Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-25-2493 31. august 2026 Maria Lõbus W.B kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 8. juuni 2025. a otsuse nr 15.33.2/294-1 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata taotlus uuesti läbi Kaebaja – W.B, esindaja Matti Välja Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Mirja Sarap Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta W.B kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja ning tema abikaasa ja poja nimed tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 30. september 2026. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-25-2493 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) andis 10. juuni 2023. a otsusega Venemaa Föderatsiooni kodanikule W.B-le (edaspidi kaebaja) tähtajalise elamisloa abikaasa juurde Eestisse elama asumiseks kehtivusajaga 10. juunist 2023 kuni 10. juunini 2025.
Kaebaja esitas 21. veebruaril 2025 PPA-le taotluse tähtajalise elamisloa pikendamiseks.
3.PPA keeldus 8. juuni 2025. a otsusega nr 15.3-3.2/294-1 tähtajalise elamisloa pikendamisest välismaalaste seaduse (VMS) § 123 punktide 2 ja 3 alusel. PPA on haldusmenetluse käigus tuvastanud, et kaebaja ei ole elamisloa kehtivuse ajal Eestisse elama asunud. Rahvastikuregistri andmetel omab taotleja Eestis registreeritud elukohta. Piiriületuste andmebaasist nähtub, et kaebaja on Eestis viibinud lühiajaliselt. Kaebaja on tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal Eestis viibinud järgmiselt: 2023. aastal (10. juuni 2023 kuni 31. detsember 2023) 30 päeva, 2024. aastal 37 päeva ja 2025. aastal (1. jaanuar 2025 kuni 8. juuni 2025) 17 päeva. Kaebaja selgituste kohaselt on tema eemalviibimine olnud seotud ema hooldamisega. Kaebaja töötab abikaasa ettevõttes raamatupidamise alal, tegutsedes kodukontoris. Asjaolude muutumisel näeb kaebaja perekonna elukohana Eestit. Kaebaja abikaasa selgituste kohaselt peab kaebaja praegu hoolt kandma oma ema eest ning ei saa seetõttu Eestis viibida. Taotleja praegu kehtiva tähtajalise elamisloa andmise menetluse raames selgitati nii kutsujale kui ka kaebajale, et elamisluba antakse siin elamiseks ja töötamiseks ning see ei ole mõeldud riigi lühiajaliseks külastamiseks, piiri lihtsamaks ületamiseks või digitaalseks asjaajamiseks. Kaebaja ja kutsuja selgitasid, et kaebaja asub Eestisse elama alates 1. septembrist 2023, kui jääb pensionile. Pikendamise taotlusega esitati andmed, et kaebaja töötab alates 2. aprillist 2018 Peterburis Psühhoneuroloogia Internaadis. Seega töötamine on jätkuv ning pensionile ei mindud. On tõendatud, et kaebaja ei ole elamisloa kehtivuse ajal Eestisse elama asunud, vaid elab püsivalt Venemaal ja viibib Eestis lühiajaliselt. Esineb elamisloa pikendamise keeldumise alus, kuna kaebaja ei ole täitnud elamisloa kehtivuse ajal VMS § 117 lõike 1 punktide 1 ja 2 tingimusi. Juba esmase elamisloa taotlemisel pidid nii kaebaja kui ka kutsuja tegelema sellega, mis saab kaebaja emast. Nad tegid valiku kolida elama Eestisse. Valiku tegemisel pidi arvestama sellega, et taotleja ema ei muutu nooremaks ega tervemaks. See ei saanud olla ootamatu olukord. PPA 10. juuni 2023. a otsusega anti kaebajale elamisluba erandina kaheks aastaks, mis on lühem periood kui maksimaalselt seaduse alusel võimalik. Kaebajale selgitati, et elamisloa pikendamisel hinnatakse Eestis püsivat ja faktilist elamist, elamisloa kasutamise eesmärgipärasust ning elamisluba ei pikendata, kui kaebaja Eestis faktiliselt ei ela. Menetlusega on tuvastatud, et kaebaja omab Venemaa Föderatsiooni kodakondsust ega ole elamisloa kehtivuse ajal Eestisse elama asunud. Kaebaja ja kutsuja abielu on sõlmitud 7. oktoobril 2022 Venemaal. Kaebaja lapsed on sündinud Venemaal. Kaebaja üks täisealine laps elab Venemaal. Samuti elab Venemaal kaebaja ema. Kaebaja selgitas 13. märtsil 2025, et asjaolude muutumisel näeb perekonna elukohana Eestit. Eeltoodu alusel leiab PPA, et elamisloa taotlus on põhjendamatu, kuna kaebaja elab Venemaal. Eestis elukoha registreerimine ei tõenda Eestis reaalset elamist. Samuti on kaebaja juba ühe korra lubanud, et asub Eestisse elama, kuid seda ei juhtunud. Tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumisega ei rikuta põhiõigust kaebaja perekonnaelule ja PPA otsus on selles positsioonis proportsionaalne. Välismaalasel on võimalus lühiajaliselt Eestis viibida viisa alusel. PPA ei võta kaebajalt võimalust taotleda Eesti elamisluba tulevikus, kui tingimused on täidetud.
