselt pidi ta pöörduma registrijärgse raviasutuse uroloogi konsultatsioonile ning seejärel ilmuma raviarsti vastuvõtule koos täiendavate uuringute tulemustega eelnevalt kokkulepitud ajal. Kõik kolm meditsiinilist dokumenti on tõlgitud eesti keelde ning tõlked on notariaalselt kinnitatud. Lisaks selgitas X, et viibis Venemaal ka seetõttu, et hoolitses oma haige tädi Z (sünd. 18.10.1937) eest, kellel tema sõnul muid sugulasi ei ole. Tema sõnul hukkus tema tädi Z 19.12.2025 tulekahjus. Selle asjaolu tõendamiseks esitas ta PPA-le Venemaa Föderatsiooni Omski perekonnaseisuameti väljastatud surmatunnistuse (venekeelse), mille kohaselt Z suri 19.12.2025 Omski linnas. 08.05.2026 esitatud seletuskirjas märkis ta samuti, et tema ravi veel jätkub. PPA sai isiku selgitustest aru selliselt, et ta kavatseb minna tagasi Venemaale ravi jätkama, kuid peale ravi lõppemist soovib tulla Eestisse elama, kuna tema sõnul talle „meeldib see koht“. Piiriületuste andmebaasi andmetel lahkus X viimati 07.06.2026 Eestist Venemaale. Piirikontrolli käigus selgitas ta piiripunkti ametnikule, et tema sihtkohaks on Kasahstan, kuhu ta suundub ravile.
6.PPA tunnistas 30.06.2026 otsusega nr 15.3-3.4/228-3 X-i pikaajalise elaniku elamisloa nr EL39G002039 alates 30.06.2026 kehtetuks.
3-26-2067
Kaebaja esitas 10.7.2026 Tartu Halduskohtule kaebuse tühistada PPA 30.06.2026. otsus nr 15.3-3.4/228-3, millega tunnistati X-i pikaajalise elaniku elamisluba nr EL39G002039 alates 30.06.2026 kehtetuks. Tartu Halduskohus määras 10.8.2026 määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses ja teatas lahendi avalikustamise aja (dtl.51-53).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja leiab kaebuses, et 7. aprillil 2026 keelati tal siseneda Eestisse VenemaaEesti piiri ületamisel, kuna puudus biomeetriline välispass. Kaebaja märgib „piiri ületamise hetkel oli tal vana tüüpi välispass, mis oli väljastatud Venemaal aasta tagasi. Politsei- ja Piirivalveameti ametnik nõudis, et põhjendaksin oma viibimist välismaal. Olin sunnitud naasma Venemaale biomeetrilise passi taotlemiseks, mille sain kätte ühe kuu pärast, 5. mail 2025.
7.mail 2026 sisenesin Eestisse, 8. mail 2026 pöördusin Narva Politsei- ja Piirivalveameti poole oma olukorra selgitamiseks, põhjendades oma eemalolekut vajadusega hoolitseda haige tädi Z (sündinud 1937) eest, kes on üle elanud mitu insulti ja kellel peale minu pole teisi sugulasi. Lisaks sellele läbin ise ravi onkoloogilise haiguse tõttu, mille tõttu mulle tehti mao resektsioon, ning oli vaja saavutada haiguse remissioon. 19.12.2025 toimus tulekahju, mille käigus mu tädi hukkus. Selle sündmuse tagajärjel tabas kaebajat närvivapustus, ta hospitaliseeriti psühoneuroloogilisse sanatooriumisse, kus saab pikaajalist ravi. Esitasin kõik dokumendid, selgitused, arstitõendid ja põhjendused selle kohta, miks ma Eestis ei ela, Politsei- ja Piirivalveametile, ning teavitasin ka, et olen sunnitud riigist lühiajaliselt lahkuma, kuna alates 7. juunist 2026 pean lõpetama ravi Venemaal ja seejärel naasma oma alalisele elukohale Eestis. Lisaks valis ta 18.05.2026 välja korteri aadressil Kangelaste 5-51, maksis ettemaksu ja alustas remonti. 01.06.2026 toimus korteri ostumüügi notariaalne tehing, mille käigus registreeris ta eespool nimetatud elukohas. Kõnealune korter on ainus kinnisvara. Samuti võtsin laenu remondi, kodumasinate ja mööbli ostmiseks. Kavatsen elada alaliselt Eestis oma registreeritud elukoha aadressil. Siiski sain 30. juunil 2026 otsuse elamisloa tühistamise kohta, ilma et eespool nimetatud asjaolusid oleks arvesse võetud.Kaebaja põeb raskeid haigusi, sealhulgas vähki, hüpertensiooni, podagrat ja muid haigusi. Seetõttu on töövõime piiratud ja saan töötushüvitist. Samuti on vaimuhaiguse tõttu raskusi seadusemuudatuste mõistmisega. Kuna tegevus oli tingitud tõsistest isiklikest ja meditsiinilistest asjaoludest ning esitasin õigeaegselt kõik vajalikud dokumendid, leiab ta, et elamisloa tühistamise otsus on ebaseaduslik ja tuleb tunnistada kehtetuks” (dtl 1-7; 9-26; 59-87).
