Y kaebus soodustingimustel vanaduspensioni õigust andva laste kasvatamise tuvastamiseks, Sotsiaalkindlustusameti 30. aprilli 2024. a otsuse nr 112554-1, 9. mai 2024. a otsuse nr 1 ja 2. oktoobri 2024. a ettekirjutuse nr 4.1-16/27562-2 tühistamiseks Kaebaja Y, volitatud esindaja Veiko Faster Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Merle Magnus Kolmas isik X Kirjalikus menetluses
Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Y kaebus.
2.Tuvastada, et Y on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat A-d ning B-d.
3.Tühistada Sotsiaalkindlustusameti 30. aprilli 2024. a otsus nr 112554, 9. mai 2024. a otsus nr 1 ja 2. oktoobri 2024. a ettekirjutus nr 4.1-16/27562-2.
4.Mõista Sotsiaalkindlustusametilt Y kasuks välja menetluskulu 1540 eurot.
5.Asendada kohtulahendi avalikustamisel kaebaja, tema laste, tunnistajate ning kolmanda isiku nimed tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. septembril 2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
3-24-2385
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Y (kaebaja) esitas 14. mail 2019 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) avalduse soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks alates 11. juunist 2019. SKA määras 11. juuni 2019. a otsusega nr 1 kaebajale soodustingimustel vanaduspensioni (kasvatanud vähemalt kaheksa aastat viit last).
1.SKA otsustas 30. aprilli 2024. a otsusega nr 112554-1: 1) tunnistada kehtetuks SKA 11. juuni 2019. a otsus nr 1 alates selle andmisest; 2) uuendada kaebaja avalduse menetlus alates 11. detsembrist 2022 ning määrata kaebajale soodustingimustel vanaduspension (kasvatanud vähemalt kaheksa aastat nelja last) alates 11. detsembrist 2022; 3) mitte arvestada kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka laste A ja B (endise nimega Q) vähemalt kaheksa aastat kasvatamise eest pensioniõiguslikku staaži ja pensionilisa. SKA selgitas, et X esitas 25. märtsil 2024 SKA-le taotluse soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks seoses nelja lapse vähemalt kaheksa aastat kasvatamise eest. X esitas SKA-le ka Tartu Linna Rahvakohtu 19. veebruari 1988. a otsuse nr 2-104/88, millest nähtub, et kaebajalt on äravõetud tema vanemlikud õigused viie lapse osas (A oli siis 5aastane ja B 3-aastane, teised lapsed olid vastavalt 9-, 10- ja 11-aastased). Tartu Linna RSN Täitevkomitee 7. juuli 1989. a korraldusega nr 398 määrati X eestkostjaks alaealistele lastele A ja B. Y on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat nelja last (D, H, E ja G), kellest ühte last (H) on vähemalt kaheksa aastat kasvatanud X ja Y. Mõlemal vanemal on õigus soodustingimustel vanaduspensionile kolm aastat võrdselt jagatuna üks aasta ja kuus kuud enne vanaduspensioni ikka jõudmist. Kaebajal ei ole õigus saada pensioniõiguslikku staaži ja pensionilisa laste A ja B kasvatamise eest, kuna temalt võeti vanemlikud õigused ära enne laste 8-aastaseks saamist.
2.SKA määras 9. mai 2024. a otsusega nr 1 kaebajale soodustingimustel vanaduspensioni alates 11. detsembrist 2022 eluaegselt suuruses 464,80 eurot kuus.
3.Kaebaja esitas SKA-le 22. mail 2024 vaide SKA 30. aprilli 2024. a otsuse nr 112554-1 kehtetuks tunnistamiseks (vaidest saab järeldada ka kaebaja soovi vaidlustada SKA 9. mai 2024. a otsust nr 1, mis tugineb SKA 30. aprilli 2024. a otsusele nr 112554-1). Kaebaja ei nõustu SKA seisukohaga, et tal ei ole õigust saada pensioniõiguslikku staaži ja pensionilisa A ja B kasvatamise eest. Ta kasvatas lapsi sünnist kuni täisealiseks saamiseni, mida tõendavad tunnistajate selgitused. SKA jättis 22. juuli 2024. a vaideotsusega nr 5.2-3/16093-3 kaebaja vaide rahuldamata.