3-25-2493
4.Kaebaja esitas PPA 8. juuni 2025. a otsuse peale vaide, mille PPA jättis 17. juuli 2025. a vaideotsusega nr 15.3-3.6/166 rahuldamata.
5.Kaebaja esitas 28. juulil 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 8. juuni 2025. a otsuse tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata taotlus uuesti läbi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja selgitas, et tal on Eestis tegelik elukoht ja legaalne sissetulek ning ta soovib elamisluba Eestis elava Eesti kodanikust ja Eesti rahvusest abikaasa juurde elama asumiseks. Kaebaja ja tema abikaasa vahel on olemas tihe majanduslik side ja psühholoogiline sõltuvus, perekond on püsiv ja abielu ei ole fiktiivne. 2004. aastal alustas kaebaja abikaasa äritegevust Peterburis. 2005. aastast elatakse koos. 2007. aastal sündis poeg Mark Välja. 2019. aastal lõpetas abikaasa äritegevuse Peterburis. 2020. aastast töötas poeg M. Välja suvevaheaegadel Eestis isa juures. 2022. aastal lõpetas poeg M. Välja Peterburis põhikooli ning asus õppima Tallinna Keeltekooli. 2022. aastal registreeris kaebaja abikaasaga abielu. 2023. aastal asus poeg M. Välja õppima Tallinna Lasnamäe Mehaanikakooli. 2023. aastal taotles kaebaja elamisluba, sest viisa alusel ei olnud võimalik Eestis elamist edasi arendada (pangateenus, sideteenus, digitaalne allkirjastamine, töötamine, haigekassa, elukoha registreerimine rahvastikuregistris). Perekonna tegevus on olnud järjekindel, et luua elukoht Eestis. Erinevad perekonnanimed on kaebaja ja tema abikaasa teadlik valik. Välismaalaste seaduses ei ole sätestatud tähtajalise elamisloa kehtivuse vältel Eestis viibitud päevade arvu. Ilmselge on, et kaebaja füüsiline koosviibimine poja ja abikaasaga ei ole piisav, kuna kaebaja ema vajab abi. Viisa ei ole kaebaja jaoks sobiv, sest viisa ei anna alust Eestis töötada, liiklusvahendit ja pangakontot omada ning dokumente allkirjastada. Kõik see on normaalseks pereeluks hädavajalik. 2022. aastani kasutas kaebaja viisat, sealt edasi otsustati elustiili muutma hakata.
24.detsembril 2025 tuvastati kaebajal halvaloomuline vähkkasvaja. Kuigi kaebaja on Eesti maksumaksja, on raviteenus talle Eestis kättesaamatu. Kaebaja abikaasa peab piiriületamiseks seisma pikalt järjekorras, et kaebajat abistada saaks.
7.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. PPA ei ole kahtluse alla seadnud kaebaja perekonnaeluga seonduvat. Küll aga on PPA keeldunud tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 123 punktide 2 ja 3 alusel, kuna tähtajalise elamisloa andmise tingimused ei ole olnud täidetud. Viibitud päevade arv on elamisloa pikendamise otsustamisel peamisi asjaolusid, mida kontrollitakse. Elamisluba on antud kaebajale Eestis elamiseks, mitte Venemaa Föderatsioonis elamiseks ja kergemaks piiriületamiseks. PPA ei ole otsuses tegeliku elukoha tuvastamisel lähtunud ainuüksi päevade arvust, mis kaebaja on Eestis viibinud, vaid arvestanud ka muude asjaoludega, mis seovad kaebajat pigem Venemaa kui Eestiga. Lühiajaline Eesti külastamine on selge indikatsioon, et kaebaja tegelik elukoht ei olnud Eestis. Kanne rahvastikuregistris ei kinnita ega näita tegelikku Eestis elamist, vaid üksnes elukoha olemasolu. Kaebajal on võimalus külastada Eestit seoses perekonna ja tööga lühiajaliselt ka viisa alusel. Samuti ei võta PPA kaebajalt võimalust taotleda tulevikus uuesti Eesti elamisluba, kui tingimused elamisloa saamiseks on täidetud, st on soov Eestisse jääda kogu elamisloa kehtivuse perioodiks.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
3-25-2493
8.Kohus leiab, et PPA otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks ei ole alust. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Kohus nõustub PPA otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid praeguses otsuses korrata (HKMS § 165 lõige 2). Vastuseks kaebusele märgib kohus siiski järgmist.