10.Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. PPA on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud välismaalaste seaduse norme. PPA on vaidlustatud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega, ratsionaalselt ja kooskõlas seadusega kaalunud kõiki huve ning langetanud õiguspärase otsuse.
11.Esmalt selgitab vastusaja, et kuna kaebaja ei eita, et lahkus enne elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamist viimati Eestist 14. veebruaril 2026, oli ta 8. aprilliks 2026 (algatamine) viibinud väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike rohkem kui 12 järjestikust kuud ning esines alus tema pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks VMS § 241 lg 2 p 2 alusel.
3-26-2067
Küll aga sätestab VMS § 241 lg 4, et Euroopa Liidu liikmesriikidest eemalviibimine ei ole elamisloa kehtetuks tunnistamise aluseks, kui PPA loeb eemalviibimise põhjendatuks. Kuna PPA ei lugenud kaebaja eemalviibimist põhjendatuks ning tunnistas kaebaja elamisloa VMS § 241 lg 2 p 2 alusel kehtetuks taandub põhivaidlus küsimusele, kas kaebaja PPA on eksinud kaebaja eemalviibimise põhjendatuse hindamisel ning kaebaja emaviibimist saaks siiski pidada põhjendatuks. Kaebaja põhjendas nii haldusmenetluse PPA-le kui ka kohtule esitatud kaebuses, et tema eemalviibimise tingis tema tervislik seisund ja vajadus hooldada oma tädi. Kuid kaebaja ei ole ei PPA-le ega kohtule esitanud tõendeid tädi hooldamise kohta, sh tõendeid, et tädi üldse temapoolset hooldust vajas. Seoses kaebaja tervisliku seisundi tõttu eemalviibimisega märgib vastustaja, et jääb vaidlusaluses otsuses esitatud seisukoha juurde, et seda ei saa lugeda põhjendatuks. Nagu PPA on otsuses asjakohaselt märkinud nähtub kaebaja esitatud tõenditest, et ta viibis Omski psühhiaatriahaiglas statsionaarsel ravil kahel korral – alates 19. detsembrist 2025 kuni 13. jaanuarini 2026 ning alates 14. jaanuarist 2026 kuni 06. veebruarini 2026. Kusjuures 6. veebruaril 2026 kirjutati kaebaja haiglast välja tema enda palvel. Seega alates 06. veebruarist 2026 ei viibinud kaebaja enam haiglaravil ning tal oleks soovi korral olnud võimalik Eestisse naasta. Seda kaebaja ei teinud ning saabus Eestisse alles 7. mail 2026. Kaebaja selgitused, et ta püüdis Eestisse siseneda juba 8. aprillil 2026, kuid tal ei olnud Venemaa biomeetrilist passi ning seetõttu ei lubatud teda Eestisse, on asjakohatud. Esiteks lõpetas Eesti juba 31. märtsil 2025 Venemaa biomeetriliste passide tunnustamise1. Seega pidi kaebajale 8. aprillil 2026 olema teada, et tal ei ole võimalik Eestisse naasta Venemaa mitte biomeetrilise passiga. Ning teiseks oli ka 8. aprilliks 2026 kaebaja viibinud väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kaksteist järjestikust kuud, kuid tema eemalviibimist ei saa lugeda põhjendatuks. Kaebaja selgitused ja tõendid kinnisvara soetamise ning laenu võtmise osas ei ole asjakohased, kuna ei põhjenda kuidagi kaebaja pikaajalise eemalviibimise põhjendatust. Seda ei kinnita ka kaebaja esitatud selgitused piiratud töövõime ja erinevate haiguste kohta. Kokkuvõttes nõustub vastustaja PPA otsuses välja toodud põhjendustega, et kaebaja eemalviibimist ei saa lugeda põhjendatuks, kuna alates 6. veebruarist 2026 ei viibinud ta enam haiglaravil ning puudus mõjuv põhjus Eestisse mittenaasmiseks ning alates
19.detsembrist puudus kaebajal kohustus hoolitseda oma tädi eest, kuigi kaebaja ei ole esitanud tõendeid ei tädi hooldusvajaduse ega tema eest hoolitsemise kohta (dtl 4750;79-81).
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Vaidluse all on PPA 30.6.2026 otsus nr 15.3-3.4/228-3, millega X pikaajalise elaniku elamisluba nr EL39G002039 tunnistati alates 30.6.2026 kehtetuks (dtl.36-40).