4.SKA teatas kaebajale 10. juuni 2024. a kirjaga nr 4.1-16/27562-1, et talle on pensioni enammakstud ajavahemike 11. juuni 2019 kuni 10. detsember 2022 ja 11. detsember 2022 kuni 30. aprill 2024 eest summas 20 113,93 eurot. Kui kaebaja nõustub, et talle väljamakstud pension kuulub tagastamisele, siis on kaebajal võimalik tagastada liigselt saadud summa ühekordse maksena enne haldusakti tegemist. Kui kaebaja soovib summat tagastada osade kaupa, siis palub SKA kokkuleppe sõlmimiseks esitada vabas vormis põhjendatud avaldus. Kaebaja teatas SKA-le 19. juuni 2024. a kirjaga, et ei ole SKA ettepanekuga nõus.
5.SKA esitas kohtule 29. augustil, 25. septembril ja 3. oktoobril 2024 vastustena kohtunõuetele kohtu nõutud dokumendid. SKA teatas kohtule, et on koostanud 2. oktoobril 2024 ettekirjutuse nr 4.1-16/27562-2, millega teeb kaebajale ettekirjutuse maksta tagasi soodustingimustel vanaduspension summas 20 113,93 eurot hiljemalt ühe kuu jooksul
3-24-2385 ettekirjutuse kättesaamisest. Kaebajale on makstud pensioni alusetult perioodidel 11. juuni 2019 kuni 10. detsember 2022 ja 11. detsember 2022 kuni 30. aprill 2024.
6.Kaebaja esitas 21. augustil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Sotsiaalkindlustusameti 30. aprilli 2024. a otsuse nr 112554-1 ja 9. mai 2024. a otsuse nr 1 ja tuvastada, et kaebaja on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat oma lapsi A ning B-d ning tunnistada kehtetuks SKA nõue maksta tagasi 20 113,93 eurot.
7.Tartu Halduskohus võttis 7. oktoobri 2024. a määrusega menetlusse Y kaebuse soodustingimustel vanaduspensioni õigust andva laste kasvatamise tuvastamiseks, Sotsiaalkindlustusameti 30. aprilli 2024. a otsuse nr 112554-1, 9. mai 2024. a otsuse nr 1 ja 2. oktoobri 2024. a ettekirjutuse nr 4.1-16/27562-2 tühistamiseks.
8.Tartu Halduskohus kaasas 16. aprilli 2026. a määrusega asja menetlusse kolmanda isikuna X, andis kolmandale isikule võimaluse esitada kohtule kirjalik vastus kaebusele, andis kaebajale võimaluse esitada taotlus tunnistajate ülekuulamiseks ning nõudis kaebajalt ning kolmandalt isikult kirjalikke selgitusi omavaheliste suhete ning laste kasvatamise kohta.
9.Tartu Halduskohus otsustas 15. mai 2026. a määrusega kuulata asjas kirjalikult üle kolm tunnistajat ning esitas 8. juuni 2026. a määrusega tunnistajatele küsimused, millele tunnistajad vastasid 12. juunil 2026 ja 6. juulil 2026.
2.Tartu Halduskohus määras 6. juuli 2026. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks. Kohus teatas määruses kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
3.Kaebaja põhjendab oma kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.
3.1.Vaidlusalused otsused on õigusvastased, sest ei arvesta A ja B tegeliku kasvatamise asjaoludega. Kaebaja on vähemalt kaheksa aastat nimetatud lapsi kasvatanud ja seda kinnitavad selgelt ka kohtumenetluses tunnistajate ütlused ja kaebaja esitatud faktilised asjaolud ning selgitused. Asjaolu, et kaebajalt võeti kohtuotsusega nende laste puhul vanemlikud õigused ära ei muuda seda, et lapsed elasid tema juures edasi ning ta osales igapäevaselt nende kasvatamisel, seda ka pärast eestkostjaks määratud isikuga kooselu lõppemist. Tunnistajate ütlused kinnitavad, et laste reaalne elukoht oli kaebaja juures ning peaasjalikult tegeles tema nende kasvatamise ja nende igapäevase elu korraldamisega.