9.Kaebaja taotles tähtajalise elamisloa pikendamist VMS § 118 punkti 1 alusel Eestisse elama asumiseks abikaasa juurde. PPA jättis taotluse VMS § 123 punktide 2 (välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele) ja 3 (tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud) alusel rahuldamata. Elamisloa pikendamisest keeldumisel kohaldatakse neid sätteid VMS § 131 lõike 1 kaudu. VMS § 123 punkti 2 osas on vastustaja leidnud, et kaebaja puhul ei ole täidetud järgmised tähtajalise elamisloa andmise tingimused: Eesti tähtajalise elamisloa taotlemise eesmärk on põhjendatud (VMS § 117 lõike 1 punkt 1) ja tegelik elukoht on Eestis (VMS § 117 lõike 1 punkt 2).
10.Õigusaktid ei näe tõepoolest ette päevade arvu, mis tuleb tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal Eestis viibida. Siiski on Eestis viibitud päevade arv üheks asjaoluks, mille alusel saab hinnata, kas kaebaja on eelmise tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal püsivalt Eestisse elama asunud. PPA on tuvastanud, et kaebaja on eelmise tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal Eestis viibinud vaid lühiajaliselt: 2023. aastal (10. juuni 2023 kuni 31. detsember 2023) 30 päeva, 2024. aastal 37 päeva ja 2025. aastal (1. jaanuar 2025 kuni 8. juuni 2025) 17 päeva. Kaebaja on 13. märtsi 2025. a avalduses PPA-le ise tunnistanud, et seoses vajadusega hoolitseda oma Venemaal elava ema eest on tema viibimine Eestis perekonna juures olnud lühiajaline, kuid asjaolude muutumisel näeb perekonna elukohana Eestit. Ka kaebaja abikaasa on 13. märtsi 2025. a e-kirjas PPA-le teatanud, et kaebaja peab hoolt kandma oma ema eest ning ei saa seetõttu pidevalt Eestis viibida. Tähtajalise elamisloa pikendamise taotlusest nähtub, et kaebajal on Venemaal ka töökoht (psühhoneuroloogia internaat).
11.Seega nähtub kaebaja ja tema abikaasa selgitustest, et eelmise tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal ei asunud kaebaja püsivalt Eestisse elama, sest pidi hoolitsema oma Venemaal elava ema eest. Samuti järeldub kaebaja ja tema abikaasa selgitustest, et kaebaja ei saa ka edaspidi püsivalt Eestisse elama asuda senikaua, kuni tema ema vajab hoolt. Kaebaja ei ole esitanud PPA-le tõendeid, et tema ema abivajadus oleks lähiajal ära langemas. Seega on selge, et kaebaja ei plaani ka lähiajal püsivalt Eestisse elama asuda. Elamisluba püsivalt Eestisse abikaasa juurde elama asumiseks ei ole alust anda inimesele, kes soovib Eestit üksnes lühiajaliselt külastada. Elukoha nõude täitmiseks ei piisa pelgalt rahvastikuregistri kandest või lühikestest Eestis viibimise perioodidest. Samuti ei ole lubatav taolist elamisluba anda hoopis selleks, et välismaalane saaks Eestis liiklusvahendit ja pangakontot omada ning dokumente digitaalselt allkirjastada. Väljastatud elamisluba peab täitma selle andmise eesmärki. Samuti ei anna üksnes Eestis maksude maksmine õigust tähtajalisele elamisloale. Lisaks on kaebajal olemas Venemaal töökoht, mistõttu ei ole vältimatu, et ta peaks Eestis töötada saama. Kuna kaebaja on abikaasa ettevõttes töötanud kaugtööna, siis saab ta samamoodi töötamist jätkata ka viisa kehtivuse ajal.
12.Kohtu hinnangul on PPA õigesti asunud seisukohale, et tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumisega kaasnevat riivet kaebaja perekonnaelule ei saa pidada ebaproportsionaalseks. Kaebaja abikaasa selgitas 13. märtsi 2025. a e-kirjas PPA-le, et elavad kaebajaga koos juba 20 aastat ja kogu selle aja on nende elu kulgenud kahe riigi vahel. Kaebaja selgitas kaebuses, et tema abikaasa tegeles äritegevusega Venemaal aastatel 2004‒ 2019. Asja materjalidest nähtuvalt sündis ka nende ühine poeg Venemaal ja sai põhihariduse Venemaal. Seega on kaebajal ja tema abikaasal pikaaegne kogemus pereelu korraldamisel
3-25-2493 kahe riigi vahel. Kaebaja abikaasa pole väitnud, et tal poleks võimalik kaebajat ka edaspidi Venemaal külastada. Samuti saab kaebaja oma abikaasat viisa alusel Eestis külastada samamoodi, nagu ta on seda seni teinud tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal. Kaebaja ja tema abikaasa ühine poeg on täisealine ja õpib Eestis. Pojal on Eestis olemas isa ning kaebaja saab poega Eestis viisa alusel külastada. Samuti on kaebaja ja tema abikaasa ühisel pojal Venemaa kodakondsus, mistõttu ei saa tal olla takistusi ema külastamiseks Venemaal.
13.Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lõige 1 ja § 109 lõige 1).
14.Vaidluse asjaolusid arvestades tuleb jõustunud kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja ning tema abikaasa ja poja nimed tähemärkidega (HKMS § 175 lõige 3). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.