13.Seega on vaidluse all kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise õiguspärasus.
14.VMS § 1 kohaselt reguleerib nimetatud seadus välismaalaste Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, elamise ja töötamise aluseid ning vastutust seaduses sätestatud kohustuste rikkumise eest. VMS § 230 kohaselt on pikaajalise elaniku elamisluba välismaalasele antav luba Eestisse saabumiseks ja tähtajatult Eestis elamiseks vastavalt
3-26-2067
käesolevas seaduses sätestatud ja elamisloaga kindlaks määratud tingimustele. VMS § 241 lõike 2 punkt 2 alusel tunnistatakse pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks kui välismaalane viibib väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kaksteist (12) järjestikust kuud.
15.Vastustaja tuvastas menetluse käigus, et X on sündinud Venemaal, omab Venemaa Föderatsiooni kodakondsust. 01.03.2000 otsusega anti Xle alaline elamisluba Eestis nr EL39G002039, mis seoses 01.06.2006 jõustunud VMS muudatusega muutus automaatselt pikaajalise elaniku elamisloaks.
16.Vaidlust ei ole selles, et elamisluba anti kaebajale tähtajatult Eestis elamiseks vastavalt elamisloaga kindlaks määratud tingimustele.
17.PPA tuvastas, et vastavalt piiriületuste andmetele lahkus X 14.02.2025 Eestist Venemaale ning saabus uuesti Eestisse 07.05.2026, viibides väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike rohkem, kui kaksteist (12) järjestikust kuud.
18.Haldusasja materjalide järgi proovis kaebaja 08.04.2026 Eestisse siseneda, kuid kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu piiriületus tõkestati. Samuti on kaebaja nimetatud kuupäevaks juba viibinud väljaspool Euroopa Liitu üle 12 kuud. Seepärast vastustaja algatas 08.04.2026 X pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse VMS § 241 lõige 2 punkti 2 alusel.
19.VMS § 241 lõike 2 punktis 2 on imperatiivselt sätestatud elamisloa kehtetuks tunnistamise tingimus ehk pikaajalise elaniku elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalane viibib väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kaksteist (12) järjestikust kuud. X pidi selleks, et mitte kaotada Eestis pikaajalise elaniku staatust VMS § 241 lõige 2 punkti 2 alusel, naasma igal aastal Eestisse, et demonstreerida enda seotust Eestiga.
20.X põhjendas 08.05.2026 esitatud selgituses vastustajale ja ka kohtule, et tema Eestist eemalviibimine oli tingitud ravi saamisest ning sugulase hooldamisest Venemaal. Samuti märkis ta, et ravi ei ole veel lõppenud ning ta kavatseb seda jätkata. Ühtlasi väljendas X soovi pärast ravi lõppemist jääda elama Eestisse.
21.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja esitas vastustajale ja ka kohtule kolm Venemaa meditsiiniasutuste poolt väljastatud dokumenti, mis sisaldavad andmeid tema terviseseisundi ja haigusloo kohta. PPA analüüsis esitatud tõendeid ning tuvastas, et isikul diagnoositi 2023. aastal mao pahaloomuline kasvaja ning 11.01.2024 tehti talle maooperatsioon. Haigusloos sisalduvate andmete kohaselt tehti isikule Venemaal meditsiinilisi uuringuid 16.01.2024 ja 04.03.2026. Esitatud dokumentidest nähtub samuti, et järgmine uuring oli kavandatud 16.04.2026. Samuti on dokumentaalselt tõendatud, et X viibis Omski psühhiaatriahaiglas statsionaarsel ravil kahel korral: alates 19.12.2025 kuni 13.01.2026 ning alates 14.01.2026 kuni 06.02.2026.
22.Haldusasjas X poolt esitatud tõenditest ei nähtu aga, et ta oleks viibinud haiglaravil ajavahemikul alates 14.02.2025 kuni 19.12.2025. Lisaks piiriületuste andmebaasi alusel käis X Eestis korduvalt nii 2024. aastal kui 2025. aastal. Omski psühhiaatria haigla poolt 13.04.2026 väljastatud meditsiinilise tõendi alusel kirjutati ta 06.02.2026 oma algatusel haiglast välja.