3.2.Vastustaja otsuses viidatud Sotsiaalministri 27. novembri 2012. a määruses nr 59 „Pensioniõigusliku staaži tõendamise ja arvestamise kord“ §-s 15 sätestatud lapse kasvatamise aega tõendavate dokumentide loetelu ei ole kinnine, SKA jättis kaebaja esitatud teiste isikute ütlused ebaõigesti arvestamata. Määrav ei ole, et määrus nr 59 ei näe selgesõnaliselt lapse kasvatamise aja tõendamiseks tunnistajate ütluste arvestamist ette. Lähtuvalt riikliku pensionikindlustuse seaduses (RPKS) tehtud viitest sotsiaalseadustiku üldosa seadusele (SÜS) ja selles tehtud viitele haldusmenetluse seadusele (HMS) on ka SKA-l HMS § 38 alusel võimalik tunnistajate ütlustega arvestada. Igal juhul on kaebajal kohtumenetluses pensioniõigusliku staaži, sh laste kasvatamise tõendamisel õigus tugineda tunnistajate ütlustele.
3.3.Vastustaja on ebaõigesti tõlgendanud materiaalõigust, sest soodustingimustel vanaduspensioni õigust andva laste kasvatamise tingimust on vastustaja tõlgendanud liiga kitsalt. Oluline on laste reaalne kasvatamine, mitte selleks õigusliku aluse olemasolu.
3-24-2385
4.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.
4.1.Kaebajale määrati ekslikult soodustingimustel vanaduspension viis aastat varem, sest ta kinnitas viie lapse kasvatamist ja seda ümber lükkavaid andmeid ei olnud, sh ei olnud rahvastikuregistris andmeid vanemlike õiguste ära võtmise ja eestkoste määramise kohta. 23. aprilli 2024. a Rahvusarhiivi teatistest selgus, et kaebajalt on Tartu Linna Rahvakohtu 19. veebruari 1988. a otsusega nr 2-104/88 A ja B osas vanemlikud õigused ära võetud ja Tartu Linna RSN Täitevkomitee 7. juuli 1989 korraldusega nr 398 määrati tol ajal alaealised olnud A-le ja B-le eestkostjaks X. Arvestades, et kaebajalt võeti ära vanemlikud õigused ja määrati lastele eestkostja, siis jõudis SKA järeldusele, et kaebaja lapsi ei kasvatanud. Kaebaja ei ole esitanud dokumente, mis kinnitaksid vastupidist, sh laste kasvatamise jätkamist või eestkoste lõppemist.
4.2.Vaidlustatud 30. aprilli 2024. a otsuses jõuti õigele järeldusele, et kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka ei arvestata laste A ja B vähemalt kaheksa aastat kasvatamise eest pensioniõiguslikku staaži ja pensionilisa. RPKS § 24 lg-st 7 koostoimes määruse nr 59 § 15 lg 3 p-ga 3, mille kohaselt ei nõuta kirjalikku nõusolekut, kui vanemalt on enne lapse 8aastaseks saamist vanema hooldusõigus või lapse isikuhooldusõigus täielikult ära võetud, tulenevalt on SKA eeldanud, et vanema õiguste ära võtmisel ei ole lapse kasvatamist jätkatud ja sellest eeldusest on vaidlustatud otsustes ka lähtutud.
4.3.Rahvusarhiivi esitatud materjalidest nähtuvalt kaotas kaebaja A ja B osas vanemlikud õigused, sest hoidis vanemlike kohustuste täitmisest kõrvale ja omas neile amoraalse käitumisega negatiivset mõju, laste järelevalve ja pakutud elamistingimused olid halvad ning kaebaja ei olnud pikka aega töötanud.
4.4.Kaebaja oli teadlik vanemlike õiguste kaotamisest, mistõttu ei saa ta tugineda usalduse kaitsele (HMS § 67 lg 4 p 5). X eestkostjaks määramise ja eestkoste vajaduse põhjused pole täpselt teada. Dokumentidest nähtuvalt peatati X-ile 2. jaanuaril 2001 eestkostetava B eest lapsetoetuse maksmine, sest isik ei täitnud kohustusi eestkostetava eest. Seega eelduslikult selle hetkeni oli X eestkostjaks. 1982. aastal sündinud A oli selleks ajaks saanud täisealiseks.
4.5.SKA möönab, et kuna RPKS § 10 sõnastuslikult ei seo soodustingimustel vanaduspensioni õigust üheselt vanemlike õiguste olemasolu või nende ära võtmisega, vaid tingimuseks on laste kasvatamine, siis saab kohtumenetluses tunnistajate ütlustega laste tegelikku kasvatamist tõendada. SKA hinnangul on kohtumenetluses ülekuulatud tunnistajate ütlused kohati vastuolulised, samuti ei ole osad kaebaja esitatud erinevad faktiväiteid tõendatud. SKA hinnangul on küsitav, kas kaebaja poolt esitatud selgitused ja tunnistaja ütlused on dokumentaalsetest tõenditest nähtuva ümberlükkamiseks piisavad. Üheselt ei ole tõendatud, et X ei ole A ja B-d kaheksa aastat kasvatanud.
4.6.Tagasinõude aluseks on SÜS § 31 lg 1 p 1, mille kohaselt SKA nõuab isikult talle rahalise hüvitisena alusetult makstud rahasumma ja mitterahalise hüvitise andmiseks alusetult tehtud kulutused osaliselt või täielikult tagasi, kui tal ei olnud õigust hüvitisele tekkinud. Tagasinõudmisega seotud kulud ei ületa hüvitise andmiseks tehtud kulutusi ja ühtegi seadusest tulenevat alust tagasinõudest loobumiseks ei esinenud. Seega on tagasinõue õiguspärane. SKA ei nõustu Tallinna Halduskohtu otsuses haldusasjas nr 3-25-2903 esitatud SÜS § 31 lg 1 tõlgendusega.
KOHTU SEISUKOHT
5.Vaidluse all on SKA 30. aprilli 2024. a otsuse nr 112554 1, 9. mai 2024. a otsuse nr 1 ja 2. oktoobri 2024. a ettekirjutuse nr 4.1-16/27562-2 õiguspärasus. Otsusega nr 112554 tunnistati kehtetuks varasem kaebajale tehtud pensioni määramise otsus ja määrati soodustingimustel vanaduspension (kasvatanud vähemalt kaheksa aastat nelja last) alates 11. detsembrist 2022. SKA ei arvestanud pensioniõigusliku staaži hulka laste A ja B (endise nimega Q) vähemalt
3-24-2385 kaheksa aastat kasvatamise eest. SKA 9. mai 2024. a otsusega nr 1 määrati kaebajale soodustingimustel vanaduspension alates 11. detsembrist 2022 eluaegselt suuruses 464,80 eurot kuus. SKA 2. oktoobri 2024. a otsusega tehti kaebajale ettekirjutus maksta tagasi soodustingimustel vanaduspension summas 20 113,93 eurot, sest kaebajale on makstud pensioni alusetult perioodidel 11. juuni 2019 kuni 10. detsember 2022 ja 11. detsember 2022 kuni 30. aprill 2024.
6.Kaebaja hinnangul kasvatas ta vähemalt kaheksa aastat oma lapsi A ja B-d ning tal on õigus soodustingimustel pensionile SKA vaidlustatud otsustes kajastatust laiemalt. Kaebaja palub eelnimetatud otsused tühistada ning lisaks tuvastada, et ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat A ja B-d. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning on seisukohal, et eelnimetatud kahe lapse kasvatamine vähemalt kaheksa aastat pole tõendatud, sest kaebaja kaotas nende laste puhul kohtulahendi alusel vanemlikud õigused ning pole tõendatud, et ta nimetatud isikuid vähemalt kaheksa aastat kasvatas. Vastustaja hinnangul on seetõttu ka ettekirjutusega tehtud tagasinõue õiguspärane ning kaebaja ei saa tugine usalduse kaitse põhimõttele.