23.Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja terviseseisund võimaldas tal soovi korral naasta Eestisse kas või üheks päevaks. Samas on Xl Eestis kehtiv riiklik ravikindlustus, mis võimaldaks tal jätkata ravi ka Eestis, kus ta omab elamisluba. X tegi teadliku valiku kasutada Venemaa raviasutuste teenuseid, mida kinnitab ka tema väljendatud kavatsus jätkata ravi Venemaal. X kirjutas oma seletuskirjas, et olles ainus sugulane Venemaal hoolitses ta oma tädi eest pärast tema insulti. Ta ei esitanud selle
3-26-2067
kohta dokumentaalseid tõendeid. X selgitas, et tema tädi Z (sünd. 18.10.1937) hukkus 19.12.2025 tulekahjus ning esitas PPA-le Omski perekonnaseisuametis väljastatud surmatunnistuse. Vastustajal puudus teave selle kohta, kas ja millal tekkis X-i tädil vajadus pideva järelevalve või hooldaja järele, kuna muid tõendeid ta määratud tähtajaks ega kuni otsuse tegemise kuupäevani ei esitanud. Seega alates 06.02.2026 ei viibinud X enam haiglaravil ega pidanud ka hoolitsema oma tädi eest, kes suri 19.12.2025.
24.Haldusasja materjalide järgi püüdis kaebaja siseneda Eestisse alles 08.04.2026. Kohus nõustub vastustajaga selles, kaebaja Eestist eemalviibimine alates 14.02.2025 kuni 07.05.2026 ei ole põhjendatud ning ei ole ajutise iseloomuga. Tema poolt esitatud meditsiinilises dokumendis on elukoha aadressiks märgitud Omsk linn, Oktjabrski haldusringkond, Petra Osminina tn 14, korter 11 ning selles sisaldub märge kehtiva Venemaa ravikindlustuse kohta, mis võimaldab tal saada ravi eelarvelistest meditsiiniasutustest.
25.Rahvastikuregistri andmetel puudub Xl Eestis registreeritud elukoht. Tõele ei vasta kaebaja väide, et ta on end registreerinud sisse Narva, Kangelaste 5-5. Rahvastikuregistris on vaid kanne, et ajavahemikul 19.8.2024-13.10.2024 oli ta registreeritud aadressil: Kangelaste prospekt, 10b-68, Narva linn, 20603, Ida-Viru maakond, Eesti. Maksu- ja Tolliameti töötamise registri andmetel ei tööta X Eestis ning tal puudub Eestis sissetulek.
26.Eeltoodu alusel leidis vastustaja õigesti, et Xl puudub tegelik seotus Eestiga. Piiriületuste andmebaasi andmetel lahkus X viimati 07.06.2026 Eestist Venemaale. Piiriületusel selgitas piiripunkti ametnikele, et tema sihtkohaks on Kasahstan, kuhu ta suundub ravile. Arvestades kaebaja selgitusi ja asjaolu, et pikaajalise elaniku elamisluba antakse välismaalasele Eestisse saabumiseks ja tähtajatult Eestis elamiseks (VMS § 230), ei kasuta kaebaja talle pikaajalise elaniku elamisloaga antud õigust Eestis elamiseks.
27.Seega ei ole põhjendatud pikaajalise elaniku elamisloa omamine.
28.Kohus leiab, et vastustaja on otsuse tegemisel hinnanud otsuses selle proportsionaalsust ja otsuse mõju välismaalase perekonnaelule. Rahvastikuregistri andmetel ei ole kaebajal Eestis pereliikmeid ja sugulasi. Seega ei kaasne elamisloa kehtetuks tunnistamisega riivet perekonnaelule. Välismaalasel ei ole absoluutset õigust elamisloa omamiseks. Seega isikul puudub õiguspärane ootus sellise olulise hüve saamiseks või säilitamiseks. Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on riigil õigus otsustada välismaalase riiki sisenemine, tema sealviibimine ja riigist väljasaatmine.
29.Õigust elamisloale ei saa käsitleda subjektiivse õigusena.
30.Vaidlust ei ole selles, et vaidlustatud otsus ei võta kaebajalt võimalust esitada uut elamisloa taotlust või taotleda pikaajalise elaniku elamisloa taastamist, kui tingimused selleks on täidetud.
31.Kirjeldatu alusel tunnistas vastustaja õiguspäraselt VMS § 241 lõige 2 punktist 2 ning juhindudes VMS § 16 ja § 243 vaidlusaluse otsusega nr 15.3-3.4/228-3 kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa nr EL39G002039 kehtetuks alates 30.6.2026. Kaebus jääb tervikuna rahuldamata.
32.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulu dokumente esitanud ning tema kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
3-26-2067
33.Halduskohus selgitab kaebajale, et alates 31.augustist 2026 ei jõua Venemaa serveritest ehk .ru lõpulistest e-posti aadressilt saadetud kirjad enam otse riigiasutusteni, sh. kohtuteni, vaid need suunatakse täiendavasse kontrolli. Mõistlik on .ru lõpuline e-posti aadress esimesel võimalusel asendada mõne muu usaldusväärse e-posti aadressiga. Antud juhul on rahvastikuregistris ja etoimikus kaebaja e-post :XXX.
34.Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis isikute nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.