7.Vaidlustatud otsuste tegemise ajal kehtinud RPKS § 10 lõige 1 punkti 1 kohaselt on õigus soodustingimustel vanaduspensionile emal, isal, vanema abikaasal, eestkostjal või hoolduspere vanemal, kes on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat viit või enamat last, viis aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist. RPKS § 10 lg 1 p 2 ja 3 näevad ette õiguse soodustingimustel vanaduspensionile isikule, kes on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat kas nelja või kolme last. RPKS § 10 lg 3 sätestab, et kui samade laste suhtes on õigus taotleda soodustingimustel vanaduspensioni mitmel RPKS § 10 lg 1 p-des 1–3 nimetatud isikul, lepivad need isikud kokku selles, kes õigust soodustingimustel vanaduspensionile kasutab. Kokkuleppe puudumisel jaotatakse need aastad, mille võrra on õigus soodustingimustel vanaduspensionile enne vanaduspensioniikka jõudmist, õigustatud isikute vahel võrdselt. Kokkulepet väljendab kirjalik nõusolek soodustingimustel vanaduspensioni saamise õiguse kasutamisest loobumise kohta. Ühe või mitme isiku loobumise korral jaotatakse need aastad, mille võrra on õigus soodustingimustel vanaduspensionile enne vanaduspensioniikka jõudmist, ülejäänud õigustatud isikute vahel võrdselt. Nimetatud normides kasutatud mõiste laste kasvatamine viitab laste tegeliku kasvatamise olulisusele ja sellega kaasnenud hoolduskoormuse tunnustamisele. Riigikohtu põhiseadusliku järelevalve kolleegium on 17. aprilli 2026 otsuses nr 5-25-67 (p 57) selgitanud, et RPKS § 10 tagab paljulapselisele või puudega last kasvatanud inimesele kuni viis aastat varasema pensionile pääsu, tunnustamaks nende märkimisväärset hoolduskoormust. Eelnimetatud sätete sõnastusest ja normide eesmärgist lähtuvalt ei saa seega asuda seisukohale, et kui isikult on vanemlikud õigused ära võetud, siis ei ole isikul automaatselt õigust ka soodustingimustel vanaduspensionile nende laste kasvatamise eest isegi juhul, kui ta jätkab laste kasvatamist ning lapsed elavad tema juures. Tõsi, määruse nr 59, mis reguleerib pensioniõigusliku staaži hulka arvatava tegevuse tõendamiseks vajalike dokumentide loetelu, nõuded dokumentidele ja pensioniõigusliku staaži arvestamise erisusi, § 15 lg 3 kohaselt ei nõuta kirjalikku kinnitust kui vanemalt on enne lapse 8-aastaseks saamist vanema hooldusõigus või lapse isikuhooldusõigus täielikult ära võetud. Seega kaasneb vanema õiguste äravõtmisega eeldus, et isik nende laste edasisel kasvatamisel ei osale ning soodustingimustel vanaduspensionile õigust seetõttu ei oma. Selle eelduse saab siiski teiste tõenditega ümber lükata, kui hoolimata vanemlike õiguste kaotamisest, (kehtivate õigusaktide järgi hooldusõiguse täielikust kaotamisest) jätkas isik laste tegelikku kasvatamist ja osales laste kasvatamises olulisel määral. Selle eelduse kummutamiseks võib isik kohtumenetluses tugineda ka tunnistajate ütlustele.
8.Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et läbi viidete SüS ja HMS normidele on SKA-l haldusmenetluses kohustus tunnistajad üle kuulata ja nende ütlustega arvestada. SKA
3-24-2385 menetlus on dokumendipõhine. Kaebaja on jätnud tähelepanuta RPKS §-s 28l sätestatud erandi. RPKS § 28l lg 1 näeb ette, et pensioniõiguslikku staaži tõendatakse rahvastikuregistris sisalduvate õiguslikku tähendust omavate andmete või pensioniõiguslikku staaži tõendavate dokumentide alusel. Kui rahvastikuregistris on pensioniõiguslikku staaži tõendavad õiguslikku tähendust omavad andmed, lähtutakse registri andmetest. RPKS § 28l lg 2 kohaselt, kui rahvastikuregistri andmeid või dokumente pensioniõigusliku staaži kohta ei ole säilinud, on pensionikindlustatul õigus pöörduda tunnistajate ütluste arvestamise taotlusega Sotsiaalkindlustusameti poole. RPKS § 27 lg 3 sätestab, et pensioniõigusliku staaži tõendamiseks vajalike dokumentide loetelu, nõuded dokumentidele ja pensioniõigusliku staaži perioodide arvestamise erisused kehtestab sotsiaalminister määrusega. Määrus nr 59 § 28 kohaselt on tunnistajate ütluste alusel RPKS §-s 28 sätestatud pensioniõigusliku staaži hulka arvatava tegevuse aega võimalik tõendada üksnes juhul, kui dokumendid pensioniõigusliku staaži või selle eri perioodide kohta ei ole säilinud ja selle kohta on arhiiviteatis või muu pädeva asutuse poolt väljastatud tõend. Sotsiaalkindlustusamet teeb pensioniõigusliku staaži kindlaks kahe tunnistaja ütluste alusel. Erandkorras, kui objektiivsetel põhjustel ei ole võimalik mitut tunnistajat üle kuulata, võib pensioniõigusliku staaži kindlaks teha ühe tunnistaja ütluse alusel. Määruse nr 59 § 29 kohaselt on pensionitaotlejal õigus pöörduda pensioniõigusliku staaži tõendamiseks kohtusse. Eeltoodust tuleneb, et Sotsiaalkindlustusametil on võimalik tunnistajate ütlustega tuvastada kaebaja pensioniõiguslikku staaži üksnes juhul kui dokumendid pensioniõigusliku staaži või selle eri perioodide või tähtsust omava asjaolu kohta ei ole säilinud. Praegusel juhul tegi SKA kindlaks, et dokumendid kaebajalt vanemlike õiguste äravõtmise ja eestkoste määramise kohta Ai ja B puudutavalt olid tegelikult olemas. Seega ei olnud SKA-l haldusmenetluses tunnistajate ülekuulamiseks vajadust.
9.Kuigi vastustaja on õigesti märkinud, et õigusaktidest tulenevalt ei olnud tal võimalik arvestada pensioniõiguslikku staaži tunnistajate ütluste alusel, tuleb SKA 30. aprilli 2024. a otsuse nr 112554-1, 9. mai 2024. a otsuse nr 1 ja 2. oktoobri 2024. a ettekirjutuse nr 4.116/27562-2 siiski tühistada. Kohtumenetluses on pensioniõiguslikku staaži, sh laste kasvatamise nõude täitmist võimalik tõendada ka tunnistajate ütlustega. Kohtu hinnangul viivad kaebaja esitatud seisukohad ja kohtumenetluses esitatud tunnistajate ütlused SKA eelnimetatud otsustes kajastatust teistsugusele järeldusele.
10.Kohus nõustub esmalt vastustajaga, et kaebaja selgitused töötamise asjaolude kohta on mõnevõrra vastuolulised, kuid need ei ole kaebaja laste A ja B kasvatamise hindamisel olulised. Asjaolu, kas ja kus kaebaja asjakohasel ajavahemikul töötas, ei oma laste kasvatamise tuvastamisel määravat tähtsust. Vaidlust ei ole selles, et Tartu Linna Rahvakohtu 19. veebruari 1988. a otsusega nr 2-104/88 võeti kaebajalt A ja B osas vanemlikud õigused ära ning Tartu Linna RSN Täitevkomitee 7. juuli 1989. a korraldusega nr 398 määrati nende laste eestkostjaks X . Kaebaja ja kolmas isik X abiellusid 27. septembril 1988 ja elasid seejärel koos ning nende juures elasid ka A ja B. Kohus nõustub vastustajaga, et esitatud materjalide pinnalt ei ole üheselt tuvastatav, millal täpselt asus kaebaja koos elama H.T-ga, kellega väidetavalt kasvatati ka eelnimetatud A ja Bd. Kaebaja on kaebuses märkinud, et asus H.T-ga koos elama 1994. aastal, vastuses kohtunõudele märgib kaebaja aga, et see toimus juba 1992. aastal. Samuti on ebaselge, millal täpselt asusid kaebaja ja kolmas isik X koos elama. Kaebaja ja kolmas isik X abielu lahutati
22.detsembril 2003. Nimetatud asjaoludest on siiski võimalik järeldada, et kuigi kaebaja oli abielus kolmanda isikuga kuni 22. detsembrini 2003 ei elanud nad hiljemalt 1994. aastast enam valdavalt koos. Asjaolu, et kaebaja ja kolmas isik olid abielus kuni 22. detsembrini 2003 ei tähenda, et nad kasvatasid kogu abielu kestel A ja B-d. Kohtumenetluses üle kuulatud
3-24-2385 tunnistajad kinnitavad, et A ja B elasid kaebaja juures. Kaebaja hilisem abikaasa (abielu sõlmiti rahvastikuregistri andmetel 18. veebruaril 2005 ja lahutati 4. novembril 2005) H.T selgitas, et faktiliselt asusid nad kaebajaga koos elama 1992. aastal ja lapsed elasid nende juures kogu aja (dtl 201). Samas elukohas elas ka H.T isa, kes samuti tunnistajana kinnitab, et eelnimetatud lapsed elasid koos kaebajaga, mitte kolmanda isiku juures (dtl 204). Tunnistaja F.L kinnitab samuti, et A ja B elasid emaga, kes neid kasvatas (dtl 207). Kaebaja on märkinud, et tema eraelus toimunud muutuste järel elasid A ja B edasi tema juures ja ta oli nende peamiseks kasvatajaks ning kolmanda isiku roll nende laste kasvatamises ei olnud suur. Kohus andis kolmandale isikule võimaluse selgitada kooselu ja A ja B kasvatamist puudutavaid asjaolusid. Erinevalt kaebajast ei pidanud kolmas isik vajalikuks esitada oma seisukohti, ei esitanud tunnistajatele küsimusi ega selgitanud laste kasvatamist puudutavaid asjaolusid. Eluliselt on usutav ja tunnistajate ütlustega on see ka kinnitust saanud, et kuigi kaebaja ja kolmas isik olid abielus, siis ei elanud nad hiljemalt 1994. aastast valdavalt enam koos, vaid kaebaja elas lastega kolmandast isikust eraldi teises elukohas. Esitatud materjalidest nähtub, et A ja B elasid ka pärast kaebaja eraelus toimunud muutusi koos emaga, kes osales ka nende kasvatamisel. See, kas ja millises ulatuses kolmas isik nende laste kasvatamisel osales, ei ole kaebaja laste kasvatamise fakti tuvastamisel määrava tähtsusega. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et kaebaja ei osalenud aktiivselt oma laste A ja B kasvatamises pärast vanemlike õiguste äravõtmist või et nimetatud lapsed ei oleks elanud koos kaebajaga. SKA viidatud Tartu Maakohtu 10. detsembri 2003. a otsuses asjas nr 2-1059/2003 kajastatud faktiliste asjaolude pinnalt ei ole samuti võimalik jõuda järeldusele, et kaebaja A ja B-d ei kasvatanud.
11.Eelnevale tuginedes on kohus seisukohal, et kuigi kohtulahendiga oli kaebaja vanemlikud õigused laste A ja B osas ära võetud, osales kaebaja nende laste kasvatamisel edasi, lapsed elasid tema elukohas ning seda ka pärast seda, kui faktiline kooselu kolmanda isikuga lõppes. Miski ei kinnita, et kaebaja ei ole reaalselt A ja B kasvatanud vähemalt kaheksa aastat.
12.Kuna selle vaidluse esemeks ei ole kolmandale isikule määratud pensioni õiguspärasus, siis ei võta kohus seisukohta tema pensioniõigusliku staaži arvestamise õigsuse kohta, sh laste kasvatamise tingimuse täitmise kohta. Kohtumenetluses leidis kinnitust, et kaebaja on kasvatanud lapsi A ja B vähemalt 8 aastat ning sellest tulenevalt on SKA vaidlustatud otsused igal juhul õigusvastased ja kuuluvad tühistamisele. Asjaolu, kas X on samuti neid lapsi kaheksa aastat kasvatanud ning see, kas temal on samuti õigus soodustingimustel vanaduspensionile ning kas temale pensioni määramine SKA otsusega oli õiguspärane ei ole selle vaidluse esemeks. SKA-l võib siiski olla vajadus uuendada nii kaebaja kui kolmanda isiku haldusmenetlus uuesti ja teha uued otsused lähtudes RPKS § 10 lg-s 3 sätestatust (mitme õigustatud isiku puhul võib olenevalt nendevahelisest kokkuleppest või selle puudumisest kuuluda aastad nende vahel jagamisele ning võib esineda vajadus mõlema isiku pensioni määramise otsuste muutmiseks). Seetõttu ei saa kohus selle vaidluse lahendamisel võtta ka lõplikku seisukohta selles, kas kaebajal olid SKA esimese otsuse tegemise ajaks täidetud kõik teised tingimused soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks viie lapse kasvatamise eest täies ulatuses. Kuigi kohus tuvastas, et kaebaja kasvatas vähemalt kaheksa aastat A ja B-d, siis võib nimetatud lapsi olla pensioniõigusliku staaži ja pensionilisa mõttes kasvatanud ka eestkostjaks määratud X ning samuti pole selge kaebaja ja eelnimetatud laste eestkostjaks määratud isiku omavahelised kokkulepped pensioniõigusliku staaži ja pensionilisa määramise osas RPKS § 10 lg 3 mõttes. Kohus ei pea seetõttu vajalikuks eraldi analüüsida usalduse kaitse tingimuse järgimist ega võta seisukohta SÜS § 31 lg 1 kohta.
3-24-2385
13.Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et Y on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat oma lapsi A-d ning B-d. Kohus tühistab SKA 30. aprilli 2024. a otsuse nr 112554, 9. mai 2024. a otsuse nr 1 ja 2. oktoobri 2024. a ettekirjutuse nr 4.1-16/27562-2.
14.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab kaebuse, jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. HKMS § 109 lg-st 6 tulenevalt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebus oli riigilõivuvaba. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskuluna 4693,60 eurot (arve nr 01-0726). Menetluskulu nimekirja kohaselt osutas esindaja kaebajale õigusabiteenust 4620 euro eest (ajakulu 33 tundi) ning lisaks oli menetluskuluks sõidukulud 213,60 eurot (kokku 712 km) seoses kohtudokumentide tunnistajatele viimise ja toomisega. Kohtu hinnangul ei ole taotletud sõidukulud vastustajalt välja mõistetavad, sest kohus edastas tunnistajatele küsimused ja tunnistaja hoiatused ise ega ole nõudnud kaebajalt või tema esindajalt sellise teenuse osutamist. Seega pole tegemist põhjendatud menetluskuluga ning selle kulu väljamõistmine vastustajalt ei ole õigustatud. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et väljamõistetava õigusabikulu suurust tuleb vähendada. Kohtu hinnangul on kaebaja esindaja ajakulu asja keerukust, mahtu ning tehtud menetlustoimingute ulatust arvestades selgelt ülepaisutatud. Menetluskulude nimekirjas 12. juunil 2026 kajastatud tunnistajatele kohtumääruse ja tunnistaja hoiatuste esitamise ajakulu (5,5 tundi) pole käsitletav õigusabiteenusena ega ole vastustajalt väljamõistetav. Samuti on kohtule faktiliste asjaolude täpsustamisega seotud ajakulu (nt 11. mai 2026 vastus (7,3 tundi)) ebausutav. Nimetatud dokumendis selgitas kaebaja kolmanda isikuga kooselu ja kahe lapse kasvatamisega seonduvat ehk tegemist oli faktiliste asjaolude selgitamisega ja teabe esitamisega, mitte õigusliku hinnangu andmisega. Selle dokumendi koostamise ajakulu ületab isegi kaebuse koostamise ajakulu. Samuti on kohtu hinnangul kaebaja esindajal erinevate menetlustoimingute tegemisega seotud ajakulu ebausutavalt kõrge. Lisaks on menetluskulude nimekirjas tehtud arvutusvigu kulude kokku liitmisel, sest õigusabikulu ja sõidukulu kokku liitmise tulemuseks ei ole arvel märgitud summa. Kokkuvõtlikult on kohtu hinnangul asja keerukust, mahtu ning vaidluse all olnud teemasid arvestades põhjendatud ajakuluks 1/3 kaebaja esindaja märgitud ajakulust ehk 11 tundi. Eelnevat arvestades mõistab kohus Sotsiaalkindlustusametilt kaebaja kasuks välja menetluskulu 1540 eurot (11x140).
15.Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja, tema laste, tunnistajate ning kolmanda isiku nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.